Obsah (4)

§ 16§ 25§ 92§ 93

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Einar Vene ja Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht 17. juuni 2011, Tartu Haldusasja number 3-10-2055 Haldusasi Me

§ 16lg 1 kohaselt on halduskohtumenetluses tõenditeks kõik tsiviilasja hagimenetluses lubatud tõendid. Ts

MS § 229 lg 2 järgi on hagimenetluses tõenditeks tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Riigikohus on 10.12.2008. a lahendis haldusasjas nr 3-3-1-83-08 märkinud, et poole seletus, mis pole antud vande all, ei ole kohtumenetluses tõend. Kuna A.S. ei andnud oma seletusi halduskohtu istungil vande all, ei saa ka tema poolt esitatud selgitusi lugeda tõendiks, vaid 4 pigem faktiväideteks, mida pidanuks seaduses lubatud tõenditega tõendama.

§ 16

lg 2 kohaselt peab menetlusosaline halduskohtumenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 25lg 2 järgi peab kohtuotsus rajanema üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditel.

Seega ei ole halduskohtule võimalik ette heita, et ta ei arvestanud vaidlusaluse otsuse tegemisel tõendina A.S. poolt istungil antud seletusi. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus hinnanud olemasolevaid tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ning jõudnud õigesti järeldusele, et asjas pole tõendamist leidnud väide, et M. Särel esitas 18.03.2010 toetuse väljamaksmise kuludeklaratsioonis tahtlikult valeandmeid selle kohta, et investeering on tervikuna teostatud.

1. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus asjas kogutud tõendite alusel õigesti leidnud, et marjahoidla ehitustööd olid seisuga 28.02.2010 ja ka 18.03.2010 teostatud ning investeeringuobjekt valmis. Vaidlusaluste (Sandwitch) paneelide olemasolu juba
2. a veebruarikuu seisuga on tõendatud tunnistaja K.M. ütlustega kohtuistungil, samuti materjalide üleandmise ja vastuvõtmise aktiga 02.02.2010 (tl 24), mille kohaselt andis OÜ Eesti Projekt ehitusettevõtjale Oravapoisid OÜ, kes marjahoidlat ehitas, üle nii 100 mm kui ka 200 mm paneelid. Asjaolu, et paneelid olid algselt seinas ja pärast kahtluse tekkimist, et osad neist võivad olla praakpaneelid, vahetati kõik 100 mm paneelid välja, on tõendatud nii tunnistaja K.M. ütlustega kohtuistungil kui ka OÜ Eesti Projekt kirjaga 06.05.2010 (tl 23). Asjaolu, et elektritööd olid algselt tehtud, on tõendatud tunnistaja K.M. ütlustega ja ka PRIA poolt esitatud fotodega (tl 41), millelt nähtub, et äravõetud paneelide all on olnud elektrijuhtmed. Selgitused selle kohta, et säilituskambri paneelid läksid tehase praagi tõttu vahetusse, mistõttu on seal paigaldamata ka elektrisüsteem, on M. Särel andnud 10.05.
3. a kontrollaktis (tl 13). Tunnistaja K.M. ütlustega on tõendatud ka asjaolu, et vihmaveesüsteem oli objektil paigaldatud, kuid kontrolli ajal osaliselt lahti monteeritud värvimistööde hõlbustamiseks. See, et vihmaveesüsteem oli osaliselt paigas, kinnitab ka kontrollakt ja toimiku lk-l 45 olev PRIA poolt esitatud foto. Maja otsaviilu luukide olemasolu on samuti tõendatud tunnistaja K.M. ütlustega ning PRIA poolt esitatud fotodega (tl 39-45) ei ole võimalik vastupidist tõendada. Ringkonnakohtu hinnagul ei ole alust asuda seisukohale, et kaebaja poolt vaidemenetluses ja kohtumenetluses esitatud täiendavad tõendid või ka 28.02.2010 marjahoidla ehitamisel teostatud tööde üleandmise ja vastuvõtmise akt oleksid mingil põhjusel ebausaldusväärsed. Nende alusel saab lugeda kindlakstehtuks asjaolu, et 18.03.2010 seisuga olid hoone ehitusel kõik selles märgitud tööd (v. a metallist välisukse klaasi paigaldus) teostatud ja ehitajal oli seega eelnevalt olemas ka vajalik materjal hoone valmisehitamiseks. Samuti saab asjas kogutud tõendite pinnal asuda seisukohale, et 10.05.2010 kontrolli teostamise ajal hoone juurest puudu olnud 100 mm seinapaneelid olid ajutiselt eemaldatud nende väljavahetamiseks, mistõttu puudus seal ka korrektselt paigaldatud elektrijuhtmestik ning vihmaveesüsteemid olid osaliselt puudu seoses vajadusega seinad üle värvida. Seda, et need tööd oleks olnud teostamata ka 18.03.
4. a seisuga, asjas tõendatud ei ole. Selle üle, et veel 10.05.2010 ei olnud metalluksel klaasi, pooled vaielnud ei ole. Asjas ei ole olnud vaidlust ka selle üle, et 10.05.2010 seisuga esinenud puudused olid kõrvaldatud hiljemalt
5. a maikuu lõpuks, sest siis asus kaebaja taotlema hoonele kasutusluba. Selle kohta, et investeeringuobjektil 10.05.2010 seisuga esinenud puudused kõrvaldati esimesel võimalusel, tõendavad ka kaebusele lisatud fotod (tl 15-22), millelt on näha, et puudu olnud paneelid, elektriseadmed ja vihmaveesüsteem on paigaldatud, samuti on metallist välisuksel ees klaas. See, et hoonel oleks pidanud kasutusluba olema juba kas toetuse väljamaksmise taotluse esitamise või hiljemalt PRIA-poolse kontrolli teostamise ajaks, Määrus nr 128 ette ei näe. Määruse nr 128 §-s 17 on ammendavalt loetletud dokumendid, mida taotleja toetuse väljamaksmiseks peab koos kuludeklaratsiooniga PRIA-le esitama ja selles ei ole märgitud, 5 et tal tuleb investeeringu tegemist kinnitava dokumendina esitada ka hoonele väljastatud kasutusluba. Samas ei ole ka ehitusseaduses sätestatud tähtaega, mille jooksul valminud ehitise omanik on kohustatud kasutusluba taotlema. Seega ei saa kasutusloa puudumist toetuse väljamaksmise taotlemisel lugeda selliseks asjaoluks, millest saaks järeldada, et marjahoidla ei olnud 18.03.
6. a seisuga veel valmis ehitatud.
7. Kuna haldukohus tuvastas, et toetuse väljamaksmise eeldused olid 18.03.
8. a seisuga täidetud, s.t. investeerimisobjekt, millele M. Särel toetust taotles, oli valmis ning ajavahemikul 11.03.2010-12.03.2010 oli kaebaja tasunud ehitustööde teostamise eest kogu ulatuses ka ehitajale OÜ Oravapoisid, mistõttu toetuse väljamaksmisest keeldumise aluseid ei esine, kohaldas halduskohus õigesti ka RVastS § 6 lg-t 5, tehes PRIA-le ettekirjutuse investeeringutoetuse väljamaksmiseks määratud ulatuses. Eeltoodust tulenevalt puudub ka vajadus uue haldusmenetluse läbiviimiseks, sest kõik toetuse väljamaksmiseks vajalikud asjaolud on halduskohtumenetluses tuvastatud. Seetõttu ei ole põhjendatud ka PRIA seisukoht, et halduskohus oleks saanud vastustajat kohustada üksnes toetuse väljamaksmise osas uut otsust tegema, mitte aga kohustada PRIA-t kohe nõutud ja määratud summas toetust välja maksma.
9. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad PRIA poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud (riigilõiv)

§ 92lg 1 alusel PRIA enda kanda.

Sama sätte kohaselt tuleb PRIA-lt kaebaja kasuks välja mõista viimase poolt apellatsioonimenetluses õigusabile tehtud kulutused summas 920,33 eurot. Nimetatud summa on õigusabi osutajale tasutud ja ringkonnakohtu hinnangul on õigusabile kulunud summa ka mõistliku suurusega, arvestades seda, et apellatsioonimenetluses on kaebajal olnud teine õigusabi osutaja võrreldes esimese astme kohtus olnud esindajaga. Seega pidi uus esindaja apellatsioonkaebusele vastamiseks läbi vaatama ka asja senised materjalid ning tutvuma halduskohtu otsusega ja esitatud apellatsioonkaebusega, mistõttu on arvel nr 10-38 esitatud töö kirjeldus ja maht (10 tundi) reaalne ja mõistlik. Alles apellatsioonimenetluses on kaebaja esitanud ka taotluse ja kuludokumendid esimese astme kohtus kantud õigusabikulude väljamõistmiseks.

§ 93

lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid esitada eraldi iga astme kohtule enne kohtuvaidlusi ja toimiku materjalidest nähtuvalt ei esitanud kaebaja halduskohtule hiljemalt 19.10.2010 toimunud kohtuistungil enne kohtuvaidlusi menetluskulu dokumente ega taotlust nende väljamõistmiseks. Seisukoha menetluskulude jaotuse kohta saab võtta üksnes konkreetses kohtuastmes asja menetlenud kohus, mistõttu ei saa ringkonnakohus mõista apellatsiooniastmes tehtavas otsuses tagantjärele kaebaja kasuks välja viimase poolt esimese astme kohtus kantud kulusid. Agu Timmi Einar Vene 6 Maili Lokk