1 sätestatule.
) § 1056 lg 1 kohaselt kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel vastutab kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. Suurema ohu allikat valitsenud isik vastutab kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti.
lg 2 kohaselt loetakse asja või tegevust suurema ohu allikaks, kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli. Kui asjale või tegevusele sarnase ohu allika puhul on seadusega juba ette nähtud vastutus, sõltumata allikat valitsenud isiku süüst, eeldatakse, et asi või tegevus on suurema ohu allikas.
Antud juhul ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et kostja on loomapidajaks
Koera saab pidada suurema ohu allikaks, kuna loomade ettearvamatu käitumise tõttu võivad 4 nad inimest või teist looma rünnata ning sellega suurt kahju tekitada. Kohus selgitab, et loomapidaja riskivastutus järgneb üksnes juhul, kui kahju tekkis loomapidamisele kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumise tagajärjel. Inimese ja teise looma ründe puhul on tegemist koerale kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumisega, kuna asjaolu, et koer võib kedagi rünnata, ongi põhjus, miks koera suurema ohu allikaks peetakse. Ründe tagajärjel on hagejal tekkinud kahju – kannatanud on hageja kehaline terviklikkus ning ta on kaotanud oma koera. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-85-08 viidanud, et mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõude korral peab kohus otsustama, kas esineb põhjuslik seos mittevaralise kahju ja kostja teo vahel. Antud juhul on tuvastatud, et hagejal tekkinud kahju, s.o vigastused, koera kaotus, valu ja hirm, on tekkinud kostja koera poolse ründe tagajärjel. Seega on olemas põhjuslik seos sündmuse tagajärjel tekkinud kahju ning kostja tegevuse vahel. Järelikult vastutab kahju eest kostja kui loomapidaja. Kohus juhib tähelepanu
lõikele 1, mille kohaselt suurema ohu allika valitseja vastutab sõltumata oma süüst. Seega ei ole alust kostja väidetel, mille kohaselt ei ole tema oma koera ettenägematus ründes süüdi. Samuti ei ole alust väita, et tegemist oli vääramatu jõuga.
lg 2 kohaselt on vääramatu jõud asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kohus leiab, et antud juhul ei olnud tegemist asjaoluga, mida kostja mõjutada ei saanud või millega arvestamist temalt mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt nõuda ei saanud. Loomapidaja kohustus on looma hoida nii, et see ei põhjustaks inimestele ega loomadele kahju ning võtma kahju vältimiseks vajalikke meetmeid. Isegi kui koera käitumist pidada kostjast sõltumatuks asjaoluks, siis koera pidamine nii, et ei tekiks olukordi, kus koer võib tekitada kahju teistele inimestele või loomadele, on kindlasti kostja kui loomapidaja mõjusfääris. Eriti juhul, kui on teada, et koer võib teise koera nägemisest häiritud saada. Kohus leiab, et kostja vastutab hagejale tekitatud kahju eest. Kuna kostja on hagejale varalise kahju hüvitanud, tuleb selles osas menetlus lõpetada ning teha otsus ainult mittevaralise kahju hüvitamise osas.
Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Hagejale on käesoleval juhul tekitatud nii füüsilist kui hingelist valu ning kannatusi. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-85-08 leidnud, et mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitise nõudmiseks ei pea hageja iseenesest tõendama midagi muud peale selle, et kostja vastutab talle kehavigastuse tekitamise eest, kuid hüvitise suurus oleneb kehavigastuse või tervisekahjustuse suurusest. Järelikult on mittevaralise kahju hüvitamiseks piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude.
lg 6 sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus.
lg 2 järgi isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema 5 tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 366 kohaselt võib mittevaralise kahju hüvitamise hagis jätta nõutava hüvitise summa märkimata ja taotleda õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-81-05 p. 17 järgi peab kohus mittevaralise (moraalse) kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmisel, sõltumata poolte taotlustest, arvestama rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Seega on oluline arvestada hageja osa kahju tekkimises. Kohtu arvates ei ole antud juhul hageja tegevus põhjustanud kostja koera poolset rünnet. Asjaolu, et hageja väike koer oli lahtiselt, ei anna alust arvata, et hagejal oli mingigi roll selles, et kostja koer teda ja tema koera ründas. Samuti ei ole hagejal tuvastatud enesekahjustamise tahtlust. Kohus on seisukohal, et mittemateriaalne kahju kuulub hüvitamisele. Maakohus leiab, et mõistliku ja õiglase hüvitise suuruseks on 319,56 eurot (5 000.- krooni). TsMS § 162 lg. 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 467 lg. 1 kohaselt täidetakse viivitamata täidetavaks tunnistatud kohtuotsus enne otsuse jõustumist. Kohus tunnistab otsuse viivitamatult täidetavaks otsuses endas või määrusega. TsMS § 468 lg. 3 kohaselt tunnistab kohus hageja taotlusel viivitamata täidetavaks hagejale hädavajalikus ulatuses kehavigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise otsuse. Maakohus leiab, et puudub vajadus kohtuotsuse viivitamatult täidetavaks tunnistamiseks. Maakohus lähtus otsuse tegemisel eeltoodust ja juhindus ka TsMS §-idest 441, 442. Kohtunik (digitaalselt allkirjastatud) Maido Roots Ärakiri õige Nooremreferent (allkirjastatud digitaalselt) Lea Herne Kohtuotsus jõustus 05. aprillil 2012. a. Nooremreferent Lea Herne 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.