KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Maili Lokk, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht 7. juuni 2011, Tartu Haldusasja number 3-10-1743 Haldusasi Raivo

) § 84 p 1 ja § 118 tuginedes distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamise. Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt pandi kaebajale süüks seda, et ta rikkus isikuandmete kaitse seaduse § 6 p 2, Politsei peadirektori 14.06.

1. a käskkirja nr 141 kinnitatud „Infosüsteem KAIRI pidamise ja kasutamise korra“ punkti 61 ning Politsei- ja Piirivalve peadirektori 01.01.
2. a käskkirjaga nr 34 kinnitatud „Arvutivõrgu ja andmebaaside kasutamise korra“ punkti 4.
4. R. Rüütel esitas kohtule 05.07.
5. a kaebuse Ida Prefektuuri vastu käskkirja nr 1.5-06/50d tühistamiseks, tema teenistusse ennistamiseks ning puudutud aja eest töötasu välja mõistmiseks. Kaebaja leidis, et kuna ta ei olnud 24.04.2010 teenistuskohustustes, puuduvad tema tegevuses

§ 84

lg 1 toodud distsiplinaarsüüteo tunnused ning möödunud on ka karistuse määramise ühekuuline tähtaeg. Kaebaja märkis, et tema käitumise, M. P. poolt kõmulehele edastatud tegelikke asjaolusid moonutava informatsiooni ja sellega politsei tegevusele avalikkuse silmis negatiivse hinnangu andmise vahel puudub põhjuslik seos ning väidetava avalduse esitas see isik politseile alles peale artikli ilmumist. HALDUSKOHTU LAHEND

1. Tartu Halduskohtu
2. jaanuari
3. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Ida Prefektuuri 18.06.
4. a käskkirja nr 1.5-06/50d kohaselt oli kaebaja teenistusest vabastamise hetkel selle prefektuuri korrakaitsebüroo vanemkonstaabel. PPVS § 88 p 5 kohaselt on teenistusest vabastamine üks võimalik politseiametnikule distsiplinaarsüüteo eest määratav distsiplinaarkaristus. Asjaolu, et kaebaja teostas tööülesannetega mitteseotud päringuid teenistusvälisel ajal, ei oma tähtsust, kuna andmebaasidele ligipääs oli tal üksnes politseiteenistuse tõttu. Seega kehtis nõue kasutada andmebaase vaid tööülesannetega seotud päringute tegemiseks. Samuti oli keelatud edastada andmebaasides olevat teavet kõrvalistele isikutele. Kaebaja suhtes rakendatud karistus vastab süüteo raskusele, selle toimepanemise asjaoludele ja karistatu isikule. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg 1 ja 3 tulenevalt võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul süüteo toimepanemise päevast arvates, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul päevast, mil sellest sai teada mistahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Viimatinimetatud tähtaja hulka ei arvata aega, mil teenistussuhe oli puhkuse ajaks peatunud. Kaebajat on karistatud rikkumise eest, mis toimus 24.04.
5. 17.05.2010 kuni 21.06.2010 viibis ta puhkusel. Juhul kui rikkumine avastati varem kui Ida Prefektuur tunnistab, on karistus ikkagi määratud seaduses ettenähtud tähtaja piirides. Kaebaja suhtes kohaldati ettenähtud võimalikest distsiplinaarkaristustest rangeimat, sest tal oli kehtiv distsiplinaarkaristus, mida karistuse valikul arvestati. Asjaolu, et nii distsiplinaarmenetlus kui vaidlustatud käskkirja andmine toimus ajal, mil kaebaja viibis puhkusel, ei oma määratud karistuse suhtes mingit tähendust.

§ 133

lg 1 kohaselt on teenistusest vabastamine ajal, mil teenistussuhe on peatunud, keelatud vaid juhul, kui see toimub seoses koondamisega, töötamise kohustuslikuks tingimuseks oleva dokumendi puudumise tõttu või atesteerimistulemuste põhjal. 2 ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. R. Rüütel esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu
2. jaanuari
3. a otsus ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Halduskohus on oma otsuses ainult loetlenud rea õigusakte ning refereerinud õigusnormide sisu. Politseipeadirektori 14.06.
4. a käskkirja nr 141 p 58 sätestab, et teabe väärkasutus toob kaasa distsiplinaarvastutuse vastavalt politseiteenistuse seaduse §-dele 42-46 ja

§-le 84. Politseiteenistuse seadus on kehtetu õigusakt, sest alates 01.01.2010 kehtib Eesti Vabariigis PPVS, millele prefekti käskkirjas konkreetne viitamine puudub.

§ 84lg 1 käsitleb teenistuskohustuste täitmist või mittenõuetekohast täitmist.

Kaebaja ei olnud 24.04.2010 teenistuskohustustes, seega puuduvad tema tegevuses

§ 84lg 1 toodud distsiplinaarsüüteo tunnused.

O.R. helistas oma eksmehele R. Rüütlile trahvisumma teadasaamiseks alles aprilli lõpus ning päringu teostas R. Rüütel 24.04.2010, seega ajal, mil politseisse teatajad M.P. ja T.G. olid M.R. ja O.R. juba eelnevalt teada. Kaebaja distsiplinaarsüüteoks ei saa lugeda M.P. i infoedastust kõmulehele, sedagi alles mitu kuud peale infopäringu tegemist. Kaebaja päringu politseiandmebaasi KAIRI vahel ning M.P. i vahendusel sündmusest poolteist kuud hiljem ajakirjandusele andmete edastamise ja sellega politsei tegevusele avalikkuse silmis negatiivse hinnangu andmise vahel puudub. Kaebaja distsiplinaarmenetluse määramise ühekuuline tähtaeg on möödas, kuna politsei ei menetlenud M.P. i suulist avaldust tähtaegselt. Kaebaja ei rikkunud isikuandmete kaitse seadust, sest ta tegutses oma alaealise lapse andmeid vaadates kui lapsevanem, kellel on lapse trahvisumma tasumiseks varaline kohustus. Distsiplinaarkaristuse tulemusena on pikaaegses politseiteenistuses olnud, pensionieelikust avalik teenistuja kaotanud oma töökoha, õiguse pensionile ja sattunud seetõttu majanduslikult väga raskesse olukorda. Seega kahjulik tagajärg, mis kaasneb valitud karistusega, on arvestades teo enese raskust väga ebaproportsionaalne. 6. Ida Prefektuur palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja vabastati teenistusest Ida Prefektuuri 18.06.2010. a käskkirjaga nr 1.5-06/50d, mitte Ida Politseiprefektuuri 03.06.2010 käskkirjaga. Seega jääb vastustajale arusaamatuks, millist käskkirja kaebaja tühistada soovib. Põhjendamatu on kaebaja väide, et 24.04.2010 ta ei olnud teenistuses ja seega puuduvad tema tegevuses

§ 84lg 1 toodud distsiplinaarsüüteo tunnused.

Vastustaja nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebajal oli juurdepääs andmebaasidele üksnes politseiteenistuses olemise tõttu ning talle kehtis nõue kasutada andmebaase vaid tööülesannetega seotud päringute tegemiseks. Ida Prefektuur nõustub Tartu Halduskohtu seisukohaga, et R. Rüütli õigused ja kohustused politseiametnikuna erinevad nii sisu kui mahu poolest oluliselt neist, mis tal on lapsevanemana. Viimatinimetatud seisundist tulenev huvi saada teavet ei saa kuidagi õigustada tema kui politseiametniku suhtes kehtivate nõuete rikkumist. Kaebaja käitumisel oli Ida Prefektuurile kui ka kogu politsei mainele negatiivne mõju, kuna ajakirjanduse kaudu sai tema õigusvastane käitumine teatavaks väga paljudele inimestele. Karistuse määramise ühekuulist tähtaega ei ole ületatud, kuna kaebaja süülisest käitumisest saadi teada 02.06.2010 ja distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja on kaebajale tutvustatud 21.06.

1. Vastustaja nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebaja puhul on kaalutluse piire, eesmärki ja proportsionaalsuse põhimõtet järgitud, karistus vastab süüteo raskusele, selle toimepanemise asjaoludele ja karistatu isikule. Samuti on käskkirjast võimalik aru saada, miks kohaldati politseiametniku suhtes ettenähtud võimalikest distsiplinaarkaristustest rangeimat. Igakordne isikuandmete töötlemine peab olema eesmärgipärane ja teenistusülesannetesse mittepuutuva päringu teostamine on lubamatu. 3 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
3. jaanuari
4. a otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
5. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et kuna kaebaja ei olnud 24.04.2010 teenistuskohustustes, siis puuduvad tema teos

§ 84lg-s 1 toodud distsiplinaarsüüteo tunnused.

Asjas puudub ringkonnakohtu arvates vaidlus selle üle, et andmebaase sai kaebaja kasutada üksnes selle tõttu, et ta oli politseiteenistuses. Päringud KAIRI ja MIS andmebaasidesse tegi kaebaja 24.04.2010 oma tööruumis. Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 01.01.

1. a käskkirjaga nr 34 kinnitatud arvutivõrgu ja andmebaaside kasutamise korra p 4.2 kohaselt on andmebaaside kasutamine lubatud ainult teenistuskohustuste täitmiseks. Ida Politseiprefektuuri politseiprefekti 30.04.
2. a käskkirjaga nr 63 kinnitatud korrakaitseosakonna arestimajade talituse konstaabli ametijuhendi p 5.2 kohaselt vastutab politseiametnik teenistuse tõttu talle teatavaks saanud ametisaladuse ning teiste isikute perekonda ja eraelu puudutavate andmete ja muu konfidentsiaalse informatsiooni konfidentsiaalsuse tagamise ja vaid teenistuse huvides ja omakasupüüdmatu kasutamise eest. Ringkonnakohtu istungil kinnitas kaebaja ka ise, et ta oli teadlik sellest, et andmebaase oli tal lubatud kasutada ainult tööalasteks vajadusteks ning ka tema arvates ei ole vahet selles, kas ta kasutab neid töö ajal või mitte. Kuna käesolevas asjas on tuvastatud see, et kaebajal oli võimalus kasutada andmebaase tema politseiteenistuses oleku tõttu, siis ei oma distsiplinaarsüüteo eest karistamisel tähtsust asjaolu, kas ta selle toimepanemisel oli teenistuses või mitte, kuna oma ametiseisundi tõttu oli tal alati võimalus siseneda andmebaasidesse. Andmebaasidest vaadatud andmed ei olnud seotud tema tööülesannete täitmisega. Seega on tegemist teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmisega

§ 84lg 1 ja PPVS § 86 lg 1 mõttes.

1. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et distsiplinaarkaristuse määramise ühekuuline tähtaeg oli möödunud. Kaebaja on viidanud sellele, et M. P. oli suulise avalduse esitanud juba tunduvalt varem. Samas ei ole kaebaja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et vastustajal oleks juba varem kui 03.06.2010 teada olnud kaebaja poolne distsipliinirikkumise toimepanemine. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg 1 ja 3 alusel võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul süüteo toimepanemise päevast arvates, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul päevast, mil sellest sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub ning viimatinimetatud tähtaja hulka ei arvata aega, mil teenistussuhe oli puhkuse ajaks peatunud. Vastavalt distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele (tl 38-42) sai Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo juht kaebaja poolt toimepandud distsipliinirikkumisest teada 02.06.
2. Vastustaja esindaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et nemad said distsipliinirikkumisest teada sellel päeva ilmunud „Õhtulehe“ artiklist. Nagu nähtub nimetatud artiklist teavitas M. P. toimunust varasemalt sisekontrolli, mitte isikut, kellele süüdlane tööalaselt allub (tl 72). Distsiplinaarmenetlust alustati prefekti 03.06.
3. a käskkirjaga nr 43d. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri nr 1-506/50d on koostatud 18.06.
4. a. Seega on järgitud distsiplinaarmenetluse läbiviimise tähtaegu ja vaidlustatud käskkirja tühistamise taotlus sellel alusel on põhjendamatu. Halduskohus on õigesti leidnud, et isegi siis, kui vastustaja sai kaebaja poolt 24.04.2010 toimepandud distsipliinirikkumisest teada varem, on distsiplinaarkaristus määratud tähtaegselt kuna 17.05.2010 kuni 21.06.2010 viibis kaebaja puhkusel. 4
5. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et kaebajale määratud distsiplinaarkaristus ei vasta toimepandud teo raskusele. HKMS § 19 lg 6 alusel, kui asutus, ametnik või avalik-õiguslikke ülesandeid täitev muu isik on volitatud tegutsema diskretsiooni alusel, kontrollib kohus ka seda, kas haldusakti andmisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatuid põhimõtteid.

§ 188

lg 2 kohaselt võib

§ 84p 1 rikkumise eest vabastada ametniku, kellel on kehtiv distsiplinaarkaristus.

Kaebajat oli 07.09.2009. a käskkirjaga nr 203p karistatud

§ 84p 1 alusel noomitusega (tl 44).

Seega oli vastustajal seaduslik alus kaebaja karistamiseks teenistusest vabastamisega. Vaidlustatud käskkirja kohaselt on karistuse määramisel arvestatud kõikide distsiplinaarsüüteo asjaoludega, samuti kaebaja eelneva teenistuse ja talle antud iseloomustusega. Seega ei ole võimalik väita, et määratud karistus ei ole proportsionaalne toimepandud teoga.

1. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks anda oma hinnangut apellatsioonkaebuse väidetele, kas on tõendatud see, et kaebaja andis talle teatavaks saanud informatsiooni edasi kõrvalistele isikutele, kuna selles osas ei ole kaebajat süüdistatud ega selle eest talle distsiplinaarkaristust määratud.
2. Tartu Ringkonnakohtu 31.03.
3. a määrusega anti R. Rüütlile riigi õigusabi esindamiseks apellatsioonimenetluses ilma õigusabikulude hüvitamise kohustuseta. Riigi õigusabi osutajaks oli vandeadvokaat Leanika Tamm Advokaadibüroost Hansa Law Offices, kes palub välja mõista 390 eurot ja 50 senti. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on mõistlike ja vajalike õigusabikuludega, mis kuuluvad väljamõistmisele. Einar Vene Maili Lokk 5 Agu Timmi