← Eesti

3-10-1710/48

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. juuni 2011, Tartu Haldusasja number 3-10-1710 Haldusasi Mikk Segeri kaebus Murru Vangla 05.05.
  2. a käskkirja nr 181-dm tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 17.11.
  3. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Murru Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäevad
  4. märts 2011 ja
  5. mai 2011 Menetlusosalised Kaebaja - Mikk Seger, esindaja advokaat Rait Sarjas Vastustaja – Harku ja Murru Vangla, esindaja Merit Jõgi RESOLUTSIOON
  6. Rahuldada apellatsioonkaebus.
  7. Tühistada Tartu Halduskohtu 17.11.
  8. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta Mikk Segeri kaebus Murru Vangla 05.05.
  9. a käskkirja nr 181-dm tühistamiseks rahuldamata.
  10. Mikk Segeri poolt kantud menetluskulud jätta kaebaja enda kanda.
  11. Mõista Mikk Segerilt Harku ja Murru Vangla kasuks välja viimase poolt apellatsioonimenetluses kantud kulu 15,97 eurot. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s. o alates
  12. juunist
  13. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
  14. 05.05.
  15. a käskkirjaga nr 181-dm määras Murru Vangla vangistusosakonna juhataja kinnipeetav Mikk Segerile distsiplinaarkaristusena noomituse. Käskkirja kohaselt seisnes M. Segeri distsiplinaarrikkumine selles, et 18.04.2010 kell 19.00 helistas ta 1-1 osakonna telefonilt selleks mitte ettenähtud ajal. 10.05.2010 esitas M. Seger 05.05.
  16. a käskkirja nr 181-dm peale vaide. Murru Vangla 02.06.
  17. a vaideotsusega nr 5-3/48-1 jäeti vaie rahuldamata.
  18. 02.07.2010 esitas M. Seger Murru Vangla 05.05.
  19. a käskkirja nr 181-dm tühistamiseks kaebuse Tallinna Halduskohtule. 07.07.
  20. a kohtumäärusega andis Tallinna Halduskohus M. Segeri kaebuse kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule. Kaebuse kohaselt ei olnud M. Segerile distsiplinaarkaristuse määramine seaduslik ega põhjendatud. M. Segeril oli kokkulepe kaitsja vandeadvokaat K. Nammiga, et ta helistab talle 18.04.2010 kell 19.00 telefoninumbril XXX XXXXX . Vaidlustatud käskkirja koostamise ajaks ei olnud vastustaja asjas tähtsust omavaid asjaolusid välja selgitanud, sõltumata sellest, et kaebaja viitas enda kokkuleppele kaitsjaga juba enne distsiplinaarkaristuse määramist. Vaidlustatud käskkiri ja vaideotsus on omavahel sisulises vastuolus. Pidades vaideotsuses võimalikuks, et kaebajal võis olla kokkulepe enda kaitsjaga temale helistamiseks, ei saanud haldusorgan omada käskkirja koostamise hetkel 05.05.2010 tõendeid selle kohta, et kaebaja enda kaitsjale ei helistanud, millega haldusorgan rikkus oluliselt haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-st 6 tulenevat uurimiskohustust. Murru Vangla 05.05.
  21. a käskkiri nr 181-dm on vastuolus HMS § 56 lg 1 nõuetega, kuna tegemist on täielikult motiveerimata haldusaktiga. Kaebajale distsiplinaarkaristuse määramine üksnes vastustaja oletustele tuginedes on lubamatu, vastuolus seadusega ning rikub oluliselt kaebaja õigusi. Kaitsjale helistamise õigust ei ole vastustajal tulenevalt vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 28 lg-st 3 lubatud piirata. Kaebaja ei ole kolmandate isikutega selleks mitte ettenähtud ajal suhelnud. Kaebaja on korduvalt enne 18.04.2010 telefoni teel suhelnud vandeadvokaat K. Nammiga. Seda asjaolu saab vajadusel tõendada konkreetselt kaebajale väljastatud telefonikaardiga valitud telefoninumbrite kontrollimisel. HALDUSKOHTU LAHEND
  22. Tartu Halduskohus rahuldas 17.11.
  23. a otsusega kaebuse ja tühistas Murru Vangla 05.05.
  24. a käskkirja nr 181-dm ning mõistis Murru Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 12 000 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuli vanglal tuvastada, kas ei esinenud asjaolusid, millele 12.03.
  25. a käskkirja nr 37 p-s 1 sätestatud telefoni kasutamise piirangud ei laiene. Vaidlustatud käskkirjast ja 02.06.2010 vaideotsusest ei selgu selgelt ja üheseltmõistetavalt, milles kinnipeetava süütegu (vanglas kehtestatud korra rikkumine) seisnes - kas selles, et tegelikult ei helistanud ta kaitsjale või selles, et ta jätkas kõnet pärast seda, kui selgus, et advokaat pole kohe kättesaadav. Vastustaja selgitused rikkumise asjaolude kohta on vastuolulised. Kaebaja distsiplinaarkorras karistamine oleks olnud õiguspärane juhul, kui ta kasutas telefoni väljaspool Murru Vangla direktori 12.03.
  26. a käskkirjaga nr 37 ettenähtud aega helistamiseks kolmandatele isikutele, mitte aga suhtlemiseks riigiasutuse, kohaliku omavalitsuse asutuse või nende ametiisikutega või oma kaitsjaga. Asjas kogutud tõendid ning distsiplinaarmenetluse protokollis kajastatud asjaolud ei kinnita väidet, et M. Seger ei helistanud oma kaitsjale. Distsiplinaarmenetluse protokollist ja selle aluseks olevatest materjalidest nähtub, et kaebaja helistas 18.04.2010 kell 19.00 oma kaitsjale K. Nammile, kuid temast mitteolenevatel asjaoludel ei saanud kaebaja K. Nammiga koheselt rääkida. Võimaluse rääkida katkestas vanglaametniku korraldus kõne lõpetada, mida kaebaja ka koheselt tegi. Kaebajal ei olnud võimalik kõne toimumist ka registreerida, kuna ta viidi koheselt vangla peavalvekeskusesse seletuskirja kirjutama. Seletuskirjas avaldas kaebaja, et ta helistas advokaat K. Nammile. Murru Vangla direktori 12.03.
  27. a käskkiri nr 37, mida kaebaja väidetavalt rikkus, ei reguleeri kõnede registreerimist, mis vastavalt VangS § 28 lg-le 3 võivad toimuda 2 väljaspool telefoni kasutamiseks määratud aegasid. Seda ei reguleeri ka Murru Vangla kodukord, kus
  28. peatüki p-s 159 sätestatakse, et kinnipeetaval võimaldatakse telefoni kasutamine äratusest öörahuni või päevakorras ettenähtud ajal. Kirjaliku taotluse alusel võimaldatakse telefonikõnesid eraldatud lukustatud kambris, kartseris, vangla ravipunktis ja vastuvõtuosakonnas viibivatele kinnipeetavatele. M. Seger ei viibinud helistamise ajal eelnimetatud ruumides ja seal kehtival režiimil. Vastustaja ei ole osundanud ühelegi Murru Vanglas kehtivale õigusaktile, mille kohaselt tuleb soovist kasutada telefoni väljaspool ettenähtud kõneaega vanglateenistust eelnevalt informeerida või see soov eelnevalt registreerida. Kohtuistungil selgitas M. Seger, et kasutas sõbra telefoninumbrit helistamiseks kaitsjale seetõttu, et kõnealustustasu on 3 krooni ja helistamine on kallis. Kui raha arvel ei ole, siis advokaadi numbrile ei oleks saanud helistada vastaja arvelt, aga sõbra telefoni kaudu saab ka kaitsjale helistada vastaja arvelt. Kaebaja väitel ta teadis, et sõbra telefoninumbrilt saab ta kaitsja sel kellaajal kindlasti kätte. Vaidlustatud käskkiri põhineb ebaõigetel faktilistel asjaoludel, mille tõttu kohaldas vastustaja vääralt VangS § 63 lg 1 p-i
  29. Vangla pole kaebaja poolt selle sätte kohaldamise eelduseks oleva teo toimepanemist tuvastanud. Seega on Murru Vangla 05.05.
  30. a käskkiri nr 181-dm õigusvastane. Vastustaja hilisemad selgitused kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamise põhjendamiseks tuleb jätta tähelepanuta, sest haldusakti motiveerimise puudusi ei ole võimalik kõrvaldada kohtumenetluse käigus (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-62-07, p 16). ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  31. Murru Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu 17.11.
  32. a otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt eiras M. Seger tahtlikult vanglas kehtestud korda, kui kasutas telefoni väljaspool selleks ette nähtud aega. Vangla sisekorraeeskirja rikkumine oli tahtlik ja ette planeeritud, kuna nii kaebaja kui ka tema kaitsja väitsid, et neil oli selleks kellaks helistamine kokku lepitud. Seega pidi kaebaja teadma, et ta soovib telefoni kasutada väljaspool helistamiseks ettenähtud aega, kuid jättis sellest nõuetekohaselt vanglateenistuse ametnikud teavitamata. Kaebaja tõlgendas VangS § 28 lg-t 3 meelevaldselt väites, et kõnealune säte keelab piirata kõnesid advokaadile. Nimetatud säte ei sisalda mõistet advokaat. Kaebajat ei karistatud selle eest, et ta vanglateenistust väljaspool graafikut tehtavast kõnest ei teavitanud, vaid selle eest, et ta nimetatud kõne tegi. Kolmandate isikutega suhtlemine on tõendatud kaebaja enda ning advokaadi K. Nammi sõnadega, mille kohaselt 18.04.2010 kell 19.00 kaebaja oma advokaadiga ühendust ei saanud. Telefoni kasutamise aega hakkab süsteem lugema kõne vastuvõtmise hetkest kõne adressaadi poolt ning see tõendab, et kaebaja rääkis kellegagi läbi telefoni. Kuigi halduskohus leidis, et vastustaja selgitused rikkumise asjaolude kohta on vastuolulised, jääb selgusetuks, milles vastuolud seisnevad ning kuidas need mõjutavad haldusakti kehtivust. Halduskohus ei ole toonud ka välja, millised on need vastustaja hilisemad selgitused, millega vangla haldusakti motiveerimise puudusi kõrvaldas ja mis tuleb jätta tähelepanuta. Murru Vangla ei ole asunud kohtumenetluses haldusakti motiveerima, vaid vaidles vastu vastaspoole väidetele, millega kohus pole arvestanud. Halduskohtu otsuse kujunemine ei ole jälgitav. Halduskohus nõustus, et M. Segeri distsiplinaarkorras karistamine oleks põhjendatud, kui ta oleks helistanud kolmandatele isikutele. M. Seger helistas isikule, kes ei olnud tema kaitsja ja kohtumenetluses ei ole tõendatud vastupidist. Halduskohus jättis kontrollimata M. Segeri väite, et ta kasutas advokaadile helistamiseks sõbra numbrit, kuna advokaadile helistamine oleks olnud kallim ja sinna ei saa vastaja arvel 3 helistada, kuid sõbra numbrile saab. Samuti ei uurinud kohus, miks nimetatud asjaolu alles istungil meelde tuli. Murru Vanglas telefoniteenust pakkuva ettevõtte Topp Connect sõnul maksab kõne kõikidesse mobiilsidevõrkudesse 3.70 krooni/min+0,48 senti kõnealustustasu. Vahet ei ole millises mobiilsidevõrgus kõne adressaat asub. Samuti ei vasta tõele väide, et M. Seger kasutas sõbra numbrit vastaja arvel helistamiseks. M. Seger ei ole oma nime alt vastaja arvel kõnesid teinud. Murru Vangla ei nõustu väljamõistetud menetluskuludega. Arvestades, et käesoleval juhul ei ole vaidlus seotud oluliste juriidiliste probleemide ega vaidlustega, ei ole nii suurte menetluskulude väljamõistmine põhjendatud.
  33. M. Seger ei nõustu Murru Vangla apellatsioonkaebusega ja palub jätta see rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei ole apellatsioonkaebuses märgitud, millised vastustaja arvates tuvastatud asjaolud on halduskohtu otsuse tegemisel jäetud arvestamata. Halduskohtu otsusest tuleneb selgelt, et M. Segerit distsiplinaarkorras karistades pidi vangla veenduma, kas M. Segerile etteheidetud telefonikõne ei olnud tehtud isikule, kellele helistamise osas piirangud ei kehti. Vastavale asjaolule on M. Seger alates kaebuse esitamisest tähelepanu juhtinud. Vangla seisukohad selles osas on olnud äärmiselt vastuolulised. Vaideotsuses on ümber lükatud vangla enda poolt käskkirja andmise aluseks olnud asjaolu – väidetav kaitsjale mittehelistamine, mistõttu on vaidlustatav käskkiri vastuolus HMS § 56 lg 1 nõuetega. Üksteist välistavad väited ei sisaldu küll samas haldusaktis, kuid vastustaja on siiski ise oma väite kaitsjale mittehelistamise kohta vaideotsuses ümber lükanud. Seega tunnistab ka vastustaja, et käskkirja andmise aluseks olevad väited ei vasta tõele ning puuduvad tõendid, mis kinnitaksid vangla sisekorraeeskirjade rikkumist M. Segeri poolt. Alles vastustaja poolt halduskohtule esitatud vastuses kaebusele heidetakse M. Segerile ette, et ta ei teavitanud vanglateenistuse ametnikke, et soovib kasutada telefoni väljaspool ettenähtud aega. Käskkirjas ei ole vastavale asjaolule viidatud, samuti ei tulene vastavat etteheidet 02.06.
  34. a vaideotsusest. Arusaamatuks jääb, millistele tõenditele tuginevalt on vastustaja esitanud apellatsioonkaebuses väite, et kinnipeetav helistas kolmandale isikule, kes pole M. Segeri advokaat. Menetluse käigus selgus vaid see, et M. Segeri kaitsja pidi 18.04.2010 kell 19.00 olema kättesaadav telefoninumbrilt XXX XXXXX , kuid M. Segeril advokaadiga siiski nimetatud ajal ühendust ei õnnestunud saada. Halduskohus ei tuginenud otsuse tegemisel ühelegi asjaolule või tõendile, milline ei oleks olnud vastustajale teada. M. Segeri poolt kohtuistungil antud selgitused ei ole käsitletavad tõenditena, kuivõrd tegemist ei olnud vande all antud poole seletusega ja halduskohus ei ole kaebaja seletust ka tõendiks lugenud. Kohtuotsusest ei tulene, et kohus oleks otsuse tegemisel ja motiveerimisel tuginenud üksnes M. Segeri seletusele. Olukorras, kus vastustaja otsustas, et ta ei soovi kasutada oma menetlusõigust ning osa võtta halduskohtu istungist, pidi ta arvestama asjaoluga, et kohtul on õigus küsitleda kohtuistungile ilmunud menetlusosalisi. Seega võttis vastustaja ise endalt võimaluse esitada omapoolseid selgitusi vastuseks kaebaja selgitustele ja küsimusi vastaspoolele. Kaebaja kantud menetluskulud on vajalikud ja põhjendatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  35. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tartu Halduskohtu 17.11.
  36. a otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab M. Segeri kaebuse Murru Vangla 05.05.
  37. a käskkirja nr 181-dm tühistamiseks rahuldamata. 4
  38. Asja materjalidest nähtuvalt määrati 05.05.
  39. a käskkirjaga nr 181-dm M. Segerile distsiplinaarkaristusena noomitus. Käskkirja kohaselt seisnes M. Segeri distsiplinaarrikkumine selles, et 18.04.2010 kell 19.00 helistas ta 1-1 osakonna telefonilt selleks mitte ettenähtud ajal. Käskkirjas on samuti märgitud, et kinnipeetava väide, mille kohaselt ta helistas oma advokaadile (kaitsjale), ei pea paika ja see on ka menetluse käigus tuvastatud. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukojaga, et vaidlusalune käskkiri põhineb ebaõigetel faktilistel asjaoludel, sest käskkiri on vastuolus vaideotsusega. Isegi kui vaidlusaluse haldusakti ja vaideotsuse vahel esinevad vastuolud, siis ei saa vaideotsuse põhjendused mõjutada vaidlusaluse haldusakti kehtivust ega õiguspärasust. Toimiku materjalidest nähtuvalt on Harku ja Murru Vangla olnud kaebajale karistuse määramisel seisukohal, et distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõendid ja informatsioon ei kinnita kaebaja väidet, et ta helistas 18.04.2010 kell 19.00 sõbra telefoninumbri kaudu oma kaitsjale.
  40. Ringkonnakohus nõustub eeltoodu osas vastustajaga ja leiab, et kaebaja karistamine oli õigustatud, sest toimiku materjalidega ei ole tõendamist leidnud kaebaja väide, et ta helistas 18.04.2010 kell 19.00 oma kaitsjale K. Nammile. S. Haasma poolt koostatud ettekande kohaselt (tl 30) seisis kinnipeetav M. Seger 18.04.2010 kell 19.00 koridoris oleva telefoni juures ja hoidis telefonitoru kõrva ääres, kuigi telefoniga rääkimist kuulda ei olnud. Korraldusele kõne lõpetada kinnipeetav allus ja ütles, et helistab oma advokaadile. Samal päeval kirjutatud seletuskirjas väidab M. Seger, et kell 19.00 paiku proovis ta helistada enda advokaadile, ühendust ei saanud (tl 31). Seda, et M. Seger helistas oma telefonikaarti kasutades vanglast 18.04.2010 kell 19.00 paiku mobiilinumbrile XXX XXXXX ja kõne kestus oli 186 sekundit (3 minutit), kinnitavad toimiku lk-del 32 ja 34 olevad kõneeristused. 18.04.2010 on M. Seger täitnud ka telefonikõnede registreerimislehe, millele on märgitud, et ta helistas sel päeval M.L. ja A.V. (tl 33). Registreerimislehele ei ole märgitud, et kaebaja helistas sel päeval otse või kellegi kaudu oma kaitsjale K. Nammile. Distsiplinaarmenetluse protokolli kohaselt kinnitas M. L., et tema telefoninumbrilt XXX XXXXX pidi K. Namm M. Segerile 18.04.2010 kell 19.00 vastavalt kokkuleppele kättesaadav olema, kuid temast mitteoleneval põhjusel K. Namm sel kellaajal kättesaadav ei olnud. Advokaat K. Namm, kes oli sel ajal M. Segeri kaitsja kriminaalmenetluses (tl 45) oli menetlejale 29.04.2010 selgitanud, et M. Seger on talle aprillikuu jooksul korduvalt helistanud ning ta on olnud M. Segerile kättesaadav ka muudelt numbritelt, mis ei ole registreeritud advokaadibüroole, kuid konkreetse kuupäeva ja telefoninumbri kohta ta täpset informatsiooni anda ei osanud (tl 29). Nende andmete alusel on vastustaja teinud vaidlusaluse 05.05.
  41. a käskkirja leides muuhulgas, et kinnipeetava väide kaitsjale helistamise kohta ei ole tõendatud. 28.10.2010 toimunud halduskohtu istungil selgitas M. Seger vastusena kohtu küsimusele, et: „Sõbra numbrile helistasin sellepärast, et kõnealustustasu on 3 kr, helistamine on kallis, selleks peab isiklik raha olema. Muidu, kui raha ei ole, siis on võimalus veel helistada vastaja arvelt. Kui mul ei oleks raha arvel olnud, siis ma ei oleks saanud advokaadi numbrile helistada vastaja arvelt, aga sõbra numbril saan helistada vastaja arvelt. Teadsin, et sõbra telefoni numbrilt saan 100% kätte advokaadi.“ Nimetatud selgitusest on võimalik välja lugeda, et kaebaja helistas sõbra telefoninumbril kaitsjale seetõttu, et nii sai kõne teha vastaja arvel ja vaidlusaluse kõne ta vastaja arvel tegigi. Vastuses apellatsioonkaebusele toetab M. Seger seisukohta, et ta vaidlusaluse kõne vastaja arvel (tl 97). Samal seisukohal oli ka kaebaja esindaja 23.03.2011 ringkonnakohtus toimunud istungil, leides, et kaebaja on ise halduskohtule selgitanud, et selle kõnega sai ta paluda maksta kõne kinni sõbral, ning et vastustaja poolt toimikus olevatele kõneeristustele antud tõlgendust ei ole võimalik tõendatuks lugeda, sest ei ole võimalik kontrollida, kas kõneeristusel kajastatakse ka vastuvõtja kulul tehtud kõnesid kõnehinna äramärkimisega või mitte. 5 Seega oli kaebaja algne põhjendus sellisel mittetavapärasel viisil kaitsjale helistamise kohta selline, et ta soovis ja tegigi vaidlusaluse kõne vastaja arvelt. 20.04.2011 esitas Harku ja Murru Vangla ringkonnakohtule tõendid, mis lükkavad ümber kaebaja algse põhjenduse, et ta tegi sõbra telefonilt vastaja arvel kõne kaitsjale (tl 119-121). Pärast seda muutis kaebaja oma versiooni ning asus väitma, et ta ei ole seda halduskohtus öelnud, vaid selgitas üksnes üldiselt võimalusi vastuvõtja kulul helistamiseks ja ka seda, et kui tal ei oleks arvel raha olnud, siis oleks ta saanud sõbra numbril kaitsjale vastaja arvel helistada. Ringkonnakohtu teisel istungil vande all üle kuulatuna kinnitas M. Seger, et ta helistas 18.04.2010 kell 19.00 sõbra telefoninumbrile, sest tal oli kaitsjale helistamise kelleaaeg ja kuupäev eelnevalt kokku lepitud ning sõbra telefoni kaudu helistamise põhjus oli see, et ta ei teadnud, kui palju tal on kõneaega alles. Juhul, kui see oleks poole kõne peal otsa saanud, oleks ta kaitsjaga edasi rääkida saanud ka vastaja, s.o sõbra arvel, ilma, et tal telefonikõne tegemiseks telefonikaardil raha oleks olnud. M. Seger kinnitas, et vaidlusaluse kõne tegi ta enda arvelt, sest tal oli selleks veel raha. Samuti kinnitas kaebaja, et kõnele vastas M. L., kes pidi telefoni edasi andma K. Nammile, kuid kaitsjaga ta rääkida ei saanud. Kohtu küsimusele, kas ta teadis ka oma kaitsja mobiilinumbrit või büroo telefoninumbrit ning kas ta on ka neid telefoninumbreid kasutanud K. Nammile helistamiseks, vastas M. Seger, et peast ta neid numbreid ei tea ja ta ei tea ka, kas need olid kuskile üles kirjutatud ning ta ei mäleta, kelle numbrite kaudu ta on kaitsjale helistanud. Küsimusele, kuidas sai kaebaja just sellisele kellaajale kaitsjaga helistamist kokku leppides kindel olla, et ta saab ka kokkulepitud kellaajal helistada, vastas kaebaja, et tal ei olnudki kindlust selles, kas telefon töötab või ei tööta, kuid tal oli kindlus selles, et tal on kaitsjaga kokku lepitud, et ta kell 19.00 helistab (vt. ringkonnakohtu 25.05.
  42. a istungi protokoll).
  43. Arvestades eeltoodut ja hinnates toimikus olevaid kirjalikke tõendeid ning kaebaja enda seisukohtade muutumist menetluse käigus ja esitatud põhjenduste elulist usutavust, asub ringkonnakohus seisukohale, et kaebaja selgitused selle kohta, et ta helistas 18.04.2010 kell 19.00 M. L. telefoninumbril tegelikult oma kaitsjale K. Nammile, ei ole usaldusväärsed. Nagu juba märgitud, on kaebaja seisukohad menetluse käigus muutunud ja seda muutust ei ole alust põhjendada sellega, nagu oleksid kohtud ja vastustaja M. Segeri algsest selgitusest valesti aru saanud. Algset põhjendust sõbra telefoninumbri kaudu kaitsjale helistamise vajaduse kohta toetasid nii kaebaja kui ka tema esindaja kuni hetkeni, mil vastustaja esitas tõendid, mis selle selgituse ümber lükkasid. Distsiplinaarmenetluse protokollist nähtuvalt andis M. Seger 29.04.2010 toimunud vestluse käigus menetlejale oma kaitsja K. Nammi mobiilinumbri. Seega pidi kaebaja ka 18.04.2010 seisuga olema teadlik kaitsja mobiilinumbrist ning puudub igasugune mõistlik ja usaldusväärne selgitus selle kohta, miks ta kaitsja kättesaamiseks ei saanud helistada advokaat K. Nammi enda mobiilinumbrile. Selgitus, et ta helistas kaitsjale 18.04.2010 kell 19.00 just seetõttu, et nii oli varasemalt kokku lepitud, ei ole samuti usaldusväärne selgitus, sest vangla tingimustes ei oleks pruukinud selline kokkulepe realiseeruda isegi siis, kui kõne tegemise ajaks oleks kokku lepitud selline kellaaeg, mille jooksul oli kinnipeetavatele helistamine lubatud. Käesoleval juhul oli kaebaja aga enda väidete kohaselt leppinud kaitsjale helistamiseks kokku sellise kellaaja, millal vangla telefon ei oleks pruukinud veel töötadagi. Sellisest soovist helistada kaitsjale väljaspool vanglas helistamiseks ettenähtud aega ei teavitanud kaebaja ka ühtegi vanglatöötajat, mistõttu oleks vastustaja esindaja selgituste kohaselt vangla võinud taolise kõne ka katkestada. Seega ei ole eluliselt usutav, et kaebaja oli eelnevalt leppinud advokaat K. Nammiga ja ka oma sõbraga kokku, et ta helistab vanglast kaitsjale just 18.04.2010 kell 19.00, milleks kaebaja sõbral M. L. tuli sellel päeval selleks kellaajaks minna advokaat K. Nammi büroosse, kuigi mingit kindlust sellise telefonikõne tegeliku toimumise osas ei saanud sellises olukorras ühelgi kokkuleppeosalistest olla. Seda, et sellist kokkulepet eeldatavalt ei olnud ja kaebaja helistas 18.04.2010 kell 19.00 tegelikult üksnes oma sõbrale M.L. , kinnitab ringkonnakohtu hinnangul ka see, et hoolimata väidetavast kokkuleppest ei saanud M. Seger sel kellaajal oma kaitsjaga rääkida. 6 Nagu juba varem märgitud, ei ole pärast 18.04.2010 tehtud telefonikõnesid M. Seger märkinud ka samal päeval täidetud telefonikõnede registreerimislehele, et ta helistas sel päeval oma kaitsjale, kuid tegi seda M. L. telefoninumbri kaudu. Registreerimislehele ei ole märgitud, et kaebaja helistas sel päeval otse või kellegi kaudu oma kaitsjale K. Nammile. VangS § 29 lg 21 järgi kontrollib vanglateenistus, kellega kinnipeetav telefoni teel suhtleb või kirjavahetust peab. Telefonikõnede puhul on vanglateenistusel õigus registreerida selle isiku ees- ja perekonnanimi või asutuse nimi, kuhu kinnipeetav helistab, helistamise aeg ja kõne kestus. Vaidlust ei ole selles, et VangS § 28 lg 3 kohaselt on keelatud kirjavahetuse ja telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga, mis Riigikohtu halduskolleegiumi 31.10.
  44. a otsuse nr 3-3-1-54-07 ja 13.11.
  45. a otsuse nr 3-3-1-46-07 seisukohtade järgi tähendab ka seda, et mainitud asutustesse ja isikutele helistamisel võib seda teha ka väljaspool vangla poolt kinnitatud graafikut üldiste telefonikõnede tegemiseks. See, et kaitsjale võib helistada ka nn. graafikuvälisel ajal ei tähenda aga seda, et vanglaametnikud ei peaks sellistest kõnedest kas nende registreerimise kaudu enne helistamist või pärast helistamist teadlikud olema. Eelnevalt viidatud lahendi nr 3-3-1-54-07 p-s 11 ja ka 01.03.
  46. a otsuse nr 3-3-1-103-06 p-s 12 on Riigikohus märkinud, et telefoni kasutamise registreerimise kaudu peab vanglal olema võimalus tuvastada, kas kinnipeetava graafikuväline helistamine on ikka toimunud isikutele, kelle helistamist vangla VangS § 28 lg 3 alusel piirata ei tohi, ning et vanglaametnikel on olenemata VangS §-s 28 lg 3 toodud piirangust õigus kontrollida, kellega kinnipeetav telefoni teel suhtleb ja vajaduse korral ka tõkestada kaitsja ning haldusorganitega piiramatu suhtlemise õiguse kuritarvitamine. Seega ei ole vastustaja seisukoht, et soovides helistada graafikuvälisel ajal oma kaitsjale, pidanuks M. Seger sellest ka vanglateenistusele teada andma, ebaõige ega ka vastuolus VangS §-ga 28 lg
  47. Käesoleval juhul ei ole M. Seger seda teinud ja seega puudus vanglateenistusel sisuliselt võimalus kontrollida, kas kaebaja soovis helistada ja helistas 18.04.2010 oma sõbra mobiiltelefoni kaudu enda kaitsjale või mitte. Tulenevalt eelpoolviidatud Riigikohtu lahendites toodud seisukohtadest ei oleks VangS § 28 lg-ga 3 kooskõlas sellise olukorra tekkimine vanglates, kus kinnipeetavad ei teavita vanglateenistust sellest, et nad soovivad teatud päeval ja kellaajal helistada VangS § 28 lg-s 3 märgitud asutustesse või oma kaitsjale teatud telefoninumbril, vaid asuvad pärast kolmandate isikute telefoninumbril helistamist väitma, et tegelikult helistasid nad oma kaitsjale. See tooks otseselt kaas kaitsja ning haldusorganitega piiramatu suhtlemise õiguse kuritarvitamise, sest võimaldaks seeläbi sisuliselt kontrollimatult helistada VangS § 28 lg-s 3 loetletud asutuste ja kaitsja asemel kolmandatele isikutele.
  48. Mis puudutab veel kaebaja selgituste usutavust kaitsjale teise isiku mobiiltelefoni kaudu helistamise põhjuste kohta, siis ei ole ringkonnakohtu arvates reaalne ega ka usutav, et kui kinnipeetaval ei pruugi tema teada olla kaitsjale helistamiseks alles piisavalt kõneaega, mistõttu soovis ta teha selle kõne sõbra mobiiltelefoni kaudu vastuvõtja arvelt, helistab kinnipeetav vaatamata sellele ikkagi sõbrale mitte vastaja arvel, vaid enda arvel. Kui kinnipeetav leidis, et tal ei pruugi olla piisavalt raha oma kõnekaardi abil helistamiseks, siis oleks mõistlik isik teinudki 18.04.2010 kell 19.00 kõne vastaja arvelt, mitte ei oleks helistanud kõigepealt enda kõnekaardiga, seda enam, et väidetavalt pidi tema sõber M. L. sel põhjusel, et kaebaja saaks kaitsjaga sõbra kulul rääkida, minema 18.04.2010 kell 19.00 K. Nammi büroosse. Lisaks eeltoodule nähtub kõneeristusest (tl 32), et M. Seger tegi 18.04.2010 kell 19.32.02 ka teise telefonikõne enda arvelt, mis kestis 196 sekundit ja läks helistajale maksma 12,57 krooni. Eeltoodu kinnitab ringkonnakohtu arvates veelkord olemasolevate materjalide pinnalt tekkinud arvamust, et M. Segeri poolt esitatud põhjendused vajaduse kohta helistada oma kaitsjale 18.04.2010 just sel kellaajal ja just sellisel viisil, ei ole usaldusväärsed ega ka tõesed. Kuna puuduvad igasugused mõistlikud ja usaldusväärsed põhjendused selle kohta, miks oli M. Segeril vajalik helistada 18.04.2010 oma kaitsjale väljaspool helistamiseks ette nähtud kellaaega ilma sellest vanglaametnikke teavitamata ning sellisel ebatavalisel viisil, 7 siis ei saa vaatamata M. Segeri kinnitustele tõendatuks lugeda seda, et ta ka tegelikult helistas 18.04.2010 kell 19.00 tõesti oma kaitsjale. Asjaolu, et vanglateenistuja ei kuulnud kontrollimise hetkel kaebajat ennast telefoniga rääkimas, ei tähenda seda, et 3 minutit kestnud telefonikõne jooksul ei olnud kaebaja juba jõudnud seda teha. Samuti ei ole välistatud, et kontrollimise hetkel kuulas M. Seger seda, mida talle rääkis kõne vastu võtnud M. L.
  49. Eeltoodust tulenevalt on õige ja põhjendatud ka vaidlusalune 05.05.
  50. a käskkiri kaebaja karistamise kohta noomitusega selle eest, et helistades vangla telefonilt 18.04.2010 kell 19.00 rikkus ta 12.03.
  51. a käskkirja nr 37, mille kohaselt on õhtune helistamise aeg ajavahemikul 19.30-21.
  52. Seda, et kaebaja ei olnud teadlik käskkirjaga nr 37 kehtestatud helistamise korrast, ei ole kaebaja väitnud halduskohtule esitatud kaebuses ega ka 24.09.2010 esitatud seisukohas (tl 46-47). Halduskohtu istungil märkis kaebaja, et ta ei ole küll andnud ühtegi allkirja käskkirjaga nr 37 tutvumise kohta, kuid eeldatavasti oli see kuskil stendil väljas (tl 64). Vangistusalased õigusaktid ei reguleeri, millal ja missugusel viisil vangla direktori käskkirju kinnipeetavatele tutvustama peab. HMS § 5 lg-st 1 tulenevalt on vanglal õigus ise kaalutlusõiguse alusel valida menetlustoimingu vorm ja muud haldusmenetluse üksikasjad. HMS § 62 lg 1 järgi tehakse haldusakt, s.h ka üldkorraldus, menetlusosalisele teatavaks vabas vormis, kui seaduses või määruses ei ole sätestatud teisiti. Kuna vangla direktori 12.03.
  53. a käskkiri nr 37 oli Harku ja Murru Vanglas kinnipeetavatele teatavaks tehtud sel viisil, et see oli välja pandud vangla infostendile, siis oli kinnipeetavatel võimalik ka sellega tutvuda. Samuti on M. Seger ise väitnud, et ta on ka varasemalt vanglast välja helistanud, mida kinnitas ka vastustaja (vt näiteks tl 23). Asja materjalidest ei nähtu, et varasemalt oleks olnud probleeme sellega, et M. Seger helistab väljaspool käskkirjas nr 37 märgitud kellaaegu, mistõttu pidi kaebaja olema käskkirjaga nr 37 kehtestatud korrast teadlik ja seda eirates on ta toime pannud distsiplinaarsüüteo VangS § 63 lg 1 mõttes.
  54. Distsiplinaarmenetluse materjalide pinnalt ei ole alust asuda ka seisukohale, et 05.05.
  55. a käskkirja andmisel oleks rikutud HMS §-de 6 ja 56 lg 1 nõudeid. Distsiplinaarmenetluse protokollist nähtuvalt on vangla enne karistuse määramise käskkirja väljaandmist rakendanud uurimispõhimõtet, s.o on võtnud ühendust advokaat K. Nammiga ja M. L., et teha kindlaks, kas on põhjendatud kaebaja väide, et ta helistas 18.04.2010 kell 19.00 oma kaitsjale. Samuti vastab 05.05.
  56. a käskkiri nr 181-dm VangS § 64 lg-s 4 sätestatud nõudele ja seega ka HMS § 56 lg 1 nõudele, sest selles on põhjendatud, millise rikkumise eest ja miks kaebajale distsiplinaarkaristus määratakse ning milliseid asjaolusid arvesse võttes määratakse M. Segerile karistuseks just noomitus. Asjaolu, et 02.06.
  57. a vaideotsuses on vastustaja möönnud, et vaide esitajal võis selline kokkulepe kaitsjale helistamiseks olla, ei tähenda, et seetõttu oleks 05.05.
  58. a käskkiri nr 181-dm motiveerimata ja õigusvastane. Ka vaideotsuses ei ole vastustaja nõustunud kaebaja selgitusega selle kohta, et helistades M.L. , helistas kaebaja tegelikult 18.04.2010 kell 19.00 siiski oma kaitsjale. Kuna M. Seger helistas 18.04.2010 kell 19.00 M.L. , kes kaebaja selgituste kohaselt ka kõne vastu võttis ja kes ei olnud tema kaitsja ning distsiplinaar- ega ka kohtumenetluses ei ole kaebaja tõendanud vastupidist, siis ei ole vastustaja kaebajale karistust määrates rikkunud ka VangS §-st 28 lg 3 tulenevat kohustust mitte piirata kinnipeetava poolt tehtavaid kõnesid kaitsjale.
  59. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse ja halduskohtu vaidlustatud otsus tühistatakse ning ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab M. Segeri kaebuse Murru Vangla 05.05.
  60. a käskkirja nr 181-dm tühistamiseks rahuldamata, siis jäävad kaebaja poolt kohtumenetluses kantud kulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Sama paragrahvi 8 alusel tuleb Mikk Segerilt Harku ja Murru Vangla kasuks välja mõista viimase poolt apellatsioonimenetluses tasutud riigilõiv summas 15,97 eurot (250 krooni). Einar Vene Agu Timmi 9 Maili Lokk

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.