Obsah (5)

§ 8§ 55§ 62§ 34§ 105

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Maili Lokk ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 24. mai 2011, Tartu 3-10-954 Haldusasja number Haldusasi Romeo

) § 62 ei reguleeri, mil moel vangla peab tagama kinnipeetavale usuliste vajaduste rahuldamise. Usuliste vajaduste rahuldamine E-7 ja E-8 osakonnas viibivatele kinnipeetavatele on toimunud individuaalselt, neid osakonnast välja viimata. Regulaarsed iganädalased usuõppetunnid algasid 9. septembril 2009 ja kestavad tänaseni. Seega on vangla osakondades E-7 ja E-8 taganud kinnipeetavatele usuliste vajaduste rahuldamise, kuid antud osakondades toimuvad usuõpetuse tunnid osakonnasiseselt. Tegemist ei ole võrdse kohtlemise printsiibi rikkumisega, kuna R. Kalda viibib tugevdatud järelevalvega osakonnas, kus ei saa olla ühesugused kinnipidamistingimused teiste hoonete või osakondade kinnipeetavatega. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 3. R. Kalda esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1. a)Halduskohus on rikkunud uurimisprintsiipi, kui ei ole näidanud, miks ta leidis, et Viru Vangla direktori 25. märtsi 2009. a käskkirjaga nr 1.1-/61 kinnitatud Viru Vangla kodukorra p 6.15 ei rakendu. Nimetatud punkti ei ole kehtetuks tunnistatud.
2. b)Halduskohus on jätnud tähelepanuta R. Kalda poolt 20. septembri 2010. a seisukohas esitatud põhjendused ja järgmised taotlused: 1) Tunnistada kehtetuks Viru Vangla direktori 12. juuli 2010. a käskkiri nr 1.1-1/153 osas, millega ei võimaldatud R. Kaldale E-7 ja E-8 osakondades liikumist võrdsetel alustel teiste S-hoone osakondade kinnipeetavatega; 2) Teha vanglale ettekirjutus, millega kohustada vanglat uue päevakava kinnitamiseks; 3) Tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla direktori 25. märtsi 2009. a käskkirjaga nr 1.11/61 kehtestatud Viru vangla kodukorra p 6.15, mis kehtis kuni 19. juulini 2010. 4) Tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla direktori 17. detsembri 2009. a käskkirja nr 1.1-1/345 p-d 1.3 ja 1.4 ning alates 17. juunist 2010 (s.o R. Kalda paigutamisest osakonda E-7) p-d 1.1 ja 1.2 kuni 19. juulini 2010.
3. c)Halduskohtu otsuse päevakava puudutavas osas sisuliselt põhjendused puuduvad. Kohus on jätnud antud osas R. Kalda poolt esitatud põhjendused tähelepanuta ning sellest tulenevalt ebaõigesti kohaldanud PS § 3 lg-t 1, §-e 11 ja 12,

§ 8lg-t 1 ja §-i 105 ning Justiitsministri 30.

novembri 2000 määrusega nr 72 kehtestatud Vangla sisekorraeeskirja (VSE) §-i 10. d) Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et R. Kalda poolt vaidlustatud päevakava kehtib kõigi sama osakonna kinnipeetavate jaoks võrdselt ning kohtul puudub õiguslik alus kohustada vanglat kinnitama osakondades E-7 ja E-8 päevakava selliselt, et see oleks sama S-hoone osakondades viibivate kinnipeetavatega. Seadusest ei tulene vanglale õigust kehtestada kodukorraga vangla osadele kinnipeetavate osakondadele erirežiim, millega piiratakse

3 3-10-954 § 8 lg-st 1 tulenevat liikumisõigust. Kinnipeetavate õiguste ebavõrdne ja põhjendamatu piiramine rikub võrdse kohtlemise põhimõtet ja on vastuolus vangistusalaste õigusaktidega.

1. e)Halduskohus on jätnud põhjendamata, millisel õiguslikul alusel on vangla kodukorras E-7 ja E-8 osakondade kinnipeetavatele keelatud spordikompleksi kasutamine. Asjakohatu ja seadustega vastuolus on halduskohtu väide, et keeld on vajalik, sest R. Kaldale on keelatud kokkupuuted teiste osakondade kinnipeetavatega. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks ei saa vangla koostada sellist spordiväljakute kasutamise graafikut, millega oleks välistatud E-7 ja E-8 osakondade kinnipeetavate samaaegne spordiväljakute kasutamine ja liikumine teiste osakondade kinnipeetavatega.
2. f)Halduskohus on ebaõigesti käsitlenud kaebust seoses R. Kalda mittelubamisega klassiruumi ja kirikusse. R. Kalda suhtes ei ole rakendatud vanglasisest liikumise keeldu. Jõustunud kohtuotsustega on tuvastatud, et R. Kaldal on õigus saada kooliharidust võrdselt teiste kinnipeetavatega kooli klassiruumis. Individuaalse hariduse omandamisel ei võimaldata R. Kaldale kõiki tunde ja võimalusi, mis on koolis käivatel kinnipeetavatel. 4. Viru Vangla vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vangla jääb kõigi halduskohtule esitatud seisukohtade juurde ja märgib lisaks järgmised põhjendused:
3. a)Kinnipeetavale ei tulene vangistusalastest õigusaktidest subjektiivset õigust kehakultuuriga tegelemiseks värskes õhus. Värskes õhus võimaldatakse kinnipeetavale igapäevane jalutuskäik. Erinev kohtlemine kehakultuuriga tegelemise võimaldamise osas on õigustatud julgeolekukaalutlustega. Viru Vangla osakondadesse E-7 ja E-8 paigutatud kinnipeetavate riske on hinnatud kõrgemaks kui teiste kinnipeetavate riske. Spordisaali ja -väljaku kasutamise mittevõimaldamine on E-7 ja E-8 osakondades kompenseeritud kehakultuuriga tegelemise võimaldamisega eluosakonnasiseselt.
4. b)Värskes õhus sportimise lubamine või mittelubamine erinevates osakondades ei tähenda võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Kõikidele Viru Vangla kinnipeetavatele on tagatud subjektiivne õigus tegeleda kehakultuuriga.
5. c)EVR on soovituslik akt ning selle sätted ei ole õiguslikult siduvad ning üheselt kohaldatavad kõikidele kinnipeetavate gruppidele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. 6. Apellandi arvates ei ole kohus põhjendanud, miks Viru Vangla direktori 25. märtsi 2009. a käskkirja nr 1.1-/61 p 6.15 ei rakendu. Viru Vangla 25. märtsi 2009. a käskkirjaga nr 1.1-1/61 oli kehtestatud Viru Vangla kodukord. Selle p 6.15 reguleeris E-hoone E-8 osakonnas paiknevate kinnipeetavate päevakava. Vastustaja kinnitusel sellest päevakavast alates 17. detsembrist 2009 ei lähtuta, sest samal päeval oli Viru Vangla käskkirjaga nr 1.1-1/345 „E-hoone osakondades E-7 ja E-8 paiknevate kinnipeetavate päevakava kinnitamine“ kehtestatud E-8 hoone kinnipeetavatele uus päevakava. Seega ehkki varasema päevakava regulatsiooni ei ole korrektselt ja selgesõnaliselt kehtetuks tunnistatud, ei ole poolte vahel vaidlust selles, et samas küsimuses on antud uus, kehtiv käskkiri, mistõttu tuleb lähtuda sellest. Esialgne haldusakt tuleb olukorras, kus samas küsimuses on antud uus, teistsuguse regulatsiooniga haldusakt ja ilmselge on haldusorgani tahe uue regulatsiooni kehtestamiseks, lugeda kehtetuks tunnistatuks. Sellist konkludentset 4 3-10-954 haldusakti kehtetuks tunnistamise võimalikkust on möönnud ka Riigikohtu halduskolleegium (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 30. septembri 2003. a otsust haldusasjas nr 3-3-158-03, p 14). Seega on vastustaja ja halduskohus põhjendatult leidnud, et esialgne, 25. märtsil 2009 kehtestatud päevakava regulatsioon ei saa kaebaja õigusi enam rikkuda, kuna see ei kehti ja seda ei rakendata. 7. Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuse väitega, et halduskohus on R. Kalda kaebuse täienduses esitatud nõuded tähelepanuta jätnud. Halduskohus on selles osas võtnud seisukoha kohtuotsuse põhjenduste teisel lehel. Kokkuvõtlikult on halduskohus leidnud, et kuna kaebuse täienduses on vaidlustatud juba kolmanda käskkirjaga (Viru Vangla 12. juuli 2010. a käskkiri nr 1.1-1/153) kehtestatud uut vangla päevakava, ning päevakava kui sellise osas oli halduskohus varem märkinud, et see ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, siis jääb kaebus ka täiendatud osas rahuldamata. Ehkki möönda võib, et need põhjendused ei ole halduskohtul kõige selgemalt kirja pandud ning selgesõnaliselt ei võetud seisukohta kõigi kaebuse täienduses esitatud nõuete osas, ei ole see ringkonnakohtu arvates siiski apellatsioonkaebuse rahuldamise aluseks. Halduskohus on päevakava kui sellise osas leidnud, et see ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. Seega saab järeldada, et ka varem kehtinud päevakavade õigusvastasuse tuvastamise nõuded jäid rahuldamata seetõttu, et õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamise eelduseks on, et haldusakt oleks rikkunud kaebaja õigusi (vt Riigikohtu üldkogu 19. aprilli 2004. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-46-03, p 33 jj). Ka kohustamisnõude osas (kohustada vanglat uue päevakava kinnitamiseks) on halduskohus leidnud, et selliseks kohustamiseks puudub kohtul õiguslik alus. Seega saab järeldada, et ehkki halduskohus ei ole selgesõnaliselt kõiki nõudeid eraldi käsitlenud, on ta nende osas siiski seisukoha võtnud. 8. Ka ülejäänud apellatsioonkaebuse väited ei ole halduskohtu otsuse tühistamise aluseks. Kokkuvõtlikult on kaebaja vaidlustanud endale kui Viru Vangla E-osakonnas asuva kinnipeetavale erinevatel aegadel kehtinud Viru Vangla päevakavadest tulenenud piirangud, mille tõttu ei saanud kaebaja liikuda oma osakonnas äratusest kuni öörahuni, ei saanud tegeleda kehakultuuriga spordikompleksis ja spordiväljakul, õppida koolis klassiruumis ning käia vangla kirikus võrdsetel alustel vangla teiste osakondade kinnipeetavatega. Sisuliselt on kaebaja vaidlustanud seega need piirangud, mis on vangla E-osakonnas asuvatel kinnipeetavatel võrreldes vangla teistes osakondades asuvate kinnipeetavatega. 9. Ringkonnakohtu arvates omab kaebuse lahendamisel tähtsust Riigikohtu halduskolleegiumi 28. aprilli 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-10-11. Selles asjas leidis halduskolleegium muuhulgas, et „Vanglasisene paigutamine ei vasta haldusakti tingimustele, sest vanglasisesel paigutamisel ei muudeta kinni peetavate isikute õiguste ja kohustuste mahtu ning paigutamine ei ole suunatud kinni peetava isiku õiguste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Kolleegium on varasemas praktikas rõhutanud, et vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused, kuid kinnipeetavatele peab õiguste kasutamine olema tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud, ehk isikutel peab olema mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi (nr 3-3-1-20-08, p 24). Seega juhul, kui kinnipidamistingimused küll mõnevõrra erinevad, kuid isikutele on tagatud siiski õiguste tegelik ja seaduses sätestatud mahus kasutamise võimalus, pole tegemist kinnipeetava õiguste lõpetamisele või muutmisele suunatud tegevusega, mis eeldaks haldusakti andmist.“ (p 13). 5 3-10-954 Sellest seisukohast järeldub üheselt, et vanglasisese paigutamisega kaasnevad eelised ei ole Riigikohtu halduskolleegiumi arvates käsitatavad kinnipeetava õigustena. Seega ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda samasuguse päevakava kohaldamist enda suhtes, nagu on teistel sama vangla kinnipeetavatel. Subjektiivse õigusena on käsitatavad üksnes vangistusseaduse ja teiste õigustloovate aktidega kinnipeetavatele antud õigused. HKMS § 7 lg-st 1 tulenevalt on halduskohtus kaitstavad üksnes isikule kuuluvad subjektiivsed õigused. Õigustena mittekäsitatavad elukorralduslikud eelised, mis osadel kinnipeetavatel on ja teistel pole, ei ole ülalviidatud Riigikohtu seisukohast tulenevalt käsitatavad subjektiivsete õigustena. Sel põhjusel ei saa vanglasisese paigutamisega kaasnevat erinevat olukorda käsitada ka võrdse kohtlemise põhimõtte riivena, kuna tegemist ei ole õiguste riivega. 10. Seega saab kohus kontrollida üksnes seda, kas R. Kaldale on tagatud vangistusseaduses ja teistes õigustloovates aktides tagatud õigused. Kaebajal ei ole ülalviidatud seisukohast tulenevalt subjektiivset õigust nõuda nende õiguste realiseerimist samas mahus ja viisil, nagu on tagatud teistele kinnipeetavatele. 11. Kaebaja soovib liikumisõigust oma osakonna piires äratusest kuni öörahuni. Justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kinnitatud „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 8 lg 1 näeb ette, et kinnipeetaval peab oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega olema vähemalt neli tundi. Sellises mahus õiguse kasutamine oli kaebajale päevakavades võimaldatud. Seega ei saa päevakavasid pidada selles osas õigusvastaseks. 12. Kaebaja soovib ka spordikompleksi ja spordiväljaku kasutamise õigust. Kehtivad õigustloovad aktid ei anna kinnipeetavale õigust kehakultuuriga tegelemiseks teatud kindlal viisil või vormis.

§ 55lg 1 annab kinnipeetavale üksnes õiguse kehakultuuriga tegelemiseks.

Vaidlust ei ole selles, et E-osakonnas on tagatud seal asuvatele kinnipeetavatele võimalus kehakultuuriga tegelemiseks sinna paigutatud multitrenažööri ja velotrenažööri näol (tl 39p). Asjaolu, et teiste osakondade kinnipeetavatele on tagatud laiemad võimalused sportimiseks spordisaalis ja spordiväljakul, ei tähenda R. Kalda õiguste rikkumist. Nagu ülal viidatud, on Riigikohtu praktikas asutud seisukohale, et vanglasisesest paigutamisest tekkivad eelised ei ole õigused, mida saaks teine kinnipeetav nõuda. Seega ei ole ka käesoleval juhul R. Kaldal õigust nõuda spordiväljaku kasutamist, kui talle on tagatud

§ 55lg-s 1 sätestatud kehakultuuriga tegelemise võimalus.

Käesoleval juhul on kaebajale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks hoonesiseselt tagatud.

1. Seonduvalt kaebaja viitega Riigikohtu
2. aprilli
3. a lahendile haldusasjas nr 3-3-1-510, märgib ringkonnakohus, et ka seda lahendit tuleb käesoleval ajal tõlgendada hilisema,
4. aprilli
5. a lahendi asjas nr 3-3-1-10-11 valguses. Hilisemast lahendist on selgelt järeldatav halduskolleegiumi seisukoht, et erinevused kinnipidamistingimustes, kui isikutele on tagatud õiguste tegelik ja seaduses sätestatud mahus kasutamise võimalus, ei ole käsitatavad kinnipeetava õigustena (otsuse p 13). Seega ei ole ka käesoleval juhul R. Kaldal subjektiivset õigust nõuda spordisaali ja –väljaku kasutamist põhjusel, et seda saavad teha teised kinnipeetavad.
6. Küll tuleb aga kontrollida seda, kas R. Kaldale tagatud võimalused kehakultuuriga tegelemiseks on piisavad

§ 55lg 1 ja Euroopa Vanglareeglistiku tähenduses.

6 3-10-954 Ringkonnakohtu arvates tuleb neid võimalusi pidada piisavateks. Vaidlust ei ole selles, et Ehoones on kaebajal võimalik trenažööre kasutada ning seega on tal võimalus kehakultuuriga tegelemiseks olemas. 15. Ehkki EVR p 27.1 näeb ette, et igale vangile tuleb iga päev võimaldada vähemalt üks tund sportimist värskes õhus, kui ilm lubab, ei ole ringkonnakohtu arvates ka seda nõuet rikutud. Vaidlust ei ole selles, et ka E-osakonna kinnipeetavad saavad realiseerida

§ 55lg-s 2 sätestatud õigust jalutuskäigule värskes õhus vähemalt üks tund päevas.

Ringkonnakohtu hinnangul on ka jalutuskäik vabas õhus oma olemuselt võimalus sportimiseks vabas õhus. Asja materjalidest ei nähtu, et jalutuskäigu ajal oleks kinnipeetavatel keelatud ka sportida – nt sörkida, joosta, võimelda või teha muid kehalisi harjutusi. Euroopa vanglareeglistiku regulatsiooni sellist tõlgendust toetab ka asjaolu, et vanglareeglistiku ingliskeelses versioonis ei kasutata otseselt sõna „sportima“, vaid sõna „exercise“, mis viitabki pigem võimlemisele või harjutamisele. Veelgi enam, EVR p 27.1 ei räägi sportimisest spordivahendite või rajatiste kaasabil ning seega saab ka abivahenditeta jooksmist, võimlemist või kõndimist lugeda sportimiseks EVR p 27.1 mõttes. Lisaks ei kasutata mõistet „värskes õhus“ (in the open air) vanglareeglistikus täiendavalt mitte kusagil mujal kui üksnes sportimise (exercise) puhul. Seega ei sätesta Euroopa Vanglareeglistik lisaks p-s 27.1 reguleeritud õigusele värskes õhus sportida veel täiendavalt õigust jalutuskäigule värskes õhus sarnaselt

§ 55lg-le 2.

On silmatorkav, et kui vangistusseaduse § 55 sätestab kinnipeetava õiguse kehakultuuriga tegelemiseks ja sellele lisaks veel jalutuskäigu õiguse värskes õhus, siis vanglareeglistiku p-d 27.1-27.2 räägivad üksnes sportimise (exercise) õigusest, mis peaks toimuma vähemalt ühe tunni jooksul värskes õhus ja halva ilma korral muudes tingimustes. Selliselt saab asuda seisukohale, et vangistusseaduse regulatsioon tagab kinnipeetavale võimalused spordiga tegelemiseks ja värskes õhus viibimiseks isegi laiemas mahus kui vanglareeglistik.

1. Sellist tõlgendust toetab ka asjaolu, et Riigikohtu halduskolleegiumi arvates tuleb Euroopa Vanglareeglistiku kõrval arvestada ka CPT (Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee) standardeid (
2. aprilli
3. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-5-10, p 19). Standardite (CPT üldaruannete osatekstid) II osa p-s 48 kasutatakse kinnipeetavate vabas õhus viibimisega seoses mõistet „vabas õhus tegutsemine“. Ka see viitab, et standardite eesmärk on tagada eeskätt kinnipeetavatele vabas õhus liikumise võimalus, mitte tingimata konkreetsete spordialade harrastamine selleks vajalikke erivahendeid ja rajatisi kasutades. Seega saab lugeda, et jalutuskäigu õigus värskes õhus vastavalt

§ 55lg-le 2 hõlmab endas ka sportimise võimalust EVR p 27.1 tähenduses.

Kaebajale on järelikult tagatud

§ 55

lg-s 1 sätestatud üldine kehakultuuriga tegelemise õigus ning järgitud on ka Euroopa Vanglareeglistikust tulenevaid nõudeid.

1. Nõustuda tuleb ka vastustaja seisukohtadega, et E-osakonna kinnipeetavate viimine spordiväljakule ja –saali on seotud suurte julgeolekuriskidega, mistõttu on neile sportimisvõimaluste loomine (va jalutuskäik vabas õhus) E-osakonna siseselt põhjendatud. Vastustaja on usutavalt kirjeldanud (tl 97-97p), et E-hoonest spordisaali ja väljakule jõudmiseks tuleb läbida erinevaid ruume, mida kasutab suur hulk teisi kinnipeetavad (trepid, galeriid, jalutusboksid, fuajeed) ja kus ei ole ilmselgelt võimalik välistada võimalust, et Eosakonna kinnipeetavad saavad teiste kinnipeetavatega infot vahetada. Välistatud ei ole lühikesed vestlused, žestid, märguanded, kirjade mahapoetamine vms. Asjaolu, et K-hoone (kus asub spordisaal) ja spordiväljak on E- ja S-hoone vahel, ei oma seda teekonda arvestades tähtsust. 7 3-10-954 Samuti ei tähenda kaebaja väide, et E-hoone kinnipeetavatel on siiski aeg-ajalt kokkupuuteid S-hoone kinnipeetavatega (meditsiiniosakonnas, kokkusaamistel, etappides käies) seda, et neid kokkupuutevõimalusi peaks suurendama. On ilmne, et igapäevaselt spordisaalis ja – väljakul käies suureneks kontaktide võimalus erinevate osakondade kinnipeetavate vahel hüppeliselt. Veenvad on ka vastustaja poolt vastuses apellatsioonkaebusele esitatud põhjendused selle kohta, et mitmete kõrgohtlike kinnipeetavate korraga sportima viimine nõuaks sedavõrd palju ametnikke, et seaks ohtu vangla julgeoleku ja muude ülesannete täitmise. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks neis küsimustes täiendavate tõendite väljanõudmist. Seega ei ole kaebajale spordisaali ja –väljaku kasutamise mittevõimaldamine õigusvastane ja ei riku kaebaja õigusi.
2. Lisaks eeltoodule on kaebaja vaidlustanud enda kirikusse mittelubamise.

§ 62kohaselt tuleb kinnipeetavale tagada tema usuliste vajaduste rahuldamine.

Vastustaja kinnitusel on E osakonnas usuliste vajaduste rahuldamiseks käimas jumalateenistused ja usuõpetustunnid ning R. Kaldale on pakutud budistlikku kirjandust (tl 40). Ringkonnakohtu hinnangul saab seda pidada piisavaks

§-s 62 sätestatud õiguse tagamiseks. Subjektiivne õigus kirikusse pääsemiseks kaebajal puudub, kuna vangistusseadus ega teised õigustloovad aktid ei näe ette kinnipeetavale õigust kirikusse saamiseks. Subjektiivset õigust seda nõuda ei tulene kaebajale ka asjaolust, et teistsuguste kinnipidamistingimustega isikutele on see võimalus tagatud. 19. Samuti on kaebaja vaidlustanud selle, et ta ei saa õppida klassiruumis võrdsetel alustel teiste kinnipeetavatega. Sarnaselt kirikusse saamisega ei ole kaebajal ka subjektiivset õigust õppimiseks klassiruumis koos teiste kinnipeetavatega hoolimata sellest, et teised kinnipeetavad seda teha saavad.

§ 34

ei näe ette, et hariduse omandamine peaks toimuma tingimata klassiruumis ja koos teiste kinnipeetavatega. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja saab osaleda õppetööl, mis on korraldatud E-osakonna siseselt. 20. Nõustuda ei saa ka kaebaja väitega, et Viru Vangla direktoril puudus õigus reguleerida Eosakonna kinnipeetavate kinnipidamistingimusi erinevalt võrreldes teiste osakondade kinnipeetavatega. Vangla kodukorras kuulub reguleerimisele ka päevakava (

§ 105lg 21 p 2).

Tegemist ei ole erirežiimi kehtestamisega ega täiendavate julgeolekuabinõude kehtestamisega. Riigikohtu

1. mai
2. a otsusest 3-3-1-20-08 tuleneb, et vanglasiseselt ei pea kinnipeetavate kinnipidamistingimused olema täpselt ühesugused (p 24).
3. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellandi menetluskulud jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Agu Timmi Maili Lokk 8 Einar Vene