KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht 24. mai 2011, Tartu Haldusasja number 3-10-1733 Haldusasi Jaak R

) § 39 lg 2 järgi peab puhkepäevadel töötamiseks olema kinnipeetava nõusolek. Haldusakti ja toimingu õigusvastasuse tuvastamise eesmärk on vältida edaspidi vanglaametnike õigusvastast käitumist kaebaja tööle määramisel. Samuti on kaebaja esitanud seoses tema tööle määramisega kahjunõude vanglale, mistõttu toetaks õigusvastasuse tuvastamine ka esitatud kahjunõuet. HALDUSKOHTU LAHEND

1. Tartu Halduskohus rahuldas 30.12.
2. a otsusega J. Reinomäe kaebuse ning tunnistas õigusvastaseks Viru Vangla 18.06.
3. a käskkirja nr 6.-2/603-T ja Viru Vangla 19.06.
4. a toimingu - J. Reinomäele tööle asumiseks korralduse andmise. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on kaevatava käskkirja allkirjastanud selleks pädev ametnik M. Koitla. Vangla direktori 28.01.
5. a käskkirjaga nr 3.1-/56 määrati alates 01.02.2010 direktori asetäitja vangistuse alal teenistusülesandeid täitma julgeolekuosakonna juhataja M. Koitla. Vangla direktor ei volitanud teisi ametnikke täitma nimetatud ülesandeid ja sisuliselt läksid igapäevatöös kõik direktori asetäitja vangistuse alal teenistusülesanded üle M. Koitlale. Vangla rikkus

§ 39

lg 2 sätteid, kuna kaebaja seletustest ning asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja andnud nõusolekut tööle asumiseks puhkepäevadel. Kaebaja määrati majandustööle perioodiks, mille sisse mahuvad ka mitmed puhkepäevad ja riiklikud pühad. Kui otseselt ei ole seaduses sätestatud, et majandustöödele võib rakendada kinnipeetavat ka puhkepäevadel ja riiklikel pühadel, tuleb lähtuda üldistest tööseadusandluse põhimõtetest, mis eeldavad selleks kahepoolset kokkulepet. Kaebaja pidanuks andma nõusoleku töötamiseks puhkepäevadel ja riiklikel pühadel, nagu on sätestatud

§ 39lg-s 2.

Vangla rikkus kaebaja suhtes ka ärakuulamispõhimõtet. Kuna kaevatav käskkiri puudutab otseselt J. Reinomäge, tulnuks enne käskkirja väljaandmist täpsustada küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid asjaolusid tehtava töö ning puhkepäevadel ja riiklikel pühadel töötamise kohta. Kaebaja sai alles kohtumenetluses anda omapoolseid selgitusi asja kohta, mis puudutab tema majandustööle määramist. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Viru Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu 30.12.2010. a otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt leidis halduskohus ebaõigesti, et vangla on rikkunud kaebaja suhtes

§ 39

lg-t 2.

§ 39

lg-st 2 on soovinud seadusandja teha majandustööde osas erandi ja lisanud nimetatud paragrahvile lõike 3, mille kohaselt vangla majandustöödel töötavat kinnipeetavat rakendatakse tööle vastavalt töö eripärale vangla juhtkonna äranägemisel. 2 Teatud sorti majandustöid on vaja teha igapäevaselt ja vastavalt vajadusele ka nädalavahetuseti. Seega on seadusandja üldreeglist kehtestanud erandi, mille kohaselt ei pea vanglal olema kinnipeetavaga kokkulepet, kas viimane soovib vangla majandustöödel nädalavahetusel töötada või mitte. Nõustuda ei saa ka halduskohtu seisukohaga, et vangla rikkus ärakuulamispõhimõtet. Vastustaja möönab, et J. Reinomäge ei kuulatud enne tema tööle määramise käskkirja väljaandmist ära, kuid see ei ole rikkumine, mis muudaks tööle määramise käskkirja õigusvastaseks. Tööle määramise käskkirjade puhul oleks ärakuulamisõiguse teostamine ajakulukas formaalsus. Seaduse järgi on kinnipeetav kohustatud töötama. Kui vanglal ei ole kinnipeetavale pakkuda muud tööd, siis on kinnipeetav kohustatud töötama vangla majandustöödel, mistõttu ei saa selles osas pidada mingeid läbirääkimisi. Kinnipeetava ärakuulamine ei saa olla asjas olulise tähendusega, sest see ei mõjuta haldusakti väljaandmist. Seadus sätestab juhud, mil kinnipeetav ei ole kohustatud töötama. Kui kinnipeetav nendele tingimustele ei vasta ja vanglal on kinnipeetavale pakkuda tema võimetele ja oskustele vastavat erialast tööd või siis majandustööd, on kinnipeetav kohustatud töötama. 5. J. Reinomägi ei nõustunud apellatsioonkaebusega ja palus jätta see rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei ole apellatsioonkaebuse läbivaatamine lubatud, kuna apellatsioonkaebuse on ringkonnakohtu menetlusse võtnud kohtuametnik, mitte kohtukolleegium. Tööle määramine toimub enamjaolt kinnipeetava individuaalse täitmiskava alusel.

§ 38

lg-st 21 ja § 39 lg-st 3 järeldub, et kinnipeetavat, kes juba on

§ 38lg 21 kohaselt tööle vormistatud, rakendatakse tööle vastavalt töö eripärale.

Seega ei olnud vangla õigustatud ilma kaebaja nõusolekuta rakendama teda majandustööle puhkepäeval. 18.06.

1. a haldusaktiga tekitati kaebajale samast päevast ka kohustusi, millega teadlikult piirati õigust haldusakti vaidlustada. 28.01.
2. a käskkirjast nr 3.1-/56, millega määrati M. Koitla direktori asetäitja teenistus-ülesandeid täitma selgub, et teda ei volitatud tegema kõiki vangla sisekorraeeskirja (VSE) §-s 12 väljatoodud otsuseid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 30.12.
4. a otsus tuleb tühistada ning Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab rahuldamata Jaak Reinomäe kaebuse Viru Vangla 18.06.
5. a käskkirja nr 6.-2/602-T ja 19.06.
6. a toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks.
7. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu otsuses toodud põhjendusega, et Viru Vangla rikkus

§ 39lg 2, kuna ei küsinud kaebajale nõusolekut puhkepäevadel töötamiseks.

Samuti ei ole ringkonnakohtu arvates põhjendatud halduskohtu väide, et Viru Vangla 18.06.

1. a käskkiri nr 6.-2/603-T on õigusvastane põhjusel, et selle andmisel ei tagatud kaebajale ärakuulamisõigust.
2. Ringkonnakohus on seisukohal, et vangla ei rikkunud kaebaja suhtes

§ 39lg-t 2, sest käesoleval juhul see paragrahv ei kohaldu.

Nimelt on

§ 39

lg-s 2 sätestatud, et ületunnitööle, tööle puhkepäevadel ja riiklikel pühadel, võib kinnipeetavat rakendada üksnes tema nõusolekul. Sellest sättest on seadusandja aga teinud majandustöödel töötavate kinnipeetavate osas erandi ja lisanud

§-le 39 ka lõike 3, mille kohaselt vangla majandustöödel töötavat kinnipeetavat rakendatakse tööle vastavalt töö eripärale vangla juhtkonna äranägemisel. Sama seisukohta toetab ringkonnakohtu hinnangul ka vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne (Kirjastus Juura, Tallinn, 2009, lk 99). Selles on kommenteeritava paragrahvi osas märgitud, et paragrahvis nimetatud töökaitseseaduste all tuleb mõista töötervishoiu- ja tööohutuse seadust ning töö- ja puhkeaja seadust, kuid erisusena nimetatud 3 töökaitseseaduste regulatsiooniga võrreldes on käsitletavad eelkõige

§ 39

lg-s 3 ette nähtud kinnipeetavate rakendamine vangla majandustöödel, mis toimub vangla juhtkonna äranägemisel ja ka sama paragrahvi lg 4, mis võimaldab kinnipeetavaid rakendada vangla direktori korraldusel erakorraliste sündmuste puhul. Lisaks sellele tuleneb

§-dest 37 lg 5 ja 41 lg 2, et tööõigus laieneb üksnes kinnipeetavatele, kes töötavad järelevalveta väljaspool vanglat, ning et kinnipeetava nõusolekut tema tööle rakendamiseks on vaja üksnes juhul, kui ta töötab eraõigusliku isiku poolt vangla territooriumile rajatud käitises. Kuna igapäevaelu ja vangla julgeoleku huvides on vajalik vanglas majandustöid teha (koristada, toitu jagada jms) ka puhkepäeviti, on mõistlik tõlgendada

§ 39

lg-t 3 kui üldreeglist kehtestatud erandit, mille kohaselt ei pea vanglal olema kinnipeetavaga, kes on määratud tööle vangla majandustöödele, eelnevat kokkulepet selle kohta, kas viimane on nõus ka nädalavahetusel töötama või mitte. Eelpooltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et vangla võis kaebajat rakendada puhkepäevadel majandustöödele ka ilma tema eelneva nõusolekuta. Seetõttu puudub alus tunnistada vaidlustatud haldusakti ja toimingut õigusvastaseks kinnipeetava eelneva nõusoleku puudumise motiivil. 9. Halduskohtu seisukoht, et kaevatava käskkirja allkirjastas selleks pädev ametnik M. Koitla, on iseenesest õige.

§ 38

lg 21 alusel otsuse tegemiseks ehk kinnipeetava tööle vormistamiseks on VSE § 12 järgi pädev direktori asetäitja vangistuse alal. Kuna Viru Vangla direktori asetäitja vangistuse alal ametikoht oli täitmata, siis määrati vangla direktori 28.01.2010. a käskkirjaga nr 3.1-/56 (tl 27) alates 01.02.2010 direktori asetäitja vangistuse alal ülesandeid täitma vangla julgeolekuosakonna juhataja M. Koitla. Viidatud käskkirjas on tõesti viidatud üksnes

§-dele 8 lg 2, 24 lg 1 ja 25 lg 2, s.o mitte kõigile VSE §-s 12 loetletud direktori asetäitja vangistuse alal pädevuses olevatele toimingutele, kuid see ei tähenda veel, et M. Koitlal puudus pädevus 18.06.2010 allkirjastada käskkirja kaebaja tööle määramise kohta. Viru Vangla selgituste kohaselt (tl 23) oli M. Koitlale direktori asetäitja vangistuse alal teenistusülesannete täitmise kohustuse panemise tegelikuks eesmärgiks see, et viimane täidaks direktori asetäitja vangistuse alal jooksvaid teenistusülesandeid kogu VSE § 12 sätestatud otsustuspädevuse piires. Samuti selgitas vastustaja, et vangla direktor ei volitanud teisi ametnikke täitma direktori asetäitja vangistuse alal teenistusülesandeid. Vastustaja väitel läksid sisuliselt kõik direktori asetäitja vangistuse alal ülesanded igapäevatöös üle M. Koitlale, kuna vangla direktori suulise korraldusega olid talle üle antud ka muud direktori asetäitja vangistuse alal teenistusülesanded ja pädevus anda välja ja allkirjastada haldusakte. Viru Vangla põhimääruse § 4 lg 2 p 7 kohaselt võib vangla direktor anda oma pädevuse piires lisaks käskkirjadele ka suulisi korraldusi, mis on täitmiseks kohustuslikud nii vangla teenistujatele kui ka kinnipeetavatele ja vahistatutele. Kuna M. Koitla määrati ainsana täitma puuduva ametniku e. direktori asetäitja vangistuse alal ülesandeid, siis läksid eeltoodu kohaselt talle üle ka kõik direktori asetäitja vangistuse alal ülesanded vastavalt VSE §-le 12 olenemata sellest, kas kõik nimetatud paragrahvis loetletud

sätted olid 28.01.2010 käskkirjas ära nimetatud või mitte.

1. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et vaidlusalune 18.06.
2. a käskkiri kaebaja tööle määramise kohta on õigusvastane, kuna vangla rikkus kaebaja suhtes ärakuulamispõhimõtet. Nimelt sätestab HMS § 58, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kui sisuliselt õige, kuid menetlus- või vormiveaga haldusakt tuleks igal juhul kehtetuks tunnistada, oleks see menetluse ökonoomia seisukohalt ebaõige, sest võib esineda juhtumeid, kus pärast kehtetuks tunnistamist tuleks sama sisuga haldusakt uuesti välja anda. 4 Asja materjalidest nähtuvalt on Viru Vangla möönnud, et J. Reinomäge ei kuulatud enne töölemääramise käskkirja väljaandmist ära. Samas ei ole ringkonnakohtu hinnangul tegemist sellise rikkumisega, mis muudaks välja antud käskkirja õigusvastaseks. Silmas tuleb pidada ka seda, et kinnipeetava üldine töökohustus tuleneb

§-st 37 lg 1 ning ainsad erandid on toodud sama paragrahvi lõikes 2, mistõttu ei saa iseenesest olla vanglas läbirääkimisi selle üle, kas kinnipeetav, kellele ei laiene

§ 37

lg 2, soovib töötada või mitte.

§ 38

lg 1 järgi juhul, kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Seega, kui vanglal ei ole kinnipeetavale pakkuda muud tööd, siis on kinnipeetav kohustatud töötama vangla majandustöödel, mistõttu ei saa ka selles osas pidada läbirääkimisi. Nagu juba eelpool mainitud, on vanglas töid, mis tuleb igapäevaselt ära teha (s.h puhkepäevadel ja riigipühadel). Majandustööde ebapopulaarsuse tõttu vangide hulgas on vabatahtlikke, kes seda tööd soovivad teha, eeldatavalt vähe, mistõttu selleks, et igapäevaselt vajalikud majandustööd saaks tehtud, tuleb igal juhul keegi neid töid tegema määrata. Ka eeltoodust tulenevalt ei saa seega olla läbirääkimisi selles osas, kas kinnipeetav soovib töötada puhkepäeviti või mitte, sest puhkepäevadel töötamise vajadus majandustöödel ei saa sõltuda kokkuleppest, vaid vajadusest need tööd ära teha. Eelpooltoodu tõttu ei saa kinnipeetava ärakuulamine enne tema majandustöödele tööle määramist olla asjas olulise tähendusega, sest see ei mõjutaks nagunii haldusakti väljaandmist ja seda eriti juhul, kui tegemist ei ole kinnipeetavaga, kes ei ole kohustatud töötama

§ 37lg-st 2 tulenevatel alustel.

1. Mis puudutab J. Reinomäe vastuses apellatsioonkaebusele toodud väidet, et Viru Vangla apellatsioonkaebuse läbivaatamine ei ole käesolevas asjas üldse lubatud, kuna apellatsioonkaebuse on ringkonnakohtu menetlusse võtnud kohtuametnik, mitte kohtukolleegium, siis selles osas on kaebajale vastatud 30.03.
2. a kirjaga nr 3-10-1733/5-17-1, mis on olemas ka käesoleva asja materjalide juures. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks hakata varasemat selgitust käesolevas lahendis uuesti üle kordama.
3. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse, tuleks HKMS § 92 lg 1 alusel Viru Vangla poolt apellatsioonkaebuse esitamisel kantud menetluskulud (riigilõiv 15,97 eurot) J. Reinomäelt Viru Vangla kasuks välja mõista. Samas oli J. Reinomägi esimese astme kohtus vabastatud maksujõuetuse tõttu riigilõivu tasumisest halduskohtule kaebuse esitamisel. Seetõttu jätab ringkonnakohus Viru Vangla poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud HKMS § 92 lg 10 alusel Viru Vangla enda kanda. Einar Vene Agu Timmi 5 Maili Lokk