lg 1 kohaselt võib võlausaldaja sõltumata võlgniku nõusolekust anda oma nõude lepingu alusel üle tervikuna või osaliselt teisele isikule.
Kohtule nähtuvalt on kostjale esitatud teated nõude loovutamise kohta 30.09.2010.a (tl 23).
lg 1 kohaselt võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Kohtu hinnangul on esitatud hagi lubatud ja õiguslikult põhjendatud.
p 1 kohaselt võib võlasuhe tekkida lepingust.
lg 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Poolte vahel puudub vaidlus liitumislepingute ja järelmaksuga müügilepingute sõlmimise fakti osas. Seega on poolte vahel lepingust tulenev võlasuhe. Kostja on seisukohal, et hageja nõue on aegunud. Erinevate nõuete aegumisele võivad nende nõuete iseloomust lähtuvalt kohalduda erinevad TsÜS-i sätted. Toimiku materjalide kohaselt (tl 24 ja 26) on AS xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx ja kostja sõlminud kokku neli lepingut: 28.09.2006.a liitumislepingu nr xxxxxxx ja 30.07.2007.a liitumislepingu nr xxxxxxx mobiilsideteenuste kasutamiseks, mille lisaks on teenuste kasutamise üldtingimused (tl 38-49) ning 29.09.06.a sõlmitud liitumislepingu nr xxxxxxx lisaks oleva järelmaksuga müügilepingu, samuti 30.07.07.a sõlmitud liitumislepingu nr xxxxxxx lisaks oleva järelmaksuga müügilepingu, mille kohaselt ostis kostja AS-lt xxxxxxxxxxx mobiiltelefonid ja kohustus nende hinna tasuma igakuiste maksetena, millest viimane tuli teha vastavalt kas liitumislepingu nr xxxxxxx lisaks olevale müügilepingule 18.03.2008.a ning vastavalt liitumislepingu nr xxxxxxx lisaks olevale müügilepingule 18.01.2009.a. Ka järelmaksu müügilepingute osaks olid teenuste kasutamise üldtingimused. Viidatud teenuste kasutamise 4 tingimuste p 5.2.2 kohaselt pidi kostja tasuma telefoniteenuste kasutamise eest talle esitatavate arvete alusel. Liitumislepingus kokku lepitud telefoniteenuste kasutamisest tulenev tasunõue on tehingust tulenev nõue, mille aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. Kohus on seisukohal, et aegumise algusele tuleb nimetatud nõude korral kohaldada TsÜS § 147 lg-t 1 ja lg 3 teist lauset. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 3 (mis reguleerib eelkõige kokkulepitud lepingulise tasu maksmise nõude aegumist) teise lause kohaselt, kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Kohtule tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on arved kostjale esitatud perioodil 01.10.2007-01.02.2008.a. Nimetatud arvetest tuleneva nõude aegumise kulgemise osas tuleb kohaldada TsÜS § 146 lg-s 1 ning § 147 lg 3 teises lauses sätestatud. Seega algas nõuete aegumise kulgemine vastavalt 01.01.2008 kell 00.00 ja 01.01.2009 kell 00.00 ning nõue oleks aegunud vastavalt 31.12.2010 kell 24.00 ja 31.12.2011 kell 24.00. Kuna aga kostja on teinud võla katteks 20.12.2010 makse summas 142.- krooni ning 10.03.2011 makse summas 30.- eurot, siis TsÜS § 158 kohaselt katkes nõude aegumise kulgemine. Kuna hageja on pöördunud oma nõude kaitseks kohtusse maksekäsu kiirmenetluse avaldusega 14.09.2011, siis TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 3 koostoimes peatus aegumise kulgemine, seega ei ole hageja nõue aegunud. Kostja kohustus osutatud teenuste eest tasuma õigeaegselt, vastavalt esitatud arvetele. Seega tuleneb kostja kohustus lepingutest.
Samuti sätestab
lg 1, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine, on
kohaselt kohustuse rikkumine.
lg 2 alusel võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.
lg 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav.
lg 2 kohaselt on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Kostja ja hageja vahel puudub vaidlus asjaolus, et kostja jättis vaidlusalused arved AS-le xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx õigeaegselt tasumata, seega rikkus kostja lepingut. Kohtule nähtuval on kostja esitanud vastuväite käsitlustasule summas 2000 krooni s.o 127.82 eurot. Kohus nõustub kostjaga, et tegemist on leppetrahviga. Samas on kohtule nähtuvalt tegemist tähtajalise järelmaksuga müügilepinguga, mille kestvus oli fikseeritud vastavalt kuni 18.03.2008.a ja 18.01.2009.a. Kostja rikkus lepingut, mistõttu esitas AS xxxxxxxxxxx järelmaksuga müügilepingu sätestatud tingimuste alusel (tl 72, 75) nõude käsitlustasule summas 1000.- krooni kummagi lepingu kohta. Oma sisult on käsitlustasu näol tegemist soodushinnaga müüdud telefoni hinnavahe hüvitamise nõudega.
lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.
lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab.
lg 2 kohaldamise eelduseks on muu hulgas ka kohustuse rikkumise avastamise aja tuvastamine. Sellest hetkest hakkab kulgema mõistlik aeg leppetrahvi nõudest teatamiseks. Seda on Riigikohus rõhutanud
Kohus on seisukohal, et hageja on antud juhul õigustatud nõudma kostjalt leppetrahvi kohustuse rikkumise tõttu kogusummas 2000 krooni s.o 127,82 eurot.
lg 1 kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Liitumislepingute tingimustes on sätestatud AS xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx õigus nõuda kohustuse rikkumise korral viivst määras 0,15% võlasummast iga viivitatud päeva eest (tl 24, 26). Samas on kostja palunud kohtul vähendada viiviseid. Kohus selgitab, et viivis on leppetrahvi alaliigiks, mida võlgnik on kohustatud tasuma kohustuse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Leppetrahvi nõude kaudu saab võlausaldaja esmajoones lihtsama võimaluse kohustuse rikkumisest tuleneva eeldatava kahju hüvitamise nõude realiseerimiseks kokkulepitud suuruses. Viivis on leppetrahv eelkõige rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest, mida arvestatakse protsendina põhivõlalt (intressina). Vaidluse all ei ole, et kostja oma maksekohustust rikkus. Vastavalt
lg 1 kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohtu õigused viivise vähendamisel ei ole piiramatud. Kohtulahendist peavad nähtuma ja kontrollitavad olema kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-66-05 selgitanud, et kohus vähendab viivist üksnes võlgniku taotlusel. Leppetrahvi alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Kohus selgitab kostjale, et kohtul on võimalik võlgniku taotlusel vähendada viivismäära, kui see on ebamõistlikult suur. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kohus arvestab antud taotluse lahendamisel järgmist: 1) liitumislepingutest nähtub osapoolte kokkulepe viivise nõudeõigusele määras 0,15% päevas võlasummalt iga viivitatud päeva eest; 2) kostja ei ole esitanud kohtule enda sissetulekuid tõendavaid dokumente, millest nähtuks kostja halb majanduslik olukord; 4) kostja selgitus alaealise lapse ülalpidamiskohustuse kohta ei ole kohustuse täitmisest vabastavaks asjaoluks. Kohtule nähtuvalt ei ole tegemist ebamõistlikult suure viivisnõudega. Antud juhul puudub vaidlus asjaolus, et kostja rikkus maksekohustust, samas ei ole kostja kohtule esitanud veenvaid tõendeid viivismäära vähendamiseks. Eeltoodust juhindudes ei pea kohus põhjendatuks vabastada kostjat viiviste tasumise kohustusest. Hageja on arvestanud viivist alates 18.02.2008 kuni 24.11.2011.a, viiviste kogusummaks on 662,91 eurot, mida hageja tegutsedes heas usus vähendas summani 282,28 eurot, mis tuleb kohtu hinnangul hagejale välja mõista. 6 Menetluskulud TsMS §173 lg 1 kohaselt lahendab kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hageja on nõudnud menetluskulude kostjalt väljamõistmist. Kooskõlas TsMS § 405 lg 1 p 3 esitas hageja kohtule menetluskulude nimekirja ja taotluse menetluskulude hüvitamiseks (tl 63). Hageja menetluskulud on järgmised: riigilõiv summas 76,69 eurot ja õigusabikulud summas 159,78 eurot. Seega tuleb kostjalt menetluskuludena hageja kasuks välja mõista riigilõiv summas 76,69 eurot ja õigusabikulud summas 159,78 eurot. Hele Ilisson kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.