KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 19. aprill 2011, Tartu Haldusasja number 3-09-994 Haldusasi OÜ

§ 17

lg 4 nõudeid ning detailplaneeringu kooskõlastamata jätmise alused ei ole asjakohased. Keskkonnaamet on oma kirjas viidanud LKS § 14 lg 1 p-le 5 ning kaitse-eeskirja p-dele 11 ja 32. Antud sätted on asjakohased, õiged ja piisavad detailplaneeringu kooskõlastamata jätmiseks ning ei anna alust lugeda Keskkonnaameti kooskõlastust antuks.

1. c)Ebaõige ja vastuoluline on halduskohtu otsus XXX kinnistu juhtotstarbe osas. Üldplaneeringuga ei ole XXX maaüksuse juhtotstarvet elamumaana määratud. Lääne-Viru maavanem on üldplaneeringu heakskiitmise otsuses leidnud, et üldplaneeringusse tuleb sisse viia täiendus, mille kohaselt Altja külas XXX maaüksuse sihtotstarbed ja sellega seonduvad hoonestamise küsimused lahendatakse detailplaneeringute kaudu. Seega ei ole üldplaneeringuga otsustatud XXX kinnistu hoonestamine ja sihtotstarbe muutmine, mistõttu ei anna kehtestatud üldplaneering OÜ-le Connexion õigustatud ootust XXX kinnistu sihtotstarbe muutmiseks ja ehitusõiguse määramiseks läbi detailplaneeringu kehtestamise. Et XXX kinnistu on detailplaneeringu kohustusega ala, ei olnud üldplaneeringuga maa sihtotstarbe muutmine võimalik. Lisaks on halduskohus eksinud XXX kinnistu paiknemise osas. Kinnistu ei külgne teega. Üldplaneeringu p-i 10.2.1 kohaselt võib uut hoonestust rajada ainult teega külgnevatele kruntidele.
2. d)Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et kuna Keskkonnaamet ei vaidlustanud üldplaneeringut, aktsepteeris ta muuhulgas seda, et XXX kinnistu kuulub hoonestamisele. Keskkonnaametil puudus põhjus üldplaneeringu vaidlustamiseks, sest sellega ei ole XXX kinnistu hoonestamise ja sihtotstarbe küsimusi lahendatud. XXX kinnistu hoonestamise ja sihtotstarbe küsimused lahendatakse detailplaneeringu käigus.
3. e)Ebaõige on halduskohtu otsuses märgitu, mille kohaselt XXX maaüksuse osas toob üldplaneeringu p 6.1.1 välja, et elamumaana on Vihula vallas reserveeritud maa-ala Altja külas detailplaneeringu kohustusega ala piirides Võsu-Vergi-Söeaugu mnt lõunapoolses ääres kaardil tähistatud alal. Kehtiva üldplaneeringu p 6.1.1 ei ole XXX kinnistu puhul asjakohane, sest XXX kinnistu ei asu Võsu-Vergi-Söeaugu mnt ääres ega ka maantee lõunapoolses ääres kaardil tähistatud alal. XXX kinnistu asub Võsu-Vergi-Söeaugu mnt-st põhja pool ja ei külgne teega.
4. f)Halduskohus ei ole otsuses põhjendanud, mille alusel ta otsustas lugeda detailplaneeringu kooskõlastuse antuks. Lahemaa rahvuspargi valitseja poolt kooskõlastuse andmine või andmata jätmine on ainult Lahemaa rahvuspargi valitseja pädevuses ja seda nõusolekut ei saa asendada kohtuotsusega.
5. g)Halduskohus on Keskkonnaametilt põhjendamatult välja mõistnud OÜ Connexion menetluskulud täies ulatuses. 5. OÜ Connexion vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjustel:
6. a)Varasema menetluse jooksul ei olnud vaidlust, et XXX kinnistu on üldplaneeringus reserveeritud elamumaana. Antud väitega on oma 8. juuni 2009. a vastuses kaebusele nõustunud ka Keskkonnaamet. Apellatsioonkaebuses on Keskkonnaamet oma seisukohta muutnud. 3 3-09-994
7. b)Halduskohus on õigesti järeldanud, et XXX maaüksus on reserveeritud elamumaaks. Üldplaneering ei räägi krundi teega piirnemisest või vahetust külgnemisest, nagu Keskkonnaamet sooviks tõlgendada.
8. c)Olukorras, kus üldplaneering sätestab XXX maaüksuse juhtotstarbena elamumaa (täpsemalt reserveerib maa elamumaaks) ja formaalselt on käesoleval ajal sihtotstarbelt tegemist maatulundusmaaga, tulebki detailplaneeringu kaudu määratleda XXX kinnistule uue sihtotstarbena elamumaa.
9. d)Olukorras, kus XXX kinnistu osas määrati üldplaneeringus maakasutuse juhtotstarbeks elamumaa, saab kinnistu omanik toetuda kehtivale üldplaneeringule ja tal tekib õiguspärane ootus, et tulevase detailplaneeringuga realiseeritakse üldplaneeringus ettenähtud planeeringulahendused. Siinjuures ei rakendu LKS § 14 lg 3, sest looduskaitseseadus ei olnud üldplaneeringu kehtestamise ajaks jõustunud ja pealegi küsiti ka üldplaneeringu kehtestamise eelselt kaitseala valitseja kooskõlastust. Detailplaneeringuga peab olema võimalus üldplaneeringu lahendusi realiseerida. XXX kinnistu on üldplaneeringu p-s 10.2.1 pälvinud eraldi tähelepanu ja krundi hoonestamiseks on antud heakskiit. Keskkonnaamet ei saa keelduda detailplaneeringu kooskõlastamisest viitega samale üldplaneeringule, mis on XXX kinnistule teinud selge erandi krundi hoonestamiseks.
10. e)Ebaõige on Keskkonnaameti seisukoht, et üldplaneering on vastuolus kehtiva õigusega ja vastuoluline. Keskkonnaamet (ega tema eelkäijad) ei vaidlustanud üldplaneeringut, mis näitab, et amet aktsepteeris üldplaneeringus sätestatud lahendust – sh seda, et XXX kinnistu kuulub hoonestamisele. Arusaamatu on apellatsioonkaebuses väljendatud põhjendus, et planeeringut ei vaidlustatud seetõttu, et seda ei aktsepteeritud.
11. f)Ebaõige on Keskkonnaameti seisukoht, et käesoleval juhul ei ole detailplaneeringu kooskõlastamata jätmine tulenevalt LKS § 14 lg-st 2 diskretsiooniotsuseks. Kooskõlastamine kui menetlustoiming on diskretsiooniotsustus ja haldusorgan peab järgima kaalutlusotsuse tegemiseks ettenähtud kriteeriume. Keskkonnaamet ei ole kooskõlastuse andmisest keeldumisel viidanud LKS § 14 lg-le 2 ega nimetatud sätet sisustanud.
12. g)OÜ Connexion ehitusplaanid vastavad kaitse-eeskirja p-de 32.1. ja 32.3. kriteeriumidele. Keskkonnaamet on keelduvas kirjas viidanud, et kalamajanduseks kasutatava maa sihtotstarve on tootmismaa, arvestamata siinjuures, et OÜ-l Connexion ei ole kavas hakata tegelema kala tootmisega, vaid rajatavatel hoonetel on lihtsalt kalakasvatuse ja kalapüügi funktsioon (võrgukuurid jne), mis ühtib ajaloolise Altja küla olemusega. h)

§ 17

lg 4 loob kohtule materiaalõigusliku aluse määrata otsusega, et planeering loetakse kooskõlastatuks. Halduskohus on põhjendatult järeldanud, et kooskõlastamisel ei ole viidatud detailplaneeringu vastuolule ühegi seadusesättega või mõne muu õigusaktiga. Keelduvas kirjas ei ole toodud esile, kuidas võiks detailplaneering olla vastuolus kaitseeeskirjaga või üldplaneeringuga. Keskkonnaameti võimalusi planeeringu kooskõlastamata jätmise osas tuleks hinnata mitteperspektiivseteks, mis omakorda õigustab kooskõlastuse antuks lugemist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata.
2. Esmalt märgib ringkonnakohus, et halduskohtu otsus tuleb olulise menetlusnormi rikkumise tõttu menetlusosaliste seisukohtadest olenemata tühistada osas, milles halduskohus luges Keskkonnaameti kooskõlastuse detailplaneeringule antuks. Halduskohtu volitused on sätestatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 26 lg-s
3. Neis volitustes ei ole halduskohtule antud õigust lugeda haldusorgani poolt antav kooskõlastus antuks. 4 3-09-994 Halduskohus ei saa endale võtta haldusorgani pädevust ning hakata juhul, kui ta haldusorgani otsustuse õigusvastaseks tunnistab, lahendama haldusorgani ülesannete hulka kuuluvaid küsimusi ise. Selliselt käitudes rikub halduskohus lisaks volituste ületamisele ka võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet. Sellist õigust ei tulene kohtule hoolimata

§ 17

lg 4 regulatsioonist, mis sätestab, et kui kooskõlastamisel ei viidata vastuolule õigusaktidega, loetakse planeering kooskõlastatuks.

1. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus seda, kas detailplaneeringu kooskõlastamisest keeldumine oli õigusvastane. Kaebaja väidab, et vastustaja pidi detailplaneeringu ja sellega ette nähtud ehitamise kooskõlastama põhjusel, et vaidlusalusele XXX maaüksusele oli üldplaneeringuga ehitamise võimalus ette nähtud. Tõepoolest tuleneb haldusmenetluse seaduse § 60 lg-st 2, et kehtiv haldusakt on täitmiseks kohustuslik, st siduv. Samas tuleb siduvuse hindamisel arvestada ka varasema haldusakti eesmärki ning regulatsiooni täpsust.
2. Käesolevas asjas on varasemaks haldusaktiks üldplaneering.

§ 8

lg 3 p 3 järgi on üldplaneeringu ülesandeks muuhulgas maa- ja veealade üldiste kasutamis- ja ehitustingimuste määramine. Ringkonnakohus möönab, et selle regulatsiooni alusel on võimalik üldplaneeringuga siduvalt kindlaks määrata, kas teatud maa-alale on ehitamine üldse lubatud või mitte. Ringkonnakohus ei nõustu aga kaebajaga, et käesoleval juhul on siduvalt kindlaks määratud, et ehitamine on XXX kinnistule lubatud. Kaebaja väitel tuleneb XXX kinnistule ehitamise võimalikkus sellest, et XXX kinnistu on koos teiste kinnistutega tähistatud üldplaneeringu kaardil elamumaa leppemärgiga (vt tl 7 ja 11, samuti Altja küla kaarti arvutivõrgus aadressil http://www.vihula.ee/index.php?main=772). Sellega seonduvalt märgib ringkonnakohus esmalt, et termin „elamumaa“ kujutab endast katastriüksuse sihtotstarbe liiki (vt Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri 2008. a määrus nr 155, „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 6 p 1). Krundi sihtotstarve kuulub krundi ehitusõigusega määratavate küsimuste hulka (

§ 9

lg 4 p 1) ja krundi ehitusõigus määratakse omakorda

§ 9lg 2 p-st 2 tulenevalt detailplaneeringuga, mitte üldplaneeringuga.

Alles pärast krundi sihtotstarbe määramist detailplaneeringuga määratakse kohaliku omavalitsuse poolt katastriüksuse sihtotstarve (

§ 9lg 41).

Seega ei saanud üldplaneeringuga määratleda krundi sihtotstarbena elamumaad

§ 9

lg 4 p 1, lg p 2 ja „Katastriüksuse sihtotstarbe liigid ja nende määramise kord“ § 6 p 1 mõttes. Järelikult ei olnud üldplaneeringu kaardil elamumaa leppemärgi kasutamise eesmärgiks elamumaa siduv kindlaksmääramine, sest sellist küsimust ei olnud võimalik lahendada üldplaneeringus. 10. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et termini „elamumaa“ kasutamine oli eksitav ja tegemist oli siiski ehitustingimuste reguleerimisega

§ 8

lg 3 p 3 mõttes, siis osundab ringkonnakohus, et Altja küla asub Lahemaa Rahvuspargi piiranguvööndis ning XXX kinnistu osas on tulenevalt tema asukohast kohaldatav kaitse-eeskirja p 32 (vt ringkonnakohtu istungi protokolli), mis võimaldab ehitamist üksnes selles regulatsioonis ette nähtud kitsastel tingimustel. Et üldplaneeringuga oleks võimalik siduvalt kindlaks määrata ehitamine piiranguvööndisse kaitse-eeskirja p-s 32 nimetatud alale, peab üldplaneeringu menetlemise käigus olema tuvastatud, et sellele alale on elamu ehitamine võimalik vastavalt kaitse-eeskirja p-le

1. Käesoleval juhul ei ole üldplaneeringu menetlemise käigus tuvastatud, et XXX 5 3-09-994 kinnistule oleks täidetud kaitse-eeskirja p 32.1 sätestatud elamu ehitamise tingimused. Seda on kinnitanud ka kaebaja (vt ringkonnakohtu istungi protokolli). Seega tuleks üldplaneeringut tõlgendada selliselt, et elamu ehitamine XXX kinnistule on võimalik üksnes juhul, kui on täidetud kaitse-eeskirja p-s 32 sätestatud eeldused. Käesoleval juhul need eeldused täidetud ei ole (vt allpool). Veelgi enam, üldplaneeringu kehtestamise menetluses on tolleaegne Lahemaa Rahvuspargi valitseja väljendanud selget seisukohta, et XXX kinnistule ehitamine ei ole võimalik ja et nõusolek antakse üldplaneeringu kehtestamiseks ainult seda asjaolu arvesse võttes (tl 41p). Selle alusel on Vihula valla üldplaneeringu juurde lisatud õiend, et XXX maaüksustel lahendatakse ehitustingimuste määramine detailplaneeringuga. Õiend lisati üldplaneeringu koosseisu (tl 42p). Seega on ka elamumaa leppemärgi tähenduse osas olemas üldplaneeringus endas ümberlükkav seisukoht.
2. Kolmas võimalus termini „elamumaa“ tõlgendamiseks on esitatud kaebaja poolt, kelle arvates on üldplaneeringuga antud XXX kinnistule elamumaa juhtfunktsioon. Sellega seoses märgib ringkonnakohus, et üldplaneering kehtestati
3. augustil 2003, mil planeerimisseaduses sellist terminit nagu „juhtfunktsioon“ ei olnud. Alles
4. juulist 2009 kasutab planeerimisseadust mõistet „juhtotstarve“. Samal ajal täpsustati

§ 8

lg 3 p-i 3, ning nähti ette, et üldplaneeringuga määratakse üldiste maa-ala kasutamis- ja ehitustingimuste raames ka maakasutuse juhtotstarve.

§ 9

lg-s 31 sätestati uue normina, et maakasutuse juhtotstarve on üldplaneeringuga määratav territooriumi kasutamise valdav otstarve, mis annab kogu määratletud piirkonnale või kvartalile edaspidise maakasutuse põhisuunad. Seega ka juhul, kui tõlgendada kasutatud terminit „elamumaa“ maakasutuse juhtotstarbena, nähtub kehtivast regulatsioonist, et see oleks vaid maakasutuse põhisuuna määraja ning sellest ei tuleneks vältimatult, et sellise otstarbega maale peab saama tingimata ehitada. Kuna vaidlusalune kinnistu asub Lahemaa rahvuspargis, tuleks sellist üldplaneeringu regulatsiooni tõlgendada selliselt, et konkreetsele kinnistule ehitamisel tuleb täiendavalt arvestada kaitseeeskirja p-ga 32, mis võimaldab ehitamist üksnes teatud tingimustel. 12. Lisaks kõigele eeltoodule oleks üldplaneeringu kaardil XXX kinnistu suhtes elamumaa leppemärgist järelduse tegemine, et sinna on lubatud ehitamine, vastuolus ka üldplaneeringu seletuskirjaga. Nii on üldplaneeringu seletuskirja (kättesaadav samuti aadressil http://www.vihula.ee/index.php?main=772) p-s 10.2.1 sätestatud, et uut hoonestust võib Altja külas rajada ainult teega külgnevatele kruntidele, ning et soovitatav on rajada hoone teest 5-10 meetri kaugusele. Ringkonnakohtu hinnangul on sellise regulatsiooni näol tegemist

§ 8

lg 3 p-s 3 üldplaneeringule ettenähtud regulatsiooniga maa-ala üldiste kasutamis- ja ehitustingimuste osas, mis üheselt välistab ehitamise XXX kinnistule. Nähtuvalt apellatsioonimenetluses esitatud Maa-Ameti kaardiväljavõttest (saadaval ka aadressil (http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis), ei asu XXX kinnistu Võsu-Vergi-Söeaugu maantee ääres. XXX kinnistut eraldab maanteest igast küljest vähemalt üks kinnistu, kusjuures XXX kinnistu lähim punkt maanteest asub Maa-Ameti kaardiserveri andmetel ca 70 meetri kaugusel. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et seletuskirja p-s 10.2.1 nimetatud kaks erandjuhtumit, kus on lubatud hoonestus rajada teest mere poole, hõlmab ka XXX kinnistu. Esiteks ei nähtu sellest tekstist, et nende kahe kinnistu puhul oleks taganetud nõudest, et hooned peavad olema teega külgnevatel kruntidel, teest 5-10 meetri kaugusel. Juba see välistab XXX kinnistu 6 3-09-994 nende erandite hulgast. Seletuskirjas mainitud kaheks erandjuhtumiks saab Altja küla planeeringu kaardi järgi pidada mitte kahte kinnistut, vaid kahte piirkonda – kaardil on elamumaa leppemärgiga teest põhja pool tähistatud kaks piirkonda, millest suurem hõlmab mitu teeäärset kinnistut. Nagu mainitud, ei ulatu XXX kinnistu teeni ja ei kuulu seega ehitamiseks lubatud piirkonna hulka.

1. Eeltoodut arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et Vihula valla üldplaneeringuga ei olnud siduvalt kindlaks määratud, et XXX kinnistule peab olema võimalik ehitada. Kuna üldplaneering ei näinud XXX kinnistule siduvalt ehitamist ette, ei saa vastustajale ette heita ka üldplaneeringu vaidlustamata jätmist. Kaebaja poolt esitatud Vihula Vallavalitsuse ja teiste isikute seisukohad üldplaneeringu siduvuse osas ei ole eelnevalt väljatoodut arvestades veenvad. Seetõttu ei saa põhjendatuks pidada väidet, et üldplaneeringust tulenevalt oleks vastustaja pidanud XXX kinnistule ehitamist ettenägeva detailplaneeringu kooskõlastama.
2. Vastupidi, ringkonnakohtu arvates on Keskkonnaamet põhjendatult ja õiguspäraselt detailplaneeringu kooskõlastamisest keeldunud. Iseenesest oleks XXX kinnistule ehitamine takistatud juba tänu eelviidatud üldplaneeringu seletuskirja p-le 10.2.1, mis sätestab tingimused kinnistutele, kuhu võib Altja külas uut hoonestust rajada, ja millele XXX kinnistu ei vasta. Põhjendatud on ka ehitamise lubamisest keeldumine kaitse-eeskirja p 32.1 alusel, mille kohaselt on rannal ja kaldal vastavalt ranna ja kalda kaitse seadusele keelatud uute ehitiste rajamine, välja arvatud rahvuspargi valitseja nõusolekul taluhoonestuse taastamiseks ja väljaarendamiseks. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et XXX kinnistu kuulub kaitse-eeskirja p-s 32 viidatud rannaalasse (vt ringkonnakohtu istungi protokolli). Samuti pole poolte vahel vaidlust selles, et XXX kinnistul ei ole taluhoonestust olnud (vt ringkonnakohtu istungi protokolli). Seega ei saa kõne alla tulla XXX kinnistule taluhoonestuse taastamine. Kõne alla ei saa tulla ka kaitse-eeskirja p-s 32.1 sätestatud taluhoonestuse väljaarendamine, sest sarnaselt vastustajaga mõistab ringkonnakohus kaitse-eeskirja p-i 32.1 selliselt, et väljaarendamine ei tähenda täiesti uue hoonestuse ehitamist seni täiesti hoonestamata kinnistule. Väljaarendamine tähendab vana ehituse taastamist koos laiendamisega või siis senistele olemasolevatele hoonetele uute vajalike hoonete kõrvaleehitamist, nii et uued ja vanad hooned moodustaksid ühise kompleksi. Vastasel juhul puuduks kaitse-eeskirja p-l 32.1 igasugune sisu, sest kui väljaarendamist käsitada igasuguse ehitamisena hoonestamata kinnistule, siis ehituskeeldu tegelikult ei olekski. Väljaarendamist ei saa tõlgendada ka tühjale kinnistule uute, külamiljööd arvestavate ehitiste rajamisena, sest sellisel juhul oleks õigustloovas aktis selliselt sätestatudki.
3. Nõustuda ei saa ka kaebaja seisukohaga, et detailplaneeringule oleks tulnud anda nõusolek kui kalapüügiga seotud ehitiste rajamiseks vastavalt kaitse-eeskirja p-le 32.
4. Kaebaja on ise kinnitanud, et soovib ehitada XXX kinnistule elamukompleksi (vt ringkonnakohtu istungi protokolli) ning see nähtub ka asja materjalidest (tl 11-16p). On ilmne, et elamukompleks on mõeldud esmajärjekorras elamiseks, mitte kalapüügiks või kalakasvatuseks. Asjaolu, et elamukompleksis võidakse üht hoonet nimetada kalapüügiga seotud ehitiseks (näiteks võrgukuuriks), ei muuda elamukompleksi tervikuna kalapüügiga seotud ehitisteks. Vastasel juhul ei saakski enamiku rannaäärsete inimeste elamutest või ka lihtsalt hobi korras kala püüdvate isikute elamutest rääkida mitte enam kui elamutest, vaid kalapüügiga seotud ehitistest. 7 3-09-994
5. Ringkonnakohus ei jaga halduskohtu seisukohta, et vaidlustatud Keskkonnaameti keeldumine detailplaneeringu kehtestamisele nõusoleku andmisest oli motiveerimata. Nähtuvalt keeldumise otsusest (tl 20) on keeldumise otsustust põhjendatud nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Asjakohatu on väide, et tulenevalt

§ 17

lg-st 4 saaks lugeda kooskõlastuse antuks põhjendusel, et ei ole viidatud vastuolule seaduse või muu õigusaktiga. Keeldumisel on viidatud detailplaneeringu vastuolule nii kaitse-eeskirjaga p-ga 32 kui Vihula valla üldplaneeringu p-le 10.2.

1. Samuti ei ole viite puudumine LKS § 14 lg-le 2 käesolevas asjas määravaks küsimuseks. LKS § 14 lg 2 järgi keeldutakse detailplaneeringu kooskõlastamisest, kui see võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit. Nagu eelnevalt märgitud, ongi vastustaja keeldumisel viidanud kaitse-eeskirjale, mis ongi eelduslikult kehtestatud loodusobjekti (rahvuspargi) kaitseks. Seega on LKS § 14 lg 2 regulatsiooni keeldumisel sisuliselt arvestatud.
2. Halduskohtu etteheide proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muude õiguse üldtunnustatud põhimõtete järgimata jätmise ja ebapiisava kaalumise osas jääb ringkonnakohtule arusaamatuks. Tuvastades, et üldplaneeringust ei tulene XXX kinnistule ehitamise luba, vaid vastupidi, tuleneb hoopis ehitamise keeld, ning et ehitamise alust ei tulene ka kaitse-eeskirja p 32.1 ja 32.3, ei jäänud vastustajal üle muud, kui detailplaneeringule nõusoleku andmisest keelduda. Õiguse üldpõhimõtete kohaldamine ja vastupidise otsustuse tegemine oleks eeldanud viidatud aktide kohaldamata jätmist ja selleks vastustajal pädevust ei ole. Ringkonnakohus ei näe ka, kuidas on käesoleval juhul detailplaneeringu kooskõlastamisest keeldumisega neid viidatud õiguse üldpõhimõtteid rikutud. Kaebaja väide, et vald oli talle kinnitanud, et sinna maaüksusele on ehitamine võimalik, võib selle väite tõendatuse korral viidata õiguspärase ootuse riivele. Kuid ka riive olemasolu korral ei ole õige minna mööda kehtivatest õigusaktidest ja kooskõlastus anda. Õiguspärase ootuse rikkumise eest võib olla vastutav eksitavate lubaduste andja riigivastutuse seaduse alusel. Õiguspärast ootust ei saa aga lugeda rikutuks, kui isik ei olnud piisavalt hoolas, ega teinud endale piisavalt selgeks hoonestamise võimalikkust tulenevalt üldplaneeringust. Ringkonnakohus osundab siinkohal ka Lahemaa Rahvuspargi administratsiooni kirjadele erinevatele isikutele, kus ollakse järjekindlalt seisukohal, et XXX kinnistule elamu rajamine pole võimalik (tl 44-45).
3. Eeltoodust tulenevalt tuleb halduskohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Kaebajalt tuleb vastustaja kasuks HKMS § 92 lg 1 alusel välja mõista apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15,98 eurot (250 krooni). Vastustaja esitatud ringkonnakohtu protokolli parandamise taotluse osas ei nõustu ringkonnakohus protokoll l-l 7 tehtud parandusega, sest tegemist ei ole parandusega, vaid protokolli täiendava teksti lisamisega. Vastavalt TsMS § 53 lg-le 4 lisatakse see vastuväide protokollile. Ülejäänud osas tehakse protokolli parandused. Maili Lokk Agu Timmi 8 Einar Vene