KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Maili Lokk, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht 26. aprill 2011, Tartu Haldusasja number 3-10-940 Haldusasi Raim

) § 10 lg 1 punktide 2 ja 5 kohaselt peab kambri sisustusse muuhulgas kuuluma ka laud ja riidenagi. Kaebaja oleks pidanud oma õigusi kaitsma ja puuduvatele lauale ja riidenagile tähelepanu juhtima, mistõttu oleks nende kambrisse paigaldamine olnud võimalik. Samuti ei ole R.Koor kaebuses väitnud, et õiguskaitsevahendite kasutamise vajadus ei olnud tema jaoks arusaadav või tal oli arestimajale nõude esitamata jätmiseks muu mõjuv põhjus. Kaebaja juhib kõnealustele puudustele tähelepanu esmakordselt alles 28.02.2010 Lõuna Politseiprefektuurile esitatud taotluses ja käesoleva kohtumenetluse käigus. Laua ja riidenagi puudumine ei ole niisuguse raskusega õigusrikkumine, mille eest saaks välja mõista rahalise hüvitise.

§ 10lg 1 p 7 järgi kuulub kambri sisustusse võimaluse korral WC. Vang

S ega

ei sätesta, millistele nõuetele WC vastama peab, aga VangS § 90 lg 4 ja § 156 lg 2 kohaselt peab olema tagatud vahistatu pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine. Kohus nõustub vastustajaga, et selline jälgimise nõue on sätestatud eelkõige vahistatu enda julgeoleku tagamiseks ja on eesmärgiga proportsionaalne. Seega ei ole julgeolekukaalutlustest lähtudes võimalik korraldada kinnipeetute loomulike vajaduste rahuldamist täielikus privaatsuses. Kaebaja privaatsuse rikkumine oli kooskõlas VangS § 90 lg 4-ga ja § 156 lg-ga

1. Asjaolu, et WC-d peab kasutama kambrikaaslaste juuresolekul, on arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasnev ebamugavus. Kaebaja väide, et tal ei võimaldatud arestimajas olles viibida vähemalt üks tund päevas värskes õhus, on paljasõnaline ja ei leidnud kohtus tõendamist. Valga arestimaja kambri nõuetele vastavuse osas pole muid etteheiteid kui kambris akna puudumine. Kaebaja väited nõrgast valgusest tingitud silmade valutamise ja kipitamise kohta ei ole tõendatud. Samuti ei ole põhjust järelduseks, et kinnipeetava viibimine 14 päeva kunstliku valgustusega ruumis tõi kaasa väärikuse alandamisena käsitletavaid kannatusi. Kaebuses esitatud väidete põhjal ei saa järeldada, et käesoleval juhul oli tegemist kannatustega, mis kujutavad endast väärikuse alandamist väljakujunenud kohtupraktika tähenduses, mille eest saaks välja mõista rahalise hüvitise. 2 ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. R. Koor esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu
3. juuni
4. a otsuse ning teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Kaebaja esitas korduvalt suulisi taotlusi jalutada väljas värskes õhus, aga seda ei võimaldatud, kuna puudus vastav järelevalve ametnik. Seega ei pidanud kaebaja enam otstarbekaks esitada kirjalik taotlus väljas jalutamise nõudes. Kaebaja ei nõustu asjaoluga, et akna puudumist saab kompenseerida kunstliku valgusega, sest see oli kehv ja lisaks ei võimaldatud ka väljas jalutamist. Kaebaja ei näinud seetõttu üldse loomulikku valgust. VangS § 90 lg 4 kohaselt ei saa tagada vahistatu kambri suhtes kehtestatud visuaalset või elektroonilist järgimist, alandades kaebaja inimväärikust. Igapäevaselt tuli WC-ga (mitte pott, vaid auk põrandas) samas ruumis süüa ning WC-d kasutada teiste isikute nähes, mis alandas kaebaja inimväärikust. Lisaks tekitas kaebajas ängistust ja alaväärsustunnet asjaolu, et ta pidi kasutama veekraani, mis asus tualeti kohal ja oli mõeldud nii tualeti puhastamiseks, vee hankimiseks muuks otstarbeks kui ka õhtuse hügieeni tegemiseks.
5. Lõuna Politseiprefektuur palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja väited nõrgast valgusest tingitud silmade valutamise ja kipitamise kohta ei ole kohtus tõendamist leidnud. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kambris olema elutegevuseks vajalik hulk valgust. Valga arestimaja kambris, kus kaebaja ajavahemikul 28.04.2009 kuni 12.05.2009 viibis, puudus tõepoolest aken, kuid kambris oli tagatud elutegevuseks vajaliku valguse hulk kunstliku valgusallika näol. Kaebaja viibimine 14 päeva kunstliku valgustusega ruumis ei toonud kaasa väärikuse alandamisena käsitatavaid kannatusi. Kaebaja ei esita kambri valgustuse osas kohtu järeldustele ühtegi sisulist vastuväidet, vaid kordab halduskohtule esitatud kaebuses väljendatut. ASkE § 10 lg 1 p 7 järgi kuulub kambri sisustusse võimaluse korral WC, aga

ei sätesta, millistele nõuetele see vastama peab. Vastustaja nõustub kohtu seisukohaga, et kaebaja privaatsuse rikkumine poolavatud WC kasutamisel on kooskõlas VangS § 90 lg 4-ga ja § 156 lg 2-ga. Riigikohtu halduskolleegium on 17.11.2008 teinud otsuse nr 3-3-1-54-08, mille punktis 16 on märgitud, et poolavatud WC olemasolu nõue on jälgimise seisukohast eelkõige vahistatu enda julgeoleku tagamiseks ja on eesmärgiga proportsionaalne.

§ 10

lg 1 p 6 kohaselt kuulub kambri sisustusse võimaluse korral pesemiskoht, aga

ega VangS ei sätesta, missugustele tingimustele see vastama peab. Kaebajale tekitas ängistust enda pesemine veekraani all, mis asus tualeti kohal. Kaebaja ei pöördunud selle probleemiga arestimaja personali poole, vaid teatas sellest esmakordselt alles 28.02.2010 Lõuna Politseiprefektuurile esitatud taotluses ja halduskohtule esitatud kaebuses. Vastustaja on arvamusel, et veekraani asukoht tualeti kohal ei kujuta endast inimväärikuse alandamist. Kaebaja väide, et talle ei võimaldatud arestimajas olles viibida vähemalt üks tund päevas värskes õhus, on paljasõnaline ja ei ole tõendamist leidnud. Vastustaja andmetel ei ole kaebaja ei suuliselt ega kirjalikult avaldanud soovi vabas õhus viibimiseks. Valga arestimajas tõesti puudub jalutusboks vabas õhus viibimise võimaluse tagamiseks. Juhul kui kinnipeetu avaldab soovi vabas õhus viibimiseks, viiakse ta Lõuna Politseiprefektuuri arestimajja, kus jalutusboksid on olemas (Tartu ja Viljandi arestimaja). Kaebaja taotleb talle vastustaja õigusvastase tegevusega tekitatud mittevaralise kahju 5000 krooni hüvitamist. Kaebusest aga ei nähtu, et väidetava mittevaralise kahju hüvitamise nõude eeldused oleksid täidetud. Kaebaja väited tema õigusvastase kohtlemise, väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise kohta ei ole veenvad ega tõendatud. VÕS § 128 lg 5 järgi hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi, aga kaebaja ei ole pidanud taluma midagi sellist, mis õigustaks talle mittevaralise kahju hüvitamist. Vastavalt RVastS § 9 lg 2 järgi 3 hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kaebaja viibis arestimajas 14 ööpäeva ning tema poolt hinnatud mittevaralise kahju suuruseks kujuneb ühe ööpäeva eest 357,14 krooni. Tartu Halduskohtu 19.05.2010. a otsuses haldusasjas nr 3-10-362 viidatud andmetel on senises kohtupraktikas peetud ühe ööpäeva inimväärikust alandavates tingimustes viibimise eest mõistlikuks hüvitiseks 19 kuni 37 krooni. Lähtudes kohtupraktikast, on kaebaja poolt nõutava hüvitise suurus ilmselgelt liialdatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 22. juuni 2010. a otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Seoses apellatsioonkaebusega märgib ringkonnakohus järgmist. 7. Tulenevalt VangS § 93 lg-st 5 ja

§ 31

p-st 4 oli kaebajal õigus soovi korral vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus.

§ 41

p 4 ei sätesta arestimajale imperatiivset kohustust võimaldada kõigil arestimajas kinni peetavatel isikutel jalutada iga päev 1 tund vabas õhus. Asja materjalides puuduvad tõendid selle kohta, et kaebaja oleks sellist soovi suuliselt või kirjalikult avaldanud. Vastustaja on kogu aeg kinnitanud, et kaebaja sellist soovi arestimajas viibides avaldanud ei ole. Seetõttu tuleb lugeda tõendatuks, et kaebaja ei esitanud Valga arestimajas viibides taotlust jalutuskäigule saamiseks ning kuna ta ei ole sellist taotlust esitanud, siis ei ole jalutuskäigu mittevõimaldamine õigusvastane. Sellisele seisukohale on Tartu Ringkonnakohus asunud 21.99.

1. a otsuses nr 3-09-1385 ja 01.02.
2. a otsuses nr 3-10-
3. Asjaolu, et Valga arestimajas ei olnud jalutusvõimalust ette nähtud, ei oma tähtsust asja lahendamisel. Vastustaja on kogu aeg kinnitanud, et kui kaebaja oleks esitanud taotluse jalutuskäigu võimaldamiseks, siis oleks kaebaja ümber paigutatud Tartu või Viljandi arestimajja, kus on olemas jalutusboksid. Ringkonnakohtul puudub alus selles selgituses kahelda. Seega ei ole tõendatud vastustaja õigusvastane tegevus või tegevusetus, millega oleks rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi.
4. Kaebaja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud halduskohtu otsuse osas, milles leiti, et akna puudumine kambris ei tekitanud kaebajale sellist mittevaralist kahju, mille väljamõistmist oleks kaebajal õigus nõuda. VangS § 45 lg 1 teise lause kohaselt peab kambris olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustuse. Asjas puudub vaidlus selle üle, et Valga arestimajas puudus kambri aken. Riigikohtu halduskolleegium 21.04.2010 otsuse nr 3-3-1-14-10 p-s 8 on leidnud, et VangS § 45 lg 1 sisustamisel saab arvestada Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr REC