← Eesti

3-05-219/95

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. veebruar 2011, Tartu Haldusasja number 3-05-219 Haldusasi Evi Ilves-Schalki, Raimund Kallase, Ruth Sooni, Ellen Hanseni ja Ülle Kallase kaebus Tartu Linnavalitsuse ebaseadusliku tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 26.01.2009 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Evi Ilves-Schlaki, Raimund Kallase, Ruth Sooni, Ellen Hanseni ja Ülle Kallase apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  2. jaanuar 2011 Menetlusosalised Kaebajad - Evi Ilves-Schlak, Raimund Kallas, Ruth Soon, Ellen Hansen ja Ülle Kallas, esindajad advokaadid Mikk Lõhmus jat Karl Haavasalu Vastustaja - Tartu Linnavalitsus, esindaja advokaat Margo Lemetti ja Urmas Ahven Kaasatud isik - Maa-amet, esindaja Francsisek Staškevitš RESOLUTSIOON
  3. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 26.01.2009 otsus muutmata.
  4. Kaebajate poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta nende endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s. o alates 28.02.
  5. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
  6. Tartu Linnavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 24.03.1994 protokollilise otsusega nr 42 tunnistati õigusvastaselt võõrandatud vara kinnistu 6846, XXX talu krundi osas omandireformi õigustatud objektiks ja Evi Ilves, Ellen Hansen, J.K. , Raimund Kallas, R.K. , I.K. , H.T. ja Ruth Soon omandireformi õigustatud subjektideks. J.T. , E. Ilves, E. Hansen, J. Kallas, R. Kallas ja R. Soon esitasid taotluse maa tagastamiseks. Endise XXX talu naaber ida pool oli endine XXX talu. XXX talumaade osas tunnistati õigustatud subjektiks O.B. , kes taotles samuti maa tagastamist. Tartu Linnavalitsuse 28.06.1995 korraldusega nr 926 tagastati O.B. ile õigusvastaselt võõrandatud XXX talumaast 13 252 m
  7. O.B. i taotlusel otsustati Tartu Linnavalitsuse 19.12.1995 korraldusega nr 1862 jagada moodustatud kinnistu kolmeks reaalosaks. 01.03.1996 müüs O.B. ühe kinnistu - XXX AS-le Mecro & Mate. Nimetatud kinnistule jäi ka osa endise XXX talu maast. 02.07.1997 esitasid E. Ilves, J. Kallas, R. Kallas, E. Hansen ja R. Soon Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palusid tunnistada seadusevastaseks Tartu Linnavalitsuse 28.06.1995 korraldus nr 926 seetõttu, et 1600 m2 XXX talumaast on tagastatud XXX talumaana õigusvastaselt O.B. ile. Tartu Halduskohtu 05.12.1997 otsusega tunnistati Tartu Linnavalitsuse 28.06.1995 korraldus nr 926 täielikult seadusevastaseks. 18.05.1998 jättis Tartu Ringkonnakohus O.B. i apellatsioonkaebuse rahuldamata. 22.08.2002 korraldusega nr 1982 tunnistas Tartu Linnavalitus 28.06.1995 korralduse nr 926 kehtetuks. Tartu Linnavalitsuse 29.10.1996 korraldusega nr 2003 tagastati XXX talu maa kahe eraldi kinnistuna - aadressiga Riia 148 pindalaga 33 700 m2 ja aadressiga XXX pindalaga 5710 m
  8. 27.11.1996 esitasid E. Ilves, J. Kallas, R. Kallas, E. Hansen ja R. Soon Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palusid tunnistada seadusevastaseks Tartu Linnavalitsuse 29.10.1996 korralduse nr 2003 p-d 1.3 ja 1.4, kuna nad ei ole tagastamata jääva maa eest kompensatsiooni taotlenud. Tartu Halduskohus tunnistas 04.07.1997 kohtuotsusega korralduse p-d 1.3 ja 1.4 (kompensatsiooni määramine) seadusevastaseks. Maa tagastati ja on kantud kinnistusraamatusse 15.02.
  9. 27.12.2004 esitasid E. Ilves-Schalk ja R. Kallas Tartu Linnavalitsusele kahju hüvitamise taotluse seoses 1600 m2 XXX talumaa õigusvastase tagastamisega O.B. ile. Tartu Linnavalitsus jättis 22.02.2005 korraldusega nr 277 taotluse rahuldamata. 31.03.2005 esitasid E. Ilves-Schalk, R. Kallas, R. Soon, E. Hansen ja Ü. Kallas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Linnavalitsuse ebaseadusliku tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks.
  10. Kaebajate lõplikuks taotluseks oli mõista vastustajalt välja 7,5 miljonit krooni, sealjuures E. Ilves-Schalki kasuks 4 500 000 krooni ja teistele kaebajatele igaühele 750 000 krooni. Kaebuse kohaselt on kahju tekitamine saanud alguse vastustaja 28.06.1995 korraldusest nr 926, millega otsustati tagastada O.B. ile koos XXX maadega ka osa XXX maast, mis oleks tulnud tagastada kaebajatele. Kuna endise olukorra taastamine on käesoleval ajal võimatu, tuleb Tartu Linnavalitsusel hüvitada tekitatud kahju. Vastustaja poolt ebaõigesti XXX maaüksusest osa tagastamine O.B. ile on tõendatud Tartu Halduskohtu 05.12.1997 kohtuotsusega Tartu Ringkonnakohtu 18.05.1998 kohtuotsusega. Vastustaja on ka ise omaks võtnud, et O.B. maa tagastamine XXX maaüksuse arvelt on olnud maakorralduslikult ja juriidiliselt ebakorrektne. Õigusvastaselt võõrandatud maa piiride ja suuruse kindlaks määramisel tuleks lähtuda eelkõige enne maa natsionaliseerimist koostatud dokumentidest ehk
  11. a skeemilisest kaardist, mille kohaselt oli XXX ja XXX maaüksuste suuruseks kokku umbes 17 hektarit. Kaebajad lähtuvad kahju hüvitamise nõudes kõige väiksemast maamõõtja E.T. poolt tuvastatud maatüki suurusest, mis jäeti kaebajatele endisest XXX maaüksusest õigusvastaselt tagastamata - 4634 m
  12. 2 Vastustaja ja kaasatud isik tegid XXX maaüksuse suuruse ning ebaõigesti O.B. ile tagastatud maa kindlaks määramisel mitmeid olulisi vigu. Puudub igasugune puutumus 2053 m2 suuruse maa endisest XXX maaüksusest kaebajatele tagastamise ning 4634 m2 suuruse maa XXX maaüksusest kaebajatele õigusvastase tagastamata jätmise vahel. Vastustaja on vähemalt 4634 m2 suuruse maa kaebajatele tagastamata jätmisel rikkunud maareformi seaduse (edaspidi MaaRS) § 6 lg 1 esimeses lauses nimetatud maa endistes piirides tagastamise nõuet. Vastustaja ei ole tõendanud oma süü puudumist kaebajatele kahju tekkimisel.
  13. Tartu Linnavalitsus palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastuväidete kohaselt puudub Tartu Linnavalitsuse käitumises vastutuse kohaldamise eelduseks olev õigusvastasus. Endise XXX talumaade tagastamisel lähtuti planeeringu ja maakorralduslikest nõuetest eesmärgiga tagada moodustatavatele kruntidele otstarbekas kuju ning ligipääs. Nimetatud nõuete järgimine tõi kaasa kõrvalekaldeid endistest talu piiridest. XXX krundi moodustamisele kohaldub MaaRS § 6 lg-s 1 sätestatud regulatsioon. Kaebajatele on tagastatud Tartu linnas maad kokku 51 770 m
  14. Väidetava ja vaidlusaluse õigusvastaselt tagastamata jäänud maa suurus on sõltuvalt arvutustest 1600 - 4634 m2 ehk 3-8,9 % tagastatud maast. Kuna erinevus jääb 8% piiresse, siis MaaRS § 6 lg 1 kohaselt täiendavalt õigustatud subjektile kompensatsiooni ei maksta. Sisuliselt on tegu lubatava pindalalise kõikumisega, mille raamidesse mahtumine ei too kaasa mingeid rahalisi kohustusi ega nõudeid.
  15. a fotoplaanil eristatavad maakasutuspiirid on
  16. a talupiirid ja neis pole muutusi toimunud.
  17. a skeemiline kaart ei ole täpne ja selle alusel ei ole võimalik määrata talu täpseid piire ega ka pindalasid. Niisamuti ei saa lähtuda pindala määramisel arhiiviteatistes mainitud pindaladest, kuivõrd need on ligikaudsed ja äärmiselt ebatäpsed. Kaebaja esitatud tõendid ei tõenda Tartu Linnavalitsuse eksimust talu piiride määramisel ja XXX ning XXX talumaade tagastamisel. Kohtuotsusega on kohus küll tuvastanud, et
  18. a korraldus oli seadusevastane, kuid sellest ei saa vahetult järeldada, et nimetatud kohtuotsusega oleks tuvastatud linnavalitsuse süüline õigusvastane käitumine XXX maa tagastamisel. 29.10.1996 korraldusega tagastatud XXX piiriprotokolli allkirjastamisel ei omanud kaebajad vastuväiteid moodustatava maaüksuse piiride kulgemisele. Juhul kui kohus tuvastab, et lõike tegemine XXX talumaast on olnud õigusvastane ja kaebajate õigusi rikkuv, siis palub vastustaja jätta kaebus rahuldamata põhjusel, et väidetav Tartu Linnavalitsuse õigusvastase tegevusega tekitatud varaline kahju on kaebajatele heastatud nendele tagastatud XXX maaüksusele ca 2500 m2 suuruse juurdelõike tegemisega. Liidetud maatükk on tagastamata jäänud maatükiga samaväärse iseloomuga ja arvestuste kohaselt viimasest isegi suurem. Kaebuse rahuldamine selles esitatud motiividel ja ulatuses ei oleks põhjendatud ka kaebajatest tulenevatel asjaoludel. Ebaõiglane oleks määrata hüvitis
  19. a tekitatud kahju eest
  20. a seisuga, kus kogu selle 13 aasta jooksul kaebajad oma käitumisega ise soosisid võimaliku kahju suurenemist. Täpsete talupiiride määramine oli objektiivselt raskendatud ka Riia tänava ümberehitusest tulenenud nihke ja väheste säilinud kindlate situatsioonipunktide tõttu. Talumaade täpsete plaanide puudumise tõttu ei olnud võimalik kahju tekkimine seega ettenähtav. Vastustaja on XXX maa tagastamisel saavutanud õigustatud subjektide jaoks sobivaima ja nende huve maksimaalselt arvestava lahenduse. Kaebajad ei ole esitanud tõendeid, millest lähtuvalt saaks hinnata tekitatud kahju suurust. Kõik senise menetluse kestel esitatud kinnisvara ekspertarvamused on puuduliku sisuga ja tuleb jätta tähelepanuta.
  21. Kaasatud isik Maa-amet nõustus F.V. arvamusega, et
  22. a skeemiline kaart ei ole kaart, vaid skeem, mille täpsuseks parimal juhul on 1 mm ehk 10 m looduses. Sellest 3 lähtuvalt on skeemil määratavad piiripunktide asukohad, piirijoonte pikkused ja maakasutuse pindala ligikaudsed. XXX ja XXX talude põhimaatükkide vahelise piirina saab kasutada
  23. a aerofotoplaanilt nr 2619 määratavat puuderida ja selle pikendusel eristuvat maakasutuspiiri. Aerofoto tegemise ajal olid taludeaegsed maakasutuse piirid veel säilinud ning
  24. a skeemil kujutatud talupiirid ei ole võrreldavad tegelike piiridega. XXX talult on XXX talule (XXX ) tehtud äralõike suurus ca 2046 m². XXX katastriüksusele tehtud juurdelõike suurus XXX talu maast on ca 2506 m². XXX katastriüksusele tehtud juurdelõike suurus XXX talu maast on ca 137 m². Absoluutset tõde XXX ja XXX talude põhimaatükkide vahelise piiri osas ei ole võimalik välja selgitada. Maa-amet on taludevahelise piiri asukohaks valinud paljude variantide hulgast koha, mis tundub kõige tõenäolisemana ja on teinud arvutused XXX talust eraldatud maatüki suuruse kohta sellest lähtuvalt. HALDUSKOHTU LAHEND
  25. Tartu Halduskohus jättis 26.01.2009 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt jäi Tartu Halduskohtu 05.12.1997 kohtuotsuse kohaselt kaebajatele tagastamata ja liideti O.B. ile tagastatava maaga ca 1600 m
  26. 19.09.2005 esitasid kaebajad kohtule maamõõtja E.T. seletuskirja XXX talumaa pindala määramise kohta. Nimetatud seletuses on maamõõtja asunud seisukohale, et valesti tagastatud ala suuruseks võib olla 2991 m
  27. 31.03.2005 halduskohtule esitatud kaebuses on kaebajad märkinud, et
  28. a toimunud maamõõtmistööde käigus selgus, et ebaseaduslikult XXX krundist äralõigatud maatüki suurus on 3600 m
  29. 28.11.2005 esitasid kaebajad kohtule taotluse nõude suurendamiseks. Selles märgitakse, et kohtumenetluse ajal toimus XXX talu maade täpsem mõõtmine ning selle tulemusena selgus, et nimetatud maadest on ebaseaduslikult liidetud XXX -ga 4634 m2 maad. 12.11.2008 esitasid kaebajad kohtule 04.11.2008 läbi viidud täiendava mõõdistuse dokumendid ja E.T. seletuskirja. Kaebajad olid seisukohal, et XXX talu maast on ebaseaduslikult liidetud XXX talu maaga 4634 m
  30. Analüüsinud poolte seisukohti ning hinnanud Maa-ameti, E.T. ja F.V. arvamusi, asus kohus seisukohale, et endisest XXX maaüksusest tehtud äralõike suuruse määramisel on õige lähtuda Maa-ameti poolt teostatud kontrollmõõdistamisest. Maa-ameti seisukoha kohaselt võib XXX talust ära lõigatud ning XXX talule (käesoleval hetkel XXX katastriüksusele) liidetud maa suurus olla ca 2046 m2, mitte 4634 m2, nagu väidavad kaebajad. Kaebajad on nõude rajanud asjatundja E.T. arvamusele ja arvutustele. Nende arvutuste õigsust on oma arvamuses analüüsinud ja hinnanud nii Maa-ameti kui selle ala asjatundja EPMÜ geodeesia, maakorralduse ja maakatastri õppejõud F.V. . F.V. on selgituses kohtule veenvalt tõestanud, et E.T. arvestuste aluseks võetud
  31. a skeemiline kaart ei ole täpne ja selle alusel ei ole võimalik määrata ei talu täpseid piire ega ka pindalasid. Samuti on F.V. selgitanud, millest võivad olla tingitud eksimused ja vead XXX talu maakasutust puudutavates dokumentides ja mille tõttu on õigem lähtuda aerofotodest. F.V. seisukohta toetab ka Maa-amet. Kohus nõustub vastustajaga, et Räni mõisa tükeldamise kava, rendilepingud nr 3233 ja 3234 ning
  32. aasta talundite külviplaanid ei tõenda E.T. arvestuste õigsust ning vastustaja eksimust XXX ning XXX talumaade tagastamisel. Lähtudes F.V. arvamusest ja selgitustest, ei lükka need dokumendid ümber ka Maa-ameti seisukohti. MaaRS § 6 lg 1 esimene lause kohaselt on õigustatud subjektil õigus nõuda maa tagastamist endistes piirides, kui see on võimalik. Kaebajatele ei olnud võimalik tagastada õigusvastaselt võõrandatud maad endistes piirides ega ulatuses. Kaebajatele maa tagastamisel tuli paratamatult arvestada olemasolevat situatsiooni. O.B. ile tagastatud kinnistu XXX oli XXX maa tagastamise ajaks jagatud kolmeks reaalosaks. XXX krunt, mis vahetult piirneb kaebajatele tagastamisele kuuluva maaga, oli selleks ajaks juba võõrandatud kolmandale isikule. 4 XXX maade tagastamisel on linnavalitsus andnud kaks korraldust, 29.10.1996 korraldus nr 2003 ja 26.08.2004 korraldus nr
  33. Kaebajatele on tagastatud maa Tartu linnas kahe kinnistuna kokku 51 770 m2 (so XXX - 5719 m2 ja Riia 148 - 46 060 m2). Vastavaid korraldusi ei ole kaebajad vaidlustanud. Kaebajad on viidatud korralduste alusel tagastatavate maaüksuste piiriprotokollid allkirjastanud ühegi vastuväiteta. Kaebajate arvates ei ole tähendust sellel, et XXX krundile on liidetud maatükk endise XXX talu maast, kuna maa tagastamise korralduses (29.10.1996 korraldus nr 2003) ei olnud viidatud sellele, nagu sooviks vastustaja kompenseerida kaebajatele XXX maaüksusest 2053 m2 suuruse maatüki andmisega XXX maaüksuse ebaõiget tagastamist O.B. ile. Kaebajate väide, et osaliselt oleks maa tagastamine kaebajatele pidanud toimuma endisest XXX maaüksusest ka siis, kui vastustaja ei oleks õigusvastaselt tagastanud osa XXX maaüksusest O.B. ile, põhineb kaebajate arvamusel. Kahtlemata tuli linnavalitsusel nii endiste XXX kui ka XXX talu maade tagastamisel järgida planeeringu- ja maakorraldusnõudeid. Samas ei ole kohtul alust asuda seisukohale, et kaebajatel oli igal juhul õigus nõuda endistest talupiiridest väljuva maa liitmist neile tagastatava maaga. Õige on kaebajate väide, et 29.10.1996 korralduses nr 2003 ei ole viidatud sellele, nagu sooviks vastustaja kompenseerida XXX maaüksusest 2053 m2 suuruse maatüki andmisega kaebajatele XXX maaüksuse osa ebaõiget tagastamist O.B. ile. Samas ei ole viidatud ka muudele põhjustele, miks tagastatakse kaebajatele ka 2053 m2 suurune maatükk XXX maaüksusest. Juhul, kui kahju tekitati enne 01.01.2002, kohaldatakse kahju hüvitamisel pärast 01.01.2002 esitatud kaebuste läbivaatamisel mitte ainult enne riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) jõustumist kehtinud sätteid, vaid ka kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid (vt. Riigikohtu 04.02.2002 määrus nr 3-3-4-1-02 ning 10.04.2002 määrus nr 3-3-4-2-02). Kahju hüvitamise põhimõtete kohta enne RVastS jõustumist tekitatud kahju puhul on Riigikohus 03.04.2002 otsuses nr 3-3-1-14-02 osundanud sellele, et rahalist hüvitust halduse poolt tekitatud kahju eest ei saa nõuda, kui kahju oleks tunduvalt odavam kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega, eelkõige haldusaktide ja toimingutega. Riigikohus märgib, et see põhimõte on kooskõlas RVastS § 7 lg-ga 1 ja kohaldatav kahju hüvitamise üldise põhimõttena ka enne RVastS-i jõustumist tekitatud kahju puhul, kui muu õiguskaitsevahendi kasutamine on reaalselt võimalik. XXX maaüksusele täiendava maa juurdemääramisega on kaebajatele heastatud võimalik kahju, mis tekkis seoses sellega, et endise XXX talumaa tagastamisel liideti osa XXX õigusvastaselt võõrandatud maast XXX õigustatud subjektile tagastatavale maale. Selle maatüki suurus oli ca 2046 m
  34. XXX kinnistule on aga liidetud endisest XXX maaüksusest vähemalt 2053 m2 maad, ja kui lähtuda Maa-ameti poolt teostatud 2 kontrollmõõdistamise tulemustest, siis isegi 2506 m . Tartu Linnavalitsuse 19.02.2008 korraldusega nr 221 on algatatud XXX krundi detailplaneering ning väljastatud on lähteülesanne. Lähteülesande kohaselt on krundile antud ehitusõigus sihtotstarbena ärimaa, krundile on lubatud püstitada 1 põhihoone korruselisusega üle 3 korruse põhifassaadidega Ringtee ja Riia tänavate poole. Kaebajate õigused ei ole saanud kahjustatud, kuna XXX maaüksusele on liidetud täiendav maaüksus, millise suurus ja väärtus on vähemalt samaväärsed XXX katastri-üksuse külge liidetud maaüksusega. Seega ei ole kaebajatele tekkinud kahju, mida vastustaja peaks kompenseerima. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  35. E. Ilves-Schalk, R. Kallas, R. Soon, E. Hansen ja Ü. Kallas esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada Tartu Halduskohtu
  36. jaanuari 2009 otsuse ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. 5 Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme ning ebaõigesti hinnanud tõendeid. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, nagu oleks Tartu Halduskohtu 05.12.1997 kohtuotsusega haldusasjas nr 3-96/97 tuvastatud, et XXX maaüksuse maadest on ebaõigesti tagastatud koos XXX maaüksuse maadega 1600 m
  37. Haldusasjas nr 3-96/97 vastustaja möönis, et XXX maaüksuse maadest on osa maad ebaõigesti tagastatud O.B. ile koos XXX maaüksuse maaga. Samas ei osanud vastustaja öelda, kui suur on see osa XXX maaüksuse maadest, mis õigusvastaselt O.B. tagastati. Selle maa suurust, mis ebaõigesti tagastati, haldusasjas nr 396/97 ei tuvastanud. Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, et O.B. ile õigusvastaselt tagastatud maa kindlakstegemisel on õige lähtuda Maa-ameti poolt teostatud kontrollmõõdistamistest. Tuvastamaks, kui suur on endisest XXX maaüksusest O.B. ile õigusvastaselt tagastatud maa suurus, omab tähtsust küsimus, kus paiknes XXX ja XXX maaüksuste vaheline piir. XXX ia XXX maaüksuste vahelise piiri asukoht määrab ära ka selle osa XXX maaüksusest, mis jäi õigusvastaselt kaebajatele tagastamata. Nii vastustaja kui ka kaasatud isik leidsid, et XXX ja XXX maaüksuste põhitükkide vaheline piir võis paikneda lisaks skeemilise kaardi piirile veel kahes erinevas kohas
  38. a fotoplaanil. Seetõttu oleks halduskohus pidanud analüüsima, kas ja milline vastustaja ning kaasatud isiku poolt väljapakutud XXX ning XXX maaüksuste põhitükkide vahelisest võimalikust piiriasukohast on õige. Kaasatud isiku poolt koostatud kontrollmõõdistamise joonis on vigane. Sellele on ebaõigesti kantud
  39. a skeemiliselt kaardilt nähtuv XXX ja XXX maaüksuste piir, nihutades seda 35 meetrit lääne poole. Halduskohus on jätnud analüüsimata kaebajate seisukoha, et õigusvastaselt võõrandatud maa piiride ja suuruse kindlaks määramisel tuleks lähtuda eelkõige enne maa natsionaliseerimist koostatud dokumentidest, milleks on
  40. a pärinev skeemiline kaart, mis on kõige täpsem XXX ja XXX maaüksuste suurust näitav tõend. Halduskohus on jätnud analüüsimata, millist õiguslikku tähendust omab asjaolu, et vastustaja tunnistas ise, et XXX maaüksusest on O.B. ile ebaõigesti tagastatud 2991 m
  41. Halduskohus on seega jätnud vastustaja omaksvõtu põhjendamatult arvestamata ning on lugenud äralõike suuruseks 2046 m2, mis on väiksem kui vastustaja poolt omaksvõetud 2991 m
  42. Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, nagu oleks XXX maaüksuse maast õigusvastaselt O.B. ile tagastatud 2046 m
  43. E.T. poolt läbiviidud mõõdistamiste tulemusena on piisavalt täpselt tuvastatud O.B. ile XXX maaüksuse arvelt õigusvastaselt tagastatud maa suurus, milleks on 4634 m
  44. 2053 m2 suuruse maa tagastamine kaebajatele endise XXX maaüksuse maadest oli tingitud maakorralduslikest nõuetest. Seetõttu on ekslik halduskohtu seisukoht, nagu oleks kaebajatele tagastatud 2053 m2 XXX kinnistust kompensatsioon maatüki kaotuse eest, mis ekslikult tagastati XXX maaüksusest O.B. ile. Kaebajatel ei olnud tulenevalt MaaRS §-st 5 õigust nõuda vastustajalt XXX maaüksuse maade osalist tagastamist, kuna XXX maaüksus ei ole kunagi omandiõiguse alusel kuulunud kaebajatele ega nende õiguseellastele. Samas oli aga vastustajal nii õigus kui ka kohustus tagastada kaebajatele 2053 m2 suurune maa endisest XXX maaüksusest, järgimaks maakorraldusnõudeid. Arusaamatuks jääb halduskohtu otsuses sisalduv viide vastustaja 19.02.2008 korraldusele nr 221, millega on algatatud XXX krundi detailplaneering ning on väljastatud lähteülesanne. 6
  45. Tartu Linnavalitsus ei nõustu apellatsioonkaebusega ja palub jätta see rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei saa nõustuda apellatsioonkaebuses leituga, nagu oleks Tartu Linnavalitsus võtnud kohtumenetluses omaks, et XXX maaüksuse maadest on just 2991 m2 maad tagastatud XXX talumaade tagastamise käigus O.B. ile. Vastustaja ei ole väljendanud seisukohta, et XXX talu maadest on O.B. ile tagastatud maa hulka mõõdetud 2991 m2 maad. Vastustaja on küll selgitanud, et mingi suurusega maaüksus võis O.B. ile tagastatud maa hulka puudulike algandmete tõttu sattuda, kuid millises suuruses see maa on olnud, ei ole olnud selge. Asjaolu, nagu oleks XXX talu maadest mingi osa mõõdetud naaberkinnistu koosseisu, ei ole tuvastamist leidnud ja Tartu Linnavalitsus sellise käsitlusega ei nõustu. Vastustaja ei nõustu etteheitega, et halduskohus ei ole analüüsinud kõiki XXX ja XXX maaüksuste suurusi ja piiride asukoha määramist abistada võivaid tõendeid ning et osasid tõendeid on hinnatud valesti. Nõustuda ei ole võimalik sellega, et
  46. a skeemiline kaart kajastab kõige täpsemini omaaegseid talude piire. Selle järgi ei saa talude piiri asukoht ega piirijoonte pikkused ning maakasutuse pindala olla täpsed, mistõttu on ka vastustaja ja Maa-ameti spetsialistid leidnud, et XXX ja XXX maaüksuste põhitükkide paiknemine ja sellest tulenevalt piiri täpse kulgemise kindlakstegemine ei ole võimalik. F.V. tõestas arusaadavalt, et nii XXX kui XXX talude ja ka nende ümbrusesse jäävate talude ning looduses äratuntavate objektide osas ei ole
  47. a skeemiline kaart täpne. Nõustuda ei saa sellega, et XXX ja XXX talude vahelise piiri määratlemisel kajastab taludevahelise piiri asendit kõige täpsemalt skeemiline kaart. Taludevaheliseks piiriks on puuderida ja selle mõtteline pikendus. Kõige täpsemaks ja ülevaatlikumaks algallikaks taludevahelise piiri määramisel on Maa-ameti arhiivist 1:5000 mõõtkavas saadud fotoplaan nr 2619
  48. aastast, millel on näidatud vaidlusalune piirkond. Fotoplaan on koostatud 1948-1949 aerofotode põhjal, s. t pildistamine on toimunud enne põllumajanduse kollektiviseerimist ning fotodel on talupiirid identifitseeritavad. XXX ja XXX talu vaheline piir on identifitseeritav piiril olnud puuderea alusel. Kaebajad ei ole kordagi väitnud, et XXX talu piire oleks pärast maa natsionaliseerimist muudetud. Seega puudub põhjus, miks ei peaks saama XXX talu suuruse ja piiride määramisel lähtuda ka pärast natsionaliseerimist koostatud dokumentidest, eelkõige fotoplaanist. Antud juhul ei olnud XXX talu maaüksust looduses mõõdistatud. Seega ei sisaldanud enne maa natsionaliseerimist koostatud dokumendid maa piiride osas mingit infot ja maa paiknemine ja piirid looduses tuleb määrata tõendite kogumi abil, kusjuures eelistatuks tuleb lugeda
  49. a fotoplaani. Endise XXX talu maadest juurdelõike andmise näol oli tegu kaebajatele vastutulekuga eesmärgiga heastada võimalik kahju, mis võis tagastamismenetluses tekkida. Väär on kaebajate väide, nagu tulnuks XXX talu maa hulka kuulunud maa kaebajatele nagunii tagastada MaaRS § 6 lg-st 1 tuleneval põhjusel. Kohtuotsuses tehtud viide XXX krundi detailplaneeringu algatamise kohta on asjakohane, sest sellega on vastatud kaebajate väitele, nagu oleks olemasoleval kujul moodustatud XXX kinnistu vähese väärtusega. Samuti on sellega ümber lükatud väide, et kaebajate kinnistut ei ole võimalik hoonestada samaväärselt, kui oleks saanud hoonestada sellise kujuga kinnistut, mille koosseisus oleks endise XXX talu koosseisu liidetud maatükk. XXX kinnistu on koos endise XXX talu maast saadud juurdelõike tulemusena sama väärtuslik kui siis, kui see kinnistu oleks moodustatud endise XXX talu maa piirides. Ka kaebajatel on võimalik koostada lähteülesandele vastav detailplaneering ning XXX krunt hoonestada.
  50. Kaasatud isik Maa-amet vaidles apellatsioonkaebusele vastu. 7 Vastuväidete kohaselt on
  51. a skeemilise kaardi puhul tegemist ligikaudses mõõtkavas skeemiga, millel on näha maatükkide asukoht ja ligikaudsed piirid. Kohtumenetluses eksperdina osalenud F.V. on ekspertarvamuses ja täiendavas arvamuses põhjalikult selgitanud skeemilise kaardi olemust ja selle võimaliku ebatäpsuse põhjuseid. Maaüksuste suurust näitavaks täpsemaks tõendiks on
  52. a aerofotoplaan, millelt on maakasutuspiiride ja plaani situatsioonielementide alusel võimalik määrata XXX ja XXX maaüksuste põhimaatükkide summaarne pindala. XXX ja XXX maaüksuste piirid on ka
  53. a skeemilisel kaardil ida-läänesuunaliselt välja venitatud. Õigusvastaselt võõrandatud maa suuruse ja piiri asukoha tõendamisel on õige arvestada tõendina ka pärast 16.06.1940 koostatud dokumente, kui nende alusel on võimalik kindlaks teha asja õigeks lahendamiseks vajalikke asjaolusid. Arvestades, et antud juhul on
  54. a aerofotoplaani alusel võimalik
  55. a koostatud skeemilisele kaardile kantud piire täpsustada, on kõnealuse fotoplaani kasutamine vaidlusaluse maatüki suuruse tuvastamisel põhjendatud. Maa tagastamise korraldaja ja otsustajana on kohaliku omavalitsuse pädevuses hinnata endistest piiridest erineva piiri määramise vajadust. Tuleb arvestada, et maakorraldusnõuete rakendamisel on kohalikul omavalitsusel teatav hindamisruum. Otsuse endiste piiride muutmise vajaduse üle langetab kohalik omavalitsus kaalutlusõiguse alusel. Endistest erinevate piiride määramine tulenevalt maakorralduse nõuetest on põhjendatud ja õiguspärane üksnes juhul, kui piiride muutmine on nimetatud nõuetest tulenevalt otstarbekas. Eeltoodut arvestades ei nõustu Maa-amet kaebajate järeldusega, et vastustaja pidi juba üksnes maakorraldusnõuetest tulenevalt tagastama neile 2053 m2 suuruse maa endisest XXX maaüksusest. Kõnealust maad oleks olnud linnal võimalik ka reformida koos Riia tänava aluse maaga. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  56. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 26.01.2009 otsus tuleb jätta muutmata ning E. Ilves-Schalki, R. Kallase, R. Sooni, E. Hanseni ja Ü. Kallase apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ja HKMS 47 lg 1 ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Ükski apellatsioonkaebuse seisukoht ei ole halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks. Halduskohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme ega hinnanud ebaõigesti tõendeid ja on õigesti kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on alusetu. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  57. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et halduskohus on vaidlustatud otsuse p-s 61 ebaõigesti viidanud varasemale Tartu Halduskohtu 05.12.1997 otsusele ja leidnud, et selle otsusega tuvastati, nagu oleks XXX maadest koos XXX talu maadega ebaõigesti tagastatud just 1600 m
  58. Lähtudes vaidlustatud otsuse p 61 sõnastusest, ei ole halduskohus selles väitnud, et 05.12.1997 otsusega tuvastati, nagu oleks O.B. ile ebaõigesti tagastatud maatüki suuruseks olnud 1600 m
  59. Halduskohus on vaidlusaluse otsuse p-s 61 märkinud, et: „Tartu Halduskohtu 05.12.1997 kohtuotsuse kohaselt jäi seega kaebajatele tagastamata ja liideti O.B. ile tagastatava maaga ca 1600 m2.“ Nimetatu vastab tõele, sest halduskohtu 05.12.1997 otsuse tegemisel on tõesti lähtutud Tartu Linnavalitsuse tolleaegsest seisukohast, et kaebajatele tagastamisele kuuluva XXX talu maast on ekslikult tagastatud 1600 m2 O.B. ile (köide 1, lk-d 36-38). Sama nähtub juba ka Tartu Halduskohtu 04.07.1997 otsusest haldusasjas nr 3-09/96, millega tunnistati seadusevastaseks Tartu Linnavalitsuse 29.10.1996 korralduse nr 2003 p-d 1.3 ja 1.4 ning milles eeldatavalt linnavalitsuse 03.06.1997 kirjale nr 1256/19 tuginedes leiti, et Tartu linna piires kaebajatele tagastamata maa hulka kuulub ka 1600 m2, mis liideti XXX krundiga 8 XXX talu maa tagastamisel (toimik nr 3-92/96, lk-d 41-42 ja 81-82). Seega ei ole iseenesest ebaõige halduskohtu viide sellele, et
  60. a otsus(t)es peeti XXX maadest ekslikult O.B. ile tagastatud maa hulka arvatud maatüki suuruseks 1600 m
  61. Kuid nagu juba varem märgitud, ei ole halduskohus seda pidanud ekslikult O.B. ile tagastatud maatüki lõplikult kindlakstehtud suuruseks, vaid on otsuse p-s 61 välja toonud kõik need erinevad vaidlusaluse maatüki suurused, millele kohtumenetluste käigus üldse viidatud on (alates 1600 m2-st kuni 4634 m2-ni, mis on kaebajate seisukohalt endise XXX koosseisus ekslikult O.B. ile tagastatava maa suuruseks). Sellel põhineb ka kahjunõude lõplik suurus – 4634 m2 suuruse XXX kinnistu osa müügihind
  62. a seisuga oli 7,5 miljonit krooni (köide 2, lk-d 219-220 ja 235-236; köide 3, lk 52). Tulenevalt halduskohtu vaidlustatud otsuse p 61 sisust ja sellest nähtuvast eesmärgist (vaidlusaluse maatüki erinevate suuruste väljatoomine, millele kohtumenetluste käigus üldse viidatud on), ei ole sisuliselt ebaõige ka halduskohtu viide kaebajate poolt kohtule esitatud maamõõtja E.T.
  63. a seletuskirjale, milles on asutud seisukohale, et nn. valesti tagastatud ala suuruseks võib olla ka 2991 m
  64. Viidatud seletuskirja (köide 1, lk 126127) teisel lehel on maamõõtja märkinud, et: „Linnavalitsuse poolt aktsepteeritud joon asuks käesoleval plaanil 20mm võrra lääne suunas, mis oleks aktsepteerinud valesti tagastatud ala suuruseks 2991 m2.“ Valesti O.B. ile tagastatud maa suurus 2991 m2 tuleneb aga Tartu Linnavalitsuse 16.05.2005 kirja lisana kohtule esitatud eksperthinnangu materjalide hulgas olevalt (köide 1, lk-d 91-94 ja 148) ja K. L. poolt koostatud plaanilt.
  65. Asjaolu, et Tartu Linnavalitsus on enda poolt koostatud plaanil viidanud XXX talumaast O.B. ile alusetult tagastatud maa suuruseks 2991 m2, ei tähenda aga seda, et tegemist oleks vastustajapoolse omaksvõtuga ekslikult tagastatud maa suuruse osas. HKMS § 17 lg 3 järgi võib kohus lugeda menetlusosalise faktiväite tõendatuks, kui teised menetlusosalised võtavad selle omaks. TsMS § 231 lg 2 järgi on omaksvõtt faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Toimikute materjalidest nähtuvalt ei ole vastustaja üheski kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses ega ka kohtuistungil selgesõnaliselt nõustunud sellega, et tulenevalt K. L. poolt koostatud plaanil märgitust tulebki O.B. ile alusetult tagastatud maatüki suuruseks lugeda 2991 m
  66. Vastupidi, 05.09.2005 toimunud halduskohtu istungil on vastustaja esindaja märkinud, et: “Maa suurus 2991 m2 – seda õigeks ei võta, see on üks võimalikke lahendusi, mida ekspert on välja pakkunud, kui tahame kolmnurga faktilist suurust, siis tuleb teha uus ekspertiis./…/Ei saa enda poolt esitatud ekspertiisi pidada halvaks, aga tulemused on iga kord erinevad.” Vaidlustatud otsuse põhjendustest nähtuvalt (otsuse p-d 63,64 ja 66) ei ole halduskohus endise XXX talu maast ära lõigatud ja O.B. ile tagastatud maatüki suuruse ning endiste talumaade vahelise piiri kulgemise küsimuses lähtunud ei kaebajate ega ka vastustaja seisukohast, vaid on arvesse võtnud kaasatud isiku Maa-ameti poolt teostatud kontrollmõõdistamise tulemusi ja nende pinnalt esitatud selgitusi.
  67. Põhjendatud ei ole ka kaebajate väide, et halduskohus ei ole vaidlustatud otsuse tegemisel analüüsinud kõiki XXX ja XXX maaüksuste suurusi ja nendevahelise piiri võimalikku asukohta määratlevaid tõendeid ning on osasid tõendeid hinnatud valesti. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on teinud õiged järeldused nii Maa-ameti spetsialistide seisukohtadest kui ka F.V. kui asjatundja arvamusest ja on otsuses toodud põhjendustel jätnud õigesti arvestamata kaebajate poolt esitatud maamõõtja E.T. mõõtmistulemused ja seisukohad. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebajate poolt esitatud vastuväidetega F.V. selgitustele (köide 2, lk-d 14-33; köide 3, lk-d 26-43, 109-110, 114-116) XXX põhimaakasutuse pindala ja talude vaheliste piiride kohta. F.V. poolt koostatud analüüsi tulemus 9 (taludevahelist piiri tähistas puude rida, mida kinnitab ka
  68. a aerofoto) ühtib suures osas ka Maa-ameti poolt esitatud kirjalike seisukohtadega ja kohtuistungil antud suuliste seisukohtadega (köide 2, lk-d 60-65, 74-75, 111-113; köide 3, lk-d 117-118), mille õigsuses puudub ka ringkonnakohtul alus kahelda. Nõustuda ei saa ka kaebajate väitega, et just
  69. a skeemiline kaart (köide 2, lk 232) kajastab kõige täpsemini omaaegseid talude piire. Eelnevalt juba viidatud F.V. kirjaliku arvamuse ja hilisema täienduste ning tema poolt kohtuistungil antud selgituste kohaselt, mida kinnitas ka Maa-ameti seisukoht, võib lugeda üldteada asjaoluks, et 30-ndatel aastatel koostatud skeemiline kaart pole täpne kaart, vaid ülevaateskeem, mida tuntakse ka ruutskeemi nime all. Viidatud skeemilise kaardi ülesanne oli anda ülevaade talude põhimassiivide ja lahustükkide paiknemisest ja piirinaabreist. Sellise skeemilise kaardi koostamisel polnud aluseks täpne geodeetiline alusvõrk, vaid 1:42 000 mõõtkavas koostatud kaardi (nn üheverstase kaardi) situatsioon – teed, veekogud, jõed ja ojad, mis suurendati mõõtkavva 1:10
  70. F.V. arvamusest ja selgitustest nähtuvalt hakati sellele alusele sobitama taluplaanidelt üksikute talude piire ja kui talul plaan puudus, täideti tekkinud tühimikud ligikaudselt, kusjuures algmaterjalina kasutatud plaanide deformatsiooni ja ebatäpsuse tõttu võisid kaardilehe koostamisel lahkuminekud esineda harilikult 3-5 mm piires (looduses tähendab see muutust 30-50 m) ning erandjuhtudel võis lahkuminek olla kuni paari sentimeetrini (st looduses 200 meetrini). Nimetatut kinnitab ka F.V. arvamuse lisaks olev V.R. artikkel aastast 1935 „Skeemilise katastri kaardi valmistamisest Põllutööministeeriumis”. Ka halduskohtu istungil antud selgitustega tõestas F.V. arusaadavalt, et nii XXX kui ka XXX talude ja nende ümbrusesse jäävate talude ning looduses äratuntavate objektide osas ei ole skeemiline kaart täpne. Halduskohus on õigustatult pidanud F.V. selgitusi asjakohasteks ning nende alusel otsuse p-s 67 järeldanud, et E.T. arvestuste aluseks võetud
  71. a skeemiline kaart ei ole täpne ja selle alusel ei ole võimalik määrata ei talude täpseid piire ega ka pindalasid. Sisuliselt ei ole kaebajad apellatsioonkaebuses esitanud uusi seisukohti talude piiride kindlaksmääramise kohta võrreldes Tartu Halduskohtus esitatule ja uuritule. Samuti pole apellatsioonkaebuses ümber lükatud F.V. metoodikat ja tõestust, et XXX talumaa põhimaatüki suurus on enne maa natsionaliseerimist koostatud dokumentides ja faktiliselt looduses olnud dokumentide ebatäpsuse ja tõenäolise ümberkirjutusvea tõttu erinev. F.V. poolt 23.11.2005 koostatud kaardil, mis on F.V. asjarvamuse lisa 2, on selgelt näha, et skeemilisel kaardil olevad piirid erinevad oluliselt
  72. a fotoplaanil toodud tegelikest piiridest. Skeemilise kaardi ebatäpsust tõestab ka talude põhimaatükkide suuruse võrdlus tegeliku olukorraga looduses. Kohtumenetluse raames on XXX ja XXX põhimaatükkide pindalad määratud skeemilise kaardi abil järgmiselt: XXX puhul on see pind 290x310 m = 8,99 ha, XXX puhul 270x310 = 8,37 ha. Kokku on kahe maa põhimaatükkide pindala seega 17,36 ha. Tegelikku olukorda kajastaval
  73. a fotoplaanil on F.V. ja E.T. poolt määratud mõlema talu põhitükkide kogupindala ja saadud tulemuseks 16,08 ha (F.V. tulemus
  74. a) ning 15,96 ha (E.T. tulemus
  75. a), keskmine tulemus seega 16,02 ha. Võrreldes fotoplaani ja skeemilise kaardi alusel arvutatud pindalasid järeldub, et skeemilisel kaardil määratud kogupindala on 1,34 ha võrra suurem (17,36 ha – 16,02 ha=1,34 ha). Kahte piirivarianti fotoplaanil on F.V. vaadelnud seetõttu, et skeemilisel kaardil näidatud piiride alusel määratud talude pindalad on olnud vastuolus fotoplaanil määratud talude kogupindalaga. Skeemilisel kaardil kujutatud piiride järgi oli XXX talu põhimaatüki pindala 8,99 ha ja XXX talul 8,37 ha, kokku 17, 36 ha, seega 1,34 ha suurem kui kahe talu põhimaatükkide kogupindala (16,02 ha). Seega on vähemalt ühe talu põhimaatüki pindala olnud vale ja fotoplaani abil on F.V. püüdnud välja selgitada, millised on talude põhimaatükkide pindalad erinevate võimalike piirivariantide korral. Nii ongi nn. puude rea järgi märgitud piiri korral saadud XXX põhimaaüksuse pindalaks 7,45 ha ja XXX puhul 10 8,62 ha, kokku 16,07 ha, puudereast 45 m ida pool paikneva piirivariandi puhul aga XXX osas 8,97 ha ja XXX puhul 7,12 ha, kokku 16,09 ha. Ka lahustükkide olemasolu talude juures ja nende suurus ei mõjuta mingil viisil põhimaaüksuste suurust ega nendevahelist piiri, sest F.V. on oma arvamuses ja selle hilisemas täpsustuses määranud põhimaaüksuse pindala lahusmaatükkidest eraldiseisvana. Sama on teinud ka Maa-amet ja seega on halduskohus õigustatult kujundanud oma seisukoha just nende arvamuste alusel.
  76. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebajate väidetega, et kohtuasja materjalide hulgas on mitmeid tõendeid, millest ilmneb, et XXX põhimaaüksus oli pindala poolest suurem, kui XXX maaüksus. Kaebajad on viidanud Räni mõisa tükeldamise kavale, mille järgi talule nr. 20 anti põhitükina 9,30 tiinu põllumaad ja talule nr. 21 põhitükina 8 tiinu põllumaad; rendilepingutele, mille järgi talule nr. 20 anti rendile 27,9 vakamaad põldu ja talule nr. 21 24 vakamaad põldu ja
  77. a talundite külvipindade plaanile, mille järgi oli XXX maaüksuse külvipinnaks 8,70 ha ja XXX -l 8,30 ha. Samas ei ole kaebajad millegagi umber lükanud ega selgitanud, miks erinevad nende endi poolt esitatud tõendites (Räni mõisa tükeldamise kava, rendilepingud, külvipindade plaan) XXX ja XXX põhimaatükkide suurused. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul on põhjendatud arvestada F.V. poolt 05.12.2008 koostatud arvamuses „Täiendavaid märkusi XXX talu suuruse ja piiride kohta” toodud järeldusi. F.V. on viidatud arvamuses märkinud, et Räni mõisa tükeldamise kava kohaselt oli XXX põhimaatüki pindalaks 10,16 ha ja XXX puhul 8,74 ha, kokku 18,90 ha. Rendilepingutes esitatud talude pindalad vakamaades on aga tuletatud talude pindalast tiinudes, kuid seejuures on ebatäpselt lähtutud vahekorrast 1 tiin = 3 vakamaad (tegelikult 1 tiin = 2,94 vakamaad). Hektarites oleks (1 vakamaa = 0,3716 ha) XXX põllumaa suuruseks 10,37 ha ja XXX põllumaa suuruseks 8,92 ha, kokku 19,29 ha. Kahe talu põhimaatükkide kogupindala looduses ehk tegelik maa suurus oli aga vaid 16,02 ha (saadud aerofoto andmete ja E. Tilk mõõtmistulemuse keskmisena). Seega jääb mõisa tükeldamise kava puhul puudu 2,88 ha ja rendilepingute järgi 3,27 ha maad. Järelikult on Räni mõisa tükeldamise kavas ja rendilepingutes esitatud arvandmed talude põhimaatükkide suuruse kohta ebatäpsed ega ole vastavuses tegeliku faktilise olukorraga looduses. Õiged ei saa olla ka
  78. a külviplaanis esitatud andmed põllu-aiamaa kohta – XXX talul 8,70 ha ja XXX talul – 8,30 ha, kokku 17,00 ha. Kuna põhimaaüksuse koosseisus oli ka õuede-hoonete ja viljapuude-marjaaedade all teatud kogus maad, sai kahe talu põllu-aiamaa olla ikkagi 16 ha-st väiksem, mitte sellest suurem. Järelikult ei saa ka see tõend olla usaldusväärne allikas maatükkide pindalade ja piiride määramisel.
  79. Nagu eelnevalt juba märgitud, ei nõustu ringkonnakohus kaebajate väitega, et XXX ja XXX talude vahelise piiri määratlemisel kajastaks taludevahelise piiri asendit kõige täpsemalt skeemiline kaart. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et taludevahelise piiri kõige tõenäolisema asukoha osas tuleb arvesse võtta F.V. ja Maa-ameti käsitlus, et taludevaheliseks piiriks oli puuderida ja selle mõtteline pikendus. Antud asjas on seega kõige täpsemaks ja ülevaatlikumaks algallikaks taludevahelise piiri määramisel Maa-ameti arhiivist 1:5000 mõõtkavas saadud
  80. a fotoplaan nr. 2619, millel on näidatud vaidlusalune piirkond. Fotoplaan on koostatud 1948-
  81. a aerofotode põhjal, st pildistamine on toimunud enne kollektiviseerimist ning fotodel on endised talupiirid veel identifitseeritavad. Lähtudes
  82. a fotoplaanist nõustub ringkonnakohus Maa-ametiga, et XXX ja XXX talu vaheline piir on identifitseeritav just talude vahel olnud puuderea alusel, sest tavapäraselt märkis 11 maatükkide vaheline puuderida ka taludevahelist piiri. Fotoplaani kohaselt algab puuderida XXX talu juures, kulgeb piki Aardla tee äärt ja pöördub siis põldude vahele, moodustades ühtse terviku. Mis puudutab kaebajate väidet, et puuderida võib olla istutatud mitte enne maa natsionaliseerimist, vaid pärast II maailmasõja lõppu, siis selles osas nõustub ringkonnakohus F.V. arvamusega (köide 3, lk 28), et: „Väide, et puuderida on istutatud peale II maailmasõja lõppu, ei lükka ümber, vaid vastupidi – toetab arvamust, et puuderida on just istutatud taludevahelisele piirile. Puude istutamisel võis tegemist olla vaid kolme võimaliku variandiga – puud istutati ühiselt, puud istutas XXX talu või puud istutas XXX talu, igal juhul polnud istutajaks riik või keegi kolmas kõrvaline isik. Juhul, kui puud istutati ühiselt, oli see võimalik vaid talupiirile. Kui istutajaks oli XXX talu, poleks XXX talu lubanud puid istutada oma maale, kuna XXX talu piiriks olevat puude reast ida pool paiknev joon. Kui istutajaks oli XXX talu, tekib küsimus, miks ta puid ei istutanud oma väidetavale talupiirile, vaid oma põllule. Jääb arusaamatuks, miks sõjajärgsel suhteliselt raskel ajal kulutas XXX talupere oma tööjõu-, aja- ja rahalisi ressursse mõttetu 120 m pikkuse puuderea istutamiseks keset oma põldu, aga mitte taludevahelisele piirile, kus nad poleks maaharimist seganud. Kui kaebuse esitajad mäletavad puuderea istutamise aega, peaksid nad mäletama ka seda, kes, kuhu ja miks üldse istutas selle puuderea.“ Samas nähtub asja materjalidest (toimik nr 3-92/96, lk 44), et kaebajad on andnud 07.11.1995 koostatud endise XXX maa tagastamise projektplaanile allkirja ja sellega sisuliselt nõustunud plaanilt nähtuva XXX ja XXX talude vahelise piiri kulgemisega just pikki sinna istutatud puuderida.
  83. Ka kaebajate väide, et
  84. a fotoplaanil olev äratuntav maakasutuspiir ühtib mõne meetri täpsusega
  85. a skeemilise kaardi piiriga, ei ole õige. Fotoplaanilt nähtuv maaharimispiir lõikub
  86. a skeemilise kaardi piiriga, kusjuures nende joonte otspunktide vaheline kaugus on ca 15-20 meetrit. Seejuures lõikab skeemilise kaardi piir XXX talu õunaaiast teatud osa maad ja juba seetõttu ei saa
  87. a skeemilise kaardi piir olla õige. Samuti on skeemilisel kaardil XXX ja XXX talude vaheline piir kujutatud enamvähem võrdsetel kaugustel talude õuedest. Fotoplaanile kantuna ulatub see piir aga XXX talu õunaaiani. Samas puudereaga piir aga asub samuti enamvähem võrdsel kaugusel talude õuedest, mis on igati loogiline, kuna tegemist on taludevahelise piiriga.
  88. Apellatsioonikaebuses on halduskohtule esitatud etteheide, et kohus oleks pidanud veel eraldi analüüsima, kas ja milline Maa-ameti selgitustes väljapakutud XXX ning XXX maaüksuste põhitükkide vahelisest piiri asukohast on õige. Ringkonnakohus leiab, et kui halduskohus otsustas lahendi tegemisel aluseks võtta Maaameti poolt esitatud kontrollmõõdistuse ja selle alusel antud seisukoha, milles leiti, et XXX ja XXX A-20 talude põhimaatükkide vahelise piiri kõige täpsem määramine on võimalik
  89. a aerofotoplaani järgi, millel on piirina määratletavad puuderida ja selle pikendusel eristuv maakasutuspiir, siis ei pidanud halduskohus enam eraldi analüüsima teisi Maaameti kirjalikus seisukohas ära toodud piirivariante. Sellessamas Maa-ameti kirjalikus seisukohas on muuhulgas ka ära toodud põhjendused, miks ei pea Maa-amet teisi taludevahelise piiri kulgemise võimalikke variante usutavateks (puudereast 45 m ida poole nihutatava piiri puhul tekiks suur talude üldpindade erinevus võrreldes arhiiviteatistes märgitud üldpindalade erinevusega - 3,23 ha ja 0,89 ha – mis oleks ilmselgelt ebatõenäoline, puudereast 20 m ida poole piiri märkimisel tekiks samuti talude üldpindalade erinevus arhiiviteatistel märgitud üldpindalade erinevusega ning selline piir ei ole ka fotoplaanil mingilgi määral piirina eristatav). Lähtudes põhjendatult Maa-ameti poolt teostatud kontrollmõõdistamiste alusel antud seiukohtadest, on halduskohus õigesti kindlaks teinud, et XXX talu endisest maast ära lõigatud ning XXX talule (käesoleval 12 hetkel XXX katastriüksusele) juurde liidetud maatüki suurus on 2046 m2, mitte 4634 m2, nagu väitsid kaebuse esitajad.
  90. Põhjendatud ei ole ka kaebajate väide, et õigusvastaselt võõrandatud maa suuruse ja piiride kindlaksmääramisel tulnuks lähtuda üksnes enne maa natsionaliseerimist välja antud dokumentidest, s. o
  91. a skeemilisest kaardist. Teadaolevalt muutis maa natsionaliseerimine vaid maa omandivormi, mitte maakasutuspiire. Kaebajad pole kordagi väitnud, et XXX talu piire oleks pärast maa natsionaliseerimist muudetud. Seega puudub takistus selleks, et XXX talu suuruse ja piiride määramisel saab lähtuda ka pärast maa natsionaliseerimist koostatud dokumentidest, eelkõige
  92. a fotoplaanist. Antud juhul ei olnud XXX talumaaüksust looduses enne
  93. a mõõdistatud. Seega ei sisaldanud enne maa natsionaliseerimist koostatud dokumendid maa piiride osas mingit infot ja maa paiknemine ning piirid looduses tuli määrata tõendite kogumi abil, arvestades sealjuures ka
  94. a fotoplaani.
  95. Põhjendatud ei ole kaebajate väide, nagu oleks neil olnud vaieldamatu õigus saada endise XXX maaüksuse maadest 2053 m2 suurune juurdelõige, mistõttu ei saa selle maaosa kaebajatele tagastamist varalise kahju tekkimise üle otsustamisel arvesse võtta. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et endise XXX talumaadest kaebajatele juurdelõike andmist võib käsitleda vastutulekuna kaebuse esitajatele, eesmärgiga heastada võimalik kahju, mis võis tagastamismenetluses tekkida. Sellele, et just eeltoodu tõttu anti endise XXX maa tagastamisel kaebajatele selle kõrval vabaks jäänud endise XXX talumaast osa juurde, on vastustaja viidanud juba
  96. a toimunud kohtumenetlustes (toimik nr 3-92/96, lk-d 41-42; toimik nr 3-96/97, lk 36). MaaRS § 6 lg 1 kohaselt tagastatakse maa eelkõige endistes piirides. Võimalikud erisused, mis tulenevad maakorralduslikest või planeeringualastest nõuetest, on kohaliku omavalitsuse kujundada ja otsustada. Kaebajatel puudus seadusest tulenev alus nõuda kohalikult omavalitsuselt endistest XXX talupiiridest välja jääva maa liitmist enda kinnistule. Nii vastustaja kui ka kaasatud isik on menetluse käigus selgitanud, et XXX katastriüksuse koosseisu endisest XXX talumaast antud maa võinuks jääda ka reformimata riigimaaks või oleks seda saadud reformida koos Riia tänava alla jääva maaga, samuti oleks omavalitsus saanud selle maaüksuse munitsipaliseerida eesmärgiga reserveerida see maa perspektiivse liiklusmaana.
  97. Arvestades seda, et halduskohus tegi kogutud materjalide pinnalt kindlaks XXX talu endisest maast ära lõigatud ning XXX talule (käesoleval hetkel XXX katastriüksusele) juurde liidetud maatüki kõige tõenäolisema suuruse, milleks on 2046 m2, on halduskohus samuti põhjendatult leidnud, et kaebajale ei ole tema poolt nõutud varalist kahju tekkinud. Halduskohus on õigesti asunud seisukohale, et endise XXX maatüki tagastamine kaebajatele mitte täpselt endistes piirides on heastatud sellega, et kaebajad ei ole saanud käesoleval ajal XXX ja XXX kinnistute asukohas tagasi pindalaliselt vähem maad ning ekslikult XXX talumaast O.B. ile tagastatud maatüki 2046 m2 eest on ka kaebajatele antud maad juurde teise endise talumaa – XXX talumaa arvelt vähemalt 2053 m2 ulatuses (Maaameti hinnangul 2506 m2). Eeltoodust tulenevalt on halduskohus õigesti viidanud sellele, et kuna kaebajatele kuuluva ja praeguse asukohaga XXX maaüksusele on õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise käigus juurde liidetud täiendav maatükk XXX talumaast, mille suurus ja väärtus on samaväärsed selle endise XXX talumaa osaga, mis ekslikult liideti juurde XXX asuvale katastriüksusele, ei ole kaebajatele Tartu Linnavalitsuse õigusvastaseks ja kehtetuks tunnistatud 28.06.1995 korralduse nr 926 alusel tekkinud sellist kahju, mille vastustaja peaks rahas hüvitama. 13 Ringkonnakohus nõustub eeltooduga. Asja materjalidest nähtuvalt (köide 1, lk 148) on
  98. a koostatud OÜ Kinnisvaraekspert poolt eksperthinanng. Selles hinnati ühe objektina XXX kinnistut sellisena, nagu see kaebajatele reaalselt tagastati - osa endisest XXX talu maast, millele liideti juurde osa endisest XXX talu maast ja arvestamata O.B. ile tagastatud maatükki. Teise hüpoteetilise kinnistuna e. objektina hinnati maad sellisena, nagu oleksid soovinud selle tagastamist kaebajad - endise XXX talu maana, s. h koos ekslikult O.B. ile tagastatud maaosaga. Viidatud eksperthinnangus on leitud, et nende objektide turuväärtus nii 1996-1997 kui ka
  99. a oli praktiliselt sama (1996-1997 vastavalt 710 000 krooni ja 780 000 krooni ning
  100. a vastavalt 2 850 000 krooni ja 3 200 000 krooni). Eksperthinnangus leiti ka, et juhul, kui mõlemal objektil oleks olnud olemas kehtiv detailplaneering, oleks esimese objektina hinnatud kinnistu - reaalselt kaebajatele tagastatud ja neile kuuluva kinnistu - turuväärtus olnud suurem, kui teise objektina hinnatud kinnistul. Seega on kaebajatele reaalselt tagastatud maatüki väärtus (koos XXX talu maast tagastatud osaga) olnud praktiliselt võrdne selle maatüki väärtusega, mis ekslikult XXX talu maast tagastati O.B. ile. Halduskohus on seega õigesti asunud seisukohale, et kaebajale ei ole kõrvutiasuvate maatükkide võimalikust erinevast turuväärtusest tulenevat varalist kahju tekkinud. Õigustatud on halduskohtu vaidlustatud otsuses tehtud viide sellele, et
  101. a korraldusega nr 221 algatati ka XXX maaüksuse e. kaebajatele tagastatud maaüksuse suhtes detailplaneering. Väljastatud lähteülesande kohaselt on ka sellele krundile lubatud püstitada 1 põhihoone korruselisusega üle 3 korruse. Kaebajad leidsid esitatud kaebuses, et nendele täiendavalt XXX talu maast juurdeantud maa ei olnud väärtuse mõttes võrreldav endise XXX talumaast O.B. ile tagastatud maatükiga ja seetõttu ei oleks ka XXX kinnistut olnud võimalik hoonestada nii edukalt, kui siis, kui osa XXX maast ei oleks ekslikult olnud nendele tagastatava maatüki küljest ära lõigatud. Halduskohtu poolt tehtud viide detailplaneeringu algatamisele ka XXX kinnistu suhtes tõendab samuti veelkord seda, et XXX kinnistu koos endise XXX talu maast saadud juurdelõikega on samaväärtuslik, kui siis, kui XXX kinnistu oleks moodustatud üksnes endise XXX talu maa piirides.
  102. Arvestades käesoleva asja sisu (kahju hüvitamise nõue linnavalitsuse vastu), selle keerukust, mahtu ja kohtumenetluse kestvust ei nõustu ringkonnakohus kaebajate seisukohaga, et ka käesolevas asjas oleks Tartu Linnavalitsus pidanud olema suuteline ennast esindama advokaadi abita ja halduskohus mõistis seetõttu kaebuse rahuldamata jätmisel põhjendamatult kaebajatelt välja vastustaja menetluskulude katteks 19 142 krooni. Kaebajate poolt kahju hüvitamise nõude esitamist, sellega seotud asjaolude ja muude juriidiliste küsimuste (näiteks riigilõivu tasumise kohustuse olemasolu kaebajatel) lahendamise vajadust ja keerukust ning konkreetse menetluse kestust arvestades (kaebus esitati kohtule
  103. a) asub ringkonnakohus seisukohale, et antud juhul ei ole olnud kohtumenetluses tegemist selliste küsimuse lahendamisega, mis ei oleks väljunud linnavalitsuse põhitegevuse raamidest. Arvestades seda, et kaebajate poolt kantud, s. o kaebajate poolt tasutud menetluskulude (õigusabikulud) suuruseks on esimese astme kohtus olnud 143 908,79 krooni, siis on halduskohtu poolt vastustaja kasuks kaebajatelt väljamõistetud menetluskulude summa 19 142 krooni jaotatuna iga kaebaja vahel vastavalt nende osale esitatud kahjunõudest olnud ka igati mõistlik ja proportsionaalne.
  104. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebajate poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud (riigilõiv ja tasu õigusabi eest) HKMS § 92 lg 1 alusel kaebajate endi kanda. Tartu Linnavalitsus ei ole apellatsioonimenetluses esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks. 14 Einar Vene Agu Timmi 15 Maili Lokk

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.