Obsah (4)

§ 9§ 12§ 8§ 15

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Einar Vene ja Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht 10. juuni 2011, Tartu Haldusasja number 3-10-1644 Haldusasi Ja

) § 15 lg 2 p-i 1, § 16 lg-te 1 ja 2, § 34 lg 1 p-i 8, § 40 lg 4, § 42, § 51 p-i 2, § 52 lg 1 ja § 59 alusel noomitus. Rikkumine seisnes teenistusalase käsu täitmata jätmises. Käskkirja kohaselt sõitis J. Salvan 05.05.2010 Valga-Uulu maanteel kaitseväe rivisõidukiga XXX XXX kiirusega 83 km/h, jättes sellega täitmata kaitseväe juhataja 29.04.

1. a käskkirjaga nr 153 õppuse „Kevadtorm“ alal kehtestatud kiirusepiirangud ja rikkudes kaitseväe korralduse seaduse (KKS) § 29 lg 7 sätestatud kohustust.
2. J. Salvan esitas 25.06.2010 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Kirde Kaitseringkonna 27.05.
3. a käskkiri nr 204 P. Kaebuse põhjenduste kohaselt on 27.05.
4. a käskkiri õigusvastane ja põhjendamatu. J. Salvan ei ületanud kiirusepiirangut 70 km/h. Sõjaväepolitsei mõõtis ekslikult kaebaja sõidukile tagant suure kiirusega läheneva auto kiirust. Lisaks ei ole arvestatud ka võimalikku viga. Kaebaja ei ole andnud vastukäivaid seletusi. Karistamise aluseks märgitud kaitseväe juhataja käskkirja ei ole talle allkirja vastu tutvustatud. Kaitseväe juhataja käskkirjas sisalduv kiirusepiirang käis rivi- ja reservsõidukite kohta, majandussõidukitele kiirusepiirangut ei kehtestatud. Lisaks oli Kirde Kaitseringkonna ülem kaalutlusõigusest ilma jäetud, kuna pidi täitma maaväe ülema poolt antud karistamise käsku.
5. Tartu Halduskohtu 10.08.
6. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt paneb kaitseväe sisemäärustiku punkt 6.3 kaitseväelasele tema teenistust reguleerivate õigusaktide ja juhendite tundmise kohustuse. Õppusel kehtivatest kiirusepiirangutest ja käskkirjast oli koosolekutel juttu, kaebaja väitel teadis ta piirangute olemasolust ning kinnitas, et järgis neid. Kohtuistungil tunnistajatena üle kuulatud sõjaväepolitseinikud K.N. ja M.S. eitasid kindlalt eksimise võimalust kiiruse mõõtmisel ning kinnitasid, et nägid mõõtmise hetkel ainult kaebaja poolt juhitud sõidukit ja fikseerisid lubatust suurema kiiruse just sellel sõidukil. Rikkumise kohta on vormistatud Sõjaväepolitsei liikluskontrolli akt ning selles nimetatud seade Stalker II nr AS003620 on taadeldud. Puudub alus kahelda K.N. ettekandes või tema ja M.S. poolt kohtus vande all antud tunnistuste tõepärasuses. Juhul kui vastaks tegelikkusele kaebaja arvamus, et sõjaväepolitseinikud ei eristanud päikese tõttu üheks tombuks sulanud sõidukeid, pidid mõlemad sõidukid liikuma ühesuguse kiirusega ja tagumisele sõidukile ei oleks saanud kuidagi mõõta esimesest olulisemalt suuremat kiirust. Asjakohatu on kaebaja viide, et kiirusepiirang majandussõidukitele ei kehtinud, kuna kaebaja juhtis rivisõidukit.

§ 9

lg-ga 1 on seadusandja selgelt piiranud distsiplinaarkaristuse määraja kaalutlusõigust – toime pandud süütegu ei ole võimalik karistamata jätta ja kaalumine on lubatud üksnes karistusliigi valiku osas. J. Salvani distsiplinaarkorras karistamine on õiguspärane. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 4. J. Salvani apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas halduskohus valesti materiaalõiguse norme. KKS § 29 lg 1 kohaselt peab käsk olema väljendatud suulises, kirjalikus või märguande vormis. Kohtuotsusest ei nähtu, mis vormis väljendati käsku J. Salvanile.

§ 9

lg 1 sõnastus – kaitseväelane kannab distsiplinaarvastutust, mis seisneb distsiplinaarkaristuse kohaldamises – ei tähenda iga rikkumise eest karistuse kohaldamise kohustust, vaid ainult sellist võimalust. Halduskohus rikkus sellele paragrahvile viitamisega oluliselt kohtumenetluse normi. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus tugineda asjaolule, mida menetluses ei ole arutatud. Kohus leidis alusetult, et kaebaja selgitused on ebausutavad. Kui kiiruse mõõtmine toimus sellel momendil, mil tagant lähenes sõiduk J. Salvani juhitavale sõidukile on võimalik, et mõõdeti tagumise sõiduki suuremat kiirust. Vaieldav on K.N. kui kohtuvälise menetleja ülekuulamine tunnistajana. Lisaks mõõtis K.N. kiirust väga kaugelt ja mõõtmist võis segada päike. Eelnevast tulenevalt on võimalik, et kiiruse mõõtmisel tehti viga. 5. Kaitsevägi vaidleb oma vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjenduste kohaselt on kaebaja ka ise viidanud, et kaitseväe juhataja käsk oli väljendatud käskkirjas, seega kirjalikus vormis. Allkirja vastu haldusakti tutvustamine ei ole ainuvõimalik viis selle teatavakstegemiseks. J. Salvanile tegid kaitseväe juhtaja käskkirjast 2 tuleneva käsu suuliselt teatavaks tema ülemad. Sõjaväepolitseile antud seletuskirjas J. Salvan kiirusepiirangust mitteteadmist ei maininud. Seega püüab kaebaja tagantjärgi oma rikkumise õigustamiseks ära kasutada seda, et kaitseväe juhataja käskkirja talle kirjalikult allkirja vastu ei tutvustatud. Antud juhul oli J. Salvan kaitseväe juhataja poolt kehtestatud kiirusepiirangutest teadlik, see oli talle teatavaks tehtud ning seega oli ta kohustatud piirangutest ka kinni pidama. Halduskohus on

§-i 9 kohaldanud õigesti. Lisaks on

§ 12

lg 2 p 5 kohaselt ülema kohustuseks kaitseväedistsipliini tagamisel ja distsiplinaarvõimu teostamisel distsiplinaarsüütegude eest alluvale distsiplinaarkaristuse kohaldamine. Seega on seadusandja selgelt piiranud distsiplinaarkaristuse määraja kaalutlusõigust, ei võimalda tal toime pandud süütegu karistamata jätta ning lubab kaalutleda üksnes karistusliigi üle. Kaebaja poolt vaidlustatud Kirde Kaitseringkonna ülema käskkiri on piisavalt motiveeritud. Tegemist on kaitseringkonna ülema, mitte kolonel I.S. kaalutlustega. Halduskohus on jõudnud õigele järeldusele, et vastustaja ei ole eksinud kaalutlusõiguse teostamisel. Halduskohus on hinnanud tõendeid kooskõlas seadusega. Kohtuistungil tunnistajatena ülekuulatud sõjaväepolitseinike ütlused tõendasid piisava põhjalikkusega, miks ei olnud võimalik, et kiirusemõõtmisel mõõdeti ekslikult J. Salvani sõidukile järgneva sõiduki kiirust. Ütlustest tulenes üheselt, et teine kaitseväe sõiduk ilmus nähtavale alles pärast seda, kui K.N. oli fikseerinud J. Salvani sõidukil lubatust suurema kiiruse. Kaebaja ei lükanud ümber kaitseväe väiteid selle kohta, et koosolekutel kiirusepiirangutest räägiti ning möönis teadmist piirangute olemasolust ja kinnitas, et järgis neid. Seega on alusetu esitatud väide, et kaebaja ei olnud kaitseväe juhataja poolt kehtestatud kiirusepiirangutest teadlik. Kiiruse määramisel Stalker II-ga arvestatav mõõtmisviga ± 1 km/h kajastus Sõjaväepolitsei poolt koostatud liikluskontrolli aktis. Mõõtmisvea arvestamisel lähtub Sõjaväepolitsei kiirusemõõtmisseadme taatlemise kohta väljastatud tunnistusest ning seadme tüübikinnitusest. Kuna Stalker II võimaldab mõõta sõiduki kiirust kuni 800 m kauguselt ning J. Salvani sõiduki kiirust mõõdeti u 500 m kauguselt, siis on alusetu väide, et kiirust mõõdeti liiga kaugelt ning see tõi kaasa eksimuse kiiruse mõõtmisel. Päikese segav faktor kiiruse mõõtmisel on kaebaja hüpoteetiline väide, mille mõlemad tunnistajad ümber lükkasid. Ebaõige on kaebaja väide, et K.N. kogemus kiiruse mõõtmisel on väike. K.N. on Sõjaväepolitseis liiklusjärelevalvet teostanud juba üle 4 aasta. Ilmselgelt on K.N. kiirusemõõtmise toiminguid teostanud märksa enamatel kordadel, kui mainitud juhtumid, mil on vormistatud kiiruseületamise protokollid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. 7. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et halduskohus on valesti kohaldanud KKS §-i 29, kuna talle ei tutvustatud allkirja vastu kaitseväe juhataja 29.04.2010. a käskkirja nr 153, millega kehtestati õppuse „Kevadtorm 2010” toimumise alal kiiruspiirangud. KKS § 29 lg 1 kohaselt on käsk ülema tahte väljendus suulises, kirjalikus või märguande vormis. Sama paragrahvi lõike 7 järgi on käsu saaja kohustatud vastuvaidlematult täitma saadud käsud.

§ 8

lg 1 järgi on kaitseväelase distsiplinaarsüütegu seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide või teenistuskohustustega ettenähtud nõuete süüline täitmata jätmine või nende mittekohane täitmine. Kaebajat karistati käesoleval juhul distsiplinaarkorras selle eest, et ta sõitis 05.05.2010 Valga-Uulu maanteel kaitseväe rivisõidukiga XXX XXX kiirusega 83 km/h, jättes sellega täitmata kaitseväe juhataja 29.04.

1. a käskkirja õppuse „Kevadtorm“ alal kehtestatud 3 kiirusepiirangu, milleks rivi- ning reservsõidukite puhul oli 70 km/h. Kaitseväe juhataja käsk, millega kohustati kaitseväelasi õppuse „Kevadtorm 2010” toimumisalal kiirusepiirangutest kinni pidama, oli väljendatud sellessamas kaitseväe juhataja käskkirjas. Nimetatud käskkiri oligi kaitseväe juhataja käsk väljendatuna kirjalikus vormis. Kaebaja väide, et kuna talle ei ole 29.04.
2. a käskkirja allkirja vastu tutvustatud ei ole ta ka käsku saanud ning teda ei saa selle täitmata jätmise eest karistada, ei ole õige. Antud juhul nähtub asja materjalidest, et kaebaja oli õppuse „Kevadtorm 2010“ alal kehtestatud kiirusepiirangutest teadlik. Vastustaja möönis, et allkirja vastu kaebuse esitajale kaitseväe juhataja 29.04.2010.a käskkirja nr 153 ei tutvustatud, sest õppus „Kevadtorm“ on suurim kaitseväe ühisõppus ning käskkiri oli suunatud väga suurele hulgale adressaatidele. Seetõttu avaldati käskkiri kaitseväelastele teadmiseks kaitseväe intranetis. Kaebajale tegid kaitseväe juhataja käskkirjast tuleneva käsu täiendavalt suuliselt teatavaks tema ülemad õppuse kestel igapäevaselt läbiviidud koosolekutel, kus räägiti korduvalt ka õppusel kehtivatest kiiruspiirangutest. Kaebuse esitaja ei ole millegagi ümber lükanud vastustaja väiteid kaitseväelaste teavitamise kohta kiirusepiirangutest just eelpoolkirjeldatud viisil. Sellele, et kaebaja oli teadlik kaitseväe juhataja 29.04.
3. a käskkirjaga nr 153 kehtestatud kiirusepiirangutest, viitab ringkonnakohtu hinnangul ka tema enda 05.05.
4. a seletuskiri Sõjaväepolitseile (tl 29 pöördel), milles J. Salvan ei märgi, et ta ei teadnud kehtestatud kiirusepiirangust midagi, vaid väidab, et ta pidas kiirusepiirangust kinni, sest Sõjaväepolitsei patrulli märgates näitas tema sõiduki kiirusenäidik 70 km/h ja patrull mõõtis tema sõiduki kiiruseks ekslikult tagantpoolt tulnud sõiduki kiiruse. Halduskohtule esitatud kaebuses märgib kaebaja, et ta ei ole nõus sellega, et ületas 05.05.2010 kiirusepiirangut 70 km/h sest on kindel, et kiirusemõõtmise ajal sõitis ta kiirusega 70 km/h. Ka halduskohtu istungil ei lükanud kaebaja ümber kaitseväe väiteid selle kohta, et ta sai hiljemalt õppuse kiirusepiirangutest teada (tl 102). Seega oli J. Salvan kaitseväe juhataja käsust e. 29.04.
5. a käskkirjas nr 153 kehtestatud piirangutest teadlik ning tal oli kohustus neid piiranguid järgida.
6. Põhjendatud ei ole ka kaebaja seisukohad, et

§ 9ei kohusta iga rikkumise eest karistust määrama ning et J.

Salvani karistamisel rikuti kaalutlusõigust, kuna Kirde Kaitseringkonna ülem täitis talle karistust määrates maaväe ülema käsku.

§ 9

lg 1 järgi kannab kaitseväelane toimepandud distsiplinaarsüüteo eest distsiplinaarvastutust, mis seisneb tema suhtes distsiplinaarkaristuse kohaldamises vastavalt tema poolt toimepandud süüteo laadile ja raskusele. Nimetatud sätte sõnastuse alusel on halduskohus põhjendatult leidnud, et

§ 9

lg 1 ei võimalda distsiplinaarkaristuse määramise õigust omaval isikul toime pandud distsiplinaarsüüteo eest kaitseväelast karistamata jätta, kui on tuvastatud, et distsipliinirikkumine aset leidis. Ka

§ 12

lg 2 p-st 5 tuleneb, et ülema kohustuseks kaitseväe distsipliini tagamisel ja distsiplinaarvõimu teostamisel on distsiplinaarsüütegude eest alluvale distsiplinaarkaristuste kohaldamine. Kuna kaebaja rikkus Sõjaväepolitsei liikluskontrolli akti (tl 29) alusel kaitseväe juhataja 29.04.2010.a käskkirjaga nr 153 kehtestatud nõudeid (ületas õppuse ajaks kehtestatud kiirusepiirangut), siis pani ta

§ 8

lg 1 mõistes toime kaitseväelase distsiplinaarsüüteo ja Kirde Kaitseringkonna ülemal oli õigus ja kohustus talle karistus määrata. Asjaolu, et maaväe ülem on kaebaja poolt toime pandud rikkumise kohta koostatud ettekandele kirjutanud resolutsiooni, et kaebajat tuleb karistada Kirde Kaitseringkonna ülemal, ja et karistuse määramisest tuleb teavitada ka Sõjaväepolitseid, ei tähenda, et sellega on rikutud kaalutlusõigust. Karistuse määramise käskkiri on piisavalt motiveeritud ning võimaldab selgelt aru saada, millistel kaalutlustel on Kirde Kaitseringkonna ülem otsustanud kaebuse esitajat distsiplinaarkorras karistada noomitusega, mis on

§ 15lg 2 alusel kõige kergem distsiplinaarkaristuse liik.

4 9. Viitega

§-le 9 lg 1 ja selle tõlgendamisega ei ole halduskohus rikkunud kohtumenetluse normi (TsMS § 436 lg 4 nõudeid). Tulenevalt HKMS § 25 lg-st 3 hindab kohus ise tõendeid ning otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas kaebus või protest rahuldada. Seda, et kohus ei ole otsust tehes seotud poolte poolt esitatud õiguslike argumentidega, on oma otsustes selgitanud ka Riigikohus. 11.03.2004. a haldusasjas nr 3-3-1-8-04 tehtud otsuse p-s 24 on Riigikohus öelnud järgmist: „HKMS § 25 lg-st 4 tulenevalt on kohus ise õigustatud ja kohustatud hindama tõendeid, tuvastama asja lahendamiseks olulisi asjaolusid ning otsustama, millist seadust või haldusakti tuleb asjas kohaldada ja kas kaebus kuulub rahuldamisele. Seega ei ole poolte poolt esitatud argumendid kohtu jaoks siduvad.” Eeltoodust tulenevalt ei ole halduskohus otsuses

§ 9lg-le 1 viidates ja seda sätet tõlgendades ületanud kaebuse piire.

1. Põhjendatud ei ole ka kaebaja väide, et halduskohus on otsuse tegemisel tõendeid ebaõigesti hinnanud ja kaebaja selgitused alusetult arvestamata jätnud. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on otsuse tegemisel asja materjalide juures olevaid tõendeid (sh tunnistajate ütlusi) õigesti hinnanud ning vaidlustatud otsuse põhjendustest on võimalik üheselt aru saada, millistele tõenditele tuginedes on halduskohus ühele või teisele järeldusele jõudnud. Kohtuistungil tunnistajatena üle kuulatud sõjaväepolitseinike ütlustega (tl 102-104) on ümber lükatud kaebaja väide, et 05.05.2010 sõiduki kiiruse mõõtmisel mõõdeti ekslikult hoopis J. Salvani sõidukile järgneva sõiduki kiirust. Nii K.N. kui ka M.S. ütlustest tuleneb üheselt, et kiiruse mõõtmise hetkel oli neile nähtav vaid üks kaitseväe sõiduk ning seda juhtis J. Salvan. Teine kaitseväe sõiduk ilmus nähtavale alles pärast seda, kui K.N. oli fikseerinud kaebaja sõidukil lubatust suurema kiiruse. Asja materjalidega on ümber lükatud ka kaebaja väide, et tema juhitud sõiduki kiiruse määramisel ei arvestanud Sõjaväepolitsei võimalikku viga kiiruse mõõtmisel. Tegelikult kajastub Stalker II puhul arvestatav lubatud mõõtmisviga ± 1km/h Sõjaväepolitsei poolt koostatud liikluskontrolli aktis, milles on märgitud, et kaebaja juhtis mootorsõidukit kiirusega 83+/-1 km/h. Lubatud mõõtmisvea arvestamisel lähtus Sõjaväepolitsei radarkiirusmõõturi Stalker II taatlemise kohta väljastatud tunnistusest (tl 30) ning seadme tüübikinnitustunnistusest (tl 31-32), milles on mõõtmise lubatud veapiiriks kiirusel alla 100 km/h märgitud +/- 1 km/h. Kaebaja paljasõnaline väide, et liikluspolitsei poolt kasutatavatel seadmetel on mõõtmisviga suurem, ei tähenda, et Sõjaväepolitsei mõõtis seetõttu kaebaja juhitud sõiduki kiirust valesti. Samuti on K.N. 11.05.2010 ettekande ja ka kohtus antud ütluste kohaselt Sõjaväepolitseis liiklusjärelevalvet teostanud üle 4 aasta, läbides eelnevalt ka vastava koolituse liiklusjärelevalvetalituses. Seetõttu ei ole tõsiseltvõetav kaebaja väide, et sõidukiiruse mõõtja võis kiiruse mõõtmisel ka vea teha.
2. Põhjendatud ei ole kaebaja väide selle kohta, et K.N. ülekuulamine tunnistajana oli vaieldav ning kohaldades analoogiat kohtuvälise menetlejaga poleks halduskohus tohtinud teda tunnistajana üle kuulata. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et K.N. mõõtis 05.05.2010 radarkiirusmõõturiga kaebaja juhitud sõiduki kiirust ja koostas ka liikluskontrolli akti. K.N. ei ole teinud kaebaja suhtes edasisi toiminguid ega määranud talle ka toime pandud rikkumise eest karistust. Samas ei oleks olnud K.N. tunnistajana ülekuulamine välistatud isegi siis, kui võrdsustada ta kohtuvälise menetlejaga, sest Riigikohus on oma lahendites selgitanud, et ka kohtuvälise menetleja ülekuulamine tunnistajana on võimalik. 28.04.
3. a asjas nr 3-1-1-29-05 tehtud otsuses on Riigikohus asunud seisukohale, et faktilised asjaolud, millel on väärteomenetluses tähtsust, tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada ja selliseid asjaolusid ei saa tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.o kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi. Samas lahendis on Riigikohus aga ka möönnud, et ei ole välistatud 5 kohtuvälise menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana seoses menetlustoimingu käiguga. Lähtudes halduskohtu otsuse põhjendustest ei teinud kohus lisaks eeltoodule ka otsust tuginedes üksnes K.N. poolt antud ütlustele, vaid hinnates kõiki olemasolevaid ja usaldusväärseid tõendeid nende kogumis.
4. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud (riigilõiv, tasu õigusabi eest) HKMS § 92 lg 1 alusel kaebuse esitaja enda kanda. Vastustaja ei ole ringkonnakohtule esitanud taotlust kaebajalt menetluskulude väljamõistmiseks. Agu Timmi Einar Vene 6 Maili Lokk