Obsah (4)

§ 37§ 67§ 63§ 6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 37 lg-s 1 ja § 67 p-s 1 sätestatud nõuete rikkumise eest 7 ööpäevaks kartserisse paigutamisega ning kartseri karistuse kandmise ajaks täiendavate piirangute seadmisega (tl 7). Käskkirja kohaselt ei allunud S. Belov 12.11.2010 vanglaametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle S10 eluosakonda koristama. S. Belov esitas 21.12.2010 vaide Viru Vangla käskkirja nr 6-3/2613-D kehtetuks tunnistamiseks. Viru Vangla 12.01.

1. a vaideotsusega nr 2.-6/1766-1 jäeti vaie rahuldamata.
2. S. Belov esitas 09.02.2010 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Viru Vangla 10.12.
3. a käskkirja nr 6-3/2613-D tühistamist. Kaebuse põhjenduste kohaselt on vaidlustatud käskkiri olulise kaalutlusveaga, kuna arst ei ole tema töövõimelisust kindlaks teinud. Töövõimelisus on ajas muutuv seisund, mistõttu pidanuks distsiplinaarmenetlust läbi viiv ametnik pöörduma hiljemalt kaebaja seletuskirjaga tutvumise järgselt meditsiiniosakonna poole, selgitamaks välja tema jätkuv võimelisus tööd teha. Lisaks ei ole elukambri ja osakonna üldruumide koristamine mahult võrreldavad, mistõttu pole võrreldav ka koormus, mis langeks kaebaja haigele põlvele. Määratud karistus on ebaproportsionaalne, eirab individualiseerituse põhimõtet ning riivab kaebaja inimväärikust.
4. Tartu Halduskohtu 19.05.
5. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole S. Belov töötamisest keeldumist eitanud, kuid peab sellist käitumist põlvetrauma tõttu õigeks.

§ 37

lg-st 1 tuleneb kinnipeetava kohustus töötada.

§ 37lg-s 2 on töökohustusest vabastatud isikute loetelu ammendavalt välja toodud.

Vanaduspensioni saamiseks vajalikku ikka mittejõudnud täiskasvanud isiku puhul eeldatakse, et ta on võimeline töötama ja vastupidise peab tuvastama üldjuhul vastav meditsiiniline komisjon või kinnipeetava suhtes

§ 37lg 3 kohaselt arst.

Õigusaktidest ei tulene, et kinnipeetavale tuleb iga kord enne tööle määramist teha tingimata arstlik läbivaatus ja kui seda pole tehtud, ei saa teda töövõimeliseks pidada. S. Belovi tööle määramine on meditsiiniosakonnaga kooskõlastatud, arst ei olnud teda alaliselt ega ajutiselt töövõimetuks tunnistanud ja seega tuli tööle asumise korraldus vastu vaidlemata täita. Mitte iga terviseprobleem, valuaisting või ebamugavustunne ei ole veel käsitletav töövõimetusena. Oma kambri koristamise ja osakonna üldkasutatavate ruumide koristamise maht on kindlasti mõnevõrra erinev, kuid liigeseid koormavad liigutused suures osas siiski needsamad.

1. a toimunud trauma osas lõppes ravi aastal 2003 ning probleemi üle kurtis kaebaja järgnevalt alles aastal
2. 12.10.2010 Viru Vanglasse saabudes ja 19.11.2010 toimunud arsti vastuvõtul S. Belov põlvetrauma osas kaebusi ei esitanud ning valusid paremas põlves on ta esmakordselt Viru Vanglale kurtnud alles 02.02.
3. Lisaks ei ole S. Belov tööle määramise käskkirja vaidlustanud. Eeltoodu viitab selgelt sellele, et tegelikult ei olnud probleem kuigi tõsine, kaebaja ei pidanud tööst keeldumise hetkel ka ise end töövõimetuks ning ammuse traumaga seonduv on hiljem leitud põhjendus töökohustusest vabanemiseks ja tööst keeldumise tagantjärele õigustamiseks. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud vastavalt vangistusseadusest tulenevatele nõuetele. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas on põhjendatud, miks on kartserisse paigutamine vaatamata varasemate karistuste puudumisele tema puhul kõige otstarbekam karistus. Kuna vangistusseaduse § 63 lg 1 p 4 sätestatu lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada kinnipeetavale kuni 45 tööpäeva pikkust kartserisse paigutamist, arvestab suhteliselt suuri rahalisi kohustusi omava kinnipeetava seitsmeks ööpäevaks kartserisse paigutamine tema isikut, töötamisest keeldumises seisnenud rikkumise tähendust ega ole ülemäärase raskusega. See ei riiva individuaalse karistamise põhimõtet ega inimväärikust ning võib teiste võimalike karistusvahenditega võrreldes kõige tõhusamalt kaasa aidata õiguskuulekale käitumisele suunamisel. Antud juhul kinnitab kõik asjas esitatu, et kaalutlusotsusena määratud karistus on igati õiguspärane ning miski ei tõenda, et seejuures oleks rikutud proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise või mistahes muid õiguse üldisi põhimõtteid. Samuti ei nähtu vaidlustatud käskkirjast midagi niisugust, mida võiks käsitleda kaebuses viidatud haldusmenetluse seaduse § 56 lg 1 kohase põhjendamiskohustuse rikkumisena. 2 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4. S. Belovi apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on halduskohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. Halduskohus on tähelepanuta jätnud, et distsiplinaarmenetlust läbi viiv ametnik oleks pidanud pöörduma hiljemalt kaebaja seletuskirjaga tutvumise järgselt meditsiiniosakonna poole, et selgitada välja tema jätkuv võimelisus tööd teha. Töövõimelisus on ajas muutuv seisund. Seega ei tähenda tööle määramise käskkirja kehtivus, et kinnipeetav oleks pärast seda käskkirja alati ja kestvalt võimeline tööd tegema. Asjaolu, et S. Belovi töövõimelisust ei olnud hinnanud arst tööst keeldumise hetkel, on puudus (kaalutlusviga), mis võis mõjutada asja sisulist otsustamist. Majandustööle rakendamisel tuleb sellesisulises haldusaktis näidata ja põhjendada, mida on vangla teinud selleks, et kindlustada kinnipeetav tööga, mis arvestab tema füüsilisi võimeid ja oskusi. Antud juhul ei ole vastustaja teinud kindlaks ega pakkunud S. Belovile tööd, mis arvestaks tema füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kartserisse paigutamine ei ole tavapärane ja proportsionaalne karistus esmakordsel töötegemise võimatuse ilmnemisel. Halduskohus on jätnud tähelepanuta kaebaja väite, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas ei ole arvestatud kaebaja poolt 18.11.
5. a seletuskirjas toodud selgitusi ega ole põhistanud esitatud teabe arvestamata jätmist.
6. Viru Vangla vaidleb oma vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjenduste kohaselt on kohus kaebuses esitatud väidete osas seisukoha võtnud ning tõendeid hinnates põhjendatult leidnud, et miski ei kinnita, et kaebaja oleks olnud alaliselt või ajutiselt töövõimetu. Kaebaja väitis tema suhtes läbiviidud distsiplinaarmenetluse käigus, et ei saa töötada põlvetrauma tõttu. Kuna põlvetrauma oli kaebajal
7. aastal ning kaebaja ei väitnud kordagi, et korralduse andmise ajal oleks tal esinenud intensiivsed põlvevalud, siis ei olnud tegemist ootamatult esineva tervisehäirega. Tõsise põlvevalu korral oleks kaebaja palunud abi meditsiiniosakonnast, kuid seda ta ei teinud. Meditsiiniosakonna poolt oli alles mõned päevad enne korralduse andmist kooskõlastatud kaebaja tööle määramise käskkiri. Eeltoodust tulenevalt puudus vajadus teostada kaebaja suhtes eraldi arstlik kontroll distsiplinaarmenetluse käigus. Juba tööle määramise käskkirja tutvustamisel märkis kaebaja käskkirjale, et ei ole nõus, mis kinnitab, et kaebaja väide põlvetrauma kohta on otsitud. Antud kaebus on esitatud S. Belovile distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamiseks. Seega on asjasse puutumatu, kas vangla on S. Belovi tööle määramise käskkirjas põhjendanud, mida on vangla teinud selleks, et leida kaebaja võimetele ja oskustele sobiv töö. Riigikohtu praktikast tulenev põhimõte kohaldada kartserikaristust vaid erandlikel juhtudel ei tähenda, et kartserikaristuse määramine oleks lubamatu, vaid karistuse määramine peab olema põhjendatud. Antud juhul on vangla kaebajale määratud karistusviisi põhjendatud karistuse määramise käskkirjas, selgitades miks ei ole sama eesmärki võimalik muu karistusliigiga saavutada. Kohus on võtnud seisukoha kaebuses esitatud väidete osas ning hinnanud karistusviisi vajalikkust, sobivust ja mõõdukust. Kõiki asjaolusid arvestades on tegemist proportsionaalse karistusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 19.05.
9. a otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. 3
10. Viru Vangla 10.12.2010 käskkirjaga nr 6-3/2613-D (tl 7) karistati kinnipeetavat S. Belovi

§ 67p 1 ja § 37 lg 1 nõuete rikkumise eest 7 ööpäevaks kartserisse paigutamisega.

Käskkirja kohaselt keeldus kinnipeetav 12.11.2010 täitmast vanemvalvur A. Lubergi korraldust asuda tööle ja koristada sektsiooni S10 eluosakonda. 12.11.2010 seletuskirjas märkis kinnipeetav tööst keeldumise põhjusena selle, et ta ei saa koristajana töötada seoses põlvetraumaga ja on palunud meditsiinilist abi nii Tallinna kui ka Viru Vanglas viibides, kuid seda ei ole talle võimaldatud. 8.

§ 37

lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.

§ 37

lg 2 kohaselt töötama ei ole kohustatud üle kuuekümne kolme aasta vanune kinnipeetav; üldharidust või kutseharidust omandav või tööalasel koolitusel osalev kinnipeetav; kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama; kuni kolmeaastast last kasvatav kinnipeetav. Viru Vangla 10.11.2010 käskkirjaga nr 6.-2/1091-T määrati kinnipeetav S. Belov tööle finants- ja majandusosakonna majandustööle abitööliseks (üldkasutatavate ruumide koristaja) alates 10.11.2010 kuni 09.02.2011 tunnitasuga 9,90 krooni. Käskkirjale on kinnipeetav 11.11.2010 märkinud, et: „ Ei ole nõus“ (tl 35). Seega oli kaebaja oma töökohustusest teadlik. Samuti ei ole kaebuse esitaja haldusasja materjalidest nähtuvalt vaidlustanud Viru Vangla 10.11.2010 käskkirja, millega kaebaja tööle määrati ega seadnud kahtluse alla vanemvalvur A. Lubergi 12.11.2010 korralduse seaduslikkust. Seega oli kaebuse esitaja kohustatud vanemvalvur A. Lubergi 12.11.2010 korraldust täitma. Kaebuse esitaja korraldust ei täitnud, seega rikkus ta

§ 67p-s 1 sätestatud allumiskohustust.

9. Kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb

§ 37lg 3 kohaselt kindlaks arst.

Selline nõue ei tähenda aga, et kinnipeetavale tuleb iga kord enne tema tööle määramist teha tingimata arstlik läbivaatus või tervisega seotud vastuväite esitamisel tööst keeldumisel nõuda arstilt kinnipeetava terviseseisundi uut kontrolli ja juhul, kui seda pole tehtud, lugeda isik töövõimetuks. S. Belovi üldkasutatavate ruumide koristajana tööle määraamise oli arst enne vastava käskkirja andmist kooskõlastanud (tl 35) ja ringkonnakohtul pole alust selle toimingu õigsuses kahelda. Kaebaja tervisekaardi (tl 36-54) andmed (tl 38) kinnitavad, et meditsiiniosakonnale oli kaebaja parema põlvesideme ammune venitus kooskõlastuse andmise ajal teada. 12.10.2010 Viru Vanglasse saabudes S. Belov tervise kohta kaebusi ei esitanud (tl 45). 19.11.2010 toimunud arsti vastuvõtul uuriti ilma patoloogiat avastamata vaid tema rindkere elundeid ning valusid paremas põlves on ta esmakordselt Viru Vanglale kurtnud alles 02.02.2011 (tl 50). Ka Astrosportkliiniku 23.11.2010 teatis mais 1998 toimunud trauma ja kuni aastani 2003 saadud ravi kohta on väljastatud ja tervisekaardi andmetesse lisatud alles peale tööst keeldumist (tl 47-48). Tervisekaardi andmed ei näita, et S. Belov oleks enne tööle määramist alaliselt töövõimetuks tunnistatud ja seda pole tehtud ka hiljem. Samuti ei kinnita miski tema ajutist töövõimetust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et mitte iga varasem terviseprobleem, valuaisting või ebamugavustunne ei ole veel käsitletav võimetusena koristajatööd teha. Arvestada tuleb ka seda, et meditsiiniosakonna kooskõlastus kaebaja tööle määramiseks oli antud 08.11.2010 ning kaebajale anti korraldus minna tööle 12.11.2010. Nelja päeva pikkune ajavahemik kaebaja töövõimelisuse kindlakstegemise ja tööleasumise korralduse andmise vahel ei ole selline, mille käigus võinuks kaebaja terviseseisund niivõrd muutuda, et 12.11.2010 ei oleks töötamine enam võimalik olnud ja seda eriti juhul, kui kinnipeetav viitas töötegemist mittevõimaldava terviseprobleemina varasemale põlvetraumale, millega seotud kaebused esinesid tal tervisekaardi väljavõtte kohaselt viimati 2008. a (tl 48). Tervisekaardist tulenevad asjaolud - ravi lõppemine aastal 4 2003, probleemi üle kurtmine järgnevalt alles aastal 2008 ja Viru Vanglas esmakordselt 02.02.2011, viitavad ringkonnakohtu hinnangul sellele, et tegelikult kaebajal sellist terviseriket ei olnud, mis võimaldanuks tal 12.11.2010 tööleasumisest põhjendatult keelduda ja ammuse traumaga seonduv põhjendus teenib niisugusena üksnes töökohustusest vabanemise ja enda tagantjärele õigustamise eesmärki. 10.

§ 67

p-s 1 toodud kohustuse rikkumine on

§ 63

lg 1 järgi käsitletav distsiplinaarrikkumisena, mille eest on õigus määrata distsiplinaarkaristust.

§ 63

lg 1 kohaselt vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi, milleks on noomitus; ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärki, milleks

§ 6

lg 1 kohaselt on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramise eesmärgiks on eeltoodu alusel tavapäraselt see, et ta edaspidi hoiduks rikkumiste toimepanemisest ja käituks õiguskuulekalt Vaidlustatud käskkirja põhjendustes on leitud, et üksnes kinnipeetavatele antud seaduslike korralduste ja nende täitmise kaudu on võimalik tagada vanglas distsipliini ja julgeolekut ning teadlik ja alusetu allumata jätmine vanglaametniku seaduslikule korraldusele on õigusvastane tegu ja raske rikkumine. Samuti on viidatud sellele, et alusetu keeldumine tööst ja kaebaja poolt esitatud ennastõigustavad selgitused näitavad seda, et S. Belov ei soovigi täita vanglas kehtivat töökohustust, mis viitab sellele, et ta ei ole asunud õiguskuulekale teele ja ei kavatsegi seda teha. Töötamine vangla aitaks aga kaasa kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamisele, sest pikast vangistusest vabanemisel on kinnipeetavale teatud tööoskused ja tööharjumused vajalikud, et uues keskkonnas hakkama saada. Karistuse liigi ja määra valikul on viidatud ka sellele, et töötamise eest saadava tasu abil oleks kaebajal võimalik hüvitada riigile kuritegude sooritamisega tekitatud kahju ning rahuldada ka tema vastu esitatud tsiviilnõudeid, mis samuti näitaks seda, et isik soovib edaspidi olla õiguskuulekas. Käskkirja järgi on arvestatud muuhulgas ka seda, et kaebajale ei ole enne käesolevat distsipliinirikkumist määratud distsiplinaarkaristusi ning leitud, et antud distsipliinirikkumise konteksti ja raskust arvestades oleks noomitus ning lühiajalise või pikaajalise kokkusaamise keeld liiga leebed karistused ja ei täidaks vangistuse täideviimise üldist eesmärki. Vastustaja on vaidlusaluses käskkirjas seetõttu leidnud, et antud juhul on kõige otstarbekam määrata kaebajale distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine seitsmeks ööpäevaks, mis edaspidi võib mõjutada kinnipeetavat täitma vangistusega kaasnevaid kohustusi ja seadusest tulenevat töökohustust. Karistuse valiku puhul on tegemist selle määraja kaalutlusotsustusega ja kohtul puudub võimalus hinnata sellise otsustuse otstarbekust. HKMS § 158 lg-st 3 tulenevalt on kohtul võimalik hinnata üksnes seda, kas karistuse määramisel on järgitud kaalutlusõiguse piire ja eesmärki ning kas karistus on proportsionaalne. Ringkonnakohtu hinnangul on vaidlusaluses käskkirjas piisavalt põhjendatud seda, miks määrati 12.11.2010 rikkumise eest kaebajale tema isikut, käitumist ja rikkumise raskust arvestades just kartserikaristus, kuigi kaebajat varem distsiplinaarkorras karistatud ei ole. 11. Asja materjalidest nähtuvalt on läbi viidud

§-s 64 sätestatud distsiplinaarmenetlus. Vastustaja ei ole rikkunud kaebaja suhtes

§-s 64 sätestatud distsiplinaarmenetluse nõudeid. Distsiplinaarmenetluse käik on protokollitud, kaebajale on distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustatud ja talle on antud võimalus seletuste andmiseks. Distsiplinaarkaristus on määratud tähtaegselt, karistuse määras pädev ametnik, see vormistati käskkirjana ja käskkiri on nõuetekohaselt motiveeritud. Käskkiri sisaldab piisavalt 5 asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke põhjendusi, käskkiri on selge ja üheselt mõistetav, ning selles ei esine kaalutlus- ega vormivigu. Käskkirjas on karistuse valikut põhjendatud ning määratud karistus ei ole ilmselgelt ebaproportsionaalne võrreldes toime pandud rikkumisega ja selle raskusega ning rikkumise esinemissagedusega kinnipeetavate hulgas. Asjaolu, et kinnipeetavat ei ole varem distsiplinaarkorras karistatud, ei tähenda, et talle ei võiks esmakordse rikkumise eest kunagi noomitusest raskemat karistust määrata isegi siis, kui seda õigustavad rikkumise raskus, kinnipeetav isik ise oma suhtumise kaudu ja eesmärk suunata kinnipeetavaid õiguskuulekale käitumisele ning vangla soov mitte julgustada kinnipeetavaid põhjendamatult kergete karistuste määramise kaudu edaspidi samalaadseid rikkumisi jätkuvalt toime panema. Samuti on distsiplinaarmenetlus läbi viidud kaebaja suhtes individuaalselt ning ka karistuse määramine on toimunud kaebajale individuaalselt, mistõttu on iseenesest asjasse puutumatud kaebaja väited 10.12.2010 veel kahe kinnipeetava karistamisest asjaoludelt ja alustelt erinevate kuid põhimõtteliselt sama rikkumise eest ja samasuguse karistusega. Eeltoodust tulenevalt on asjakohatu ka kaebuse väide tema inimväärikuse riivamisest kinnipeetavate väidetava mehaanilise karistamisega. 12. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisest ja HKMS § 108 lg-st 1 tulenevalt jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud (riigilõiv) tema enda kanda. Einar Vene Agu Timmi 6 Maili Lokk