KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 22. veebruar 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-11

§ 2lg 1 p 18).

VÕS § 82 lg 7 tulenevalt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Antud juhul oli hageja valduses kogu müügist saadud raha ja seega oli juba kokkuleppe sõlmimisel kostjal õigus nõuda müügihinnast oma osa üleandmist. See, et hagejale anti võimalus tasuda sama päeva jooksul, on käsitletav kohesele sundtäitmise allunud võlgnikule täiendava tähtaja andmisena. Sisuliselt on tegemist kokkuleppega, milles võlgnik tunnistab oma võlga ning sissenõudja annab täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks (sellise kokkuleppe lubatavust on käsitletud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-38-09); 3) võib

§ 221

kohaselt esitada hagi täitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Kostjale jääb arusaamatuks mis on praegusel juhul hagi aluseks; 4) on hageja väited väljapressimise kohta arusaamatud. Leping sõlmiti poolte nõusolekul ja kokkuleppel, sellele eelnesid läbirääkimised; 5) on hageja poolt toodud tehingu tühistamise eeldused paljasõnalised. Tühistamine ei ole kehtiv, kuna on täitmata tühistamise formaalsed ja materiaalsed eeldused. Kui tühistada kokkulepe 60 000 krooni tasumiseks, peaks hageja tasuma kostjale tema kaasomandiosa suurusele vastava summa, so 146 666,67 krooni; MAAKOHTU LAHEND 3. Viru Maakohus jättis 23. septembri 2011 otsusega T. Rohtma hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt on hagi esemeks hageja taotlus täitemenetluse nr 095/2011/495 sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

§ 221lg.1 ja Ts

MS § 368 lg 2 alusel ja nimetatud täitemenetlusest hagejale tuleneva kohustuse olemasolu/puudumise tuvastamine.

§ 221

lg.1 järgi võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Kohtutäitur K. Maalman on algatanud 11.jaanuaril 2011 täitemenetluse sissenõudja L. Loide (kostja) avalduse alusel ja täitedokumendiks on

1. detsembri 2010 notariaalne dokument nr.
2. Nõude summa 3834,70 eurot. Müügi esemeks oli kinnistu Kuru väikekoht 24, mis oli müüjate kaasomandis (3x1/3). Ostuhinnaks oli 440 000 krooni, millise summa oli ostja hagejale enne kinnistu müügitehingule allakirjutamist üle andnud. Nimetatud summast kohustus hageja 60 000 krooni tasuma kostja abikaasa Ain Loide kontole (kinnistu müügitehingu p-d 5.1-5.3). Lepingu p-s 5.4 leppisid hageja ja kostja kokku, et lepingu alapunktis 5.3 nimetatud nõue muutub sissenõutavaks kinnistu müügitehingule allakirjutamisega. Maakohus leidis, et hagis ei ole toodud aluseid

§ 221lg 1 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.

Hageja ei ole esitanud väidet ega ka tõendeid selle kohta, et ta on kinnistu müügitehingu p-s 5.3 võetud kohustuse täitnud ja kostjale 60 000 krooni tasunud või et pooled oleksid hiljem selle kohustuse ajatanud või et nõue oleks poolte vahel tasaarvestatud. Asjakohane ei ole viide perekond Loide ja A.M. i vahelistele kokkulepetele või kohustustele. Kinnistu müügitehing sõlmiti

1. detsembril 2010 ja hageja ei ole müügitehingut või osa sellest vaidlustanud. Kohus luges hageja väiteid tehingu sõlmimisest TsÜS § 96 alusel paljasõnalisteks. Seega tehing on jätkuvalt kehtiv ja kuulus täitmisele. VÕS § 82 lg 1 ja 7 kohaselt, kui kohustuse 3 täitmise päev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Hageja ja kostja leppisid kinnistu müügitehingu p-s 5.3 kokku, et seoses ostja poolt kinnistu ostuhinna hagejale üle andmisega enne kinnistu müügitehingu allkirjastamist, kannab hageja kinnistu ostuhinnast 60 000 krooni kostja abikaasa kontole kinnistu müügitehingu sõlmimise päeval, s.o
2. detsembril
3. Hageja seda kohustust ei täitnud ja kostja nõue muutus vastavalt kinnistu müügilepingu p-le 5.4 ja VÕS § 82 sissenõutavaks. Seega esitas kostja avalduse täitemenetluse algatamiseks hageja vastu põhjendatult ja vastavuses kinnistu müügitehingus kokkulepitule ning VÕS §-le
4. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5. T. Rohtma esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellant taotleb Viru Maakohtu
6. septembri 2011 otsuse tühistamist, sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluse tuvastamist ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et hagis ei ole toodud aluseid

§ 221lg 1 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.

Apellant on nii

1. veebruaril 2011 kui ka
2. märtsil 2011 avaldanud asjaolud, millest tulenevalt on kostja nõue 3834.70 euro ulatuses äärmiselt ebaõiglane. Viru Maakohus on seda otsuse tegemisel eiranud ning on seega rikkunud hageja põhiõigust õiglasele menetlusele; 2) avaldas apellant
3. märtsil 2011 kohtule põhjendused, miks müügileping ei vasta täitedokumendi kriteeriumitele. Seega on asjakohatu maakohtu otsuse põhjendus, et hageja ei ole esitanud väidet ega ka tõendeid selle kohta, et ta on kinnistu müügitehingu p-s 5.3 võetud kohustuse täitnud ja kostjale 60 000 krooni tasunud või et pooled oleksid hiljem selle kohustuse ajatanud või et nõue oleks poolte vahel tasaarvestatud; 3) sätestab

§ 221

lg 1, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Seega näeb

§ 221

lg 1 ette ka muid võimalikke olulisi põhjuseid, millest tulenevalt on sundtäitmine lubamatu. Käesolevas asjas on niisuguseks oluliseks põhjuseks asjaolu, et täitedokumendina käsitletav notariaalne leping ei vasta

§ 2lg 1 punktis 18 nimetatud täitedokumendi kriteeriumitele.

Sundtäitmine on hageja suhtes lubamatu, sest Tõnis Rohtma on võtnud kohustuse tasuda kostjale 60 000 krooni ja andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele ühel ja samal lepingule allakirjutamise hetkel. Tegelikult oleks

§ 2

lg 1 p 18 kohaselt saanud anda nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele alles pärast nõude sissenõutavaks muutumist; 4) on ebaõige maakohtu poolt otsuse punktis 9 tuvastatu, et hageja ei ole müügitehingut või osa sellest vaidlustanud, millest tulenevalt loeb kohus hageja väiteid tehingu sõlmimisest TsÜS § 96 alusel paljasõnalisteks ning tehing on jätkuvalt kehtiv ja kuulub täitmisele. Maakohus ei ole otsuse tegemisel arvestanud T. Rohtma

1. märtsi 2011 avaldusega kostja esindajale A. Loidele, millega hageja tühistas
2. detsembril 2010 sõlmitud ja notari poolt tõestatud müügilepingu punktid 5.
3. ja 5.
4. Viru Maakohus ei ole otsuses põhjendanud, millisel põhjusel ta ei ole arvestanud T Rohtma poolt kostja esindajale saadetud tehingu osa tühistamise avaldusega ning tunnistaja A.M. i kirjalike ütlustega. Maakohus on rikkunud TsMS § 442 lõiget 8, millest tulenevalt peab kohus mõne tõendi arvestamata jätmist otsuses põhjendama; 5) on maakohus moonutanud lepingu punkti 5.
5. sisu ning on rikkunud seega ausa menetluse põhimõtet; 6) on Viru Maakohus otsuse tegemisel täielikult eiranud asjaolu, et täitedokumendina käsitletav notariaalakt ei vasta

§ 2lg 1 punktis 18 sätestatud täitedokumendi nõuetele.

Seega on 4 kohtunik olnud otsuse tegemisel erapoolik ning rikkunud põhiseaduse §-st 146 tulenevat kohtuniku erapooletuse nõuet; 7)

1. septembril 2011 esitas hageja esindaja Viru Maakohtule taotluse kohtuistungi protokolli paranduse tegemiseks. Maakohus ei ole taotlusele vastanud, millest tulenevalt ei ole hagejale teada, kas maakohus on tema taotluse rahuldanud või mitte; 8) on maakohus rikkunud eelkõige hageja põhiõigust ausale ja õiglasele kohtumenetlusele.
2. Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palus vastustaja jätta apellandi kanda. Juhul, kui apellatsioon rahuldatakse, tuleks meentluskulud jätta kummagi poole enda kanda. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) ei ole maakohus tõendite hindamisel ja kohtuotsuse tegemisel rikkunud hageja põhiõigust õiglasele menetlusele. Kohtuotsus on jälgitav ning otsusest nähtub, millistele asjaoludele või tõenditele tuginedes kohus hagi rahuldamata jättis. Kohus on õigesti leidnud, et hagis ei ole toodud aluseid

§ 221lg 1 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.

Õige on ka Viru Maakohtu järeldus, et hageja viide perekond Loide ja A.M. i vahelistele kokkulepetele või kohustustele ei ole asjakohane; 2) kinnitasid pooled müügilepingule eelnevat kokkulepet, mille kohaselt pidi apellant vastustajale tasuma (vastavalt kaasomanike kokkuleppele) müügitehingu sõlmimise ajaks ostjalt saadud ettemaksu (kogu müügihinna) arvel 80 000 krooni. Müügitehingu sõlmimiseks ei olnud vastustajale hinna osa tasutud ning apellant palus, et vastustaja nõustuks summaga 60 000 krooni. Müügilepingut sõlmides nõustus apellant, et ta võlgneb vastustajale 60 000 krooni ja kuna müügihinna osa jäi kokkulepitud tähtajaks tasumata, antakse sissenõutavaks muutunud kohustuse täitmiseks lisatähtaeg ning nõue on allutatud sundtäitmisele. Sellise kokkuleppe lubatavust on käsitlenud ka Riigikohus lahendis nr 3-2-1-38-09); 3) ei ole apellant viidanud ka ühelegi konkreetsele kohtu rikkumisele, va TsMS 442 lg 8; 4) rikub apellant hea usu põhimõtet. Õiguste kuritarvitamine võib toimuda vastuolulise käitumisega. Apellant on vastustajat veennud asja müügivajaduses ja lubanud vastavat tasu. Hiljem on apellant korraldanud tehingu sõlmimise, jätnud täitmata oma kohustuse ja määranud ise tehingu tingimused selliselt, et vastustajal tekkis apellandi vastu usaldus, et kohustusi ka täidetakse. Hilisemalt on apellant leidnud, et tal puudub võlgnevus ja sõlmitud kokkulepe ei vasta seaduse nõuetele, lisaks on hageja asunud kunstlikult tekitama nõudeid võlgnevuse tasaarvestamiseks.

1. Apellant leiab vastuses vastustaja seisukohtadele, et asjakohatu on vastustaja viide Riigikohtu lahendile 3-2-1-38-09, sest käesolevas asjas puudub apellandi ja vastustaja vahel notariaalse lepingu sõlmimisele eelnenud vastav kokkulepe või võlatunnistus. Väide, et pooled on lepinguga kinnitanud eelnevat kokkulepet, mille kohaselt müügihind tasutakse kaasomanikele kokkulepitud osades, on vastustaja järjekordne lepingu lubamatu moonutamine. Apellant palus jätta kõik menetluskulud vastustajate kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on valesti kohaldanud menetlusõigusnormi ja materiaalõigusnormi, mistõttu kuulub maakohtu otsus TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistamisele. Ringkonnakohus saab asjas teha uue otsuse, millega hagi rahuldab, tuvastab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluse ja tunnistab sundtäitmise täiteasjas nr 095/2011/495 lubamatuks. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
3. Hageja suhtes toimub täitemenetlus nr 095/2011/495 60 000 krooni ehk 3834.70 euro nõudes. Täitedokumendiks on Jõhvi notar Oksana Bauer–Karle poolt
4. detsembril 2010 tõestatud kokkulepe (notariaalakt nr 3584). Hageja taotleb kohtult tuvastada sundtäitmise lubamatuks 5 tunnistamise alus TsMS § 368 lg 1 järgi ja tunnistada sundtäitmine lubamatuks. Hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on hageja
5. märtsil 2011 avaldusega kostja esindajale tühistanud lepingu punktid 5.3 ja 5.4, kuna kokkulepe saavutati selles osas kostja abikaasa poolse ähvarduse tõttu. Maakohtu seisukoht kohtuotsuse punktis 9, et hageja ei ole müügitehingut või osa sellest vaidlustanud, on seetõttu ebaõige. Samuti on hageja arvates sundtäitmine lubamatu seetõttu, et leping ei saa olla täitedokumendiks

§ 2

lg 1 p 18 alusel, kuna sundtäidetav nõue ei muutunud sissenõutavaks enne seda, kui võlgnik andis nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele.

1. Vaidlusalune leping sisaldab punkte
2. 3 ja
3. 4 järgmises sõnastuses: 5.
4. Müüjad lepivad kokku, et Müüja I Tõnis Rohtma on kohustatud ülalnimetatud ostuhinnast tasuma summa suuruses 60 000 krooni Müüjale II ülekande teel Müüja II palvel ja nõusolekul Müüja II abikaasa Ain Loide kontole nr XXXXXXXXXXXXXX AS-s SEB Pank käesoleva lepingu sõlmimise päeva jooksul, s.o
5. detsembril
6. Tasumisega viivitamisel on Müüjal II õigus nõuda Müüjalt I viivist 0, 5% tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. 5.
7. Müüja I ja Müüja II lepivad kokku, et käesoleva lepingu alapunktis 5.3 nimetatud nõue muutub sissenõutavaks käesolevale lepingule allakirjutamise hetkel ning käesolevaga tunnistab Müüja I tingimusteta, et tal on Müüja II ees täitmata sissenõutavaid kohustusi kokku summas 60 000 krooni, mis tulenevad käesolevast lepingust, ning annab nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele nimetatud summa tasumise osas vastavalt täitemenetluse seadustikus sätestatud korrale (kohaldatakse

§ 2lg 1 p 18).

10. Täitemenetluse seadustiku § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Tegemist on hagiga, mille eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte täitedokumendi enda või selle jõustumise kõrvaldamine. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07 asunud seisukohale, et notariaalselt tõestatud lepingu puhul täitedokumendina on tegemist olukorraga, mil ükski sõltumatu organ ei ole poolte vaidlust enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist läbi vaadanud. Riigikohtu arvates tuleb viimati mainitud juhtudel tõlgendada

§ 221

lg-t 1 laiendavalt ning lubada võlgnikul esitada hagi ka sellise põhjendusega, et sundtäitmisele võetud nõuet ei ole algusest saadik tekkinud. Praegusel juhul on kohtutäiturile täitmiseks esitatud notariaalselt tõestatud leping. Laiendav tõlgendamine võimaldaks võlgnikule efektiivsemat õiguskaitset.

§ 221lg 1 toodud näidisloetelu ei ole määrava tähendusega.

Näidisloetelu on esitatud kõige üldarusaadavamatest näidetest ning ei välista teistsugustel alustel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga vastuväidete esitamist. Võlgniku vastuväited nõudele võivad olla üldjuhul tõesti sellised, mis põhinevad pärast nõude tekkimist ilmnenud asjaoludel, mis täitmist ei võimalda, sh ka tehingu tühistamise või tühisuse vastuväide tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) alusel. TsÜS § 90 lg 1 kohaselt võib tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul, seaduses sätestatud korras tühistada. Kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see algusest peale kehtetu. TsÜS § 96 lg 1 kohaselt isik, kes tegi tehingu õigusvastase ähvarduse või vägivalla mõjul, võib tehingu tühistada, kui ähvardus või vägivald oli vastavalt asjaoludele nii vahetu ja tõsine, et ei jätnud tehingu teinud isikule mingit mõistlikku valikut. Eelkõige tuleb arvestada ähvardaja või vägivalla kasutaja ja tehingu teise poole isikut ning olukorda, milles ähvardus või vägivald aset leidis. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt on ähvardus õigusvastane juhul, kui õigusvastane on: 1) tegu või tegevusetus, millega tehingu teinud isikut ähvardati; 2) ähvarduse mõjul tehtud tehingu eesmärk; 3) teo või tegevusetuse, millega ähvardati, kasutamine tehingu tegemisele kallutamiseks. 6 Tehingu tühistamise eelduste olemasolu peab tõendama tühistamisavalduse tegija, ehk käesoleval juhul hageja. Hageja on esitanud tühistamisavalduse kostjale hagiavalduses ja selle lisas. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-108-09 leidnud, et lepingu tühistamise avaldust on võimalik põhimõtteliselt lugeda vastaspoolele esitatuks, kui see avaldus sisaldub hagis, mis toimetatakse kätte kostjale, ja kostja võib aru saada hageja soovist tehing tühistada ja tühistamise aluseid saab põhimõtteliselt kohtumenetluses täiendada tingimusel, et seda tehakse seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seega on tühistamise formaalsed eeldused täidetud. Tühistamisavaldus ja selle täiendused hagimaterjalides on esitatud TsÜS § 99 lg 1 p 1 tähtaja raames. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole esitanud asjaolusid, mis annaksid alust pidada vaidlustatud lepingu osa sõlmituks õigusvastase ähvarduse või vägivalla mõjul. Hageja on avaldanud, et notar viis lepingusse sisse punktid 5.3 ja 5.4 pärast kostja abikaasa A. Loide poolset ähvardust. Kostja ja tema abikaasa olid ähvardanud tehing ära jätta ning nõudsid lepingusse Ain Loide kontole 60000 krooni tasumise sisseviimist. Ära on kasutatud hageja rasket majanduslikku olukorda (lk 49). Hageja esitatud asjaoludest ei nähtu, et ähvardus või vägivald oli vastavalt asjaoludele nii vahetu ja tõsine, et ei jätnud tehingu teinud isikule mingit mõistlikku valikut. Samuti ei nähtu hageja poolt esitatud asjaoludest ähvarduse õigusvastasus TSÜS § 96 lg 2 tähenduses. Asja materjalidest nähtub, et kostja ja tema abikaasa ei olnud nõus loobuma oma omandiosast selle eest tasu saamata ja nimetatud küsimus reguleeriti kostja ja tema abikaasa soovil lepingu punktides 5.3 ja 5.

1. Hageja on aga seisukohal, et kostjal ei ole õigus kinnistu mõttelise osa müügilepingu alusel omandiosa võõrandamisel selle eest tasu saada, kuna kostja ei ole osalenud kinnistu parendustes. Viimases küsimuses on poolte vahel õiguslik vaidlus, kostja ei ole hageja poolt parenduste tegemist 600 000 krooni ulatuses kohtumenetluses omaksvõtnud. Seega ei anna hageja esitatud asjaolud alust järeldada, et täidetud oleksid lepingu punktide 5.3 ja 5.4 tühistamise materiaalsed eeldused TSÜS § 96 alusel. Hageja väidetav raske majanduslik olukord ei ole iseseisev alus tehingu tühistamiseks.
2. Hageja on esitanud kohtule A.M. `i poolt kohtule väljastatud tõendi, milles A.M. avaldab, et kostja abikaasa A. Loide ähvardas notari juures tehingu ärajätmisega. Pärast sellist ähvardust viis notar lepingusse sisse punktid 5.3 ja 5.
3. Varasemalt oli hageja
4. novembril 2011 pärast kostja perekonnaga müügitingimuste osas läbirääkimisi šokiseisundis, kuna A. Loide nõudis kinnistu müügitehingust 80 000 krooni. Perekond Loide nõue on põhjendamatu, kuna A.M. on viimase 20 aasta jooksul õmmelnud perekond Loidele riideid 60 000 krooni eest (lk 54). Hageja soovib nimetatud tõendiga tõendada tehingu tühistamise aluseid, kui ka kostja perekonnal nõude puudumist kinnistu müügihinna osas. Maakohus ei ole nimetatud tõendiga asja otsustamisel arvestanud, millega maakohus on rikkunud TsMS § 442 lg 8, millest tulenevalt peab kohus mõne tõendi arvestamata jätmist otsuses põhjendama. A.M. ´i kiri kohtule on käsitatav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 tähenduses. See tõend ei ole käsitatav tunnistaja ütlusena TsMS § 251 või § 253 mõttes, kuid on hinnatav koos muude tõenditega TsMS § 232 lgte 1 ja 2 alusel. A.M. i tõend kohtule ei sisalda andmeid TsÜS § 96 alusel tehingu tühistamiseks vajalike materiaalsete eelduste kohta, mistõttu ei viinud selle tõendiga mittearvestamine maakohut ebaõigele järeldusele.
5. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08 asunud seisukohale, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitatakse lisaks materiaalõiguslikele väidetele ka väide, et dokument ei vasta täitedokumendi nõuetele ja seda ei oleks tohtinud täitmisele võtta, tuleb ka see väide lahendada hagimenetluses. Nimetatu tähendab, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitatakse üksnes väide täitedokumendi puudumise tõttu täitmisele esitatud dokumendi täitmisele võtmise vastu, toomata nõude vastu materiaalõiguslikke põhjendusi, siis tuleks kohase õiguskaitsevahendina esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale. Käesoleval juhul on hageja lisaks materiaalõiguslikele väidetele esitanud ka väite täitedokumendi puudumise kohta ja see väide tuleb kohtul lahendada. 7

§ 2

lg 1 p 18 kohaselt on täitedokumendiks ka rahalise nõude kohta notariaalselt tõstatud kokkulepe, millega võlgnik pärast nõude sissenõutavaks muutumist on andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele. Õige ei ole vastustaja väide selles, et tegemist oli kokkuleppega, milles võlgnik tunnistab oma võlga ning sissenõudja annab täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks, millise kokkuleppe lubatavust on käsitlenud Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-09. Ringkonnakohus leiab, et hagiavalduse aluseks olevate asjaolude erinevuse tõttu ei ole vastustaja poolt viidatud Riigikohtu lahend asjas kohaldatav.

§ 2lg 1 p 18 redaktsiooni on muudetud 1.

jaanuarist 2006 eesmärgiga kitsendada kohese sundtäitmise võimalusi ja kaitsta paremini võlgnikku. Lepingu punktid 5.3 ja 5.4 on oma sisult kohustuse täitmise tähtaja osas vastuolulised. Lepingu punktis 5.3 on müüjad I ja II kokku leppinud kohustuse täitmise tähtajaks „lepingu sõlmimise päeva jooksul, s.o

1. detsembril 2010“. TsÜS § 136 lg 9 kohaselt oli müüjal I õigus kohustust täita kuni
2. detsembri 2010 keskööni. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutus nimetatud kohustus sissenõutavaks
3. detsembril 2010 kell 00.
4. Samas on lepingu punktis 5.4 müüjad I ja II kokku leppinud, et kohustus muutub sissenõutavaks juba lepingule allakirjutamise hetkel ehk siis enne punktis 5.3 kokku lepitud tähtaega. Seadus ei keela pooltel kokku leppida kohustuse sissenõutavaks muutumise ajas. Pooled ongi lepingu punktis 5.4 selles kokku leppinud, tekitades aga vastuolu punktides 5.3 ja 5.4 kokkulepitu vahel. Isegi kui tõlgendada lepingu punktis 5.3 kokkulepitud tähtaega lepingu punkti 5.4 kohaselt sissenõutavaks muutunud kohustuse täitmiseks täiendavalt antud tähtajana (kuigi ringkonnakohus sellise tõlgendusega ei nõustu), ei saa lepingu punktis 5.4 sõlmitud kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppe olla kehtiv ja aluseks täitedokumendina täitemenetluse läbiviimisele hageja suhtes. Nimelt lepingu punkti 5.4 kohaselt andis hageja nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele samal ajal, kui sundtäidetav nõue muutus sissenõutavaks.

§ 2

lg 1 p 18 kohaselt peab aga sundtäidetav nõue olema muutunud sissenõutavaks enne nõusoleku andmist kohesele sundtäitmisele allumise kohta. Seega on lepingu punktis 5.4 sõlmitud kokkulepe kohesele sundtäitmisele allumise kohta tühine

§ 2

lg 1 p 18 ja TSÜS § 87 alusel, kuna vastav kokkulepe on vastuolus seadusest tuleneva keeluga.

§ 2

lg 1 p 18 mõtte kohaselt saab võlgnik end allutada kohesele sundtäitmisele alles pärast võlgu jäämist. Asjas ei oma tähtsust, et ostja oli kogu ostuhinna tasunud hagejale lepingu sõlmimisele eelnevalt, sest sundtäitmisele pööratud kohustus on tekkinud müüja I (hageja) ja müüja II (kostja) vahel ja ostja poolt oma kohustuse täitmine ei saa mõjutada vaieldava kohustuse sissenõutavaks muutumise aega. Kuna puudub kehtiv täitedokument, on täitemenetlust täiteasjas nr 095/2011/495 alustatud põhjendamatult ja kohtutäituril tuleb täitemenetlus lõpetada

§ 48p 4 ja p 7 alusel. 13. Ts

MS § 368 lg 2 kohaselt võib täitemenetluses täitedokumendi tõlgendamise üle vaidluse tekkimise korral sissenõudja või võlgnik esitada hagi teise poole vastu nõudega tuvastada, kas täitedokumendist tuleneb hagejale mingi konkreetne õigus või kohustus. Hageja on esitanud ka sellel alusel nõude tuvastamaks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluse olemasolu. Kohus on otsuse punktis 12 sundtäitmise lubamatuse õigusliku aluse tuvastanud, mistõttu kuulub hagi ka selles osas rahuldamisele.

1. Vastuseks apellandi väitele, et teda ei ole teavitatud maakohtu seisukohast tema taotluse osas protokolli parandamiseks, märgib ringkonnakohus, et maakohus on hageja e-kirjaga tehtud taotluse protokolli parandamiseks rahuldanud
2. septembril 2011 (tl 101).
3. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi, siis tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda. Viivi Tomson Andra Pärsimägi 8 Kersti Kerstna-Vaks