KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 14. märts 2011 Tartu Tsiviilasja number 2-07-41874 T

§ 3

lg-t 2, kuid ei selgitata, milles seisnes kostja poolt väidetavalt toime pandud rikkumine. Ühestki tõendist ei nähtu, et oleks tuvastatud põhjuslik seos kostja väidetava rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel. Kohus on küll refereerinud mõningaid kostja süü küsimust puudutavaid tõendeid, kuid on jätnud selgitamata, millise hinnangu ta neile annab ning millise järelduse kostja süü küsimuses teeb. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustunud hageja või kostja väidetega ning jättis ühe või teise tõendi analüüsimata. Sellega on kohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 1 ja § 443 lg-t

1. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et ta ei ole hagejaga toimunud õnnetuses süüdi. Süüprotsendi aktis märgiti kostja süüks 70% humaansetel kaalutlustel, luues formaalse aluse hagejale kollektiivlepinguga ette nähtud hüvitise maksmiseks. Riigikohus asjas nr 3-2-1-118-06 leidis, et 6 ei välista õnnetusega seotud isiku poolt pärast õnnetuse toimumist enda süüdi tunnistamine, et hilisemas kohtumenetluses tuvastatakse tema vastutuse puudumine. Tööõnnetuse uurimise käigus läbi viidud uurimised tuvastasid tööohutuse nõuete rikkumised hageja poolt, ent mitte ühtegi rikkumist kostja poolt. Tegelikult nähtub kohtule esitatud tõenditest nii hageja koolitamine töötamiseks asjaomase puurmasinaga kui tema tutvustamine ohutusjuhendiga. Hagejal oli hea väljaõpe ja küllaldane praktika töötamaks asjaomase puurmasinaga. Maakohus leidis, et suuraugupuurmasinat, millel hageja töötas, saab pidada suurema ohu allikaks VÕS § 1056 mõttes. Kostja arvab, et maakohtu viide VÕS §-le 1056 ei ole relevantne. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-2-27 märkinud enne VÕS jõustumist kehtinud suurema ohu allikas mõiste (TsK § 458) kohta järgmist: suurema ohu allikaks nimetatud sätte järgi on teatud asjade ja ainete ekspluateerimine, mis käikulastuna, liikumapanduna või oma loomulike omaduste tõttu ei allu täielikult inimese tahtele ja kontrollile. Praeguses asjas rulltransportööri käitamine ei olnud suurema ohu allikas, kuivõrd hagejat ähvardanud oht - tema käe võimalik sattumine käitatud rulltransportööri liikuva keti ja hammasratta vahele - oli mõistlikult kõrvaldatav rulltransportöörist ohutus kauguses viibimisega või rulltransportööri seiskamisega enne selle rullide vahelt pinnu eemaldamist. VÕS-is sätestatud suurema ohu allika mõiste ei erine TsK-s sisaldunust ja eelviidatud kohtuasjas avaldatud Riigikohtu seisukohad on kohaldatavad ka käesolevas vaidluses. Nimetatud seisukohtadest lähtuvalt ei ole suuraugupuurmasin, millega hageja töötas, käsitletav suurema ohu allikana, kuna hagejat ähvardanud oht oli mõistlikult kõrvaldatav õnnetuse kohast ohutusjuhendiga ettenähtud kaugusel viibimisega; 2) leidis maakohus, et hagejal on tekkinud varaline kahju 1 467 674.37 krooni. Kostja leiab, et isegi juhul, kui kostja oleks osaliselt süüdi hagejaga juhtunud tööõnnetuses, ei saa kostjalt varalise kahju väljamõistmist pidada põhjendatuks. Asjas puudub selgus, kas kõnealune proteesimine parandab oluliselt hageja elukvaliteeti. Riigikohus asjas nr 3-3-1-12-06 leidis järgmist: valides raviteenuse osutaja välismaalt, võib kannatanu põhjustada kulutuste olulisel määral suurenemise. Seetõttu peab raviteenuste hankimine väljastpoolt Eestit olema põhjendatud kaalukate argumentidega. Analoogia korras saab siinkohal lähtuda ravikindlustuse seaduse § 27 lõikest 3, mille kohaselt haigekassa võib sõlmida lepingu kindlustatud isikule välisriigis tervishoiuteenuse hüvitise võimaldamiseks, kui: 1) taotletavat tervishoiuteenust ja sellele tervishoiuteenusele alternatiivseid tervishoiuteenuseid Eestis ei osutata; 2) taotletava tervishoiuteenuse osutamine on kindlustatud isikule näidustatud; 3) taotletaval tervishoiuteenusel on tõendatud meditsiiniline efektiivsus ning 4) taotletava tervishoiuteenuse eesmärgi saavutamise keskmine tõenäosus on vähemalt 50 protsenti. Vaatamata sellele, et kulutuste põhjendatuseks peaksid samaaegselt olema täidetud kõik tingimused, tuvastas kohus vaid kahe esimese tingimuse täidetuse. Kohus ei viidanud mitte ühelegi tõendile, millest nähtuks, et proteesimine omaks tõendatud meditsiinilist efektiivsust ning et käe funktsioonide täitmise saavutamine omaks vähemalt 50%-list tõenäosust. Otto Bock HealthCare GmBH hinnapakkumises ning AS Ida-Tallinna Keskhaigla Magdaleena üksuse 17.03.2010 meditsiiniline ekspertiisis puuduvad mistahes selgitused proteesimise tõendatud meditsiinilise efektiivsuse kohta. Samuti puudub hinnang sellele, kas taotletava eesmärgi saavutamine omaks vähemalt 50%-list keskmist tõenäosust. Samas puuduvad tõendid, mis võimaldaksid kohtul nimetatud tingimuste esinemise tõendatuks lugeda. Seega oleks kohus pidanud hüvitise väljamõistmisest keelduma. Järelikult ei ole maakohtu otsus kooskõlas VÕS § 127 lg-ga
2. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et Riigikohtu asjas nr 3-3-1-12-06 nimetatud asjaolud ei anna alust varalise kahju hüvitise nõude täielikuks rahuldamata jätmiseks, palub kostja neid asjaolusid arvestades kahjuhüvitist vähendada. Seejuures möönab eksperthinnang, et (muuhulgas hagejale väljastatud kosmeetilise proteesi mittekandmisest tingitud) õlavöötmelihaste ja õlaliigese pikaajaline inaktiviteet võib põhjustada lihasatroofiat, lihasfunktsiooni ja -jõudluse vähenemist, õlaliigese jäigastumist, mistõttu aja jooksul väheneb võimalus funktsionaalse käeproteesi parimaks sobitumiseks ning 7 sihtotstarbeliseks kasutamiseks, mis pikemas perspektiivis võib muuta võimatuks proteesi kasutamise. Lähtus hageja kahjuhüvitise nõue vaid ühest hinnapakkumisest. AS Ida-Tallinna Keskhaigla Magdaleena üksuse 17.03.2010 meditsiinilises ekspertiisis märgiti, et proteesi valmistamine tuleks tellida vastavat kogemust omavast firmast välismaalt, tehes eelnevalt hinnapäringu mitmesse erinevasse firmasse. Hageja poolt esitatud tõendite hulgas oli hageja pöördumine Venemaa Tervishoiu ja Sotsiaalse Arengu Föderaalagentuuri Peterburi G.A.Albrechti nimelise Teaduslik-praktilise Meditsiinilise ja Sotsiaalse Ekspertiisi, Proteesimise ja Invaliidide Rehabilitatsioonikeskuse poole ja pöördumisele saadud vastus. Vastusest nähtuvalt oli hageja kutsutud Peterburi konsultatsioonile ajavahemikul 22.-30.04.
3. Seega on tõendatud, et hagejal oli reaalne võimalus saada alternatiivne hinnapakkumine. Kostja maksis hagejale 2005 märtsis hüvitist 75 306 krooni, samuti maksab kostja hagejale igakuist hüvitist 9053 krooni, millele lisandub hageja poolt saadav invaliidsuspension. Seega on hageja saanud õnnetusega seoses märkimisväärse ühekordse hüvitise ja tema keskmine sissetulek on keskmisest kõrgem, mistõttu on paljasõnaline ja ebausutav väide, et Peterburist hinnapakkumise hankimine oli võimatu rahalistel põhjustel; 3) ei saa kostjalt hageja kasuks mittevaralise kahju summas 450 000 väljamõistmist pidada põhjendatuks. Kohtuotsusest ei nähtu, millist laadi mittevaralise kahju eest kohus hüvitise välja mõistis ning millised tõendid vastavat laadi kahju olemasolu tõendavad. Riigikohus asjas nr 3-2-1-34-05 leidis, et moraalse kahju tõendatuks lugemisel peab olema selgeks tehtud, milles selline kahju seisneb, st missugused on õnnetuse mittevaralised kahjulikud tagajärjed hageja jaoks. Iga kahjuliku tagajärje osas tuleb viidata tõenditele, mis seda kahjulikku tagajärge tõendavad. Seega on kohus mittevaralise kahju olemasolu hinnates rikkunud TsMS § 232 lg-t 1 ja § 442 lg-t
4. Kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks mittevaralise kahju väljamõistmisel arvestanud hageja süüd. Kohus oleks pidanud vähendama mittevaralise kahju suurust 30% võrra, mis vastab hageja süü suurusele toimunud õnnetuses. Juhul, kui kohus hageja süüd siiski arvestas, ent jättis selle kohtuotsuses välja toomata, on kohus rikkunud TsMS § 442 lg-t
5. Lähtudes kohtu poolt seoses varalise kahjuga tuvastatud süü protsendist, peaks 450 000 krooni suurune kahjuhüvitis kujutama endast 70% hagejale tekkinud mittevaralisest kahjust. Seega nimetatud süüprotsendist lähtuvalt tuleks kohtu hinnangul hagejale tekkinud mittevaralise kahju suuruse kohta pidada 642 857.14 krooni suuruseks. Nimetatud summa on põhjendamatult suur. Samuti ei selgu otsusest, miks kohus leidis, et raha muutuv väärtus annab just sellise tulemuse. Raha väärtus
6. aastal on võrreldes
7. aastaga langenud ligi 1,5 korda, võrreldes
8. aastaga aga mitte enam kui 25%. Kohtupraktika järgi tavapärase mittevaralise kahju suuruseks hagejal tekkinud vigastuste korral võiks olla ca 250 000 krooni, kusjuures nimetatud summat tuleks vähendada, arvestades hageja kaassüüd vähemalt 30%. Kohtuotsusest ei nähtu ka asjaolu, et kohus oleks mittevaralise kahju väljamõistmisel arvestanud kostja poolt hagejale välja makstud 75 306 krooni suuruse hüvitist. Sellega on kohus rikkunud TsMS § 442 lg-t
10. I. Belov vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Viru Maakohtu
11. augusti 2010 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) tugineb kostja eelkõige oma erijuurdluse kokkuvõttele, kohus on aga tuginenud eelkõige erapooletule Tööinspektsiooni tööõnnetuse uurimiskokkuvõttele. Võib öelda, et hagejaga juhtunud õnnetuse põhjuseks oli ebapiisav instrueerimine ning tema käsutuses olev puurmasin ja töökeskkond ei olnud piisavalt ohutud. Kohatu on kostja viide Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-2-27 suurema ohu allika mõiste sisustamisel. Kostja on korduvalt rõhutanud, et tegemist oli pealmaatööde teostamiseks mõeldud masina 8 katsetamisega allmaatöödel ning allmaatöö spetsiifika tõttu ei oleks hageja kostja töökorraldusi täitnud, kui ta oleks igakordselt esi puhastamiseks masinat peatanud. Pealmaatööde teostamiseks mõeldud masina kasutamine allmaatöödes on muutnud masina suurema ohu allikaks. Kostja poolt esitatud vastuväited varalise kahju osas ei olnud arutatud esimeses kohtuastmes. Kostja väidab, et puudub hinnang, kas proteesimine parandab hageja elukvaliteeti ja aitab taotletava eesmärgi saavutamist vähemalt 50%-lise tõenäosusega. Samas ei ole kostja ülalnimetatud asjaolu väljaselgitamiseks esitanud ühelegi eksperdile vastavat küsimust ega ole välja toonud vastavat argumentatsiooni kuni kohtuvaidluse lõpuni esimeses astmes; 2) on hageja tõendanud, et käe funktsionaalset proteesi ei ole võimalik saada Eestis. Hageja soovis tõepoolest tulevikus tehtavate kulutuste hüvitamist seoses raviteenusega, mille puhul on ekspertide kolleegium andnud hinnangu, et tegemist on käe funktsioonide osalise taastamisega. Hageja on tõendanud, et esineb vähemalt 50%-line keskmine tõenäosus tulemuse - proteesi funktsionaalse toimimise - saavutamiseks. Hageja on tõendanud hagiavalduses toodud kulutuste vajalikkust ja eesmärgipärasust ning sellise raviteenuse saamiseks tehtavad kulutused on hagejale toimunud õnnetusega põhjuslikus seoses. Hageja selleks, et saada hinnapakkumine konkreetselt välismaa äriühingult/haiglalt on saanud kutse sõita kliinikusse ning sooritada seal proteesi proovimine. Selline reis on seotud kulutustega isegi ühele üksi reisivale tervele inimesele, kuid I. Belovi näol on tegemist isikuga, kes vajab kõrvalist abi kõigis igapäevastes toimingutes. Kostja on viidanud enda poolt hagejale 2005 märtsis kollektiivlepingu järgse hüvitise 75 306 krooni maksmisele, samuti igakuise hüvitise maksmisele summas 9 053 krooni, millele lisandub hageja poolt saadav invaliidsuspension. Samas on hagejal olemas ka perekond (sh kaks alaealist last), hageja vajab lisaabi kõigis oma toimingutes ning tema puue põhjustab tal ka lisakulutusi. Seega ei saa hageja puhul rääkida ühe inimese reisikuludest Peterburi, vaid kohale peavad sõitma vähemalt kaks inimest, mis suurendab oluliselt tõendi saamiseks tehtavaid kulutusi. Samas ei ole ühtegi tõendit ega kinnitust selle kohta, et Peterburis tõepoolest valmistatakse kõnesolevat proteesi. Suulistele järelpärimistele saadud vastused viitavad sellele, et kuna juhtivaks proteesitootjaks maailmas on Otto Bock HealthCare GmBH, kasutavad ka muud riigid sellesama firma toodangut. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis viitaks sellele, et kostja poolt taotletavat raviteenust on võimalik saada kusagilt mujalt või, et teenuse maksumus oleks ükskõik millises teises lähiriigis võimalik hageja poolt taotletavast hinnast soodsamalt; 3) on kohus mittevaralise kahju summas 450 000 väljamõistmise põhjendanud. Asjaolu, et kohus mittevaralise kahju hüvitamist käsitlevas osas ei asu uuesti otsast peale tõendeid analüüsima, vaid kasutab juba samas kohtuotsuses olemasolevat analüüsi, on arusaadav ja põhjendatud ning vastab TsMS § 232 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 toodud nõuetele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Viru Maakohtu
13. augusti 2010 otsuse osaliselt mittevaralise kahju suuruse osas ning mõistab Eesti Energia Kaevandused AS-ilt välja I. Belovi kasuks mittevaralise kahju 15 319 eurot 24 senti. Muus osas tuleb jätta Viru Maakohtu
14. augusti 2010 otsus muutmata.
15. Tartu Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud osas, millega maakohus mõistis AS-ilt Eesti Energia Kaevandused välja I. Belovi kasuks töövigastusega tekitatud kahju hüvisena parema käe proteesimiseks 1 027 372.05 krooni. Ringkonnakohus nõustub maakohtu kõigi selles osas esitatud põhjendustega ning ei pea kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. 9 Maakohus on varalise kahju väljamõistmise osas õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ning kohaldanud materiaalõiguse normi ning ükski apellandi poolt apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda teisele seisukohale.
16. Asja materjalide kohaselt toimus 11.10.2004 hagejaga tööõnnetus, mille tagajärjel toimus ta parema käe traumaatiline amputatsioon. Arstliku ekspertiisi 07.05.2005 ja 08.03.2006 otsustega määrati hageja töövõime kaotuse protsendiks 80% ning püsiva töövõimetuse põhjuseks töövigastus. Tööõnnetuse toimumisel VÕS § 1050 alusel tööandja süüd eeldatakse ning vastutusest vabanemiseks peab ta tõendama, et ei ole süüdi. Kostja seisukoha kohaselt ei ole ta hagejaga toimunud tööõnnetuses süüdi ning aktis tööõnnetusega seotud poolte süüprotsendi määramise kohta (I kd tl 20) märgiti kostja süüks 70% humaansetel kaalutlustel, luues formaalse aluse hagejale kollektiivlepinguga ette nähtud hüvitise maksmiseks. Ringkonnakohus leiab, et kostja sellisel seisukohal puudub alus. Aktis tööõnnetusega seotud poolte süüprotsendi määramise kohta on määratud tööõnnetuse poolte süü protsent järgmiselt: tööandja - 70%, I. Belov – 30%. Ebaõige on apellandi väide, et 27.01.2005 aktis süüprotsendi määramise kohta märgitud süüprotsent ei oma mitte mingisugust seost erijuurdluse kokkuvõttes tuvastatud asjaoludega. Nähtuvalt aktis märgitust tutvus töökeskkonna nõukogu tööõnnetuse poolte süü protsendi määramisel muu hulgas ka erijuurdluse kokkuvõttega. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole hagejal kahju tekkimises süüdi. Ida-Virumaa tööinspektsiooni tööõnnetuse uurimiskokkuvõtte kohaselt (I kd tl 18-19) oli tööõnnetuse üheks põhjuseks tööandjapoolne puudulik töökeskkonna sisekontroll kehtestatud juhendite nõuete täitmise üle, millega ta rikkus TTOS § 13 lg 1 p-i 1 ja Vabariigi Valitsuse 18.06.

§ 3lg-t 2.

Kostja ei ole asjas tõendanud seda, et tema poolt oli tehtud kõik selleks, et oleks tagatud TTOS § 13 lg 1 p-i 1 ja Vabariigi Valitsuse 18.06.

§ 3lg 2 täitmine.

Erijuurdluse kokkuvõttele lisatud väljavõtted juhendamisest (I kd tl 72-74), käitlejate sobivuse tõendamise protokoll (I kd tl 76) ja käitleja sobivuse tunnistus I. Belovile (I kd tl 77) ei lükka ümber tööõnnetuse uurimiskokkuvõttes tuvastatut selle kohta, et I. Belovil oli lühike väljaõppeaeg tööks uuel seadmel ning tööandja teostas puudulikult töökeskkonna sisekontrolli kehtestatud juhendite täitmise üle. Eelnimetatut kinnitab ka erijuurdluse kokkuvõte, milles on tehtud kostjale ettepanek viia läbi teatud töötajate kategooriate osas täiendav tööohutusalane juhendamine. Alusetu on apellandi väide, et ühestki tõendist ei nähtu põhjuslik seos kostja väidetava rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel. Kostja poolt TTOS § 13 lg 1 p-i 1 ja Vabariigi Valitsuse 18.06.

§ 3

lg 2 rikkumine on otseses seoses sellega, et 11.10.2004 toimus hagejaga raske tööõnnetus.

1. Vastavalt VÕS § 1056 lg-le 2 asja või tegevust loetakse suurema ohu allikaks, kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli. Kui asjale või tegevusele sarnase ohu allika puhul on seadusega juba ette nähtud vastutus, sõltumata allikat valitsenud isiku süüst, eeldatakse, et asi või tegevus on suurema ohu allikas. Lähtudes VÕS § 1056 lg-st 2 saab suuraugupuurmasinat SMAG GB 280/4,7 lugeda suurema ohu allikaks, kuid samas ei oma see asjaolu asja lahendamise seisukohalt tähtsust. Kostja suhtes ei ole kohaldatav VÕS §-st 1056 tulenev riskivastutus, sest hageja tegutses kostja valduse teenijana.
2. Vastavalt VÕS § 130 lg-le 1 isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, 10 sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Antud juhul on hageja kulud käeproteesi paigaldamiseks vaadeldavad kahjustamisest tekkinud kuluna ning maakohus on põhjendatult välja mõistnud kostjalt hageja kasuks töövigastusega tekitatud kahju hüvisena parema käe proteesimiseks 1 027 372.05 krooni. Ebaõige on apellandi väide, et asjas puudub selgus, kas kõnealune proteesimine parandaks oluliselt hageja elukvaliteeti või mitte. Lähtudes Otto Bock HealthCare GmBH selgitusest (I kd tl 138) on I. Belovil on väga hea lihaskoordinatsiooni võime; uue proteesiga saaks I. Belov tõsta kuni 6-kilogrammiseid esemeid ja pärast 4-nädalase ergoteraapilise treeningu läbiviimist saab hageja sooritada ka muid igapäevaseks toimetulekuks vajalikke toiminguid. Samuti nähtub
3. märtsil 2010 läbiviidud meditsiinilisest ekspertiisist I. Belovi tervisliku ja funktsionaalse seisundi kohta (II kd tl 76-79), et funktsionaalne protees parandab elukvaliteeti ja võimet sooritada igapäevatoiminguid ning loob eeldused ka lihtsama töö tegemiseks (parandab teataval määral töövõimet). Apellandi väite kohaselt ei ole kohus viidanud mitte ühelegi tõendile, millest nähtuks, et proteesimine omaks tõendatud meditsiinilist efektiivsust ning, et käe funktsioonide täitmise saavutamine omaks vähemalt 50%-list tõenäosust. Oma väites on apellant tuginenud ravikindlustuse seaduse § 27 lg-le 3, mille kohaselt haigekassa võib sõlmida lepingu kindlustatud isikule välisriigis tervishoiuteenuse hüvitise võimaldamiseks muuhulgas siis, kui taotletaval tervishoiuteenusel on tõendatud meditsiiniline efektiivsus (p 3) ning taotletava tervishoiuteenuse eesmärgi saavutamise keskmine tõenäosus on vähemalt 50 protsenti (p 4). Ringkonnakohus leiab, et Otto Bock HealthCare GmBH selgitusega ning AS Ida-Tallinna Keskhaigla Magdaleena üksuse 17.03.2010 meditsiinilise ekspertiisiga on tõendatud käeproteesi meditsiinilise efektiivsuse. Samuti on nimetatud tõenditega tõendatud asjaolu, et funktsionaalne protees võimaldab sooritada igapäevatoiminguid ja loob eeldused lihtsama töö tegemiseks, s.o taotletavaks eesmärgiks on antud juhul igapäevatoimingute ja lihtsama töö tegemine ning kõigi eelduste järgi funktsionaalse proteesi paigaldamisega see ka saavutatakse.
4. Iseenesest õige on apellandi väide, et tehes eelnevalt hinnapäringu mitmesse erinevasse firmasse oleks hageja saanud valida võib-olla mõne odavama pakkumise, kuid samas, arvestades hageja piiratud rahalisi võimalusi, nõustub ringkonnakohus hagejaga, et hinnapakkumiste küsimine oleks olnud seotud täiendavate rahaliste vahenditega ja tal ei ole neid võimalik kanda. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja seose hinnapakkumisega arsti konsultatsiooniks kulutanud 17 641.23 krooni (I kd tl 142-165) ning ei ole mõistlik eeldada, et ta peaks tegema kulutusi ka teiste hinnapakkumiste küsimiseks.
5. Apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud väljamõistetud mittevaralise kahju suuruse osas. Ringkonnakohus vähendab maakohtu poolt väljamõistetud mittevaralist kahju ning mõistab välja kostjalt hageja kasuks 15 319 eurot 24 senti. Maakohus on vaidlustatud otsuses märkinud, millist laadi mittevaralise kahju eest kohus hüvitise välja mõistis ning apellandi vastupidine väide on alusetu. VÕS § 128 lg 5 järgi mõistetakse mittevaralise kahjuna eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 130 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul maksta seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Seega eeldatakse VÕS § 130 lg 2 järgi mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. Küll aga oleneb hüvitise suurus kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Antud juhul nõuab hageja mittevaralise kahju väljamõistmist seoses parema käe traumaatiline 11 amputatsiooniga. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada VÕS § 130 lg 2 järgi suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastusega seoses. Hageja on tuginenud õnnetusejärgsele füüsilisele valule ja läbielamistele, tal on püsiv väljanägemise muutus ja elukvaliteedi ja heaolu langus. Praeguses asjas on iseenesest asjakohased hageja väited selle kohta, et käe traumaatiline amputatsiooni põhjustas tema elukvaliteedi ja heaolu languse. Maakohtu otsusest nähtuvalt on kohus mittevaralise kahju suuruse määramisel arvestanud hageja valu ja kannatusi, samuti heaolu langust, mis on tingitud piirangutest isiku tegevuses ning elukorralduses ja tööõnnetuse asjaolusid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ja ka mittevaralise kahju suurusega 450 000 krooni. Samas on õige apellandi väide, et maakohus ei ole mittevaralise kahju väljamõistmisel arvestanud VÕS § 139 lg-ga 1, mille kohaselt kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Antud juhul on määratud hageja süü astmeks tööõnnetuses 30%, ta ei ole seda vaidlustanud. Ringkonnakohus leiab, et arvestades kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel tuleb mittevaralise kahju hüvitist vähendada. Samuti on õige apellandi väide, et mittevaralise kahju hüvitisest tuleb maha arvata hageja poolt kollektiivlepingu lisa nr 2 alusel hagejale veebruaris 2005 tasutud summa 75 306 krooni (I kd tl 88). Vastavalt kollektiivlepingu lisa 2 punktile 2.1.16.2 kohustus tööandja maksma töövigastuse tagajärjel invaliidistunud töötajale ühekordselt toetuseks püsiva osalise töövõimetuse puhul (kuni 80%) 6 kuu keskmist töötasu. Nimetatud toetus on käsitletav mittevaralise kahju hüvitisena ning seetõttu tuleb see maha arvata väljamõistetavast hüvitisest. Kõike eeltoodut arvestades tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitis 239 694 krooni (450 000 – 135 000 – 75 306 = 239 694), s.o 15 319 eurot 24 senti.
6. Arvestades hagi osalist rahuldamist, tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud maakohtus jätta 55,88% ulatuses Eesti Energia Kaevandused AS-i kanda ja 44,12% ulatuses Igor Belovi kanda. Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta 85,76% ulatuses AS Eesti Energia Kaevandused kanda ja 14,24% ulatuses Igor Belovi kanda. Andra Pärsimägi Üllar Roostoja 12 Viivi Tomson