Obsah (4)

§ 88§ 6§ 113§ 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 23. mai 2011 Tartu Tsiviilasja number 2-09-45598 Tsi

§ 88

lg 8 sätestab rahaliselt põhikohustuselt intressi, mitte viivise (viivisintressi) tasumise. Kohus oli seisukohal, et

§ 88

lg 8 sätestatud täitmise järjekord on kohaldatav kokkulepitud intressiga (mitte viivisega) võlakohustuste puhul. Viivise mahaarvamine esmajärjekorras koos kulutuste ja intressiga on võimalik siis, kui pooled on selles eelnevalt kokku leppinud.

§ 88

on dispositiivne ning annab pooltele võimaluse ebapiisava makse tegemise puhuks kokku leppida teistsuguses võlakohustuse täitmise järjekorras, kui on sätestatud

§ 88lg-s 8.

3 Tulenevalt kostja poolt aktsepteeritud tööde mahust ja hinnast, mis nähtub aktist nr 7 ning arve nr 86 osalisest tasumisest, on kostja jätnud tasumata hageja poolt tehtud töö eest 9 000 krooni, mis tuleb kostjalt välja mõista. Viivis perioodi 08.08.2009 - 30.10.2009 eest võlasummalt 15 000 krooni on (83x0,15%x15000) 1867.50 krooni. Viivis alates 31.10.2009 kuni kohtuotsuse tegemiseni võlasummalt 9 000 krooni on (402x0,15%x9000) 5 427 krooni. Kokku tuleb kostjalt välja mõista viivis 7294.50 krooni kohtuotsuse tegemise päevaks. Kuni põhivõla 9000 krooni tasumiseni tuleb kostjal maksta viivist 0,15 % päevas alates 07.12.2010 iga viivitatud päeva eest. Ehituse töövõtulepingu p-s 3.2.

1. on pooled kokku leppinud, et „Punktis 6 nimetatud summa mittetähtaegsel tasumisel on Töövõtjal õigus nõuda viivist 0,15 % päevas Lepingu summast, kuid mitte rohkem kui 10 % Lepingu summast.“ Lepingu punkt 6.1 kohaselt oli lepinguga ettenähtud tööde hind 290 000 krooni koos käibemaksuga. Akti nr 7 kohaselt oli lepingu maksumus tänu täiendavatele kokkulepetele suurenenud 306 431.49 kroonini. Aktist nr 7 nähtub, et pooled sõlmisid täiendavaid kokkuleppeid töövõtulepingu nr 10/102 raames. Kohus oli seisukohal, et need täiendavad kokkulepped olid töövõtulepingu osadeks, millele laienesid lepingus kokkulepitud õiguskaitsevahendid. Kohus oli seisukohal, et kohaldamisele kuulub töövõtulepingus nr 10/102 p-s 3.2.2 kokkulepitud viivise määr 0,15 % päevas, kuid kohaldamisele ei kuulu viide lepingu summale. Vastasel korral võib väike osa tasumata lepingusummast kaasa tuua õiguse nõuda ebaproportsionaalselt suurt viivist. Kohus ei pidanud mõistlikuks ja põhjendatuks ka kostja seisukohta, et nõutava viivise maksimaalmäär on piiratud 10 %-ga tasumata arvest. Sellist kokkulepet ei ole poolte vahel sõlmitud ning lepingu sõnastust lugedes ei saa seda mõistlikult järeldada. Kohus jättis rahuldamata kostja leppetrahvinõude hageja vastu. Ehituse töövõtulepingu p 4.1 kohaselt oli tööde teostamise lõpptähtaeg 30.11.
2. Hiljemalt 01.12.2007 oli kostjale teada, et töö ei valmi tähtajaks. Hageja on seisukohal, et sellest kuupäevast hakkas kulgema

§-s 159 lg 2 sätestatud mõistlik aeg leppetrahvi nõudmiseks, mis hageja arvates võiks olla kolm kuud. Kostja esitas hageja vastu leppetrahvi nõude 24.03.2010, s.o enam kui 2 aastat hiljem. Kohus oli seisukohal, et lepinguliste kohustuste täitmisega viivitamise eest leppetrahvi tasumise nõude esitamine rohkem kui 2 aastat pärast lepingu täitmise tähtaja möödumist on toimunud ebamõistlikult hilja. Kostja on kaotanud õiguse nõuda leppetrahvi. Lisaks on pooled pärast lepingu tähtaja möödumist leppinud akti nr 7 kohaselt kokku 18.03.2008 ja 23.01.2009 täiendavate tööde tegemises. Kui kostja arvates oli tööde teostamise lõpptähtaeg 30.11.2007 sedavõrd oluline, et sellest tähtajast mittekinnipidamise tõttu tuleb hagejal maksta leppetrahvi, oleks kostja pidanud kõik vastavasisulised nõuded esitama täiendavate kokkulepete sõlmimisel. Kostja taotlus kahju hüvitise nõude tasaarvestuse tegemiseks tuleb jätta rahuldamata. Kostja ei ole tõendanud tal kahju tekkimist. Kostja väitel tekkisid temal kahju aastatel 2007-2009, kuid esimest korda esitas kostja hagejale info kahjude tekkimise kohta 23.04.2010 kirjas, olles eelnevalt tasunud hagejale arvete alusel 11.08.2009, 25.08.2009 ja 30.10.2009 kokku rohkem kui 20 000 krooni. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Karpov esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. detsembri 2010 otsuse tühistamist osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 7 294.50 krooni viivise katteks ja viivis 0,15% päevas tasumisega viivitatud põhivõlalt 9000 krooni alates 07.12.2010 ning millega jäeti menetluskulud apellandi kanda. OÜ Karpov palub teha uus otsus, millega jätta hagi vaidlustatud osas rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 4 1) on 15.01.2010 hageja saldoteatise ja hageja 15.03.2010 elektronkirjaga kostjale tõendatud, et kostja võlgnes hagejale hageja arvestuse kohaselt 9 000 krooni ning, et hageja viiviseid kostja võlgnevuselt ei arvestanud ja nende tasumist ei nõudnud. Kohus ei andnud hinnangut kostja eelpoolviidatud väidetele ega analüüsinud sellekohaseid tõendeid. Samuti ei ole kohus võtnud seisukohta kostja taotluse osas viiviste vähendamiseks; 2) ei sisalda lepingu p 3.2.2 lepingu summat, samuti ei tuvastatud asjas poolte tahet tähistada sama lepingu samas punktis sama terminiga erinevaid mõisteid. Seaduse kohaselt võib võlgnikult viivitusintressi nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral ning seadus ei sätesta, nagu võiks viivitusintressi intressimäära arvestamise aluseks olla mingi muu summa, kui võlgniku poolt võlgnetav rahaline kohustus ise. Samuti ei ole lepingu p-s 3.2.2 pooled sõlminud seadusest sätestatust erinevat kokkulepet. Seega võib lepingu p-st 3.2.2 aru saada selliselt, et selles kasutatud termin „lepingu summa“ tähistab lepingust tulenevat summat, mida võlgnik vaadeldaval ajahetkel võlausaldajale lepingu alusel võlgneb. Mõiste „lepingu summa“ lepingu p 3.2.2 tähenduses tähendabki võlgniku lepingust tulenevate täitmata rahaliste kohustuste summa, mitte aga täidetud ja täitamata kohustuste kogumahtu. Vastavalt 06.12.2010 otsusele moodustab täitmata rahaliste kohustuse summa 9 000 krooni. Kuna „lepingu summaks“ on 9 000 krooni, siis viivise piirmääraks, millest suuremat viivist ei tohi nõuda, on 900 krooni. Maakohus jättis p-s 3.2.2 sisalduva kokkuleppe viivise piirmäära kohta tähelepanuta. Samuti on kostjale teadaolevalt õiguspraktikas viivisenõude põhjendatuse ja mõistlikkuse hindamisel alati lähtutud mitte niivõrd viivisenõude suurusest absoluutarvudes, kuivõrd just viivisenõude summa suhtest võlgnetava põhinõude summasse. Võlgniku poolt täidetud rahaliste kohustuste maht ei oma viivisearvestuse seisukohast mitte mingit tähtsust; 3) jättis kohus kohaldamata

§ 6lg 1 ja Ts

ÜS § 138. Kohus ei ole viidatud normide kohaldamata jätmist põhjendanud. Riigikohus asjas nr 3-2-1-132-09 leidnud, et hageja viivisenõue pidi olema kostjale ettenähtav talle tasumiseks esitatud arvetest, lepingutes kokkulepitud viivitusintressist ja kostjale esitatud viivisenõuetest ning ei saa seetõttu olla vastuolus hea usu põhimõttega. TsÜS § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Ka viivisenõue võib olla hea usu põhimõttega vastuolus. Võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju. Viivisenõude olemasolul saldoteatiste esitamine viiviseta võib olla erandlikuks asjaoluks, mis annab aluse kohaldada viivisenõude suhtes hea usu põhimõtet. 15.01.2010 kostjale saadetud teatises oli kirjutatud, et kostja võlgnes hagejale 9 000 krooni ja mitte mingeid intresse ega viiviseid. Asja lahendamisel tulebki lähtuda saldoteatises märgitud andmetest. Viivisenõuet ei sisalda ka hageja varasemad 20.07.2009 ja 29.07.2009 kirjad kostjale. Kohus ei ole kostja poolt esitatud dokumentide ja viivise puudumise osas seisukohta võtnud. Isegi juhul, kui hageja ei oleks oma viivisenõude minetanud hea usu põhimõttega vastuolus oleva käitumise tõttu, võib hageja hea usu põhimõtte vastane käitumine koosmõjus kostjapoolse kohustuste täitmise märkimisväärse ulatusega olla aluseks viivisenõude olulisele vähendamisele

§ 113lg 8 ja § 162 alusel.

Kostja esitab viivise vähendamise nõude ka apellatsioonimenetluses; 4) tegi kostja 24.11.2010 kompromissiettepaneku, mille hageja lükkas tagasi. Kostja palub, arvestades tema poolt hagejale tehtud kompromissiettepanekut ning jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Samuti võib hageja nõuet kostja vastu vaid äärmisel juhul lugeda põhjendatuks ja on ebaõiglane jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

1. OÜ Evari Ehitus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. 5 Vastuväidete kohaselt: 1) omab hageja kostja vastu viivisenõuet ja ei ole seda minetanud. Kostja on andnud 15.01.2010 saldoteatistele ning hageja raamatupidaja 15.03.2010 e-kirjas kajastatud saldoteatisele ebaõige õigusliku tähenduse. Saldoteatis kujutab endast üksnes raamatupidamislikku dokumenti, mis on raamatupidaja poolt koostatud raamatupidamises kajastatud numbritest ja arvetest lähtudes, mitte aga poolte vahel sõlmitud lepingutest ega hageja poolt kostja suhtes rakendatud õiguskaitsevahenditest. Hageja raamatupidaja poolt allkirjastatud saldoteatises ning saadetud e-kirjas raamatupidaja üksnes kinnitab, et kostjale väljastatud arvest nr 86 on hageja raamatupidamises kajastatud andmete kohaselt tasumata 9 000 krooni. Saldoteatise esitamisest on meelevaldne järeldada, et sellega raamatupidaja loobus hageja suhtes 11.09.2009 maksekäsu kiirmenetluse raames esitatud viivisenõudest; 2) on asjakohatu kostja viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-132-
2. Nimetatud Riigikohtu lahendis esitati saldoteatis pikema aja jooksul – st viivisenõuet ei olnud võlgnikule varemalt esitatud ning pikemat aega ei olnud viiviseid kajastatud ka võlgnikule väljastatud saldoteatistel. Antud juhul on tegemist aga olukorraga, kus kostja ei täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt, mistõttu hageja esitas 23.09.2009 maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles nõudis hageja kostjalt lisaks põhivõlgnevusele ka viiviste tasumist. Kõnealune saldoteatis väljastati hageja raamatupidaja poolt kostjale alles 15.01.
3. Seega oli viivisenõue kostja vastu enne saldoteatise saatmist juba maksma pandud. Seega on kohus õigesti leidnud, et hagejal on kostja vastu viivisenõue ning kohus on õigesti selle nõude rahuldanud; 3) on kohus õigesti tõlgendanud lepingu p-s 3.2.2 kokkulepitut. Poolte vahel 10.10.2007 sõlmitud lepingu p 3.2.2 sätestab, et „p-s 6 nimetatud summa mittetähtaegsel tasumisel on töövõtjal õigus nõuda viivist 0,15% päevas lepingu summast, kuid mitte rohkem kui 10% lepingu summast.“ Kostja leiab, et p 3.2.2 ei sätesta, mida tuleb lugeda „lepingu summaks“. Lepingu p-s 3.2.2 on tehtud viide lepingu p-s 6.1 sätestatud lepingu hinnale (s.o 290 000 krooni). Seega on lepingu p-s 3.2.2 sätestatud viivisenõue piiratud 10%-ga lepingu hinnast (ehk 29 000 krooniga). Järelikult lepingu p 3.2.2 alusel oleks hageja võinud nõuda viiviseid ka selliselt, et oleks nõudnud arve nr 86 tasumisega viivitamise eest igapäevaselt viivist 0,15% kogu lepingu hinnast (ehk 435 krooni päevas), kuid see ei oleks kooskõlas olnud poolte tegeliku tahtega nimetatud punkti formuleerimisel. Just eeltoodud põhjusel tuleb lepingu p-s 3.2.2 poolte poolt kokku lepitut mõista selliselt, et hagejal on õigus nõuda viivist 0,15% võlgnetavalt summalt, kuid mitte rohkem kui 10% kogu lepingu hinnast. Selline tõlgendus on kooskõlas poolte tegeliku tahtega. Lepingu p 3.2.2 teist poolt (s.o pärast koma) on pooled lepingu sõlmimiselt mõistnud sellisena, et hageja viivisnõue on piiratud 10% lepingu kogumaksumusest, mitte 10% võlgnetavast summast; 4) on kohus õiguspäraselt jätnud rahuldamata kostja taotluse viiviste vähendamiseks. Kostja õigustab ennast asjaoluga, et ta on tervelt 97% lepingulisest kohustustest hageja ees täitnud, mistõttu on hageja pahauskselt tulnud temalt 3% sisse nõudma ning seega ei ole hagejal õigust viiviseid võlgnetavalt summalt

§ 113lg 8 alusel nõuda.

Hageja ei nõustu kostja väitega, et käesoleval juhul kuuluks kohaldamisele

§ 113lg 8.

Hageja ei ole pahauskselt käitunud ega ole tegemist ka ebamõistliku viivisemääraga, mistõttu kostja viivisenõude vähendamise taotlus on põhjendamatu; 5) on kohus põhjendatult jätnud menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Kostja teeb viite oma 24.11.2010 seisukohtades tehtud kompromissiettepanekule ning palub sellele tuginedes tühistada maakohtu otsuse menetluskulude kostja kanda jätmise osas. Hageja arvates ei olnud kostja poolt 24.11.2010 tehtud kompromissiettepanek tõsiseltvõetav. Hageja on kostja käitumise tõttu kandnud märkimisväärseid kulutusi nii riigilõivu kui õigusabikulude näol, mistõttu 9 000 kroonine kompromissiettepanek maakohtu menetluse sellises staadiumis ei olnud mõistlik ja vastuvõetav. 6 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja Tartu Maakohtu
2. detsembri 2010 otsust tuleb muuta menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu
3. detsembri 2010 otsuse muutmata. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsust osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 7 294.50 krooni viivise katteks ja viivise 0,15% päevas tasumisega viivitatud põhivõlalt 9 000 krooni alates 07.12.2010 ning jäeti menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust vaid vaidlustatud osas.
4. Apellandi väite kohaselt kuna hageja poolt talle saadetud 15.01.2010 saldoteatises ja 15.03.2010 elektronkirjas ei ole mainitud viivised, siis on hageja kaotanud viivisenõude ja selle esitamine ei kooskõlas hea usu põhimõttega.

§ 113

lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Ringkonnakohus leiab, et hageja viivisenõue pidi olema kostjale ettenähtav talle tasumiseks esitatud arvetest, lepingus kokkulepitud viivitusintressist ja maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduses esitatud viivisenõudest ning ei saa seetõttu olla vastuolus hea usu põhimõttega. Nähtuvalt asja materjalidest leppisid pooled 10.10.2007 sõlmitud ehituse töövõtulepingu (tl 20-22) punktis 3.2.

1. kokku, et „Punktis 6 nimetatud summa mittetähtaegsel tasumisel on Töövõtjal õigus nõuda viivist 0,15% päevas Lepingu summast, kuid mitte rohkem kui 10% Lepingu summast.“ Viivise määr 0,15% päevas on märgitud ka arvele nr 86 (tl 26). Kuna hageja on oma kirjades kostjale 20.07.2009 ja 29.07.2009 nõudnud muuhulgas arve nr 86 tasumist, siis on ta ühtlasi nõudnud ka viivist, sest arvele oli märgitud lepingust tulenev viivise määr. Hageja on märkinud viivisenõude Pärnu Maakohtule 11.09.2009 esitatud maksekäsu kiirmenetluse avalduses (tl 2-3). Hageja poolt kostjale saadetud 15.01.2010 saldoteatises ja 15.03.2010 elektronkirjas viivise nõude mittenimetamine ei muuda juba eelnevalt kostjale esitatud viivisenõuet hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Hageja ei ole sellise käitumisega kuritarvitanud oma õigusi, käitunud vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju. Lähtudes eeltoodust on ebaõige apellandi väide, et hageja on kaotanud viivisenõude hea usu põhimõttest tulenevalt.
2. Apellant on esitanud maakohtule taotluse viiviste vähendamiseks, arvestades hageja käitumist võlasuhtes ja muid asjaolusid (tl 45). Vastavalt

§ 113

lg-le 8 võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule.

§ 162

lg 1 alusel kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul puuduvad

§ 162

lg-s 1 nimetatud asjaolud, mis annaksid aluse hageja poolt nõutava viivise vähendamiseks. Kostja on kinnitanud oma võlgnevust 9 000 krooni (tl 56), kuid ei ole seda vabatahtlikult tasunud. Ainuüksi asjaolu, et kogu lepingu summast moodustab võlgnevus ligikaudu 3%, ei ole aluseks viivise vähendamisele. Apellant ei ole esile toonud muid selliseid asjaolusid, mis oleksid aluseks viivise vähendamisele (lepingupoolte majanduslik seisund jms). 7

1. Maakohus on õigesti tõlgendanud poolte vahel 10.10.2007 sõlmitud ehituse töövõtulepingu nr 10/102 punkti 3.2.
2. ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Vaidlusaluse punkti kohaselt „Punktis 6 nimetatud summa mittetähtaegsel tasumisel on Töövõtjal õigus nõuda viivist 0,15% päevas Lepingu summast, kuid mitte rohkem kui 10% Lepingu summast“ (p 3.2.2.). Kuna

§ 113

lg 1 kohaselt on viivist võimalik nõuda rahalise kohustusega täitmisega viivitamise korral arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest, siis on õigesti maakohus sidunud viivise 0,15% päevas võlguoleva summaga, s.o rahalise kohustusega, mis on muutunud sissenõutavaks. Samuti on maakohus õigesti viivise lõppsuuruse (10 %) määramisel lähtunud lepingu punktis 6 sätestatud lepingu kogusummast, mitte aga aluseks võtnud täitmata kohustuse suuruse. Lähtudes eeltoodust tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata osas, millega vaidlustati viivise 7 294.50 krooni väljamõistmist ning viivise 0,15% päevas tasumisega viivitatud põhivõlalt 9 000 krooni alates 07.12.2010 väljamõistmist, sest selles osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud.

1. Apellatsioonkaebus on põhjendatud menetlusekulude jaotuse vaidlustamise osas. Hageja esitas hagi põhivõla 11 857.50 krooni väljamõistmiseks kostjalt, kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja põhivõla 9 000 krooni, s.o hagi rahuldati 75,9% ulatuses ja jäi rahuldamata 24,1% ulatuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud maakohtus 75,9% ulatuses kostja kanda ja 24,1% ulatuses hageja kanda. Kostja poolt maakohtule 25.11.2010 esitatud täiendavates seisukohtades sisalduv kompromissiettepanek ei ole aluseks menetluskulude jagamisele TsMS § 163 lg 2 kohaselt. Kuna kostja oli tunnistanud võlga 9 000 krooni hageja ees juba eelnevalt (saldokinnitus 21.01.2010) ning vaatamata sellele ei tasunud seda, siis on õige vastustaja seisukoht, et kostja kompromissiettepanek menetluse sellises staadiumis ei olnud mõistlik ja seetõttu oli hageja õigustatud seda mitte vastu võtma.
2. Arvestades apellatsioonkaebuses esitatud nõuete osalist rahuldamist jäävad menetluskulud ringkonnakohtus 66,7% ulatuses apellandi kanda ja 33,3% ulatuses vastustaja kanda. Andra Pärsimägi Üllar Roostoja 8 Viivi Tomson