KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 20. mai 2011 Tartu Tsiviilasja number 2-10-24277 Tsi

§ 24

lg 4 kohaselt juhul, kui töövaidluskomisjon avalduse täielikult või osaliselt rahuldab, võib teine pool esitada kohtule taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. Sel juhul on hageja töövaidluskomisjoni poole pöördunud isik ja kostja kohtule taotluse esitanud pool.

§ 24

lg 3 sätestab, et hagis võib esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. Seega oleks kohus pidanud hagimenetluses läbi vaatama ainult alljärgnevad nõuded: mõista välja saamata jäänud töötasu perioodil detsember 2009 kuni märts 2010; tagastada ebaseaduslikult kinni peetud töötasu summas 4 881.80 krooni; tühistada 25.03.2010 käskkirjaga nr 1-3/10 määratud distsiplinaarkaristus; 2) ei ole poolte vahel vaidlust, et vastustaja töötasu oli vastavalt töölepingule 4350 krooni kuus. Seega oleks vastustaja saanud perioodi detsember 2009 kuni märts 2010 eest nõuda maksimaalselt 17 400 (4 x 4350) krooni. Vastustaja on kohtuistungitel kinnitanud, et sai sel perioodil kätte 2680 krooni või 2684 krooni, kuid esitas esialgu (10.08.2010 istung) nõude 4 summas 17 400 krooni, täpsustades seda hiljem (16.11.2010 istung) ja esitas nõude summas 14 716 (17 400 – 2684) krooni. Samas on vastustaja teadlikult jätnud kajastamata asjaolu ja vaidlustamata ka apellandi korduvad väited selle kohta, et vastustajale on töövaidluskomisjoni 19.05.2010 otsuse alusel välja makstud 8700 krooni. Kuigi kohus on nimetatud asjaolu ka otsuses kajastanud, ei ole seda otsuse tegemisel arvesse võetud. Samuti puuduvad otsuses põhjendused, miks antud asjaolu ei arvestatud. Samuti ei ole kohus võtnud arvesse vastuolusid vastustaja ütlustes nii raha saamise kui ka summade osas. Nimelt tunnistas vastustaja töövaidluskomisjoni 13.05.2010 istungil, et kirjutas omakäelise kinnituse raha saamise kohta 2009 detsembri ja 2010 jaanuari kuu eest summas 7010.70 krooni. Samuti kinnitas vastustaja peale apellandi esindaja kinnitust, et detsembri ja jaanuari kuu eest on raha välja makstud, et on “nõus tööandja arvestustega”. Seega kinnitas vastustaja töövaidluskomisjonis, et on saanud 2009 detsembri ja 2010 jaanuari eest kätte kokku 9694.70 krooni ning tal on saamata töötasu perioodi 2010 veebruar ja märts eest, mida tööandja oli nõus maksma. Viidatud 8700 krooni maksti vastustajale töövaidluskomisjoni 19.05.2010 otsuse alusel. Seega puudub vastustajal faktiliselt nõue perioodi detsember 2009 kuni märts 2010 palga osas. Samas on kohus välja mõistnud veebruari ja märtsi 2010 eest 14 716 krooni (ehk vastustaja poolt 16.11.2010 istungil esitatud nõude täies ulatuses perioodi detsember 2009 kuni märts 2010 eest). Seda vaatamata sellele, et otsuse p 6 alap-s 1 on kohus tuvastanud, et hageja kinnitab töötasu kätte saamist 2009 detsembri ja 2010 jaanuari eest; 3) on kohus otsuse p-s 6 tuvastanud, et apellandi esindaja tunnistas 25.03.2010 käskkirja nr 1-3/10 tühisust, kuid samas on kohus tühistanud 25.03.2010 käskkirja nr 1-3/10. Tühist akti ei ole võimalik tühistada. Küll oleks kohus võinud tuvastada käskkirja tühisust, kuid nimetatud nõuet vastustaja menetluses ei esitanud; 4) juhtis apellant juba 10.08.2010 kohtuistungil kohtu tähelepanu asjaolule, et vastustaja on esitanud samaaegselt avaldused nii töövaidluskomisjoni (29.06.2010) kui ka kohtusse (02.07.2010) ning esitas kohtule tutvumiseks ka Tööinspektsiooni Ida Inspektsiooni töövaidluskomisjoni 05.08.2010 otsuse töövaidlusasjas nr 9.1-2/2258-2010, jättis kohus nimetatud asjaolu tähelepanuta ning menetles vastustaja poolt õigusliku aluseta esitatud nõudeid (

§ 4lg 2).

Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-48-08 p-des 13 – 15 asunud muuhulgas seisukohale, et töövaidlust algatav isik võib

§ 4

lg 2 järgi pöörduda individuaalse töövaidluse lahendamiseks kas töövaidluskomisjoni või kohtusse. Kui töövaidluskomisjoni otsusega ei ole rahul töövaidluse töövaidluskomisjonis algatanud isik, võib ta

§ 24

lg 3 teise lause järgi esitada hagis üksnes samad nõuded, mis ta esitas töövaidluskomisjonile. Kui kohtusse pöördub isik, kelle vastu töövaidluskomisjonis töövaidlus algatati, loetakse töövaidluskomisjonile esitatud avaldus

§ 24lg 5 järgi hagiavalduseks.

Kuna töövaidluskomisjonile esitatud avalduses sisaldunud nõuded loetakse hagiavalduse nõueteks, ei saa hagis teistsuguseid nõudeid esitada. Seega tuleb kohtule esitada samad nõuded nagu töövaidluskomisjonile. Kohus vaatab läbi sama vaidluse, mille vaatas läbi ka töövaidluskomisjon. Riigikohtu seisukohast tulenevalt puudus kohtul õiguslik alus menetleda vastustaja poolt 10.08.2010 ja 16.11.2010 istungitel esitatud nõudeid tsiviilasja nr 2-10-24277 raames. Eeltoodu puudutab alljärgnevaid vastustaja poolt suuliselt 10.08.2010 istungil esitatud nõudeid: mõista välja ebaseaduslikult kinni peetud 4881.80 krooni; lõpetada 18.06.2008 sõlmitud tööleping; mõista välja hüvitised TLS § 109 lg 1 ja § 100 lg 4 alusel; kohustada tööandjat tagastama tööraamat, ning 16.11.2010 istungil esitatud nõudeid: lõpetada töösuhe alates 14.06.2010; nõue saamata jäänud töötasu perioodi aprill kuni juuni 2010 eest summas 10 657.50 krooni; mõista välja hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel summas 13 050 krooni. 5 Kohus oleks pidanud selgitama vastustajale asjaolu, et vastustajal on võimalus nimetatud nõuded esitada iseseisva hagina ning neid menetletakse eraldi. Peale hagi menetlusse võtmist oleks kohtul olnud võimalus tsiviilasjade menetlused liita; 5) on kohus otsuse p-s 9.1 analüüsinud töölepingu lõppemisega seonduvat ja jõudnud järeldusele, et apellandi poolt tehtud ülesütlemisavaldus on tühine. Samuti leidis kohus, et tööleping on üles öeldud hoopis vastustaja poolt alates 17.06.2010. Antud käsitlus on arusaamatu, sest vastustaja esitas nõude lõpetada töösuhe alates 14.06.2010; kohtul puudus õiguslik alus vastustaja poolt esitatud töölepingu lõpetamise nõude menetlemiseks ja menetluse jooksul ei esitanud vastustaja nõuet tunnistada töösuhte lõpetamine apellandi poolt tühiseks.

§ 6

lg 2 sätestab, et töölepingu ülesütlemise vaidlustamise nõude aegumise tähtaeg on 30 kalendripäeva ülesütlemisavalduse saamisest. Menetluse jooksul on tuvastatud, et vastustaja sai nii ülesütlemisavalduse kui tööraamatu kätte 10.08.

1. Samal kuupäeval allkirjastas vastustaja töölepingu lisa töölepingu lõpetamise kandega. Seega oli vastustajal alates 10.08.2010 aega 30 päeva vaidlustada töölepingu ülesütlemine apellandi poolt. Kuna vastustaja nimetatud tähtaja jooksul töölepingu ülesütlemist ei vaidlustanud, siis on töölepingu ülesütlemine apellandi poolt kehtiv sõltumata sellest, kas see oli õiguslikult korrektselt vormistatud.
2. Vastustaja apellatsioonkaebusele ei vastanud ning täiendavaid avaldusi ja seisukohti kohtule ei esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt. Maakohtu vaidlustatud otsus, millega maakohus mõistis OÜ-lt Gelena Grupp S. Mihhejeva kasuks välja 10 657.50 krooni saamata jäänud töötasuna perioodi eest aprillist kuni juunini 2010 (resolutsiooni p 2.2), 13 050 krooni ülesütlemise hüvitisena (resolutsiooni p 2.3) ja lõpetas OÜ Gelena Grupp ja S. Mihhejeva vahel 18.06.2008 sõlmitud töölepingu nr 4 TLS § 91 lg 2 p 2 alusel alates 17.06.2010 (resolutsiooni p 4), tuleb saata maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Maakohtu otsus, millega maakohus tühistas OÜ Gelena Grupp 25.03.2010 käskkirja nr 1-03/10 S. Mihhejevale distsiplinaarkaristuse määramisest (resolutsiooni p 3), tuleb tühistada ning ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega tuvastab OÜ Gelena Grupp 25.03.2010 käskkirja nr 1-03/10 tühisuse. Maakohtu otsus, millega maakohus mõistis OÜ-lt Gelena Grupp S. Mihhejeva kasuks välja 14 716 krooni saamata jäänud töötasuna perioodi eest veebruarist kuni märtsini 2010 (resolutsiooni p 2.1), tuleb osaliselt tühistada ning ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega mõistab OÜ-lt Gelena Grupp S. Mihhejeva kasuks välja 14 716 krooni saamata jäänud töötasuna perioodi eest detsember 2009 kuni märts
4. 7.

§ 24

lg 3 kohaselt kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi asja lahendamiseks rahuldamata osas. Hagis võib esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. Vastavalt

§ 24

lg-le 2 kohtusse pöördumise vormiks on hagiavaldus ning sama paragrahvi lg 5 järgi töövaidluskomisjonile esitatud avaldus loetakse hagiavalduseks ning vajaduse korral annab kohus tähtaja avalduse esitamiseks hagimenetluses ettenähtud vormis. Eelnevast tuleneb, et kohtule tuleb esitada samad nõuded nagu töövaidluskomisjonile ning seda ka juhul, kui kohus kohustab tulenevalt

lg-st 5 hagejat oma avaldust parandama. Seetõttu tuleb hageja nõudeid, milles ta taotles 10 657.50 krooni väljamõistmist saamata jäänud töötasuna perioodi eest aprillist kuni juunini 2010, 13 050 krooni väljamõistmist 6 ülesütlemise hüvitisena ning töölepingu lõpetamist TLS § 91 lg 2 p 2 alusel, käsitleda uue hagiavaldusena, kuna selliste nõuete osas puudus töövaidluskomisjoni otsus, ning selles osas tuleb hageja nõuded saata maakohtule nende menetlusse võtmise otsustamiseks (sarnasele seisukohale on asunud ka riigikohus mitmetes lahendites, näiteks 28.05.2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-08, 07.04.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-09). Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus selgitama, kas hageja eelmärgitud nõuded (uus hagiavaldus) on esitatud nõuetekohaselt, ning kui on, siis võtma need menetlusse ja kohustama kostjat hagile kirjalikult vastama. TsMS § 374 alusel on kohtul õigus liita hagid ühte menetlusse, kuna tegemist on üheliigiliste hagidega, milles on samad pooled. Ringkonnakohus märgib, et 10.08.2010 kohtuistungil (t.l 33) on kostja teinud taotluse täpsustatud hagiavalduse esitamiseks, kuid kohus on jätnud selle tähelepanuta. Apellatsioonkaebus on selles osas põhjendatud.

1. Kostja on võtnud 10.09.2010 kirjalikus menetlusdokumendis (t.l 40 pöördel) omaks, et 25.03.2010 käskkiri on tühine. Sellest tulenevalt puudus maakohtul alus tühist käskkirja enam tühistada. Ringkonnakohus tühistab selles osas maakohtu otsuse ning teeb uue otsuse, millega tuvastab 25.03.2010 käskkirja nr 1-3/10 tühisuse.
2. Asja materjalidest nähtuvalt vaatas maakohus läbi hageja saamata jäänud töötasu nõude perioodi eest detsember 2009 kuni märts 2010 summas 14 716 krooni, kuid kohtuotsuse resolutsioonis on ekslikult mõistnud maakohus välja 14 716 krooni perioodi eest veebruar kuni märts
3. Kuivõrd ka kostja apellatsioonkaebusest nähtub, et tegelikult käsitles maakohus hageja töötasu nõuet 14 716 krooni perioodi eest detsember 2009 kuni märts 2010, siis tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse selles osas ning teeb uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja 14 716 krooni perioodi eest detsember 2009 kuni märts
4. Apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust tühistada maakohtu otsuse kostjalt hageja kasuks saamata jäänud töötasu 14 716 krooni väljamõistmiseks. Asja materjalidest nähtuvalt oli hageja töötasu 4350 krooni kuus ja hageja tunnistas 2009 detsembri ja 2010 jaanuari eest töötasu kättesaamist 2684 krooni ulatuses. Seega on hageja nõue 14 716 krooni (4x4350-2684). Asjaolu, et töövaidluskomisjoni 19.05.2010 otsusega tunnistati töötasu nõue 8700 krooni ulatuses viivitamatult täidetavaks, ei tähenda iseenesest seda, et selles osas on otsus täidetud ja maakohus ei ole kostjalt 14 716 krooni väljamõistmisel sellega arvestanud. Hageja kinnitas 16.11.2010 istungil, et kostja ei ole talle peale 2684 krooni vaidlusaluse perioodi eest maksnud ning seetõttu mõistis maakohus kostjalt põhjendatult välja 14 716 krooni (sh 8700 krooni). Juhul, kui kostja on 8700 krooni osas hageja nõude rahuldanud, saab kostja sellele täitmise käigus tugineda. Kostja väide, et hageja on saanud töötasu 2009 detsembri ja 2010 jaanuari eest 7010.70 krooni, on tõendamata. Kostja on kinnitanud vastuväites töötaja avaldusele töövaidluskomisjonile (t.l 5), et 2009 detsembris ning 2010 jaanuaris, veebruaris ja märtsis ta töötajale töötasu ei makstud. Samuti puuduvad asja materjalide juures kirjalikud tõendid, millest nähtuks kostja poolt hagejale 7010.70 krooni maksmine. Kostja väide, et hageja hävitas kirjaliku kinnituse 7010.70 krooni saamise kohta (t.l 40 pöördel), ei ole usutav. 10.08.2010 kohtuistungil on kostja tunnistanud (t.l 37), et kirjalikku tõendit (raamatupidamisdokument) 7010.70 krooni maksmise kohta hagejale nendel esitada ei ole. Seetõttu tuleb apellatsioonkaebus, milles vaidlustati hagejale 14 716 krooni väljamõistmist, jätta rahuldamata. 7
5. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel. Ringkonnakohus juhib maakohtu tähelepanu, et kohtuotsuse resolutsiooni p 5, mille kohaselt maakohus jaotas menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, ei ole täidetav, kuna kohtuotsusest ei nähtu, millises ulatuses hagi rahuldati ja millises ulatuses jäeti rahuldamata. Viivi Tomson Andra Pärsimägi 8 Üllar Roostoja