Obsah (5)

§ 61§ 146§ 113§ 147§ 143

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 9. mai 2011. a Tartu Tsiviilasja number 2-08-10986 T

§-s 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg, mida lähtudes VÕSRakS § 9 lg 2 alusel tuleb arvestada alates 01.07.

1. a. Esitatud hagi oli kostja arvates alates 01.07.
2. a aegunud. Hageja esitas kostja vastu hagi alles
3. a veebruaris (tl 20-22, 40, 196-197). Kostja ei olnud nõus hageja seisukohaga, et kostja rikkus oma kohustusi tahtlikult ning seetõttu tuleks kohaldada 10 aastast aegumistähtaega. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hageja oleks enne 30.06.
4. a pöördunud võla sissenõudmiseks kostja poole ja kostja oleks võla tasumisest tahtlikult keeldunud. Kostja ei nõustunud hageja väitega, et hageja ei ole määranud raha tagastamise tähtaega. Tähtajad olid võlakirjades poolte vahel kokku lepitud. Hageja võttis kostja võlakirjad vastu ning seega väljendas oma tahteavaldust tehingute sooritamiseks (

§ 61lg 3 redaktsioonis, mis kehtis kuni 01.07.2002.

a). Kostja leidis, et 10-aastast aegumistähtaega ei saanud kohaldada. Otsuses tsiviilasjas 3-2-1-79-09 p-s 11 märgib Riigikohus, et kohustuse tahtliku rikkumisega

§ 146

lg 4 tähenduses on tegemist juhul kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt. Ainuüksi kohustuse täitmatajätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades

§ 146lg 4 kohaldamiseks piisav. Kostja taotles Ts

MS § 449 lg 3 alusel rahuldada taotlus aegumise kohaldamise ja vaheotsuse tegemise kohta, mille kohus lükkas 02.12.

1. a kohtuistungil tagasi (tl 67). Kostja esitas 05.07.
2. a uuesti taotluse TsMs § 449 lg 3 alusel aegumise kohaldamiseks ja vaheotsuse tegemiseks. MAAKOHTU LAHEND
3. Viru Maakohus jättis 18.10.
4. a otsusega Ljudmila Koponeva hagi Natalja Simonova vastu võlgnevuse 163 200 krooni nõudes rahuldamata aegumise tõttu. Kohus jättis kõik menetluskulud täies ulatuses hageja Ljudmila Koponeva kanda. Kostja andis võlakirjad 22.11.
5. a tagastamise tähtajaga
6. a veebruar (tl 2-3) ja 15.01.
7. a (tl 4-5 ) tagastamise tähtajaga
8. a jaanuar. Kuni 30.06.
9. a kehtinud

§ 113

lg 1 järgi oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat (välja arvatud nõuded, mille kohta seadus sätestas lühendatud aegumistähtaja või mille kohta aegumist ei kohaldata). Vastavalt VÕSRakS § 9 lg-le 1 kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seadus ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 01.07.

1. a tekkinud aegumata nõuetele. VÕSRakS § 9 lg 2 kohaselt kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.
2. a kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.
3. a. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et hageja nõue tulenes tehingust. Kuni 30.06.
4. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse järgi oli aegumistähtaeg 10 aastat. Alates 01.07.
5. a kehtiva

§ 146lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat.

Kuna kehtiv tsiviilseadustiku üldosa seadus sätestab tehingust tulenevale nõudele lühema aegumistähtaja kui enne 01.07.

1. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seadus, tuleb tulenevalt VÕSRakS § 9 lg-st 2 kohaldada aegumisele alates 01.07.
2. a kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse regulatsiooni. 3 Poolte vahel oli vaidlus selles, kas kohaldada

§ 146

lg-s 1 sätestatud 3-aastast aegumistähtaega või

§ 146

lg-s 4 10-aastast aegumistähtaega, kuna hageja arvates rikkus kostja oma kohustusi tahtlikult. Vastavalt

§ 147

lg-tele 1 ja 2 algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega ning nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Poolte vahel oli vaidlus ka selles, millal muutus nõue sissenõutavaks. Kuigi VÕSRakS § 9 lg 2 kohaselt hakkab kohus arvestama nõude aegumist alates 01.07.2002. a, pidas kohus vajalikuks märkida, et kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et poolte vahel puudus kokkulepe võlakirjades toodud summade tagastamise tähtaja kohta (võlakirjad laenusuhte kinnitusena on kostja ühepoolsed tehingud) ja et kuna võla tagastamise tähtaja määramine oli hageja õigus, siis algas aegumistähtaeg ajast, mil hageja määras kostjale viimase tähtaja võlakirjades toodud summade tasumise kohta. Kohus oli seisukohal, et tagasimakse kuupäevad olid poolte vahel kokku lepitud (hageja aktsepteeris neid). Kohus märkis, et

§ 147

lg-tes 1 ja 2 sätestatud üldreegli kohaselt hakkab aegumistähtaeg kulgema nõude sissenõutavaks muutumisest ehk ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Võlakirjade kohaselt oli selleks ajahetkeks 28.02.1998. a ja 31.01.1999. a. Asjaolu, et hageja viivitas oma nõudeõiguse teostamisega, ei anna alust moonutada

§ 147lg-s 2 sätestatud reeglit.

Kuna kohus arvestas aegumise tähtaega alates 01.07.2002. a, siis

§ 146lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg lõppes 01.07.2005.

a. Hagi on kohtule esitatud 25.03.2008. a, seega oli nõue aegunud. Kohus oli seisukohal, et ei ole tõendatud kostjapoolne tahtlik kohustuste rikkumine. Kostja ei ole tähtaegselt oma kohustusi täitnud. Kohus toetus aegumistähtaja pikkuse hindamisel oma seisukoha kujundamisel Riigikohtu TsMS § 146 lg 4 kohaldamise kitsendavale käsitlusele. Riigikohtu praktikas on seostatud kohustuse tahtlikku rikkumist kohustatud isiku pahatahtlikkuse või pettusega. Riigikohus on tahtluse sisustamisel juhindunud VÕS §-st 104 lg-st 5, mille järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel (Riigikohtu otsused nr 3-2-1-15- 09, p 14 ja 3-2-1-79-09, p 11). Riigikohtu arvates ei piisa

§ 146

lg 4 kohaldamiseks ainult sellest, et võlgnik kohustust tahtlikult ei täitnud (Riigikohtu otsused nr 3-2-1-15-09, p 14 ja 3-2-1-83-08, p 13). Riigikohus on nõudnud sätte kohaldamiseks lisaks võlgniku tahtlusele tema tahet teist poolt heade kommete vastaselt kahjustada (VÕS § 1045 lg 1 p 8 kontekstis, st sisuliselt kohustuse rikkuja pettuslikku tahet teist poolt kahjustada või omandada tema arvel ebaausalt eelis). Kohus leidis, et kostjapoolset heade kommete vastast teise poole kahjustamise tahet (eesmärki) võlasuhte tekkimisel antud kaasuses tõendatud ei olnud. Menetlusosalised ja tunnistajad on menetluse kestel toonud erinevaid põhjendusi, mis põhjusel kostja hagejale võlakirjad andis (tl 67, 188, 197 pöördel).

§ 146

lg 4 kohaldamise taotluse sisuks on siiski kostjapoolne kohustuse täitmata jätmine. Hageja väited selle kohta, et pidevalt küsiti kostjalt raha tagastamist, on paljasõnalised ning tõendamata. Samas ei ole külaskäigu ajal suusõnaline küsimine võrdsustatav nõudeõiguse teostamisega tsiviilseadustiku üldosa seaduse mõttes. Kohus leidis, et hageja on ise põhjendamatult viivitanud oma nõudeõiguse teostamisega. Arvestades hageja väiteid, et raha, mis kostjale sai laenatud, koguti 30 aastat (tl 68), ei ole 10-aastane viivitamine selle tagasinõudmisega kooskõlas mõistlikult inimeselt oodatava käitumisega. 4 Kostja tahtlust (eesmärki) tehingu tegemise hetkel hagejat kahjustada, tuvastatud ei ole, mistõttu leidis kohus, et

§ 146lg-s 4 sätestatud 10-aastase aegumistähtaja kohaldamiseks alust ei ole.

Kuna kohus kohaldas aegumist, oli otsus lõppotsus ning kohus tsiviilasja edasi ei menetlenud. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Ljudmila Koponeva esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist maakohtule uueks läbivaatamiseks. Vastuväidete kohaselt jäeti apellant ilma võimalusest esitada kohtule tõendeid aegumise tähtaja möödalaskmiseks mõjuval põhjusel, sest 02.12.
2. a kohtuistungil lükkas kohus tagasi kostja taotluse aegumise kohaldamiseks ning apellandi arvates lahendas kohus lõplikult aegumise küsimuse, mistõttu ei pidanud apellant enam vajalikuks tõendite esitamist aegumise tähtaja osas. 02.12.
3. a ja 18.10.
4. a vastuolulised otsused aegumise küsimuses on kaasa toonud menetlusõiguste rikkumise.
5. Natalja Simonova vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja palub menetluskulud jätta apellandi kanda. Vastustaja on seisukohal, et apellatsioonkaebus ei vasta TsMS § 633 lg 2 p-le 1, sest apellant ei ole kaebuses märkinud, milliseid menetlusõiguse norme maakohus rikkus. Vastustaja selgitab, et 02.12.
6. a kohtuistungil ei lahendanud kohus kostja taotlust aegumise kohaldamiseks, vaid lükkas kostja taotluse vaheotsuse tegemiseks tagasi. Menetluse käigus esitas apellant põhjendusi ja tõendeid aegumise mittekohaldamiseks (16.08.
7. a; 12.03.
8. a; 24.08.
9. a). Seega ei ole apellandil alust väita, et tal ei olnud võimalus esitada kohtule asjaolusid ja tõendeid aegumise kohta. Apellandi põhjendused, et tal olid mõjuvad põhjused aegumise tähtaja möödalaskmiseks, on asjakohatud. Aegumist reguleeritakse materiaalõiguse normidega. Vastustaja lisas, et apellant ei ole vaidlustanud maakohtu otsust selles osas, et hageja nõue oli aegunud. Seega ei ole alust kohtuotsust selles osas tühistada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellant on vaidlustanud maakohtu otsuse motiivil, et maakohtust tuleneva põhjuse tõttu ei saanud ta esitada vajalikke tõendeid selle kohta, et kostja rikkus kohustust tahtlikult ja kohaldamisele pidi kuuluma

§ 146lg 4.

Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust apellatsioonkaebuses märgitud ulatuses, st kas maakohus rikkus vaheotsuse tegemisest keeldumisega menetlusnorme ja takistas hagejal tõendite esitamist. 7. Vastustaja on põhjendatult märkinud, et apellatsioonkaebuses ei ole märgitud, milliseid menetlusnorme maakohus rikkus või mis osas materiaalõigust ebaõigesti kohaldas. 5 Apellandi väide, et maakohus jättis ta ilma võimalusest tõendeid esitada, ei ole õige. Asja materjalidest nähtub, et kostja esitas aegumise vastuväite kostja vastuses.

§ 143

kohaselt võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Maakohus jättis kohtuistungil määrusega rahuldamata kostja taotluse vaheotsuse tegemiseks TsMS § 499 lg 3 alusel. Ringkonnakohus leiab, et kuna vaheotsuse tegemine on kohtu õigus, mitte kohustus, ning kohtu keeldumine vaheotsuse tegemisest ei ole edasi kaevatav, siis ei rikkunud maakohus menetlusnorme, kui lahendas taotluse protokolli kantud määrusega. TsMS § 449 lg 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Ringkonnakohus märgib, et kostja taotluse aegumise kohaldamiseks peab maakohus kindlasti lahendama kohtuotsusega. Käesolevas asjas tegi kohus menetlusosalistele kohtuistungil teatavaks, et kohus ei tee aegumise küsimuses vaheotsust ja kohus võttis aegumise osas seisukoha lõppotsuses.

1. Apellant kasutas maakohtus esindajat, mistõttu on põhjendamatu apellandi väide, et teda eksitas kohtu seisukoht. Asja materjalidest nähtub, et apellant taotles maakohtus korduvalt täiendavate tõendite esitamist ja kohus rahuldas apellandi taotluse. 17.03.2010 kohtuistungil kuulati ära apellandi esitatud tunnistajad ja pooltel rohkem taotlusi ei olnud (lk 187). Apellant esitas apellatsioonkaebuses väite, et ta ei saanud maakohtus tõendeid esitada. Apellatsioonkaebuse esitamisel ei saa apellant piirduda väitega, vaid ta peab esitama (nimetama) konkreetsed tõendid, mis esitamata jäid koos põhjendusega, millist asjas olulist tähtsust omavat asjaolu nendega tõendada soovitakse. TsMS 652 lg 4 kohaselt uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus.
2. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 kg 1 alusel apellandi kanda. Viivi Tomson Üllar Roostoja 6 Andra Pärsimägi