lg 2 p 2 sätestab, et lepingust taganemisel ei saa lepingu järgi saadut tagastada, kui see on koormatud kolmanda isiku õigusega. Hoonet ei saa tagastada enne kui hageja on tasunud kostjale hoone hinna
Kostja leiab, et alusetust rikastumisest tulenev nõue ei oleks kooskõlas hea usu põhimõttega. Tallinna Ringkonnakohtu 29.04.2005 otsus on tehtud osaühingu CBD Varahaldus huvide kaitseks. Ka juhul, kui hagi rahuldada, ei saa hageja teha uut enampakkumist, et see osaühingule CBD Varahaldus võõrandada, sest hoone ei ole vallasasjana käibes. Hagi esitamine ei täida eelnimetatud kohtuotsuse täitmise eesmärkki. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi ja kohustas osaühingut DAIVEX andma Tallinna linnale üle hoone, asukohaga Pärnu mnt 18, Tallinn, omandiõigus. Kohtuotsus, mis tuvastas hageja ja kostja vahel sõlmitud müügilepingu tühisuse ja asjaõiguslepingu kehtivuse, on jõustunud. Kohtul on vastavalt käesolevas asjas tehtud kõrgemate kohtute otsustele kohustus tuvastada mille pooled vastastikku tühise tehingu alusel said, mille nad on kohustatud vastastikku tagasi andma ja milline on vastastikuste nõuete ulatus ning ega nõuete esitamiseks ei esine piiranguid. Samuti tuleb kohtul võtta seisukoht selle kohta, et kui kostjal on omandi tagasiandmise kohustus, siis on tal õigus tagasi saada hagejale lepingu alusel üleantu. Maakohus peab võtma ka seisukoha alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumise kohta. 5 Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 151 lg 1 järgi kolm aastat alates ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja esitas hagiavalduse 30.11.
Müügilepingu järgi sai kostja hagejalt 19.11.2003 sõlmitud müügi- ja pandilepingu alusel Pärnu mnt 18 asuva hoone kui vallasasja. Hageja sai kostjalt müügieseme hinnana 3 810 000 krooni, millest oli lepingu sõlmimise hetkel tasutud 1 945 000 krooni ja 1 865 000 krooni kantud notari kontole. Müügilepinguga võttis hageja kohustuse anda kostjale üle hoone omandiõigus. Hageja saab alusetu rikastumise sätete alusel nõuda, et kohus kohustaks kostjat andma hagejale üle hoone omandiõigus. Kostja väide on õige, et alusetust rikastumisest tuleneva õigussuhte puhul peaks tehingu järgi saadu tagastamine toimuma üheaegselt, tegemist on vastastikkust täitmist nõudva toiminguga ja kohustatud pool saab seetõttu täitmisest keelduda kuni vastaspoole kohustuse täitmiseni. Siiski ei kohaldu poolte suhtes
lg 1 vaid
Selline keeldumine ei ole siiski absoluutne, mida toetab ka
Vastasel juhul ei oleks hagejal võimalik oma õigusi kohtu kaudu teostada. Kohus ei saa jätta hageja nõuet rahuldamata seetõttu, et kostja ei ole oma nõude maksmapanekuks näiteks hagi esitanud. Vastastikuse täitmise vastuväite saab kostja esitada täitemenetluses. Käesolevas asjas ei ole kostja esitanud taotlust, et kohus teeks otsuse
Samas on hageja kohtumenetluses kinnitanud, et ta tagastab kostjale müügilepingu järgi saadu. Kohtul ei ole kahtlust, et hageja ei oleks võimeline oma seaduses sätestatud kohustust täitma. Apellatsioonkaebus Kostja palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hageja alusetu rikastumise nõue rahuldamata. Maakohus on asjaolusid vääralt hinnates jõudnud ebaõigele järeldusele, et hageja on 30.11.2005 esitatud hagiavalduses esitanud ka alusetu rikastumise nõude ning jätnud seetõttu aegumise ebaõigesti kohaldamata. 30.11.2005 esitatud hagiavalduses ei esitanud hageja nõuet hoone omandi tagasikandmiseks, nagu seda alusetu rikastumise sätete (
Maakohus on asunud väärale seisukohale, mille kohaselt hoonet koormav pandiõigus ei takista hagi rahuldamist. Maakohtu selline seisukoht põhineb AÕSRS § 132 lg 2 ebaõigel kohaldamisel ning
ÜS § 4) alusel kohaldamata jätmisel. Maakohus jättis
lg-t 1 ebaõigesti kohaldades ning
lg-eid 1 ja 7 ebaõigesti kohaldamata jättes arvestamata kostja õiguse keelduda hoone tagasikandmisest. Maakohus ei ole hinnanud kostja väidet, mille kohaselt ei oleks alusetust rikastumisest tuleneva nõude rahuldamine kooskõlas hea usu põhimõttega. Vastused apellatsioonkaebusele Talinna Linn palub jätta kohtuotsus muutmata, apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Osaühing CBD Varahaldus palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Menetluse edasine käik Tallinna Ringkonnakohtu 10.01.2011 otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Kostja esitas Riigikohtusse kassatsioonkaebuse. Riigikohtu 15.06.2011 otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus ja saadeti tsiviilasi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad ning tutvunud toimiku materjalidega ning arvesse võttes käesolevas tsiviilasjas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15.06.2011 otsuses nr 3-2-1-53-11 olevaid juhiseid, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele osas, milles ei ole otsuse resolutsioonis võetud seisukohta kostja vastuväite osas, et ta ei saa hoonet tagastada enne, kui hageja on tagastanud talle hoone ostuhinna. Eelnimetatud puudust on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Seejuures juhindub kolleegium TsMS § 693 lg-st 2, mille kohaselt Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule 7 kohustuslikud. Maakohus asus seisukohale, et kohtuotsus, mis tuvastas poolte vahel sõlmitud müügilepingu tühisuse ja asjaõiguslepingu kehtivuse, on jõustunud. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohtadega osas, millega kohustati kostjat tagastama hagejale hoone, asukohaga Pärnu mnt 18, Tallinn, omandiõigus ning ei korda otsuses olevaid seisukohti tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6. Kolleegium leiab, et hageja nõue hoone tagasisaamiseks alusetu rikastumise sätete alusel on seaduslik ja põhjendatud. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib kolleegium alljärgnevat. Apellandi väidetel on alusetu rikastumise nõue aegunud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et nõue ei ole aegunud. Maakohus tuvastas, et hageja esitas hagiavalduse 30.11.2005 ja selles viitas selgesõnaliselt alusetu rikastumise sätetele. Alusetu rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 151 lg 1 järgi kolm aastat alates ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Maakohus on oma seisukohta põhjendanud TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt. Riigikohus nõustus eelnimetatud otsuse p-s 19 maakohtuga, et hageja tugines 30.11.2005 hagiavalduses nii vindikatsioonihagi kui ka alusetust rikastumisest tuleneva tagasinõude sätetele. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt AÕSRS § 132 lg 2 ebaõiget kohaldamist. Maakohus asus seisukohale, et ehitise kui vallasasja omandi tagasiandmist ei välista hoonet koormav pandiõigus. Kolleegium nõustub maakohtuga. Riigikohus on käesolevas tsiviilasjas otsuse punktis 20 selgitanud AÕSRS § 132 lg 2 kohaldamist. Nimelt „ AÕSRS § 132 lg 2 neljanda lause kohaselt võib pantija panditud asja võõrandada üksnes pandipidaja nõusolekul. Kuna tühise või tühistatud võlaõigusliku lepingu tagasitäitmisel asja omandiõiguse tagasiandmine ei kujuta endast eelnimetatud sätte mõtte kohaselt asja võõrandamist, siis ei ole ka praegusel juhul vaja pandipidaja nõusolekut hagejale hoone omandiõiguse tagasiandmiseks.“ Seega on apellandi väide põhjendamatu, et pandiõiguse olemasolu välistab nõude rahuldamise. Apellandi väidetel ei ole maakohus käsitlenud tema väidet, et nõude rahuldamine on vastuolus hea usu põhimõttega. Hagejale on siduv Tallinna Ringkonnakohtu 29.05.2005 otsus Tallinna Elamumajandusameti 13.11.2003 käskkirja nr 1-15/189 tühistamise ja tagasitäitmise kohta. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja väide asjakohane, et hageja nõue riivab hea usu põhimõtet. Riigikohtu tsiviilkolleegium on eelnimetatud otsuse punktis 21 asunud samuti seisukohale, et kostja esiletoodud asjaolude alusel ei ole hageja esitatud nõue hea usus põhimõttega vastuolus. Apellandi väidetel maakohus jättis arvesse võtmata tema vastuväite, et tal on õigus keelduda hoone tagastamisest seni kuni ei ole tagastatud ostuhinda. Õige on, et sellise vastuväite esitas kostja maakohtus 16.04.2010 kirjalike seisukohtade punktis 3.1.2 (III kd lk. 44). Maakohus tuvastas, et kostja tasus hagejale kokku 3 810 000 krooni, kuid jättis menetlusõiguse norme rikkudes arvestamata
§-s 111 sätestatu ning asus ekslikule seisukohale, et pooltele ei kohaldu
Riigikohtu tsiviilkolleegium on käesoleva tsiviilasjas kohtulahendi nr 3-2-1-53-11 punktis 22 selgitanud
kohaldamist ning on asunud seisukohale, et vallasasjaks oleva hoone müügilepingu tühisuse korral rahuldatakse müügilepingu esemeks olnud asja valduse väljaandmise nõue
111 ja § 1034 lg 3 järgi, mis tähendab, et ostja võib keelduda ostetud asja tagasiandmisest seni, kuni talle pole tagastatud asja eest makstud raha.
lg-s 3 sätestatakse, et kui vastastikune leping on tühine, peavad lepingupooled nende poolt saadu välja andma või selle 8 väärtuse hüvitama samaaegselt, ning et vastavalt kohaldatakse
§-s 111 sätestatut.
lg 1 kohaselt, kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused (vastastikune leping), võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Riigikohtu tsiviilkolleegium asus ühtlasi seisukohale, et pärast
lg 5 ja § 111 lg 7 kehtima hakkamist kinnisasjade tühise müügilepingu alusel saadu tagastamiseks
lg-s 3 sätestatud kohustus tähendab seda, et kohtuotsuse resolutsioonis kohustatakse ostjat kinnistusraamatu omandikande muutmise nõusolekut andma, asja valdust tagastama ja asjast saadud kasu välja andma üksnes tingimuslikult, s.o juhul, kui ostjale samal ajal tagastatakse tema makstud müügihind ning hüvitatakse saadud intressid (
lg 1 esimene lause ja § 1034 lg 3), samuti hüvitatakse asjale heauskselt tehtud kulutused (
Riigikohtu tsiviilkolleegium on seisukohal, et eelnimetatu kehtib ka ehitiste (sh hoone) kui vallasasja müügilepingu tühisuse puhul ja need sätted kohalduvad ka käesolevas tsiviilasjas. Seega tuleb maakohtu otsuse resolutsioonis märkida, et kostjat kohustatakse hoone omandiõiguse hagejale tagasi andma tingimuslikult, s.o üksnes juhul, kui kostjale samal ajal tagastatakse müügihind summas 3 810 000 krooni, mis vastab 243 503,38 eurole. Pärast Riigikohtu lahendi tegemist esitas apellant apellatsioonimenetluses taotluse, milles taotles täiendavate tõendite juurde võtmist, mis tõendavad hoone osas heauskselt tehtud kulutuste kandmist ja mis tuleb hagejal hüvitada. Täiendavalt müügihinnale soovib apellant hagejalt saada intresse. Esitatud taotlusega vastustaja ei nõustunud, leides, et apellant on taotlusega hilinenud. Kolleegium leiab, et TsMS § 651 lg 1 kohaselt ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellant, vaidlustades maakohtu otsuse, on apellatsioonkaebuse punktis 6 märkinud, et tal on õigus omandi tagasiandmisest keelduda seni, kuni ei ole tagastatud talle ostuhind (IV kd lk.9). Apellatsioonimenetluses ei saa apellant vastuväites esitatud nõudeid laiendada. Need tulnuks esitada maakohtus. Tulenevalt TsMS § 652 lg-st 3 on ka uute asjaolude ja tõendite esitamine apellatsioonimenetluses piiratud. Kolleegium on seisukohal, et apellandi poolt esitatud uute asjaolude ja tõendite vastuvõtmiseks ei esine TsMS § 652 lg-s 3 ja lg-s 4 sätestatud alust, millest tulenevalt uued tõendid tagastati apellandile. Kolleegiumi arvates on apellant Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuse p-st 22 ekslikult aru saanud, et tal on võimalus esitada apellatsioonimenetluses uusi vastuväiteid hoone tagastamiseks. Riigikohus on selgitanud
lg 3 tähendust, s.o mida saab tühise lepingu alusel saadu tagastamise korral nõuda. Samas on Riigikohus juhtinud tähelepanu, et kostja vastuväidetel ei saa ta hoonet tagastada enne, kui hageja on tagastanud hoone ostuhinna. Arvestades eeltoodut tuleb apellatsioonikohtul ka eelnimetatud vastuväidet ostuhinna tagastamise osas arvesse võtta. Tallinna linn leiab omakorda, et müügihinna tagastamisel tuleks arvestada, et hoone on koormatud pandiga OÜ Campa Arendus kasuks, pandiga tagatud nõude suuruseks 29.04.2011 seisuga oli 115 060 eurot. Tänane kohustuste maht ei ole Tallinna linnale teada. Ta on nõus vallaspandiga tagatud kohustuse apellandile tagastatava ostuhinna arvelt täitma ja ülejäänud raha tagastama apellandile. Kolleegium leiab, et ka Tallinna linnal tulnuks eelnimetatud asjaolu esitada maakohtus ja seda 9 tõendada. Ka apellatsioonkaebusele lisatud vastuses ei ole vastustaja esitanud eelnimetatud taotlust. Vastupidi, ta oli nõus tagastama kostjale ostuhinna. TsMS § 7 kohaselt tuleb menetlusosalisi kohelda võrdselt. Ka vastustaja suhtes kehtib TsMS § 652 lg 3 ja lg 4, milles kohaselt uute asjaolude ning tõendite esitamine apellatsioonimenetluses on piiratud. Arvesse võttes, et ka vastustaja on oma vastuväitega hilinenud, tuleb esitatud taotlus jätta rahuldamata. Menetluskulu jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 1 kohaselt enne 01.01.2006 alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Hagi on esitatud 30.11.2005. Enne 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 järgi mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kehtinud TsMS § 46 kohaselt kohtukuluks on riigilõiv, asja läbivaatamiskulu, mille hulka kuulub ka õigusabikulu, ja kassatsioonkautsjon. Õigusabi eest tasu määramist sätestas TsMS § 61, mille lõike 1 p 2 kohaselt hinnata hagi puhul õigusabi osutanud esindaja tasu suuruse määramisel tuli kohtul juhinduda justiitsministri poolt kehtestatud määradest. Käesolevas tsiviilasjas tuli juhinduda justiitsministri 23.08.1999 määrusest nr 42, mille kohaselt hinnata hagi puhul maksimaalseks õigusabikuluks oli 50 000 krooni, mis vastab 3195,58 eurole. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja õigusabikulu 50 000 krooni (3195,58 eurot) ja riigilõivu 261 919,96 krooni (16 739,74 eurot). Vastustaja esitas taotluse, milles palus apellandilt välja mõista täiendavalt õigusabikulu, mõistes tema kasuks riigilõivu 16 739,74 eurot ja õigusabikulu 7717,01 eurot. Apellant ei vaidlusta riigilõivu suurust, kuid leiab, et õigusabikulu täiendav väljamõistmine esitatud ulatuses ei ole põhjendatud. Kolleegium leiab, et taotlus riigilõivu väljamõistmiseks on põhjendatud, kuid õigusabikulu saab välja mõista kehtinud justiitsministri 23.08.1999 määruse nr 42 järgi, millega määrati hinnata hagi puhul teiselt poolelt väljamõistetava advokaaditasu ülempiiriks 50 000 krooni, mis vastab 3195,58 eurole. Seda advokaaditasu ülempiiri ei saa ületada ka sel juhul, kui tsiviilasi lahendati erinevates kohtuastmetes. Kolleegium leiab, et arvestades tsiviilasja keerukust ja vastustaja esindaja tehtud tööd, on põhjendatud välja mõista apellandilt vastustaja kasuks õigusabi eest maksimummääras 3195,58 eurot. Kuivõrd kehtinud seadus ei võimaldanud seda määra ületada, siis puudub alus rahuldada vastustaja taotlust õigusabikulu täiendavaks väljamõistmiseks ning puudub vajadus analüüsida uusi tõendeid õigusabikulu osas. Apellandi menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. Mare Merimaa Ande Tänav Ulvi Loonurm 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.