KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Hiie Lindmets, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 16. mai 2011 Tartu Tsiviilasja number 2-07-6787 Tsi

) sätetest. Enne 01.01.2002 kehtinud

§ 438

lg-st 1 tulenevalt ühise tegutsemise lepingu järgi kohustuvad pooled ühiselt tegutsema ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks.

§ 440

lg 1 järgi lepinguosalised tasuvad §-s 438 märgitud eesmärgi saavutamiseks osamaksu rahas või muus varas või töise osavõtu teel. Kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti, eeldatakse, et kõigi osaliste osad on võrdsed. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et lepinguosaliste rahalised või muud 2 varalised osamaksed, samuti nende ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud vara on nende kaasomandiks. 22.08.1995 ostu-müügilepingu kohaselt ostis A.D. Narva-Jõesuus XXX asuva korteri 11 700 krooni eest, millest 2100 krooni tasuti erastamisväärtpaberitega ja 9600 krooni rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardile kantud tööaastatega. T. Sbrodova rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardi alusel kanti tema kaardilt üle 4200 krooni. 13.03.2003 kanti A.D. kinnistusraamatusse Narva-Jõesuus XXX asuva korteriomandi omanikuna ning 06.10.2003 selle korteriomandi omanikuna kanti I. Sergejeva (Durjagina). Kohus leidis, et ülalmainitud tõenditega on tuvastatud, et hageja ja A.D. i vahel oli kokkulepe osta ühiste vahenditega Narva-Jõesuus XXX asuv korter. Kohaldamisele kuuluva

§ 438

lg-d 1 ja 3 sätestasid, et ühise tegutsemise lepingu järgi kohustuvad pooled ühiselt tegutsema ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks, nagu elamute jms ehitamiseks, ning kui ühise tegutsemise leping kodanike vahel ei ole sõlmitud kirjalikus vormis, võidakse vaidluse korral lepingu olemasolu tõendada ka tunnistajate ütlustega olenemata lepingu summast.

§ 440

lg 1 kohaselt tasuvad lepinguosalised §-s 438 märgitud eesmärgi saavutamiseks osamaksu rahas või muus varas või töise osavõtu teel ning kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti, eeldatakse, et kõigi osaliste osad on võrdsed. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on lepinguosaliste rahalised või muud varalised osamaksed, samuti nende ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud vara on nende kaasomandiks. Eelnimetatud sätetest tulenevalt võis ühise tegutsemise leping olla sõlmitud suuliselt, selle olemasolu võib tõendada ka dokumentaalsete tõenditega ja ühise tegutsemise korral omandatud vara on lepinguosaliste kaasomandiks ning kehtib lepinguosaliste varaosade võrdsuse printsiip, kui lepingus ei ole sätestatud teisiti. Lähtudes Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-142-05 väljendatud seisukohast kaasomandi tekkimiseks

§ 440lg 2 alusel on vajalik, et isikud oleksid sõlminud ühise tegutsemise lepingu.

Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-8-99 väljendatud seisukoha kohaselt ainuüksi eelnev kokkulepe osta ühiste vahenditega elamu või selle osa ei ole vaadeldav ühise tegutsemise lepinguna. Kui eesmärgiks on kaasomandi loomine, siis tuleb ka elamu või tema osa osta kaasomandisse. Hageja väidetel elasid nad koos A.D. iga kuni tema surmani 2000. a ülalnimetatud korteris ja kandsid koos korteriga seotud maksud. Sellele väitele kostja vastu ei vaielnud. Kohus leidis, et esitatud tõenditega on tuvastatud, et hageja ja A.D. i vahel oli sõlmitud ühise tegutsemise leping

§ 438

mõttes ning nendel tekkis ühine vara Narva-Jõesuus XXX asuva korteri näol, mis oli soetatud kaasomandisse. T. Sbrodova rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardile kantud tööaastatega tasuti osaliselt A.D. i nimele ostetud korteri eest. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et peale A.D. i surma sai tema pärijaks tema tütar I. Sergejeva (Durjagina), kes müüs korteri

1. a novembris. Vastavalt pärimisseaduse §-le 130 lähevad pärandi vastuvõtmisel pärijale üle kõik pärandiandja õigused ja kohustused. Riigikohus märkis oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-8-99, et ühise tegutsemise leping võidi sõlmida ka muul eesmärgil kui asja ühiseks omandamiseks. Kui pooled oma varalisi suhteid korteri omandamisel, parendamisel või majandamisel lepinguga ei reguleerinud, võib selleks kulutusi teinud poolel olla lisaks teise poole vastu nõue alusetu rikastumise alusel. Seega antud juhul hagejal on õigus esitada oma nõue pärija vastu. Hagejal on õigus omandi kaotamise eest saada hüvitust omandi kaotamise aja seisuga. Antud juhul on tõendamist leidnud, et A.D. i ja hageja panused ühise tegutsemisele ei olnud võrdsed. Hageja ise väidab, et tema panus moodustab 36%. Ober Hausi Kinnisvara büroo eksperthinnangu kohaselt Narva-Jõesuus XXX asuva korteri turuväärtus seisuga 20.12.2006 moodustas 690 000 krooni. Ülaltoodu alusel leidis kohus, et hagejal on õigus saada omandi kaotamise eest hüvitisena 36% korteri turuväärtusest, mis moodustab rahaliselt 248 400 krooni (690 000 krooni * 36%). 3 ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. I. Sergejeva esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu
3. mai 2010 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta rahuldamata T. Sbrodova hagi I. Sergejeva vastu. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) lähtudes otsuse sisust oli ainsaks hageja nõude rahuldamise aluseks asjaolu, et hageja ja pärandaja (korteriomanik - A.D. ) vahel oli justkui sõlmitud suuline ühise tegevuse leping. Ainsaks vaidlusaluse korteri omanikuks oli ainult pärandaja - A.D. . Seejuures kohus ei uurinud ega andnud hinnangut järgmistele asjaoludele: faktilise omaniku - A.D. i soovimatus vormistada ja üle anda osa vaidlusalusest korterist hagejale ja hagejapoolse tegevuse puudumine korteri vormistamise osas pika aja vältel pärandaja eluajal. Nimetatud asjaolud tõendavad lepinguliste suhete puudumist vaidlusaluse korteri soetamiseks poolte omandisse. Ülaltoodu alusel leiab apellant, et kohus peaks kriitiliselt suhtuma hageja tunnistustesse, et tema ja pärandaja A.D. i vahel oli suuline ühise tegevuse leping; 2) ei ole kohtu poolt motiveeritud ega tõendatud kohtu ettepanekud hageja kulutuste kohta korteri ülalpidamisel. Hagejapoolseteks kulutusteks võisid olla vaid maksed kommunaalteenuste eest tasumiseks hageja ja tema poja faktilise korteris elamise eest. Kohus viitab

§ 438

lg-le 1 ja 3 ning tsiteerib, et vaidluse korral võib lepingu olemasolu tõendada ka tunnistajate ütlustega, sõltumata lepingu summast. Seejuures tunnistajaks, kes tõendab sellise vaidlusaluse asjaolu olemasolu, nagu suuline leping hageja ja pärandaja vahel, on samuti ainult asjast huvitatud isik – hageja; 3) teinud otsuse pärand vastu võtta, pidi pärija teadma mitte ainult oma õigusi, vaid ka kohustusi, mis tekivad pärast pärandi vastuvõtmist. Kuid pika aja jooksul (

1. a vältel) ei olnud hagejal mitte mingisugust soovi teatada oma õigustest osale pärandatavast varandusest, vastavalt siis ei tekkinud vastustajal nagu pärandajalgi kohustusi hageja ees; 4) antud asjas pärandaja alusetu rikastumise vaidluses ei ole tegu varalise vaidlusega korteriomandi osas. Sellepärast peab kohus kasutama hagi aegumist.
2. T. Sbrodova palub jätta Viru Maakohtu
3. mai 2010 otsuse muutmata. Vastuväidete kohaselt ei ole vastustaja apellatsioonkaebuses märgitud väidetega nõus. Vastustaja peab kohtuotsust põhjendatuks ja seaduslikuks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud. Maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab T. Sbrodova hagi I. Sergejeva vastu rahuldamata.
5. TsMS § 438 lg 1 järgi peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Seega tuleb kohtul kvalifitseerida haginõue sõltumata hageja taotlusest, s.t kohus tõlgendab õigust omal algatusel. Õigusliku hinnangu andmisel on vastavalt TsMS § 652 lg-le 8 pooltest sõltumatu ka ringkonnakohus.
6. Hagiavaldusest nähtuvalt panustas hageja A.D. i poolt korteri erastamisel
7. a rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardile kantud tööaastaga väärtuses 4200 krooni. Hageja leidis, et seega tegutsesid tema ja A.D. ühiselt Narva-Jõesuus XXX korteri omandamisel ning ühise tegutsemise lepingu tulemusena tekkis neil kaasomand korterile. Kuivõrd korteriomandi päris A.D. i tütar, siis nõuab ta omandi kaotamise eest hüvitust 345 000 krooni. 4 Maakohus leidis, et hageja ja A.D. i vahel oli sõlmitud ühise tegutsemise leping

§ 438

tähenduses ning selle tulemusena omandasid nad Narva-Jõesuus XXX asuva korteri kaasomandisse. Seoses omandi kaotamisega on hagejal õigus saada hüvitust 248 000 krooni. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu selline järeldus ei ole seadusega kooskõlas ja seetõttu ebaõige.

§ 438

lg 4 kohaselt kui ühise tegutsemise leping kodanike vahel ei ole sõlmitud kirjalikus vormis, võidakse vaidluse korral lepingu olemasolu tõendada ka tunnistajate ütlustega olenemata lepingu summast. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, millised tõendid (tunnistajate ütlused) kinnitavad hageja ja A.D. i vahel suulise ühise tegutsemise lepingu sõlmimist. Seetõttu on põhjendatud apellandi seisukoht, et suulise ühise tegutsemise lepingu sõlmimist kinnitab vaid hageja esitatud hagiavaldus. Riigikohus on 20.12.2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-142-05 asunud seisukohale, et kuna vallasasjast korteri võõrandamise leping peab AÕSRakS § 13 lg 6 järgi olema notariaalselt tõestatud, siis peab notariaalselt tõestatud olema ka vallasasjast korteri kaasomandisse soetamiseks sõlmitud ühise tegutsemise leping. Kuna sellist lepingut sõlmitud ei ole, ei saa kolleegium lähtuda ka sellest, et poolte ühiseks eesmärgiks oli korteri kaasomandisse soetamine. Kui poolte eesmärgiks oli kaasomandi loomine, tuli korter ka kaasomandisse soetada ja selleks tuli pooltel vastavat tahet väljendada notariaalselt tõestatud vormis. Seetõttu ei saanud hagejal tekkida

§ 440

lg 2 alusel omandiõigust vallasasjast korterile ega seetõttu ka korteriomandile ning hagejal puudub õigus nõuda rahalist hüvitust seoses omandi kaotamisega. Hageja nõue 345 000 krooni väljamõistmiseks tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kui ühise tegutsemise leping oleks olnud suunatud korteriomandi omandamisele, pidanuks ka nimetatud leping olema AÕS § 119 lg 1 alusel notariaalselt tõestatud.

1. Korteri ostu-müügileping sõlmiti 22.08.1995 ja hagi esitati kohtusse 02.03.
2. Ringkonnakohus leiab, et kui ei esineks käesolevas otsuse p-s 8 märgitud asjaolusid, oleks hageja nõue VÕSRakS § 9 lg 2 alusel aegunud. Apellatsioonkaebuses on apellant viidanud nõude aegumisele.
3. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega ja hagi rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel peab maakohus arvestama TsMS §-s 190 sätestatuga. Hiie Lindmets Andra Pärsimägi 5 Üllar Roostoja