← Eesti

3-09-1455/222

Obsah (8)§ 31§ 32§ 26§ 9§ 15§ 17§ 25§ 92

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 19.10.2011, Tallinn Haldusasja number 3-09-1455 Haldusasi S.J.i kaebus Justiitsministe

§ 31lg 1 ja 4).

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil (

§ 32lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. S.J. viibib kinnipidamisasutuses alates 10.12.
  2. Kaebuse esitaja ostis kaupa Tallinna Vangla kauplusest perioodil 01.01.2008-31.10.2008 (vanglasisese konto väljavõte tlk 158160; I kd).
  3. 02.07.2009 esitas S.J. kohtule kaebuse Justiitsministeeriumi toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks seoses vangla kaupluse põhjendamatult kõrgete hindadega, millisest asjaolust sai kaebaja teada ajalehest „Õhtuleht“. Samuti esitas kaebaja kaebuse Justiitsministeeriumi kohustamiseks andma vastus kaebaja avaldusele vastavuses vastamise seadusega.
  4. 03.05.2010 tagastas kohus halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 11 lg 3 alusel kaebuse osas, mis puudutab kaebaja avaldusele vastamist. 1 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 4. Kaebaja leiab 02.07.2009 esitatud kaebuses, et vangla kaupluse hinnad on põhjendamatult kõrged, st ei vasta keskmisele hinnatasemele. Kaebaja tugineb ajalehes „Õhtuleht“ ilmunud artiklile. Hindade erinevus ei saa kaebaja arvates tuleneda turvanõuete järgimisest, kuna puudub vajadus teha toiminguid, mis hindu sellisel määral tõstavad. Kaebaja põhjendatud huviks on varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise soov tulevikus. Varaline kahju seisneb selles, et kaebaja pidi ostma kaupa põhjendamatult kõrge hinnaga. Kuna kaebaja õigusi rikutakse kõrgema hinnataseme kohaldamisega tänaseni, on kaebajal õigus nõuda ka mittevaralise kahju hüvitamist. Justiitsministeeriumi toiminguga alandatakse kaebaja väärikust. Justiitsministeeriumi toimingud ei ole kooskõlas Euroopa vanglareeglistiku Rec

(2006)2 punktiga 31.5 (edaspidi Euroopa vanglareeglistik). 14.09.2009 kaebuse täienduses märgib kaebaja, et tal on õigus osta vangla kauplusest kaupa, mis ei ületa liigselt sama kauba hinda vabaduses. Vangla kaupluses müüdava kauba hind peab vastama keskmisele hinnatasemele. 17.11.2008 ajalehes „Õhtuleht“ on toodud kolmeteistkümne Tallinna kaupluse hinnad, millest nähtub, et vangla kaupluse hinnad on olnud põhjendamatult kõrged. Kaebajale on sellega tekitatud kahju, mis väljendub hindade protsentuaalses vahes. Justiitsministeerium ei ole täitnud oma kohustusi hindade kooskõlastamisel, kuna lubas müüa kaupa vabaduses olevate hindadega võrreldes kõrgema hinnaga ning kaebajal puudus kauba soetamiseks muu võimalus. 14.10.2009 kaebuse täienduses märgib kaebaja, et hindade reguleerimisel on rikutud turumajanduse ja konkurentsi printsiipi, millest tuleb lähtuda ka vanglas. Kaebaja leiab, et Justiitsministeerium rikub hindade kooskõlastamisega konkurentsiprintsiipi ja teenib endale sellega raha. Justiitsministeeriumi poolt hindade kooskõlastamise tõttu on kaebaja jäänud ilma võimalusest sooritada oste vangla kaupluses, sh osta eluliselt tarvilikke kaupu nagu toit ja jook. 22.04.2010 kaebuse täienduses kaebaja märgib, et Justiitsministeerium on kohustatud tagama, et vangla kaupluse hinnad vastaksid tavakaupluste keskmisele hinnatasemele. Vangistusseaduse (VangS) § 48 lg-s 1 toodud juurdehindluse kuni 20% arvestamisel tuleb lähtuda sellest, et müüdava kauba hind ei tohi igal juhul ületada tavakaupluste hindu. Seda tuleb arvesse võtta juba tarnija valimisel. Kui seda ei tagata on tegemist korruptsiooni või kelmusega. 10.02.2011 kaebuse täienduses kaebaja märgib, et kinnipeetavaid koormatakse 20%-lise või kõrgema maksuga, mis ei ole õiguspärane ning on otseselt või kaudselt seotud karistuspraktikaga, mis kujutab endast Euroopa Liidu lepingu rikkumist. 18.04.2011 kaebuse täienduses kaebaja taotleb VangS § 48 lg 1 tunnistamist vastuolus olevaks Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS). Kinnipeetavatele on karistus määratud kohtuotsusega ning muudest õigustest ilmajätmine ei ole õiguspärane, kui see ei vasta piirangu eesmärgile. Kinnipeetavale on toit eluks vajalik ning tal endal peab olema õigus otsustada, millised toiduained on talle eluks vajalikud. Keelamisega rikutakse õigust elule, mis on vastuolus Euroopa inimõiguste ja vabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-ga
  1. VangS § 48 lg 1 kehtestab 20%-lise juurdehindluse näol täiendava karistuse, millega mõjutatakse kinnipeetavat psühholoogiliselt ja füüsiliselt ning suurendatakse kinnipidamisega kaasnevaid 2 kannatusi. Kuigi VangS § 48 lg 1 kehtima hakkamise ajal ei ole kaebaja rahaliste vahendite puudumise tõttu vangla kaupluses oste sooritanud on ka sellel perioodil kooskõlastuste vaidlustamiseks põhjendatud huvi (preventiivne), kuna kaebaja finantsolukord võib paraneda. 17.05.2011 kohtuistungil täiendas kaebaja kaebuse põhjendusi. Kaebaja leiab, et VangS § 48 ei vasta EIÕK art-le 17 ja
  2. Samuti rikutakse Euroopa Ühenduse aluslepingu artikleid 81 ja 82, kuna riik on sõlminud kartellikokkuleppe. Lisaks ei ole Justiitsministeeriumi poolt kaupluse pidajaga sellise jaemüügilepingu sõlmimiseks küsitud kinnipeetavate nõusolekut. Riik võtab sisuliselt õiguse asju osta ja määrab, milliseid asju kinnipeetav saab osta. Peale VT Marketing OÜ-ga lepingu sõlmimist on hinnad tõusnud. 27.05.2011 kohtuistungil täpsustas kaebaja, et VangS § 48 lg 1 rikub kaebaja õigust eraelule (PS § 26) ning on vastuolus PS §-ga 3, mis ütleb, et riigivõimu tuleb teostada kooskõlas põhiseaduse ja rahvusvaheliste normidega. Rikutakse ka PS §-i 9, millest tulenevalt peab kaebajal olema õigus toiduainetele, hügieenitarvetele ja muude isiklikele tarvetele võrdselt igaühega. Kaebaja suhtes rakendatavad piirangud peavad samuti olema minimaalselt riivavad ja vastama nende eesmärgile. 18.08.2011 kaebuse täienduses kaebaja märgib, et Justiitsministeerium peab tagama lisaks statistiliselt keskmistele hindadele ka samasuguse sortimendi nagu seda on vabaduses viibivatel inimestel. 16.09.2011 kohtuistungil täiendas kaebaja oma eeltoodud seisukohta väitega, et temale peavad olema tagatud samasugused õigused nagu teistele Euroopa Liidu liikmesriikide vanglates kinnipeetavatele isikutele ehk võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes on tal õigus nõuda vangla kaupluses müüdava kauba osas samasugust sortimenti.
  3. Vastustaja palub jätta kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Vastavalt Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) ja VT Marketing OÜ vahel sõlmitud jaemüügiteenuse osutamise õiguse andmise lepingu p 3.5 kohaselt on kaupmehel õigus muuta pakutavate kaupade hinnakirja kord kuus. Vastavalt sellele sättele, juhul kui teenuse osutaja soovib hinnakirja muuta, siis esitab ta selle 5 tööpäeva enne kehtima hakkamist Justiitsministeeriumile ja vanglale kooskõlastamiseks. Juhul, kui Justiitsministeerium või vangla ei ole 5 tööpäeva jooksul pretensioone esitanud, siis loetakse hinnakiri kooskõlastatuks. Seega mingeid täiendavaid märkeid kehtima hakkavale hinnakirjale ei tehta. Samuti tuleneb eelnevast, et juhul kui hinnakiri ei muutu, siis ei pea ka kooskõlastust taotlema. Kaebusest ei nähtu, milles seisneb Justiitsministeeriumi poolt vangla kaupluse hindade kooskõlastamise õigusvastasus, milliseid kooskõlastusi kaebaja vaidlustab ning milliseid kaebaja õigusi on sellega rikutud. Eelpool nimetatud lepingu p 3.10 alusel kohustub VT Marketing OÜ pakkuma kinnipeetavatele kaupa hindadega, mis ei ole ebanormaalselt kõrged võrreldes kaupadega väljaspool vanglat. Ühegi kauba üksikhind ei tohi ületada VangS § 48 lg-s 11 kehtestatud piirmäära (s.o kuupalga alammäära). Lepingu p 3.12 kohaselt on ministeeriumil õigus kontrollida hinnakirja ja vajadusel teha ettepanek hindade korrigeerimiseks. Nii näiteks on 14.02.2008 Justiitsministeeriumi ametnikud kontrollinud Tallinna Vangla kinnipeetavate kauplust. Hinnad Tallinna Vangla 3 kaupluses ei olnud kokkuvõttes kõrgemad hindadest väljaspool vanglat, rääkimata sellest, et nad oleks olnud ebanormaalselt kõrgemad. VangS § 48 lg 1 kohaselt võib kinnipeetav oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Kaupu müüb vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 74 reguleerib sisseostude tegemise ja ostu eest tasumise korda. Sisseostude tegemise võimaldamine tähendab VangS § 48 lg 1 mõistes vangla kohustust lubada kinnipeetaval astuda teatud tingimustele vastavasse tsiviilõigussuhtesse. Kaupade ostmine toimub müügilepingu alusel. Tulenevalt VangS § 6 lg-st 1 on vangistuse täideviimise eesmärgiks kinnipeetavate suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmisele. Vabas, turumajanduslikus ühiskonnas tasubki tarbija kaupa ostes nii tootja, vahendajate kui kaupmehe äritegevusega seonduvad kulud, mis sisalduvad kauba väljamüügihinnas. Ostjal on seejuures õigus otsustada üksnes seda, kas ost sooritada või mitte, kuid mitte nõuda müügihinna alandamist. Seega on sisseostude tegemise võimaldamine kinnipeetavatele üks osa kinnipeetavate õiguskuulekale teele suunamisest, õpetades neid vabaduses toime tulema – seadma prioriteete ja korrigeerima oma tarbimisharjumusi ning ostukäitumist vastavalt oma vajadustele ja sissetulekutele. Sama eesmärk nähtub ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusest Rec
(2006)2 liikmesriikidele Euroopa vanglareeglistiku kohta punktidest 5 ja 6 (http://www.coe.ee/?arc=&op=body&LaID=1&id=166&art=367&setlang=est), mille kohaselt peab vanglaelu olema viidud võimalikult lähedaseks ühiskonna positiivsele elumudelile ja kinnipidamist tuleb korraldada selliselt, mis lihtsustaks kinnipeetavate taaslõimumist vabasse ühiskonda. Vanglas müüdava kauba hinna juures on silmas peetud Euroopa vanglareeglistiku punkti 31.5, mille kohaselt hügieeni-, korra ja julgeolekunõuete täitmiseks on vangidel õigus osta või muul moel hankida kaupu, sealhulgas toitu ja jooke isiklikuks otstarbeks hindadega, mis ei ole ebanormaalselt kõrged võrreldes kaupadega väljaspool vanglat. Vangla kaupluses müüdava kauba hinnakujundusele siseriiklike õigusaktidega erinõudeid kehtestatud ei ole. Seega ei anna ükski õigusakt kaebajale kui tarbijale subjektiivset õigust nõuda müüjalt talle kauba müümist omahinna või sisseostuhinna eest ja tegeleda müügiprotsessiga tasuta. Vabaturumajanduse üheks põhimõtteks ongi hindade vaba kujunemine vastavalt nõudlusele-pakkumisele ja ükski õigusakt ei kohusta isikut üldse ostma või ostma seda hinnaga, mis tema arvates on liiga kõrge. Vastustaja ei ole hinnakirju kooskõlastades teinud midagi, mis võinuks moonutada kaebaja majanduskäitumist, st mõjutada tema valikuvabadust või ostukäitumist, mille tulemusena ta tegi tehinguid, mida ta muidu teinud ei oleks. KOHTU PÕHJENDUSED
  1. Kohtu menetluses on kaebaja taotlus tuvastada Justiitsministeeriumi toimingute, mis seisnesid vangla kaupluses müüdava kauba hindade ja sortimendi kooskõlastamises, õigusvastasus. 10.10.2011 kohtuistungil täpsustas kaebaja, et juhul kui kohus leiab, et perioodil 10.12.2007 kuni 26.06.2008, so VT Marketing OÜ-ga lepingu sõlmimiseni oli vastustaja tegevusetu, taotleb ta selle perioodi osas vastustaja tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamist. 4 Kaebus hõlmab toiminguid (sh ka väidetava tegevusetuse periood) 10.12.2007 (kaebaja kinnipidamisasutuses viibimise algus) kuni 10.02.2011 (kaebuse täienduse esitamine, milles kaebaja vaidlustas alates 24.07.2009 kehtiva VangS § 48 lg 1 kolmanda lause põhiseaduspärasust). Vastustaja on kohtumenetluses väitnud, et enne VT Marketing OÜ-ga lepingu sõlmimist 27.06.2008 toiminguid nagu hindade ja sortimendi kooskõlastamine ei tehtud, kuna selleks puudus õiguslik alus. Justiitsministeerium kui vanglate üle järelevalve teostaja kontrollis vangla kaupluses kehtestatud hindu ja sortimenti kinnipeetavate pöördumiste alusel või ka Õiguskantsleri poolt algatatud menetlusega seonduvalt. Hindade võrdlemisel lähtus Justiitsministeerium väljaspool vanglat asuvate kaupluste hindadest, mis nähtub ka vastustaja poolt 22.09.2011 kohtule esitatud kirjast (13.01.2006 vastus Õiguskantslerile). Esimene hindade ja sortimendi kooskõlastamine toimus 27.06.2008, kui sõlmiti jaemüügiteenuse osutamise õiguse andmise leping nr 1/75-08, mille lisa 2 sisaldas minimaalse kaubavaliku nimekirja ja lisa 3 kaupade hinnakirja (tlk 138-148, I kd).
  2. Põhjendatud huvi õigusvastasuse tuvastamiseks.

§ 26

lg 1 p 3 kohaselt on halduskohtul õigus tunnistada toiming õigusvastaseks, kui kaebuse esitajal on sellise konstateeringu suhtes kaebuses väljendatud põhjendatud huvi. Kohtupraktika kohaselt võib õigusvastasuse tuvastamise põhjendatud huviks olla nii hilisem kahju hüvitamise taotlemine kui preventiivne õiguste kaitse. Kohus on seisukohal, et kaebajal puudub perioodi 10.12.2007-31.12.2007 ja 01.11.200823.07.2009 osas vastustaja tegevuse või tegevusetuse vaidlustamiseks põhjendatud huvi. Vaidlust ei ole selles, et varalist kahju ei saanud tekkida ajal, kui kaebaja ei ostnud vangla kauplusest. Kohtu arvates ei saanud eelmärgitud perioodidel kaebajal ilmselgelt tekkida ka kaebuses väidetud mittevaralist kahju väärikuse alandamise tõttu. Kaebusest ja kohtuistungitel antud selgitustest võib järeldada, et väärikust alandavaks pidas kaebaja enda asetamist olukorda, kus ta ei saanud osta vangla kauplusest eluks hädavajalikke toiduaineid ja jooke. Kaebaja selgitas 10.10.2011 kohtuistungil (protokolli lk 5), et kuna vangla kaupluse hinnad olid liiga kõrged ei soovinud kaebaja kulutada oma sugulaste raha ebamõistlikult. Lähtudes kaebusest, sai kaebaja teada väidetavalt põhjendamatult kõrgetest hindadest 07.11.2008 ja 10.12.2008 ilmunud ajalehest „Õhtuleht“ (14.09.2009 kaebuse täiendus, tlk 24, I kd). Samuti on kaebaja 16.09.2011 kohtuistungil (protokolli lk 11) väitnud, et hinnad hakkasid tõusma alates VT Marketing OÜ-ga lepingu sõlmimisest. Seega ei saanud kaebaja enne seda ilmselgelt olla olukorras, kus ta oleks võinud tunda enda suhtes liiga kõrgete hindade tõttu ebaõiglaste piirangute kohaldamist, mida kaebaja on pidanud väärikust alandavaks. Lähtudes kohtule Tallinna Vangla poolt esitatud andmetest (vanglasisese konto väljavõte tlk 158-160; I kd) puudus kaebajal raha vangla poes kaupade ostmiseks. Kaebaja vanglasisesel kontol olid rahalised vahendeid vaid ajavahemikul 01.01.2008 kuni 31.10.

  1. Kaebaja on erinevates kohtumenetlustes alates 2009.aastast taotlenud maksujõuetuse tõttu riigilõivu tasumisest vabastamist nii kaebuse esitamisel kui muu menetlusabi saamisel. Kaebaja ei saa väita samal ajaperioodil ühes kohtumenetluses maksejõuetust ja teises seda, et tal on tegelikult raha saamise võimalus olemas aga ta ei soovi maksta vangla kaupluses müüdava kauba eest kõrgemat hinda kui tuleks maksta vabaduses. 5 Kui kaebajal raha puudus, siis ei saanud väidetavalt liiga kõrged hinnad ilmselgelt kuidagi mõjutada kaebaja olukorda. Asjaolust, et ei saa välistada tulevikus kaebaja maksevõime muutumist ja rahaliste vahendite tekkimist (nt pereliikmete poolt raha saatmine, vanglas tööle asumine) ei saa tuletada põhjendatud huvi käsitletud ajaperioodil vastustaja toimingute vaidlustamiseks. Küll on kohus aktsepteerinud kaebajal sellise põhjendatud huvi olemasolu selleks, et preventiivsel õiguste kaitsmise eesmärgil kontrollida hindade kooskõlastamise aluseks (perioodil 24.07.2009-10.02.2011) oleva ja käesoleval ajal kehtiva VangS § 48 lg 1 kolmanda lause kooskõla põhiseadusega. Viidatud norm lubab teha vangla kaupluses müüdava kauba sisseostuhindadele juurdehindlust kuni 20% ulatuses. Seega kontrollib kohus vastustaja poolt vangla kaupluse hindade kooskõlastamise õiguspärasust perioodil 01.01.2008-31.10.2008 ja 24.07.2009-10.02.
  2. Ülejäänud ajaperioodi osas jääb kaebus põhjendatud huvi puudumise tõttu rahuldamata. Sortimendi kooskõlastamist käsitleb kohus eraldi kohtuotsuse punktis. Kohus peab vajalikuks kaebajale ka selgitada, et juhul kui ta siiski leiab, et vaidlustatud toimingutega tekitati talle kahju ning ta väidab, et sai sellest teada ajalehest „Õhtuleht“, siis möödub kahjunõude esitamise 3-aastane tähtaeg (

§ 9lg 4) 2011.a.

novembris.

  1. Vastustaja toimingute õiguspärasus perioodil 01.01.2008 kuni 31.10.
  2. Vangla kaupluse hindu ja sortimenti hakati Justiitsministeeriumi poolt kooskõlastama alates 27.06.2008, millal hakkas kehtima Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) ja VT Marketing OÜ vahel sõlmitud leping. Alates 01.01.2008 kuni 23.07.2009 (k.a) kehtis VangS § 48 lg 1 järgmises sõnastuses: „ Kinnipeetav võib oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta vangla vahendusel toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Avavangla kinnipeetav võib sisseoste teha ka vangla vahenduseta“. Alates 24.07.2009 kehtib VangS § 48 lg 1 järgmises sõnastuses: „Kinnipeetav võib oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Kaupu müüb vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping. Müüdava kauba hind võib olla sisseostuhinnast kuni 20 protsenti kõrgem. Avavangla kinnipeetav võib sisseoste teha ka väljaspool vanglat“. Riigikohtu erikogu on 16.02.2010 määruses käsitlenud VT Marketing OÜ-ga sõlmitud lepingu olemust vaidluses selle üle, kas asja on pädev lahendama maakohus või halduskohus. Riigikohus viitas halduskoostöö seadusele (HKTS) ja leidis, et HKTS § 3 lg 4 kohaselt on avaliku ülesande (haldusülesande) täitmine võimalik delegeerida eraõiguslikule isikule ka tsiviilõigusliku lepingu alusel HKTS § 3 lg-s 4 sätestatud tingimustel ning kinnipeetavale sisseostude tegemise võimaldamine kui avalik ülesanne delegeeriti eraõiguslikule isikule tsiviilõigusliku lepingu alusel. Lepingu valmistas ette Justiitsministeerium ja allkirjastas Justiitsministeeriumi kantsler. Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 59 lg 1 kohaselt kuuluvad vanglad Justiitsministeeriumi valitsemisalasse. VVS § 42 lg 2 p 2 kohaselt sätestatakse valitsusasutuse põhimääruses tema tegevusvaldkonnad ja ülesanded. Justiitsministeeriumi põhimääruse punkt 7 kohaselt on vanglate tegevuse koordineerimine Justiitsministeeriumi ülesandeks. Ühestki õigusnormist ei tulene keeldu, et vangla vahendusel ostude tegemise võimaluse tagamiseks ei võiks sõlmida tsiviilõiguslikku lepingut. Alates 24.07.2009 kehtiva VangS § 48 6 lg 1 kohaselt on sellise tsiviilõigusliku lepingu sõlmimine seaduses otsesõnu ette nähtud, kui kaupu müüb vanglas eraõiguslik juriidiline isik. Vangistusseaduses endas õigusnorme, mis otseselt sätestaksid Justiitsministeeriumile kohustuse kooskõlastada vanglakaupluse hindu, ei sisaldu (ega sisaldunud ka enne 24.07.2009). Seega hindade kooskõlastamise kohustuse võttis Justiitsministeerium 27.06.2008 sõlmitud tsiviilõigusliku lepinguga (Jaemüügiteenuse osutamise õiguse üleandmise leping nr 1/75-08, tlk 138-148, I kd). Hindade kooskõlastamisega tagatakse kohtu arvates paremini VangS § 48 lg-s 1 kinnipeetavale ettenähtud soodustuse kasutamise õigus. Hindade kooskõlastamise kui Justiitsministeeriumi haldustoimingu õiguspärasuse kontrolli oli kaebajal võimalik nõuda alates 27.06.
  3. Enne 27.06.2008 oli kaebajal võimalik pöörduda, kas märgukirja või selgitustaotlusega Tallinna Vangla või Justiitsministeeriumi poole ning vaidlustada vajadusel nende lahendamist. Justiitsministeerium ei saanud tulenevalt kooskõlastamise kohustuse puudumisest olla õigusvastaselt tegevusetu ajavahemikul 01.01.2008-26.06.
  4. Seega jääb kõnealuse ajavahemiku osas kaebus rahuldamata. Hindade kooskõlastamisel alates 27.06.2008 sai Justiitsministeerium lisaks sellel kuupäeval sõlmitud lepingule, lähtuda ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusest REC

(2006)
  1. Vastustaja väidab kohtumenetluses, et seda ka tehti. Euroopa vanglareeglistiku punkt 31.5 kohaselt hügieeni-, korra ja julgeolekunõuete täitmiseks on vangidel õigus osta või muul moel hankida kaupu, sealhulgas toitu ja jooke isiklikuks otstarbeks hindadega, mis ei ole ebanormaalselt kõrged võrreldes kaupadega väljaspool vanglat. Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt selgitanud Euroopa vanglareeglistiku õiguslikku olemust (lahendid kohtuasjades 3-3-1-95-08, 3-3-1-6-10, 3-3-1-14-10 jt). Riigikohtu seisukoha järgi soovitusliku iseloomuga Euroopa vanglareeglistiku normid ei ole õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel. Viidatud lepingust ja Euroopa vanglareeglistikust tulenev kriteerium hindade kontrollimisel on sama. Kohus ei nõustu kaebajaga, et lepingu sõlmimine tõi kaasa hindade tõusu vangla kaupluses. Leping ei sisalda punkti, millega oleks määratud kaupluse käibest mingi protsentuaalse osa tasumine Justiitsministeeriumile või vanglale. Kaebaja paljasõnalised kahtlustused korruptsioonis on asjakohatud. Vastupidi, võib väita, et sõlmitud leping annab aluse kontrollida hindu ja nõuda lepingust tulenevalt, et need ei oleks ebanormaalselt kõrged. Samuti kohaldada lepingu rikkumise korral sanktsioone. Kõnealuse lepingu punkt 3.10 kohaselt kohustub kaupmees pakkuma kinnipeetavale kaupa hindadega, mis ei ole ebanormaalselt kõrged võrreldes kaupadega väljaspool vanglat. Ühegi kauba üksikhind ei tohi ületada vangistusseaduse § 48 lg 1¹ kehtestatud piirmäära (s.o kuupalga alammäär). Lepingu punkt 3.12 kohaselt on ministeeriumil õigus kontrollida hinnakirja ja teha vajadusel ettepanek hindade korrigeerimiseks vastavuses lepingu punktiga 3.
  2. Ettepanek on kaupmehele järgimiseks kohustuslik. Lepingu punkt 3.4 kohaselt on lepingu lisaks kaupade hinnakiri. Punkt 3.
  3. kohaselt on kaupmehel õigus hinnakirja kord kuus muuta. Hinnakirja muutmise ettepaneku esitab kaupmees ministeeriumile ja vanglale kooskõlastamiseks. Ettepanekus peab olema 7 välja toodud hinna muutmise ulatus. Kooskõlastajate taotlusel tuleb hinna muutmist põhjendada. See, kas Justiitsministeerium sisuliselt hindade kooskõlastamisel kontrolli teostas on lepingu sõlmimisest eraldiseisev tegevus. Vaidlusalusesse perioodi (27.06.2008-31.10.2008), mille jooksul tehtud toimingute õiguspärasuse kontrollimise suhtes on kaebajal põhjendatud huvi, jääb 3 kooskõlastamise toimingut (27.06.2008, 28.08.2008, 25.09.2008). Lepingu sõlmimisega koos kooskõlastati hinnakiri, mis kehtis kuni septembrini. 28.08.2008 (e-kiri, tlk 186 I kd) kooskõlastati septembrikuu hinnakiri. 23.10.2008 (e-kiri, tlk 179 I kd) kooskõlastati oktoobrikuu hinnakiri. Kohus on Tallinna Vanglalt välja nõudnud kaebaja poelehed, millest nähtuvad kaubad, mida kaebaja ostis ja nende eest tasutud rahasummad (tlk 13-14, III kd). Kohtule esitati kolm poelehte, rohkem kaebaja poelehti vanglal säilinud ei olnud. Kaebajal endal kohtule ühtegi poelehte esitada ei olnud, kuigi oma väidete põhistamine on kaebaja kohustus tulenevalt

§ 15lg 3 esimesest lausest.

Tallinna Vangla selgitas kohtunõudele 25.11.2010 saadetud vastuses (tlk 158, I kd), et ostutšekke hakati kinnipeetavatele kaupluses väljastama 2008.augusti lõpus. Enne seda täitis ostutšeki ülesannet poeleht, kuhu oli märgitud kaupade hind ja lõppsumma. Kinnipeetavad said soovi korral poelehtedest koopiad. Vastustaja on kohtule esitanud kõnealuste kuude kooskõlastatud hinnakirjad. Kohus on asja materjalide juurde võtnud ka Tarbijakaitseameti poolt koostatud hinnavaatlustabelid (avaldatud http://tka.riik.ee/public/hinnavaatlused-2/) vaidlusaluse aja kohta, mis kajastavad suuremate kauplusekettide hindu. Menetlusosalistel on vaidlus selles, mida tähendab ebanormaalselt kõrge hind. Ebanormaalse või ebamõistlikult kõrge hinna määratlust ei ole õigusaktides toodud. Kaebaja on seisukohal, et vangla kaupluse hinnad peaksid vastama väljaspool vanglat asuvate kaupluste keskmisele hinnatasemele. Väljaspool vanglat asuvate võrreldavate kaupluste all peab kaebaja silmas eelkõige suuri kauplusekette (Selver, Prisma jne). Kaebaja on samuti etteheitnud, et vangla kaupluses ei kohaldata allahindlusi (soodusmüüke) ning hindade tõusu põhjuseks on sõlmitud leping VT Marketing OÜ-ga. Vastustaja on seisukohal, et hinnatase on normaalne ka siis kui see on kõrgem suurte kauplusekettide hinnatasemest, kuna vangla kaupluse hindu tõstab see, et sisseostetavad kogused on väiksed (mis üldteadaolevalt mõjutab kauba hinda) ning kauplemise tingimused erinevad suurte kauplusekettide kauplemistingimustest, kuna vanglas toimub kaupade müük kataloogikaubanduse põhimõttel. Samuti tuleb vanglas järgida spetsiifilisi turvanõudeid, mis samuti kauba hinda tõstavad. Vangla kaupluse pidamise erisused kauba tellimise ja kättetoimetamise osas nähtuvad VT Marketing OÜ-ga sõlmitud lepingust. Näiteks punkti 4.8 kohaselt komplekteerib kaupmees tellimuslehtede alusel kauba ja pakendab pakendamist nõudva kauba. Lepingu punkt 4.9.

  1. kohaselt väljastab kaupmees kauba kinnipeetavatele eluosakondades tellimuslehe alusel ja punkt 4.9.3 kohaselt võtab tellimuslehele kinnipeetava allkirja. Punkt 4.10 kohaselt tuleb kaupmehel esitada kauba üleandmise kohta koondaruanne. Turvanõudeid käsitleb lepingu punkt
  2. Punktist 6.6 nähtuvalt peab kaupmees kasutama kaupade vangla territooriumile toimetamiseks ja pakendamiseks ning muus osas lepingu täitmiseks vaid usaldusväärseid ja kontrollitud isikuid. Punktist 6.7 tuleneb, et ka sõidukid peavad olema kontrollitud. Punkt 6.9 kohaselt peab kaupmees arvestama isikute, sõidukite ja kauba põhjaliku kontrolliga igakordselt vangla territooriumile sisenedes ja organiseerima sellele vastavalt kauba tarne graafikud. Lepingu punkt 9 paneb kaupmehele ka informatsiooni käitlemisel konfidentsiaalsusnõuded. 8 Seega ei ole põhjendatud kaebaja väide, et mingeid täiendavaid toiminguid tegelikult teha ei tulnud. Kohus leiab, et allahindluste korraldamine on kauplusepidaja otsustada, kaebajale ei tulene ühestki õigusaktist subjektiivset õigust seda nõuda. Kohus peab vajalikuks kaebajale selgitada, et vaba turumajanduse tingimustes ei ole realistlik oodata, et toiduainete hinnad püsiksid kogu aeg ühesugustena. Toidutoorme, tööjõukulu või kütuse hinnatõusu korral tõusevad paratamatult ka toidukaupade hinnad. Samuti on toiduainete hinnad reeglina mõjutatud maksude tõstmisest või langetamisest jm vabale turumajandusele omastest teguritest. Eestis toimunud majanduse tõusuperioodil (millesse jäi ka 2008.a.) praktiliselt kõigi kaubagruppide hinnad tõusid ning mõningane hindade langus toimus majanduskriisi ajal (2009.a.). 2009.a. tõusis käibemaks (18%-lt 20%-le). Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et vangla kaupluse hinnad peaksid vastama suurte kauplusekettide hinnatasemele. Eelnev seisukoht ei välista siiski hindade ebamõistliku suuruse väite hindamisel võrdluse toomist suurte kauplusekettide hindadega, kuna kohus nõustub sellega, et hinnad ei tohiks vangla kaupluses olla mitmekordselt kõrgemad ning samas ei ole ka kogutud andmeid teistsuguse valimi (nt väikekauplused) alusel. Üldtuntuks

§ 17

lg 2 mõttes saab lugeda asjaolu, et tootjalt kauba ostmisel mõjutab hinda ostetava kaubakoguse suurus, mis on omakorda tingitud nõudluse suurusest ehk sellest kui palju kinnipeetavad kauplusest ostavad. Samuti ei saa olla vaidlust selles, et ükski eraõiguslik juriidiline isik ei paku teenust eesmärgiga jääda kahjumisse. Üheselt selge on ka see, et kõik täiendavad toimingud (individuaalselt kauba kättetoimetamine, julgeolekuabinõude järgimine) teenuse pakkumisel tõstavad võrreldes nö tavapärase kauplusega pakutava kauba lõpphinda. Ei saa olla vaidlust, et vanglakaupluse hinnatase on kõrgem kui suurtes kauplusekettides. Kõrgem hinnatase on aga objektiivselt põhjendatud ega ole Justiitsministeeriumi poolt koostöös kauplusepidajaga tahtlikult tekitatud nagu kaebaja kahtlustab. Justiitsministeerium ei saa kuidagi mõjutada tootjate poolt pakutavaid hindu. Igasugune õiguslik alus puudub ootuseks, et hinnavahe maksaks kinni riik, so maksumaksjad, kes niigi kannavad õigusaktides kinnipeetavate ülalpidamiseks ettenähtud kulud, sealhulgas toitlustamise kulud. Kohus leiab, et asjas kogutud tõendite põhjal ja lähtudes hinda kujundavatest asjaoludest ei saa pidada vanglakaupluse hindu, mis 2008.a. lepingu sõlmimisest kuni oktoobrikuuni kooskõlastati, ebanormaalselt kõrgeteks. Tarbijakaitseameti poolt koostatud hinnavaatlustabelites toodud hindade ja kaebaja poolt ostetud kaupade (mille kohta oli võrreldav toode olemas) hindade vahe jäi enamuse kaupade puhul alla 30% (arvestatuna müügihinnast). Kõrgem oli vaid banaani hind, mis suurtes kauplusekettides tihti on nn kampaaniatoode (soodushinnaga toode). Kaebaja poolt 2008.a. augustis ostetud banaani kilo maksis 29 krooni, suurte kauplusekettide keskmine müügihind oli 17,32 krooni. 2009.a. hinnakirjades on banaani hinnaks 25 krooni ning 2010.a. hinnakirjadest nähtub banaani sisseostuhind (20,80 krooni) ja müügihind (24,95 krooni), millest võib kohtu arvates järeldada, et vangla kaupluses müüdavaid koguseid arvestades ei olnud antud toodet võimalik pakkuda oluliselt madalama hinnaga. Tee, tualettpaberi, pesupulbrite ja majoneesi hind oli peaaegu võrdne keskmiste hindadega. Vastustaja esitas 22.09.2011 kohtule 29.12.2008 e-kirja, milles viidatakse muuhulgas Eesti juustu liiga kõrgele (63% juurdehindlust) hinnale. Vangla kaupluse 2008.a. augusti hinnakirjas on Eesti juust (27% rasvasisaldusega, 450g) hinnaga 60 krooni. Tarbijakaitseameti 2008.a. augusti hinnavaatlustabelis on Eesti juust (26% rasvasisaldusega, 1

  1. kg)keskmise hinnaga 129,50 krooni. 2009.a. hinnakirjades on Eesti juustu hind 54,50 krooni. Seega võib järeldada, et tegelikult vastas vangla kaupluses müüdava juustu hind keskmisele. 9 Võlaõigusseaduse (VÕS) § 28 lg 2 kohaselt kuulub asja eest maksmisele tavaliselt tasutav hind või muu mõistlik hind juhul, kui hinda ei ole määratud poolte kokkuleppel. TsÜS § 65 kohaselt võib lepinguga asjale ette näha teistsuguse hinna kui asja turuhind. Ebamõistlikuks ei saa eeltoodust tulenevalt lugeda hinda, mis ületab kohalikku keskmist müügihinda. Vastustaja leidis kohtuistungil, et mõistlikuks võiks pidada hindu, mille puhul jääb sisseostuhinnale lisanduv protsent 20% piiresse, seda ka enne vastava regulatsiooni kehtestamist kooskõlastatud hindade puhul. Kohus nõustub selle seisukohaga. Kuigi 2008.a. ei näidatud hinnakirjades sisseostuhinda (vastav kohustus puudus), võib vangla kaupluse müügihindade ja keskmiste hindade põhjal järeldada, et sisseostuhinna ja müügihinna vahe jäi enamuse kaupade puhul 20% juurde. Hindade ebamõistlikkusele võiks viidata ka asjaolu, kui müüja teeninuks kauplemisega vanglas põhjendamatult suurt kasumit. VT Marketing OÜ vastusest kohtunõudele (tlk 206, I
  2. kd)nähtub, et VT Marketing OÜ jaoks on vanglakaupluste pidamine põhiline majandustegevus, mille eesmärgiks on eelkõige kasumi teenimine. Lepingu täitmisest teenitav kasumimarginaal on minimaalne, kuna klientuur on väga hinnatundlik ning kauplejale on lepinguga seatud piirangud kaupade juurdehindlusele. Lepingu kahjumlikkuse tõttu on etteteatatud lepingu ülesütlemisest ning käesolevaks ajaks on lepingu kehtivus ka lõppenud. VT Marketing OÜ on viidatud vastuses ka selgitanud, millest tulenes kõrgem hind (kõrgem sisseostuhind seoses väiksemate kaubakogustega, turvanõuded jm). Kohus leiab, et eelnevast tulenevalt, et ei ole võimalik nõustuda kaebaja väitega, et Justiitsministeerium kooskõlastas õigusvastaselt hinnad, mis on ebamõistlikult kõrged. Kaebaja kaebus põhineb eeldusel, et äriühingu tegevus ei pea olema kasumlik, mis on ilmselgelt meelevaldne eeldus. Kaebaja kaebus põhineb ka põhjendamatul eeldusel, et riik peaks kinnipeetavatele tagama keskmised hinnad vaatamata sellele, kas vanglas kauplemise erisusi arvestades on see objektiivselt võimalik. Kaebaja ei ole sealjuures viidanud ühelegi õigusnormile, millest tema selline subjektiivne õigus tuleneb. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta käsitletud toimingute osas rahuldamata. 9. Vastustaja kooskõlastuste õiguspärasus alates 24.07.2009 kuni 10.02.2011. Kõnealusel ajavahemikul kooskõlastati hinnakiri igakuiselt. Alates 24.07.2009 kehtiva VangS § 48 lg 1 kolmanda lause kohaselt võib müüdava kauba hind olla sisseostuhinnast kuni 20 protsenti kõrgem. Kaebaja leiab, et kuni 20 protsenti kõrgema müüdava kauba hinna lubamine seadusega on karistuslik ja ebaproportsionaalne meede, rikub võrdse kohtlemise põhimõtet ning kaebaja õigust eraelule. Kaebaja vabadus valida ise eluks vajalikke toiduaineid on õigusvastaselt piiratud. Norm on vastuolus ka rahvusvahelise ja EL õiguse normidega. Kaebaja taotleb normi põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist.

§ 25

lg 9 kohaselt jätab halduskohus kohtuasja lahendamisel kohaldamata iga seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. Asja materjalidest (kohtule esitatud hinnakirjadest) ei nähtu, et vaidlusalusel perioodil hindade kooskõlastamine oleks olnud vastuolus eelviidatud normiga. Vangla hinnakirjas toodud hindade ja keskmiste hindade võrdlusest ei nähtu, et hindade vahe oleks ebamõistlikult suur, jäädes müügihindade võrdlemisel enamasti 30% piiresse. 10 Hindade erinevuse kujunemise põhjusi vangla kaupluse puhul selgitas kohus eelnevalt. Lähtudes varasemast praktikast kinnipidamisasutustes kaupluse pidamisel, ei saa väita, et seadusandja oleks alates 24.07.2009 näinud ette võimaluse ebamõistlikult kõrgete hindade kehtestamiseks. Seadusandja ei reguleeri tootjate poolt määratavat hinda, millega vangla kaupluse pidaja kaupa sisse ostab. Seadusandja on reguleerinud kaupluse pidaja poolt sisseostuhinnale lisatava hinnavahe, mis peab jääma 20 % piiresse ning samas võimaldama kaupluse pidajal oma tegevuskulusid katta ja saada võimalusel ka kasumit. 20-protsendiline sisseostuhinna lisa on lähtudes VT Marketing OÜ selgitustest kauplusepidamise tulukuse kohta pigem miinimum. Kaupluse pidamine kui äritegevus peaks võimaldama katta kulud ja olema ettevõtja jaoks mõistlik. Kaebajal ei ole põhiõigust, millele tuginedes nõuda vangla kaupluses müüdava kauba hinna vastavust väljaspool vanglat asuvate kaupluste keskmisele hinnatasemele. Ükski rahvusvahelise õiguse ega EL õiguse norm sellist õigust kaebajale samuti ei sätesta. Seega on kaebus ka selles osas põhjendamatu ja jääb rahuldamata. Kaebaja menetluslik taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks tuleb samuti jätta rahuldamata. 10. Sortimendi kooskõlastamise õigusvastasus. Kaebaja täiendas kohtumenetluse käigus kooskõlastuste vaidlustamise aluseid leides, et talle peab võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt olema tagatud samasugune kaupade sortiment nagu mistahes Euroopa Liidu liikmesriigi kinnipidamisasutuses ning diskrimineerimist ei tohi olla võrreldes vabaduses viibivate inimestega. Kaebajal peab olema vangla kaupluses võimalik valida erineva sortimendi hulgast vastavalt oma vajadustele. Kooskõlastatud liiga kitsa sortimendiga avaldatakse kaebajale psüühilist ja füüsilist survet. Ka sortimendi kooskõlastamine kui haldustoimingu tegemine tulenes eelkäsitletud tsiviilõiguslikust lepingust VT Marketing OÜ-ga. Kohus on seisukohal, et ka sortimendi kooskõlastamine ei saanud ilmselgelt mõjutada kaebaja õigust osta vangla kauplusest ajal, kui tal puudusid selleks rahalised vahendid. Seega ei saa ka väidetava ebapiisava sortimendi kooskõlastamiseks olla selle perioodi osas põhjendatud huvi. Kaebaja ei vastanud kohtuistungil, millised kaubad tal väidetava liiga kasina sortimendi tõttu ostmata jäid ega selgitanud sellega kahju tekkimist. Kaebaja esitatud seisukohtadest võib järeldada, et ta leiab endal olevat subjektiivse õiguse (millisele asjakohaselt õiguslikule alusele kaebaja ise ei viidanud) osta vangla kauplusest ilma, et ta peaks valima Justiitsministeeriumi poolt kooskõlastatud sortimendi hulgast ehk kaebaja soovib tagada oma õigust preventiivselt juhuks kui tema majanduslik olukord peaks paranema. Kuna kaebaja on käesoleval ajal kinnipeetav Viru Vanglas ning käesolevas asjas esitatud leping VT Marketing OÜ-ga, millest tulenevalt kooskõlastas hindu ja sortimenti Justiitsministeerium, on lõppenud, puudub kaebajal põhjendatud huvi (preventiivse kaitse saamiseks) Justiitsministeeriumi poolt sortimendi kooskõlastamiste õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebus tuleb ainuüksi seetõttu jätta rahuldamata. Eelnevale vaatamata peab kohus vajalikuks märkida, et puudub ka õiguslik alus, millest tulenevalt nõuda samasugust kauba sortimenti nagu mistahes Euroopa Liidu liikmesriigi vanglas või vabaduses viibivatel isikutel. Euroopa Liidu õigusega ei reguleerita vangla kaupluses müüdava kauba sortimenti. Soovitusliku iseloomuga Euroopa vanglareeglistiku punktis 31.5 on toodud, et vangidel on 11 õigus osta või muul moel hankida kaupu, sealhulgas toitu ja jooke. Justiitsministeeriumi poolt kooskõlastatud kaupade nimekirjades sisaldusid erinevad kaubad, sh toidukaubad ja joogid. Samuti on nimekirjadest nähtuvalt sortimendi valikul arvestatud sellega, et valitud toodete hulgas oleks tooteid, mis on oma kaubaklassis võimalikult soodsa hinnaga ning enamuse kaupade osas on valida mitme erineva toote vahel. Puudub ka õigusnorm, millele tuginedes nõuda võrdset kohtlemist võrreldes vabaduses viibivate isikutega ja nõuda kõigis erinevates kauplustes müüdava kaubavaliku pakkumist kinnipidamisasutuses. Kinnipeetavate ja vabaduses viibivate isikute näol ei ole tegemist võrreldavate isikute gruppidega. Samas ei ole ka vabaduses viibivatel isikutel võimalik kauplusepidajale „ette kirjutada“, milliseid tooteid ta müüma peaks. Nähtuvalt kooskõlastatud hinnakirjadest on ilmne, et kaubavalikut ei saa pidada nii puudulikuks, et VangS § 48 lg-s 1 toodud õigus osta toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid vanglas lubatud asju oleks faktiliselt tagamata. Kaebaja väidab, et kinnipeetav peaks saama ise valida, millist toodet ta osta soovib. Kuigi sellist subjektiivset õigust ühestki õigusnormist ei tulene, on siiski valikuvõimalus tagatud sellega, et enamuse kaupade osas on valikus mitu erinevat toodet. 11.

§ 26lg 1 p 6 alusel tuleb kaebus jätta tervikuna rahuldamata.

12.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja menetluskulu nõuet esitanud ei ole. Kristina Maimann Kohtunik 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.