lg-s 1 sätestatud hagejal tekkinud kulu.
lg 2 kohaselt tuleb isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuse nr 3-2-1-54-07 p 13 kohaselt „Kolleegium selgitab, et
lg 5 järgi mõistetakse mittevaralise kahjuna eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.
lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul maksta seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Seega eeldatakse
lg 2 järgi mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. Küll aga oleneb hüvitise suurus kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Seega on hageja huvides tõendada, kui tõsine oli talle tekitatud kehavigastus või tervisekahjustus.“ Kohus oli seisukohal, et hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleb samuti jätta rahuldamata. Kostja vastutus hagejal kutsehaigusest tingitud püsiva tervisekahjustuse tekkimises on osaline: 53,77% ulatuses. Tartu Maakohtu 18.06.2007 otsusega on tuvastatud ka hageja enda süü temal kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse tekkimises 50% ulatuses. Hageja püsiva töövõime kaotuse rohkem kui pooles ulatuses (60%) on põhjustanud üldhaigestumine. Kutsehaigus diagnoositi hagejal 2003. a. Samal aastal lõpetati ka kostjaga sõlmitud tööleping põhjusel, et hageja tervislik 3 seisund ei vastanud tema tehtavale tööle. Hageja väitel on tal tekkinud mittevaraline kahju kostja poolt temaga sõlmitud töölepingu lõpetamisest ja uue töökoha mitteleidmisest. Töösuhte lõpetamisest tekkinud kahju ei ole mittevaraline kahju, see on varaline kahju, mis kuulub hüvitamisele
Mittevaralise kahjuna on hageja hagiavalduses märkinud pideva valude ja stressi talumise. Kohtule antud selgitustest nähtub, et stressi põhjustab hagejale töökoha kaotus ning olukord, kus ta ei leia uut töökohta. Hagejal olevate valude tõendamiseks on esitatud koopiad apteegi käsimüügiravimite ostmise kohta juulis
Riigikohtu praktika alusel (3-2-1-85-08, 3-2-1-19-08) ei pea hageja tõendama kahju hüvitamise puhul
lg 2 alusel midagi muud kui asjaolu, et kostja vastutab isikule kehavigastuse tekitamise eest. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus
MS § 233 lg 1 kohaselt. Mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Tartu Maakohtu otsusega on tuvastamist leidnud, et kostja on süüdi hagejal tervisekahjustuse tekkimises. Hageja on näidanud, et tema tervislik seisnud on halvenenud, temast on saanud püsivalt töövõimetu isik, töövõimekaotuse aste 80%. Tema peamiseks sissetulekuallikaks on töövõimetuspension. Hagejal ei ole võimalik tööd saada ning seega on toonud see kaasa tema elatustaseme ja elukvaliteedi languse. Hageja on kohtule esitanud ka tõendi ravimitele tehtud kulutuste kohta, mida ta on sunnitud halvenenud tervise tõttu kasutama. Seega esinevad asjaolud, mis kinnitavad mittevaralise kahju olemasolu ning hageja nõue moraalse kahju väljamõistmiseks on põhjendatud; 2) ei ole kohus põhjendanud, mis kaalutlustel on kohus keeldunud mõistliku summa väljamõistmisest mittevaralise kahju hüvitamiseks, mistõttu tuleb otsus selles osas tühistada ja saata tsiviilasi tagasi maakohtule uuesti arutamiseks teises koosseisus. 5. AS Sangar vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, kohtuotsuse muutmata ning menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole hageja sisuliselt oma moraalse kahju hüvitamise nõuet põhjendanud. Hageja ei ole põhjendanud, kuidas tema võimalik moraalne kahju on seotud kostja tegevusega ning ei ole põhjendanud hagis nõutud hüvitisesumma 500 000 krooni kujunemist. Hageja seisukohtade ebaselgust näitab kujukalt asjaolu, et kohtuistungil vähendas ta nõude summat koheselt 50% võrra, 250 000 kroonini. Samas ei esitanud hageja selgitusi ka selle summa kujunemise ja põhjendatuse kohta. Hageja ei ole selgitanud nõude vastuolulisust selles osas, et kui kostja süü hageja kutsehaiguse tekkes oli suhteliselt väike, siis miks peaks kostja tasuma hagejale 4 moraalse kahju hüvitist sedavõrd suures summas. Hüvitise nõudmine ja nõutava summa suurus peavad olema põhjendatud, see ei saa olla täiesti subjektiivselt nimetatud number; 2) on Riigikohtu praktikas (3-2-1-85-08) leitud, et hüvitise suurus oleneb kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada
lg 2 järgi suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Kostja süü hageja kutsehaigestumisel on suhteliselt väike, seda näitab selgelt asjaolu, et kostjal ei ole kohustust tasuda hagejale peale hüvitise summa iga-aastast indekseerimist mistahes summat. Seega ei saa pidada kostja tekitatuks ka hageja viidatud muid negatiivseid tagajärgi. Lisaks ei ole hageja tõendanud mitte ühtegi negatiivset mittevaralist tagajärge, mis oleks tekkinud kutsehaigestumise tõttu. Hageja väited on olnud üldsõnalised ja tõendamata; 3) esitas hageja tõenditena tšekid, mille alusel ta olevat ostnud erinevaid käsimüügiravimeid. Nendest ühegi ravimi kasutamine ei ole otseselt seotud hagejal diagnoositud kutsehaigusega. Seega ei ole nende ravimite ostmise seostamine käesoleva vaidlusega asjakohane; 4) on kohus viidanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuse nr 3-2-1-54-07 p-le 13 ning igati põhjendanud neid erandlikke asjaolusid, millest tulenevalt kohus jättis mittevaralise kahju hüvitise välja mõistmata. Kohus ei ole valesti tõlgendanud seadust ning on arvesse võtnud kõik hageja esitatud argumendid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
lg 2 kohaselt isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma (kehtiv
lg 2).
lg 2 alusel hüvitise saamiseks ei pea hageja iseenesest tõendama midagi muud peale selle, et kostja vastutab talle kehavigastuse tekitamise eest. Tartu Maakohtu 18.06.2007 otsusega rahuldati L. Pavlova hagi AS Sangar vastu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks, st jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et kostja tekitas hageja tervisele kahju. Mittevaralise kahju olemasolu tuleb
lg 2 sõnastust ja eesmärki arvestades kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral eeldada. Riigikohus on korduvalt märkinud, et kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist, siis tuleb
lg 2 järgi maksta mittevaralise kahju hüvitamiseks kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis (näiteks Riigikohtu 09.04.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, Riigikohtu 08.04.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10). 5 Arvestades eelmärgitut on maakohus jätnud põhjendamatult hageja nõude mittevaralise kahju väljamõistmiseks rahuldamata. Tulenevalt
lg-s 3 märgitust on kannatanul õigus valida lepinguõiguse ja deliktiõiguse rakendamise vahel, kui talle on tekitatud tervisekahjustus. Hageja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et ta nõuab mittevaralist kahju deliktiõiguse alusel. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud ka deliktiõiguse alusel, kuna kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi. 9.
lg 5 kohaselt mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Riigikohus on 09.04.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08 asunud seisukohale, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus
MS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ja olema sarnastel asjaoludel võrreldavad.
lg 2 puhul tuleb hüvitise kui valuraha suuruse määramisel arvestada tervisekahjustuse tagajärgi kannatanule (tervisekahjustuse raskust), st tema eeldatavat „valu suurust.“ Hageja põhjendas apellatsioonkaebuses ja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et ta nõuab kostjalt 250 000 suuruse mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist seoses kutsehaigusest tingitud tervisekahjustusega, mille tõttu oli ta sunnitud loobuma töölkäimisest ning mis omakorda tõi kaasa elukvaliteedi alanemise. Tartu Maakohtu 18.06.2007 otsusest nähtuvalt diagnoositi hagejal 09.01.2003 kutsehaigusena ülekoormushaigus ning talle määrati töövõime kaotuseks 40%. Maakohus tuvastas, et kostja osa tervistkahjustavast tööperioodist moodustab 53.77% ning arvestades hageja süüd, vähendas kohus väljamõistetavat hüvitist 50%. 16.02.2010 püsiva töövõimetuse tuvastamise otsusest nähtuvalt on hagejal kogu püsiva töövõimetuse ulatus 80% ning üldhaigestumisest tingitud töövõime kaotus on 60%. Eelnevast järeldub, et kutsehaiguse kujunemisele aitas kaasa ka hageja töötamine teise tööandja juures (ajaliselt 46.23%), mille eest kostja ei vastuta ning lisaks oli hageja ise 50% ulatuse süüdi tervisekahjustuse tekitamises. Nimetatud mõlemaid asjaolusid (s.o rikkumise raskus ja ulatus) tuleb
Samuti ei saa eelmärgitut arvestades väita, et hageja oli sunnitud loobuma töölkäimisest üksnes kostja õigusvastase käitumise tõttu ning seetõttu ei ole hageja elukvaliteedi langus seotud üksnes kostja käitumisega. Ringkonnakohus arvestab hüvitise suuruse väljamõistmisel ka sellega, et alates 2010. a veebruarist on hagejal kogu püsiva töövõimetuse ulatus 80% ning hageja ei ole tõendanud, et säilinud 20% töövõimega oleks ta võimeline tööd saama. Kohtuistungil 29.09.2010 on kostja kinnitanud, et ta oleks nõus kulutuste hüvitamisega
Vastuses hagile on kostja kinnitanud, et enne hagi esitamist ei ole hageja kordagi kostja poole hagis esitatud nõuetega pöördunud. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Seega on kostja käitumine hagejasse pärast rikkumist olnud korrektne (
Hageja esitatud tšekid käsimüügiravimite ostmise kohta (t.l 42-47) saaksid tõendada
lg 1 kulusid, kuna 16.02.2010 püsiva töövõimetuse tuvastamise otsuse kohaselt on tervisekahjustusest tingitud lisakulud retseptiravimid. Maakohus jättis hageja nõude kulutuste hüvitamiseks
6 Muid negatiivseid asjaolusid peale tervisekahjustusest tingitud töövõimetuse ja töökoha kaotuse ei ole hageja esile toonud. Arvestades ülaltoodut leiab ringkonnakohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista mittevaralise kahju hüvitis summas 20 000 krooni. Nimetatud summa vastab ühiskonna üldisele heaolu tasemele ning on vastavuses kostja poolt põhjustatud tervisekahju suurusele. 10. Hageja nõudis maakohtus kostjalt 265 000 krooni väljamõistmist ning tema nõue rahuldati 20 000 krooni ulatuses, s.o 7.55%. Sellest tulenevalt jäävad menetluskulud maakohtus 7.55% ulatuses kostja ja 92.45% ulatuses hageja kanda. Ringkonnakohus rahuldas hageja 250 000 kroonise nõude 20 000 krooni ulatuses, s.o 8%. Sellest tulenevalt jäävad menetluskulud ringkonnakohtus 8% ulatuses kostja ja 92% ulatuses hageja kanda. Viivi Tomson Hiie Lindmets 7 Üllar Roostoja
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.