lg 3 alusel OÜ Raualux (pankrotis) lähikondseks, tunnistada
lg 1; § 113 lg 1 p 3, lg 2 alusel tagasivõitmise korras kehtetuks OÜ Raualux (pankrotis) rahalise kohustuse täitmine summas 219 000 krooni ning mõista kostjalt OÜ Raualux (pankrotis) kasuks välja 219 000 krooni ja viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt algatati Viru Maakohtu 24.04.2008 määrusega OÜ Raualux pankrotimenetlus ja Viru Maakohtu 16.06.2008 otsusega kuulutati välja OÜ Raualux pankrot. Võlgniku juhatuse liige alates 23.03.2007 ja ainuomanik alates 15.03.2007 on A.S. . Alates 23.03.2007 on võlgniku registrijärgne asukoht Kohtla-Järve XXX . Kinnistusraamatu andmetel on kinnistu XXX omanik kostja. Perioodil 01.07.2007 – 21.01.2008 kandis võlgnik kostjale üle oma arveldusarvelt laenumakseid 219 000 krooni. Pankrotihalduri käsutuses ei ole kostjaga sõlmitud laenulepinguid. A.S. elukaaslaseks on kostja tütar O.B. . Võlgnik teostas A.S. juhtimisel laenu tagasimakseid kostjale olukorras, kus võlgnik oli püsivalt maksejõuetu ning sellega eelistati võlgniku lähikondset teistele võlausaldajatele. 01.07.2007 seisuga oli võlgnikul täitmata maksukohustusi Maksu- ja Tolliametile 214 016 krooni (põhivõlg) ja maksuvõlg suurenes. Lisaks oli võlgnikul täitmata kohustusi teiste võlausaldajate ees (kõik nõuded muutusid sissenõutavaks 2006-2007). 01.07.2007 seisuga oli võlgnik püsivalt maksejõuetu, kuna ei suutnud rahuldada võlausaldajate nõudeid. Kostja lähikondsust võlgnikuga tõendab ka asjaolu, et 18.07.2007 tasuti kostjale võlgniku arveldusarvelt majanduskulude kompensatsioonina 60 000 krooni, olukorras, kus kostja ei töötanud OÜ-s Raualux. Samuti on võlgniku registrijärgseks asukohaks kostjale kuuluv kinnisasi, kuhu tuli ka võlgniku post. Kuna kostja tuleb lugeda
lg 3 alusel võlgniku lähikondseks, siis tulenevalt
lg-st 3 ja § 113 lg-st 2 eeldab hageja, et kostja teadis võlausaldajate huvide kahjustamisest ning võlgniku püsivast maksejõuetust laenu tagastamise momendi seisuga.
lg 1 p-le 3 kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist võlgniku lähikondsele, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta võlgniku maksejõuetust teadis (
Kohus leidis, et lähikondsuse tunnistamiseks tuleb kõigepealt tuvastada pooltevaheline majanduslik huvi. Riigikohus on leidnud, et ühine majanduslik huvi peab olema lähikondsuse alusena hindamiseks sedavõrd suur, et üldiselt ja objektiivselt võib arvata, et võlgnik ja temaga seotud isik tegutsevad teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks (3-2-1-53-03, 3-2-1-43-07). Kohus oli seisukohal, et käesolevas tsiviilasjas ei ole tõendatud võlgniku ja kostja vaheline oluline majanduslik tegutsemine. Laenusuhete olemasolu ning firma juriidiline aadress ei kinnita iseenesest majanduslikku koostööd ja teineteise kasuks tegutsemist. Juhul, kui 60 000 krooni oligi makstud majanduskulude kompensatsiooniks, siis ei saa väljamakset pidada sedavõrd olulist huvi tõendavaks asjaoluks, mis õigustaks kostja tunnistamist võlgniku lähikondseks. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et lähikondsena, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi, tuleb käsitleda isikuid, kelle tegutsemist majandussuhetes saab vaadelda võlgnikuga ühiste huvide tõttu majanduslikus mõttes kooskõlastatuna (3-2-1-53-03). Kogutud tõendite põhjal ei saa vaadelda võlgnikku ja kostjat majanduslikus mõttes kooskõlastatuna (nagu nt kauba tootja ja edasimüüja või kauba edasimüüjate vahel). Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks saanud mõjutada võlgniku olulisi otsuseid ehk poolte käitumist oleks saanud vaadelda kooskõlastatud ja koordineeritud tegevusena ning et võlgnik ja kostja tegutsesid majanduslikus mõttes kooskõlastatuna ning neil olid ühised olulised majanduslikud huvid. Riigikohus on eelviidatud lahendis pidanud oluliseks küsimust, kas võlgniku tegevust saab majanduslikus mõttes vaadelda kostjast sõltuvana ulatuses, et kostja sai mõjutada võlgniku olulisi otsustusi. Kohus leidis, et hageja ei ole esitanud tõendeid ja seega ei ole ka tuvastatud, et võlgnik ja kostja oleksid tegutsenud teineteise kasuks ja teadlikult teiste võlausaldajate kahjuks. Seega ei saa nendevahelist majanduslikku huvi pidada piisavalt oluliseks majanduslikus mõttes, mis annaks alust tunnistada kostjat võlgniku lähikondseks
Kuna kostjat ei saa pidada OÜ Raualux (pankrotis) lähikondseks, ei ole alust
Menetluskulude osas leidis kohus, et kuna kohus jätab hagi rahuldamata, kannab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja. 12.01.2010 määrusega andis kohus hagejale menetlusabi ja vabastas hageja menetluskulude kandmisest menetluskulude hüvitamise kohustuseta. Hagejal tulnuks tasuda hagilt riigilõivu 22 500 krooni. TsMS § 190 lg 1 kohaselt ei välista ega piira menetlusabi andmine saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused. Menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks (TsMS § 190 lg 2). Vastavalt TsMS § 190 lg-le 4, kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. 4 ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. OÜ Raualux (pankrotis) esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 21. oktoobri 2010 otsuse tühistamist ning asja saatmist esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole kohus üldse analüüsinud tehingu tagasivõitmise eelduseid tulenevalt
§-st 109, mis on tagasivõitmise üldnormiks, st kohus oleks pidanud tuvastama, kas rahalise kohustuse täitmine tehti enne pankroti väljakuulutamist ja kas tehinguga kahjustati võlausaldajate huve; 2) ei ole kohus analüüsinud
lg 1 p 3 alusel, kas rahaline kohustus täideti kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist lähikondsele ning kas võlgnik oli tehingu tegemise ajal maksevõimeline või kas ta muutus maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu; 3) ei ole kohus hinnanud hageja esitatud tõendeid, vaid on lähtunud ainult kostja paljasõnaliselt seisukohast, et sugulussuhe võlgniku juhatuse liikme elukaaslase ja tema ema vahel ning võlgniku juriidiline aadress ei ole piisav kostja lugemiseks võlgniku lähikondseks; 4) tuleb
lg 3 järgi võlgnikule lähedase isikuna mõista isikut, kelle suhtes võlgnik käitus teiste võlausaldajate huvisid kahjustades, mitte isikut, kes mõjutas võlgnikku tegema teatud otsuseid. Kui kostja võtab soorituse vastu olukorras, kus võlgnik on maksejõuetu, siis ongi tegemist majandusliku huviga. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-90-08 oli lähikondse isiku puhul tegemist alaealisega; alaealise huve esindas küll tema vanem, kuid tehing tehti siiski isikule, kes kuidagi ei mõjutanud seda tehingut tegema. Hageja on tõendanud, et võlgnik ja kostja tegutsesid teineteise kasuks ning teiste võlausaldajate kahjuks. „Laenu“ tagasimakseid on tehtud võlgniku maksejõuetuse olukorras ja kahjustades teiste võlausaldajate huve. Kostjale 219 000 krooni tasumise hetkel oli võlgniku netovara väiksem kui äriseadustikus sätestatud miinimum, selle tõenduseks oli esitatud võlgniku
Hageja puhul on tegemist pankrotis juriidilise isikuga, kellele anti menetlusabi. Kohus oleks pidanud TsMS § 190 lg 7 alusel vabastamata hageja menetluskulude riigituludesse tasumisest, kuna hageja puhul on tegemist pankrotipesaga, kus puuduvad rahalised vahendid ning nende laekumine sõltubki kohtule esitatud hagiavaldusest ja hagiavalduse rahuldamata jätmisel nimetatud eesmärki pole võimalik saavutada. 5. T. Bondarenko vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, kohtuotsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 5 1) ei ole apellatsioonkaebus võetud menetlusse õigesti. TsMS § 184 lg 4 järgi on kohtu kohustuseks kaebuse menetlusse võtmisel kontrollida, kas on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas ja menetluses osalemine ei ole ilmselt ebamõistlik ning kohus võib igas menetlusstaadiumis kontrollida, kas menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud. Ringkonnakohtu 08.12.2010 määrusest ei nähtu, et kohus oleks nimetatud asjaolusid kontrollinud ja analüüsinud; 2) ei olnud vaidlust küsimustes, kas rahalise kohustuse täitmine tehti enne pankroti väljakuulutamist ning kas tehinguga kahjustati võlausaldajate huve, seega puudus kohtul tulenevalt TsMS § 231 lg-test 2, 4 vajadus nimetatud asjaolusid täiendavalt tuvastada. Asjaolu, et on täidetud
lg-s 1 sätestatu, ei muuda isikuid lähikondseteks; 3) ühtib maakohtu seisukoht
lg 3 sisustamisel Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohtadega (3-2-1-53-03, 3-2-1-43-07). Riigikohus on öelnud, et lähikondsena, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi, tuleb käsitada isikuid, kelle tegutsemist majandussuhetes saab vaadelda võlgnikuga ühiste huvide tõttu majanduslikus mõttes kooskõlastatuna. Ühine majanduslik huvi peab olema lähikondsuse alusena hindamiseks sedavõrd suur, et üldiselt ja objektiivselt võib arvata, et võlgnik ja temaga seotud isik tegutsevad teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks. Kohus asus õigustatult seisukohale, et asjas ei ole tõendamist leidnud poolte ühine, kooskõlastatud tegutsemine, majanduslik koostöö, teineteisest sõltumine. Ei ole leidnud tuvastamist ka see, et kostjal olnuks võimalus mõjutada hageja olulisi otsuseid, mistõttu poolte käitumist ei ole võimalik käsitleda kooskõlastatud, koordineeritud tegevusena. Kokkuvõttes tegi kohus õige järelduse, et ei ole tuvastatud, et pooled oleksid tegutsenud teineteise kasuks ja teadlikult teiste võlausaldajate kahjuks. Kohus toimis vastavuses TsMS § 436 lg 2; § 437 lg 3 sätetega. Kohus valib ise kohtuotsuse vajaliku põhjendamise mahu ja ulatuse; 4) ei ole
elukaaslase O.B. sugulussuhe oluline, kuna nimetatud alusel lähikondsuse tuvastamise vajab teisi kriteeriume. Lähikondsuse tuvastamine isikute sugulussuhtele tuginedes on sätestatud
Käesolevas asjas ei leitud alust poolte lähikondseteks tunnistamiseks sugulussuhte alusel; 5) jääb vastustaja väite juurde, et 18.07.2007 kostjale tasutud 60 000 krooni ei ole majanduskulude kompensatsioon, vaid kostja poolt võlgnikule antud laenu tagasimakse. Kostja ei saa vastutada selle eest, millise selgituse hageja maksekorraldusele märgib; 6) ei anna võlgniku juriidiline aadress alust järelduseks lähikondsuse kohta. Juriidilise aadressi registreerimiseks ei ole vaja kinnistu omaniku nõusolekut. Märksa olulisem on aadress, kus juriidiline isik faktiliselt tegutseb. Võlgniku faktiline tegutsemiskoht ei asunud juriidilisel aadressil. Samuti ei saanud kostja võlgnikult mingeid materiaalseid hüvesid seoses sellega, et võlgniku registrijärgseks asukohaks oli kostja kinnisasi; 7) on kostja nõuetekohaselt ja piisavalt põhistanud enda mittenõustumist hagiga. Käesolevas asjas jagunes tõendamiskoormis nii, et eeskätt hageja kohustuseks oli esitada ja tõendada asjaolusid, mis puudutavad võlgniku ja kostja lähikondsust; 8) kuna kohus jättis hagi rahuldamata, jättis kohus põhjendatult TsMS § 162 lg 1 alusel kõik menetluskulud hageja kanda. Tsiviilkohtumenetlus on võistlev menetlus ja TsMS § 190 lg 7 kohaldamine kohtu poolt eeldanuks hageja poolt vastava taotluse esitamist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
lg 1 p-i 3 alusel, mille kohaselt kohus tunnistab kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist võlgniku lähikondsele, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Nimetatud sätte alusel tagasivõitmise nõude rahuldamiseks tuleb tuvastada, et sooritused tehti võlgniku lähikondsele ja nende sooritustega kahjustati võlausaldajate huve. Sealjuures eeldatakse, et lähikondne võlgniku maksejõuetusest teadis. Sisuliselt on tegemist ühe võlausaldaja eelistamise tagasivõitmisega. Võlausaldaja, kellele sooritus tehti, asetatakse hagi rahuldamise tulemusel teiste võlausaldajatega võrdsesse positsiooni.
11.
lg 2 kohaselt võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta võlgniku maksejõuetust teadis.
lg 1 p 3 rõhutab, et kostjal on kohustus eeldus ümber lükata ja sellisel juhul puudub alus hagi rahuldamiseks. Käesolevas asjas ei ole kostja esitanud väiteid, seisukohti ega tõendeid, mis annaksid aluse tuvastada, et võlgnik oli soorituste tegemise ajal maksejõuline ja ei muutunud maksejõuetuks ka kostjale tehtud soorituste tõttu. Hageja on võlgnikuna esitanud tõendid, mis annavad aluse tuvastada, et võlgnik oli soorituste tegemise ajal maksejõuetu. 12. Ringkonnakohus leiab, et kuna asjas esitatud asjaolude alusel saab tuvastada, et võlgnik oli maksejõuetu kostjale soorituste tegemise ajal ning esinevad alused tuvastada, et kostjat saab lugeda võlgniku lähikondseks, siis tuleb hagi rahuldada ja kostjalt välja mõista pankroti varasse 13 996,65 eurot (219 000 kr).
lg 6 kohaselt on kostjal õigus
lg-s 4 või lg-s 5 nimetatud nõue esitada kuue kuu jooksul tagasivõitmise korras tehingu teiselt poolelt vara väljamõistmise kohtuotsuse jõustumisest, kui aga tehingu teine pool andis tagasivõitmisele kuuluva vara kohtuotsuseta pankrotivarasse, siis vara üleandmise päevast. 8 13. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue viivise väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. Hagi on esitatud rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks pankrotimenetluses. Tagasivõitmise nõude rahuldamisel tekib tehingu järgi saadu tagastamise osas olemuslikult alusetu rikastumise võlasuhe, mida reguleerib pankrotiseadus. Ringkonnakohtu arvates kohalduvad
alusel esitatud nõudele kui ühele tagasivõitmise erialusele tagasivõitmise õiguslikud tagajärjed, mis on sätestatud
§-s 119.
lg 1 kohaselt kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Tegemist on seadusest tuleneva erialusega, mille kohaselt tuleb tagastada saadu koos viljade ja muu kasuga. Kasu TsÜS § 62 mõttes ei hõlma viivise nõuet, mistõttu ringkonnakohus leiab, et tagasivõitmise õigusliku tagajärjena ei teki kummalgi tehingu poolel õigust nõuda viivist. 14. Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja põhinõue tuleb täies ulatuses rahuldada, siis maakohtus kantud menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda. Maakohus vabastas hageja riigilõivu tasumisest summas 22 500 kr ( 1438,01 eurot) hagi esitamisel. TsMS § 190 lg 3 alusel tuleb nimetatud summa välja mõista riigi tuludesse kostjalt. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, mistõttu ringkonnakohus jätab apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Ringkonnakohus luges menetlusabi andmise TsMS § 184 lg 4 alusel jätkuvaks. Ringkonnakohus leiab, et kuna asja materjalidest nähtub, et hageja on pankrotis olev isik ja tema apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt, siis on käesolevas asjas põhjendatud TsMS § 190 lg 7 alusel vabastada apellant riigilõivu tasumise kohustusest riigituludesse ja jätta apellatsioonimenetluse riigilõivu kulu riigi kanda. Viivi Tomson Üllar Roostoja 9 Andra Pärsimägi
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.