Obsah (4)

§ 146§ 147§ 144§ 158

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 20. juuni 2011 Tartu Tsiviilasja number 2-07-51696 T

§ 146lg 1 alusel aegumist.

Vastavalt

§ 146

lg-le 1 ja § 147 lg-le 1 oli 04.03.2003 laenulepingust tuleneva nõude esitamise tähtaeg mai 2006 ning võlatunnistustest tulenevate nõuete esitamise tähtaeg samuti

1. a. Kostja väitis ka, et on hagiavalduses toodud võlad täies ulatuses tasunud. MAAKOHTU LAHEND 2
2. Viru Maakohus jättis
3. märtsi 2010 otsusega hagi rahuldamata, kohaldades aegumist hageja nõuetele kostja vastu kogusummas 126 000 krooni, ja jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on kostja esitanud kohtule taotluse aegumise kohaldamiseks.

§ 146lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

Hageja nõuded tulenevad tehingutest.

§ 147lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega.

Sama paragrahvi lg 3 kohaselt algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisega, mil nõue muutub sissenõutavaks.

§ 144

järgi aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Nõuded on esitatud kohtusse 11.12.

1. Nõudeid oleks saanud esitada hiljemalt
2. a lõpus. Kohus leidis, et kõik hageja esitatud nõuded on aegunud. Kohus leidis, et põhjendatud ja tõendatud ei ole

§ 146lg-s 4 sätestatud kümneaastase aegumistähtaja kohaldamist.

Tuvastamist ei ole leidnud, et kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Samuti ei ole põhjendatud ja tõendatud

§ 158lg 1 alusel aegumise katkemine.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. L. Šurupov esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu
2. märtsi 2010 otsuse tühistamist ning asja saatmist esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub apellant panna vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) ei saa asjas kohaldada

§ 146lg 1 alusel aegumist.

Kuna kostja rikkus oma kohustusi tahtlikult, on

§ 146lg 4 järgi kostja vastu nõude esitamise tähtaeg kümme aastat.

VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kostja tegi tahtlikult kõike, et vältida kohustuste täitmist. 2003 septembris kostja kolis ning uut aadressi hagejale ei teatanud, seega hageja ei saanud leida kostjat alates 2003 septembrist. 04.09.2006 müüs kostja võlga garanteerinud korteri Narvas XXX . Samuti ei vasta kostja telefonile; 2) ei saa aegumist kohaldada ka seoses kostja poolt võlanõude tunnistamisega. Kostja märkis oma vastuses kohtule, et võlad olid olemas, kuid ta on kõik kohustused täitnud.

158 lg 2 sätestab, et nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos.

158 lg 1 sätestab, et aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Kuna kostja andis vastuses selgitusi võlgade kohta ning esitas tõendeid, siis ta on teinud teo, millega tunnistas võlanõuet. Kuna kostja rikkus tahtlikult oma kohustusi, tunnistas võlanõuet, siis esimesel juhul on nõude aegumistähtaeg kümme aastat, teisel juhul aga aegumise aeg algab uuesti. Seega pidi kohus lahendama asja sisuliselt. 5. V. Gordin vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) on kohus õigesti kohaldanud aegumise sätteid. Vastavalt

§ 146lg-le 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

04.03.2003 laenulepingu kohaselt oli laenu tagastamise kuupäev 04.05.

1. Järelikult oleks hageja pidanud esitama hagi 04.03.2003 laenulepingu alusel hiljemalt 05.05.
2. Esimene võlatunnistus on antud 28.11.2002 ja sissenõutavaks muutus see 29.12.
3. Teine võlatunnistus on antud 03.12.2002, sissenõutavaks muutus 03.01.
4. Kolmas võlatunnistus on antud 18.12.2002, sissenõutavaks muutus 16.01.
5. Arvestades, et hageja hagiavaldus saabus kohtusse 17.12.2007, siis on ilmselgelt möödunud kolm aastat; 3 2) on kohus õigesti asunud seisukohale, et välistatud on ka

§ 146lg-st 4 tuleneva aegumistähtaja rakendamine.

Asjas ei ole tõendatud, et kostja oleks kohustusi tahtlikult rikkunud. Korteri müük ja kolimine teisele aadressile ei ole tahtlik kohustuste rikkumine. Kostja ei ole ennast varjanud ega muul moel takistanud nõude esitamist. Viidatud korteri võõrandamine ja uue eluaseme soetamine (praegune eluase Pudivere mõisas) on kinnistusraamatust nähtavad olnud. Seejuures viide vorminõuete tõttu tühisele kokkuleppele (04.03.2003 laenulepingu p 4.2) on asjakohatu ning ei too kaasa mingeid õiguslikke tagajärgi; 3) ei ole sisuliste vastuväidete esitamine nõudele nõude tunnistamine. TsMS § 231 lg 2 kohaselt poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Eeltoodust ei tulene, et aegunud nõudele sisuliste vastuväidete esitamine oleks nõude omaksvõtt; 4) mis puudutab

§ 158

lg-t 2 ning asjaolu, et kostja on viidanud laenu tagastamisele, siis on hageja seoses nende vastuväidetega (tõendid summade tagastamise kohta) väitnud, et need ei puutu vaidlusalustesse laenusuhetesse ning et kostja ei ole mingeid summasid tagastanud. Eeltoodust tulenevalt puudub põhjus

§ 158lg 2 kohaldamiseks (aegumise katkemine võlgnetava tasumisel).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu
2. märtsi 2010 otsus muutmata. Maakohus on õigesti kohaldanud asjas hagi aegumist ja jätnud sel põhjusel hagi rahuldamata ning ükski apellatsioonkaebuse esitatud väide ei anna alust asuda teisele seisukohale.
3. Asja materjalide kohaselt on 04.03.2003 sõlmitud hageja ja kostja vahel laenuleping (tl 4) ning selle kohaselt oli laenu tagastamise kuupäevaks 04.05.2003, s.o alates 05.05.2003 muutus nõue sissenõutavaks. Esimene võlatunnistus on antud 29.11.2002 (tl 9) ning selle järgi saadud laenu tagasimaksetähtpäev oli 28.12.2002 ja sissenõutavaks muutus see 29.12.
4. Teine võlatunnistus on antud 03.12.2002 (tl 7), laenu tagastamise kuupäev oli 03.01.2003 ja sissenõutavaks muutus 04.01.
5. Kolmas võlatunnistus on antud 18.12.2002 (tl 8), laenu tagastamise kuupäev oli 16.01.2003 ja sissenõutavaks muutus 17.01.
6. Vastavalt

§ 146

lg-le 1 tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat.

§ 147

lg 1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 144

järgi koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue. Hageja esitas hagiavaldus maakohtusse 11.12.

1. Arvestades seda, et laenulepingujärgne nõue aegus 05.05.2006, võlatunnistuste järgsed nõuded vastavalt 29.12.2005, 04.01.2006 ja 17.01.2006, siis on hageja nõuded aegunud.
2. Ebaõige on apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kostja rikkus oma kohustusi tahtlikult ning seetõttu kuulub kohaldamisele

§ 146

lg 4.

§ 146

lg 4 kohaselt on käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 nimetatud nõuete aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Hageja leiab, et kostja rikkus oma kohustust tahtlikult, sest ta kolis 2003 septembrist elama teisele aadressile ning ei teatanud elukoha muutusest hagejale; samuti müüs kostja 04.09.2006 oma korteri asukohaga XXX Narva ning ei ole vastanud kostja telefonikõnedele. 4 Riigikohus on 16. septembri 2009 lahendi nr 3-2-1-79-09 punktis 11 selgitanud

§ 146

lg-s 4 sätestatud "tahtluse" mõistet ning asunud seisukohale, et „VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi on kahju tekitamine lepinguvälises suhtes õigusvastane mh eelkõige siis, kui kahju tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Kolleegium leiab, et ka

§ 146lg-s 4 ettenähtud tahtlust tuleb sisustada analoogiliselt.

Seega on kohustuse tahtliku rikkumisega

§ 146

lg 4 tähenduses tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt. Eeltoodust tulenevalt kohaldub

§ 146

lg-s 4 sätestatud aegumistähtaeg nõuetele, mis tulenevad lepingupoole tahtlikust heade kommete vastasest teost, kui viimane soovib õigusvastase tagajärje saabumist. Selline tegu võib kolleegiumi arvates olla kas aktiivne või passiivne. Esimesel juhul rikub isik kohustust tahtlikult heade kommete vastase tegevusega, teisel juhul tegevusetusega. Ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades

§ 146

lg 4 kohaldamiseks piisav.“ Ringkonnakohus leiab, et kostja tahtlust

§ 146lg 4 mõttes ei saa tuletada hageja poolt esitatud asjaoludest.

Praegusel juhul ei ole hageja esitanud asjaolusid, mille põhjal saaks teha järeldust, et kostja käitus tahtlikult heade kommete vastaselt. Kostja poolt elukoha vahetus ning hagejale sellest mitteteatamine ei ole käsitletav tahtliku kohustuse rikkumisena. Samuti ei ole korteri müük selline asjaolu, mis annaks alust jaatada kostja poolt kohustuste tahtlikku rikkumist. Lisaks eeltoodule hageja väitel on korteri müük toimunud 04.09.2006 ning selleks ajaks olid hageja nõuded kostja vastu juba aegunud. 9. Ebaõige on ka apellandi seisukoht, et kuna kostja vastuses hagile väitis, et ta kõik kohustused täitnud, siis ta tunnistas võlanõuet ja kohaldamisele kuulub

§ 158lg 1 ja 2.

Vastavalt

§ 158

lg-le 1 aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et aegumine oleks katkenud kostja poolt nõude tunnustamise tõttu. Asjaolu, et vastuses hagile on kostja kinnitanud, et ta sai laenulepingu ja võlatunnistuste alusel raha, kuid on selle tagasi maksnud, ei anna alust asuda seisukohale, et hageja nõuete osas aegumine katkes seoses kostja poolt nõude tunnustamisega. Juba aegunud nõuete osas ei ole enam aegumise katkemine võimalik. Aegumise katkemise alusena oleksid käsitletavad kostja poolt esitatud maksekorraldused, mis kostja väitel tõendavad laenude tagasimakseid (tl 28-29), kuid maksekorralduste osas on hageja ise asunud seisukohale, et need ei puuduta käesolevaid nõudeid ning seetõttu ei saa ka maksekorralduste alusel väita, et nõuete aegumine katkes. 10. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Üllar Roostoja Andra Pärsimägi 5 Viivi Tomson