3-11-931/18

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Mare Krull Otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruar
2. a, Jõhvi kohtumaja Haldusasja number 3-11-931 Haldusasi Menetlusvorm V.A`i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 20.01.2011 elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse nr 15.3-04/27 04/27 tühistamiseks. kirjalik menetlus Menetlusosalised kaebuse esitaja V.A, vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord: Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. arvates ASJAOLUD JA MENETLUSE MENETLUS KÄIK
3. Politsei- ja Piirivalveameti kodakondsuskodakondsus ja migratsiooniosakonna staatuse määratlemise büroo (edaspidi PPA) 20.01.2011 otsusega nr 15.3-04/27 15.3 (t.lk.7-10) 10) tunnistati kehtetuks V.A`i pikaajalise elaniku elamisluba nr EL39L994123 alates 20.01.
4. 20.01.
5. Otsuses loetles PPA V.A`i toimepandud kuriteod ja nende eest talle määratud karistused ning arvestades tema poolt toime pandud kuritegude liiki, raskusastet ja ühiskonnaohtlikkust leidis PPA, et V.A`it võib pidada Eesti avalikku kordaa ja julgeolekut ohustavaks isikuks. Seega leidis PPA, et V.A`i puhul esineb välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) § 241 lg 1 p-s p s 2 sätestatud alus pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks, mille kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa isloa tunnistada kehtetuks, kui välismaalane kujutab endast tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. 01.02.2011 esitas V.A PPA 20.01.2011 otsusele vaide. 11.03.2011 vaideotsusega nr 15.315.3 08/85 (t.lk.11-15) 15) jättis PPA kaebaja vaide rahuldamata. rahuldamata. 12.04.2011 esitas V.A Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale kaebuse (t.lk.2-5), (t.lk.2 5), milles märgib, et ei ole nõus PPA vaideotsusega ning juhindudes haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 87 lg 2 p-st p 1 palub tunnistada kehtetuks PPA 20.01.2011 otsuse ots nr 15.3-04/
6. KAEBUSE PÕHJENDUSED
7. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsus on diskretsiooniveaga, rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet, otsus ei ole põhjendatud ja selle tegemisel on pelgalt loetletud asjaolusid, kuid kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ei ole kaalutud. Kaebaja leiab, et PPA on otsuse tegemisel valesti kaalutud temaga seotud ohte ning ei ole võtnud arvesse tema Eestis elamise kestust, vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi isiku ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eestiga ja nende puudumist päritoluriigiga. Kaebaja märgib, et on elanud Eestis seaduslikul alusel ja püsivalt kogu oma elu, ta on küll Venemaa Föderatsiooni kodanik, kuid ei oma mingeid sidemeid selle riigiga. Tema kodu ja perekond (hooldust vajav ema, vend ja elukaaslane) asuvad Eestis ja tema ainus elukoht on Narva ning Eestis on ta loonud isiklikke, ühiskondlikke ja majanduslikke suhteid, millest koosneb iga inimese põhiseadusega kaitstud eraelu. Kaebaja märgib, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ei võta isikult ära seaduslikku alust viibida Eestis vangistuse ajal, kuid vähendab oluliselt tema tingimisi ennetähtaega vabastamise võimalusi ning vanglast vabanemise korral saadetaks ta Eestist välja. Lisaks märgib kaebaja, et tähtajalist elamisluba antakse ainult erandkorras ning kaebaja võimalused selle saamiseks on väga piiratud, mistõttu puudub kaebajal kindlustunne homses päevas ja sellega on piiratud tema era- ja perekonnaelu. Kaebaja märgib, et ilma elamisloata ei saa isik töötada ning see loob tõenäosuse kuriteo korduseks ning samuti jääb kaebajale arusaamatuks, miks tema elamine Eestis tähtajalise elamisloa alusel ei ohusta märgitud riigi väärtusi, kuid pikaajalise elaniku elamisloa alusel elades ohustab kaebaja Eesti avalikku korda ja riigi julgeolekut. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
8. PPA palub vastuses kaebusele (t.lk.30-35) jätta kaebus rahuldamata ning leiab, et vaidlustatud otsus on õiguspärane ja kaalutletud, PPA on otsuse tegemisel arvestanud põhiseaduslikke piire, seadusandja poolt määratletud eesmärke, otstarbekust ja proportsionaalsust. PPA hindas asjaolusid ning tõendeid kogumis ja tunnistas kaebuse esitaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks põhjusel, et V.A on korduvalt süüdi mõistetud ja karistatud kriminaalkorras vara-, avaliku korra ja ühiskondliku julgeoleku ning valitsemisvastaste kuritegude toimepanemise eest.
9. PPA märgib, et V.A on oma käitumisega näidanud, et ta ohustab avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust ning Eesti territooriumil elavate isikute õigusi ja huve, mistõttu võib teda pidada Eesti avalikku korda ja julgeolekut ohustavaks isikuks. Riik ei ole kohustatud andma elamisluba välismaalasele, kes on toime pannud kuritegusid, millega on kahjustatud teiste isikute õigushüvesid. PPA märgib, et V.Ai ohtlikkus seisneb vägivalla kasutamises ja materiaalse kahju tekitamises, kuritegude toimepanemises esineb korduvus ja teda on ka vangistuse ajal distsiplinaarkorras karistatud, mis annab alust arvata, et kaebaja on jätkanud õigusrikkumiste toimepanemist ning tema ohtlikkus esineb ka edaspidi.
10. PPA märgib, et riik ei ole võtnud kaebajalt võimalust elada täisväärtuslikku perekonnaelu, vaid kaebaja on ise end perekonnast eraldanud, pannes toime kuritegusid, mille eest kannab ta vabaduskaotuslikku karistust kinnipidamiskohas. PPA on seisukohal, et elamisloa puudumine ei välista isiku võimalust kohtuda oma elukaaslasega nii kinnipidamiskohas, kui väljaspool vanglat. Asjaolu, et kaebaja ema vajab kõrvalist abi seoses tervisliku seisundiga, ei ole aluseks kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtimajätmiseks. PPA leiab, et perekonnaelu 2 on võimalik elada ka väljaspool Eestit ja kaebaja perekonnaelu riive on proportsionaalne ja selle kaalub üles riigi julgeolek kui avalik hüve.
11. 26.01.2012 toimunud videokonverentsina peetaval kohtuistungil jäid kaebaja ja vastustaja esindaja kirjalikult esitatu juurde ega esitanud olulisi täiendusi. V.A märkis veelkord, et talle jääb arusaamatuks, milles seisneb tema ohtlikkus ühiskonnale ning palus arvesse võtta ja kaaluda pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi temale ja tema perele, tema iga ja sidemete puudumist Venemaaga. Vastustaja esindaja märkis, et kaebaja oht avalikule korrale tuleneb korduvatest kriminaalkorras karistamistest ning rõhutas, et pikaajalise elaniku elamisluba on privileeg ja oma õigusi saab teostada taotledes tähtajalist elamisluba. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
12. V.A vaidlustas Tartu Halduskohtus PPA 20.01.2011 otsuse nr 15.3-04/27 „Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine.“ Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on haldusorgani kaalutlusõiguse alusel langetatav otsus, mille kohtuliku kontrollimise võimalused on piiratud. Kohus ei teosta selle raames antud haldusaktide kontrollimisel ise kaalutlusõigust, vaid hindab sisulisest küljest üksnes seda, kas haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud, kas otsus jääb kaalutlusõiguse piiresse, kas ei ole tehtud kaalutlusvigu, kas haldusakti eesmärki ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid on järgitud, kuid otsustatu sisulise otstarbekuse hindamise õigus tal puudub. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on sätestatud haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-s 54, mille kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vaidlusalune otsus (t.lk.7-10) on antud pädeva haldusorgani poolt, kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, sest VMS § 241 lg 1 p 2 ja § 242 kohaselt on PPAl õigus tunnistada pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. HMS § 55 lg 1 ja § 56 lg 2 ja 3 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav ning selle põhjendustes tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlused, millest on haldusakti andmisel lähtutud. Vaidlusalune otsus vastab kõigile neile nõuetele, sest selles on märgitud nii arvestatud faktiliste asjaolude kirjeldus kui viited õigusaktide asjakohastele sätetele ning otsus on üheselt mõistetav, kuigi kaebaja väidab, et talle jääb arusaamatuks, milles seisneb tema ohtlikkus.
13. VMS § 241 lg 3 kohaselt tuleb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel kaaluda välismaalase poolt toime pandud õigusrikkumise raskust ja laadi, isikuga seotud ohte, võtta arvesse tema Eestis elamise kestust, vanust, elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi talle ja ta perekonnaliikmetele ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. PPA poolt kohtule esitatud dokumendid kinnitavad, et enne otsuse tegemist on kogutud asjaolude selgitamiseks tõendeid, kaebajale on teatatud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamisest, loetletud selles kaalumisele tulevad asjaolud ning antud võimalus oma seisukoha ja vastuväidete esitamiseks. V.A on seda ka teinud ja viidanud seejuures oma pikaajalisele Eestis elamisele, siin elava perekonnaga seotud õiguste rikkumisele ning sidemete puudumisele Venemaaga. PPA otsuses on kõiki kaebaja väiteid põhjalikult käsitletud. Seejuures on haldusorgan leidnud, et kaebajale pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumist ei välista asjaolu, et kaebajal on Eestis kindel elukoht või et oma kodakondsusriigis Vene Föderatsioonis puuduvad tal mistahes sidemed. Haldusorgan on 3 leidnud, et avalik huvi teiste Eestis elavate isikute õiguste kaitsmiseks kaalub üles tema pikaajalised sidemed Eestiga. PPA on viidanud ka Riigikohtu halduskolleegiumi 04.04.2003 otsusele nr 3-3-1-14-03, milles on asutud seisukohale, et isiku teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks riigi julgeolekule. Seega on PPA rakendanud vaidlusaluse otsuse tegemisel HMS §-st 6 tulenevat uurimispõhimõtet, lähtunud kaebaja selgitustest ja kaalunud kõiki asjaolusid, mis nähtuvad ka piisava täpsusega koostatud haldusaktis (PPA otsuses).
14. Ilmselgelt mõjutab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine seda omanud isiku õigusi ning eeldab seetõttu mõjuvat põhjust. V.A`i pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel sai määravaks tema korduvatest kriminaalkorras karistamistest tulenev ohtlikkus (VMS § 241 lg 1 p 2) . Nähtuvalt karistusregistri väljavõttest (t.lk.41-42) ja Viru Vangla PPA-le edastatud riskihindamisest (t.lk.40) on V.A süüdi mõistetud Narva Linna Rahvakohtu 08.01.1992 otsusega ENSV kriminaalkoodeksi (edaspidi KrK) § 88 lg 2 p 1 alusel; Narva Linnakohtu 20.04.1999 otsusega on ta süüdi mõistetud KrK § 140 lg 2 p 1 alusel; Narva Linnakohtu 30.06.2004 otsusega kriminaalasjas nr 1-79/03 on ta süüdi mõistetud KrK § 139 lg 2 p 1,2,3, § 141 lg 2 p 1,2, § 1952-§ 15 lg 1, § 203 lg 1, § 142 lg 2 p 1,3, § 185 lg 2 alusel; Viru Maakohtu Narva kohtumaja 11.12.2007 otsusega kriminaalasjas nr 1-06-8549 on ta süüdi mõistetud karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 200 lg 2 p 4,7,8 alusel. Nimetatud seadusesätted käsitlevad vastutust võõra vara röövimise eest elule või tervisele mitteohtliku ja ka ohtliku vägivallaga isiku kallal või ähvardusega kasutada vahetult sellist vägivalda isikute grupi poolt või isiku poolt; teadvalt kuritegelikul teel saadud vara omandamise, edasitoimetamise, hoidmise või turustamise eest; väljapressimise eest; omavolilise tungimise eest võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega territooriumile ähvardusega kasutada vägivalda; isikut ja kodakondsust tõendava dokumendi või muu ametliku dokumendi riisumise, samuti võõra ametliku isikliku dokumendi kasutamise eest. Karistusregistri väljavõttest (t.lk.41-42) nähtuvalt on V.A`it ka varem korduvalt erinevate kuritegude ja väärtegude eest karistatud ning Viru Vangla on PPA-le edastatud riskihindamises (t.lk.40) pidanud teda avalikkusele ohtlikuks isikuks ning märkinud sealjuures, et ohtlikkuse tunnused ilmnevad juhul, kui muutub isiku eluviis või muutuvad isikut ümbritsevad olud ning ohtlikkus seisneb vägivalla kasutamises ja materiaalse kahju tekitamises. Võõra vara röövimine elule või tervisele ohtliku vägivallaga isiku kallal või ähvardusega kasutada vahetult sellist vägivalda jt eelpool nimetatud kaebaja poolt toime pandud teod annavad alust arvata, et kaebaja näol on tegemist isikuga, kes kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Vaidlusaluse otsuse põhjendustes on tuginetud selle hindamise tulemustele ning käsitletud nii V.A`i isikust tulenevaid asjaolusid kui tema süüteo raskust ja laadi.
15. Euroopa Liidu õiguse üldiste põhimõtete kohaselt on igal riigil endal õigus otsustada välismaalaste riiki lubamise, nende seal viibimise aja ja tingimuste ning väljasaatmise üle. Euroopa Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ artikkel 9 kolmandas punktis on selgelt kehtestatud, et liikmesriigid võivad ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust vastavale staatusele juhul, kui ta kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Seega ei ole õigus pikaajalise elaniku elamisloale absoluutne ja riik saab seda enda ja riigis elavate isikute huvide kaitsmise eesmärgist lähtuvalt ka piirata. Mõiste avalik julgeolek tähendab kõigi ühiskonnaliikmete objektiivselt ohutut eksistentsi riigis ning ka elanikkonna subjektiivset usaldust taolise olukorra jätkumiseks. 4 Vaidlustatud haldusaktist nähtub, et välismaalase pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel tuleb arvestada otsuse mõju tema perekonnaelule. Kaebajalt ei ole võetud ära võimalust elada täisväärtuslikku perekonnaelu, kuna ta ise on põhjustanud oma vabaduse kaotamise, mistõttu ka tema perekonnaelu on piiratud seoses süüdimõistva kohtuotsuse kohaldamisega. Normaalse perekonnaelu saab kaebaja taastada alles pärast karistuse ärakandmist või ennetähtaegse karistuse ärakandmist. Kaebaja ei ole esitanud seletusi ka selle kohta, mis takistaks tal koos elukaaslase ja emaga asuda üheskoos elama kaebaja kodakondsusjärgsesse riiki. Põhiseadusest tulenevad õigused perekonna- ja eraelu puutumatusele pole absoluutsed. Nende kasutamisel peab järgima seadust, austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning neid saab seaduse alusel ka piirata. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 8 näeb ette, et riigi julgeoleku ühiskonna turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks on võimalik sekkuda perekonnaelu puudutavate õiguste kasutamisse. Seega kaebaja õigused on piiratud tema enda käitumise tagajärjel määratud vabaduskaotuslike karistuste tõttu. Pikaajalise elaniku elamisloast ilmajäämine ei tähenda automaatset kõigist teistest õigustest ja võimalustest ilma jäämist ega riigist välja saatmist, sest isikul on võimalik taotleda tähtajalist elamisluba ning seeläbi teostada oma õigusi. Samuti ei ole see käsitletav toime pandud teo eest uue karistuse määramisena. Kuritegude eest kohaldatavad põhi- ja lisakaristused on loetletud KarS § 4, § 45, § 49, § 50, § 51, § 52, § 53 ja § 54 ning seejuures ei ole nimetatud elamisloa kehtetuks tunnistamist.
16. Kohus nõustub selles osas vastustajaga, et kuna V.A on korduvalt toime pannud erinevaid õiguserikkumisi, on ta teistele isikutele, avalikule korrale ja riigi julgeolekule ohtlik välismaalane. Asjaolu, et kaebaja on Eestis sündinud ja siin kogu elu elanud, ei kaalu üles temast lähtuvat ohtu Eesti riigi ning Eestis elavatele inimestele. Tulenevalt eeltoodust on V.A`i Eestis pikaajalise viibimise õiguse piiramine võimalik, vajalik, mõõdukas ja proportsionaalne vahend.
17. Hinnates kõiki haldusasjas kogutud tõendeid kogumis ning vastastikkuses seoses leiab kohus, et PPA 20.01.2011 pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus nr 15.304/27 on kaalutletud ja seadusega kooskõlas ning puudub alus selle tühistamiseks.
18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on kohtuotsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole nõudnud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Mare Krull kohtunik 5