Obsah (5)

§ 123§ 6§ 252§ 131§ 135

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 28. veebruar 2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-2887 Haldusasi L.T.i kaebus Politsei-

§ 123

lg 3 tuleb tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamisel hinnata elamisloa andmise või pikendamise põhjendatust. Vastustaja märgib, et

eesmärgiks on reguleerida välismaalaste Eestis viibimist, elamist ja töötamist ning elamisloa mõte on anda välismaalasele õigus viibida pikka aega järjest Eestis ehk Eestis püsivalt elada ja töötada. Samuti selgitab vastustaja, et

§ 6

kohaselt loetakse püsivaks Eestis elamiseks Eesti elamisloa alusel elava välismaalase Eestis viibimist vähemalt 183 päeva aastas ning

§ 252

lg 1 kohaselt tuleb Eestist eemalviibimine registreerida PPA-s, samas nähtub piiriületuste andmebaasi väljavõttest, et isik on taotluse esitamisele eelneva aasta jooksul viibinud Eestis lühiajaliselt ning lisaks ei ole kaebaja enda Eestist eemalviibimist

-s sätestatud korras registreerinud. Vastustaja lisab, et asjaolu, et rahvastikuregistri andmete kohaselt on kaebaja elukoha aadress Eestis, ei tähenda, et tegemist oleks tema alalise ja peamise elukohaga.

1. Lisaks on vastustaja seisukohal, et vajadust Eesti elamisloa järele ei tingi ka see, et isikule kuulub Eestis kinnisvara. Vastustaja lisab, et kaebaja on Vene Föderatsiooni kodanik, kes töötab seal, samuti on tal õigus seal alaliselt viibida ja elada. Liiatigi ei ole kaebaja avaldanud soovi ja kavatsust lähitulevikus Eestisse püsivalt elama asuda, vaid selline plaan on tal alles peale pensionile jäämist, mistõttu oli olemas ka põhjendatud alus tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumiseks. Vastustaja on seisukohal, et kaebajal puudub vajadus elamisloa järele, kuna üksnes lühiajaliseks 2 Eestis viibimiseks - Eestis elavate tuttavate ja Eestis asuvate lähedaste haudade külastamiseks ning oma kinnisvara haldamiseks on võimalik isikul taotleda viisat.
2. Vastustaja leiab ka, et vaidlustatud otsus ei riku L.T.i õigus era- ja perekonnaelule, kuna kaebuse esitajal Eestis lähisugulasi ei ela. Kaebaja on küll kaebuses märkinud, et Eestis elab tema tädipoeg, kuid vastustaja märgib, et tädipoja näol ei ole tegemist perekonnaliikmega

ja põhiseaduse tähenduses. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

1. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et L.T.i kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Politsei- ja Piirivalveameti otsus keelduda kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest, on põhjendatud ning kaalutlusvigadeta, haldusorgan on selgitanud piisava põhjalikkusega välja asja otsustamise seisukohast olulised asjaolud ning andnud neile põhjendatud ja õiglase hinnangu.
2. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et L.T. on asus Eestisse alama
3. aastal ning tal on olnud Eesti tähtajalised elamisload käesoleva kohtuotsuse põhjenduste punktis 1 nimetatud ajavahemikel. Samuti pole vaidlust selles, et kaebajal on Narvas korter ning et Narva-Jõesuu kalmistule on maetud tema vanemad. Vaidlust pole selleski, et ajal, mil kaebaja esitas uue taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks, samuti vaidlusaluse otsuse tegemise ajal, töötas kaebaja Vene Föderatsioonis ning tähtajalise elamisloa taotluse esitamisele eelnenud 12 kuu jooksul viibis ta Eestis lühiajaliste perioodide kaupa kokku 38 päeva, seejuures ühel korral 15 päeva järjest, paaril korral 2-3 päeva järjest ning enamikul juhtudest üks päev korraga. Viimaks pole vaidlust ka selles, et kaebaja sugulastest elab Eestis tema tädipoeg, abikaasat või elukaaslast ega lapsi kaebajal Eestis ei ela. Pooltevaheline vaidlus taandub aga küsimusele, kas tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise aluseks saab olla asjaolu, et kaebaja töötab ja elab enamuse ajast välismaal, käies siiski ka Eestis, kus tal on kinnisvara ning vanemate hauad.
4. Välismaalaste seaduse (

) § 112 kohaselt on tähtajaline elamisluba välismaalasele antav luba Eestisse elama asumiseks ja Eestis elamiseks.

§-s 128 on sätestatud, et tähtajalist elamisluba võib pikendada, kui elamisloa pikendamise tingimused on täidetud ega esine elamisloa pikendamisest keeldumise alust.

§ 131

lõike 1 kohaselt kohaldatakse tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise alustena tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise aluseid, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti. Tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise üldalused on sätestatud

§-s 123, mille punkti 3 kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui tähtajalise elamisloa taotlus ei ole põhjendatud. See alus kuulub kohaldamisele ka tähtajalise elamisloa pikendamise otsustamisel. Käesoleval juhul on PPA otsustanud tähtajalise elamisloa pikendamisest keelduda, leides, et pikendamine ei ole põhjendatud. 11. Seda, kas tähtajalise elamisloa pikendamine on põhjendatud, tuleb hinnata eelkõige lähtudes sellest, kas isikul on vajadus Eesti tähtajalise elamisloa järele. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et elamisloa eesmärk on anda välismaalasele õigus ja võimalus Eestis pikema aja vältel püsivalt elada ja/või töötada. See tuleneb üheselt ka eelviidatud

§-st

1. Välismaalasele antav tähtajaline elamisluba on vaid üks mitmest võimalikust välismaalasele antavast Eestis viibimise alusest. Kohus on seisukohal, et tähtajalise elamisloa andmine või pikendamine on põhjendatud juhul, kui isiku vajadust Eestis viibida ei saa rahuldada mõne muu viibimisaluse andmisega. Isikul, kelle eesmärk ei ole Eestis püsivalt elada ja/või töötada, ei ole Eestisse sisenemiseks ja siin viibimiseks tingimata vaja elamisluba, vaid ta võib Eestisse saabuda 3 viisa alusel. Ainuüksi asjaolust, et isikul on varem olnud tähtajaline elamisluba, ei tulene talle õigust tähtajalise elamisloa pikendamisele, kui tal selleks pärast varem antud tähtajalise elamisloa kehtivuse lõppemist enam vajadust ei ole.
2. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt ei elanud L.T.
3. aasta augustis, mil ta tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse esitas, püsivalt Eestis. Vastustaja vastusele lisatud piiriületusinfost nähtuvalt külastas kaebaja Eestit sellele eelnenud 12-kuulise perioodi jooksul korduvalt lühikeste perioodide jooksul. Seejuures on vastustaja tuvastanud, et kaebaja ei ole registreerinud enda Eestist eemalviibimist vastavalt

§ 252

lõikele 1, samas kui on ilmne, et ei tähtajalise elamisloa pikendamise taotlusele eelnenud 12 kuu ega ka kogu 2011. kalendriaasta jooksul ei ole kaebaja Eestis vähemalt 183 päeva jooksul viibinud. Siinkohal tuleb tähelepanu pöörata sellele, et

§ 135

lg 2 p 6 kohaselt tunnistatakse tähtajaline elamisluba kehtetuks, kui välismaalane viibib väljaspool Eestit rohkem kui 183 päeva aasta jooksul kokku ja ta ei ole registreerinud oma Eestist eemalviibimist. Kuigi eeltoodud norm ei ole antud juhul otseselt kohaldatav, kuna kaebajale antud tähtajalise elamisloa kehtivus lõppes selle tähtaja möödumise tõttu, tuleneb sellest normist üheselt seadusandja seisukoht, et isikul, kes viibib Eestist eemal enam kui 183 päeva aastas, ei ole üldjuhul vajadust tähtajalise elamisloa järele. 13. Kohus leiab, et sõltumata sellest, kui sageli ja kui pikaajaliselt kaebuse esitaja nende viimasel ajal Eestis viibis, ei saa ühelgi juhul väita, et ta oleks enne tähtajalise elamisoa pikendamise taotluse esitamist Eestis püsivalt elanud.

§-i 6 kohaselt loetakse püsivaks Eestis elamiseks Eestis viibimist vähemalt 183 päeva aastas. Sellest sättest ning tähtajalise elamisloa olemusest tulenevalt on tähtajalise elamisloa andmine või pikendamine põhjendatud siis, kui isikul on vaja viibida Eestis vähemalt 183 päeval aastas. Kohtu hinnangul ei nähtu, et kaebajal oleks pärast varem antud tähtajalise elamisloa kehtivusaja lõppemist vajalik või ka soov sedavõrd pikalt Eestis viibida. Seega on vastustaja õigesti asunud seisukohale, et kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamise taotlus ei ole põhjendatud.

1. Asjaolu, et kaebajal on Eestis korter, ei anna alust tähtajalise elamisloa pikendamiseks, samuti ka mitte asjaolu, et see on rahvastikuregistris registreeritud kaebaja elukohana. Rahvastikuregistrisse kantud elukohaandmetel on siduv tähendus üksnes seaduses sätestatud juhtudel. Küsimuses, kas välismaalane püsivalt Eestis elab või kas ta vajab Eestis viibimiseks tähtajalist elamisluba, ei ole rahvastikuregistri andmetel mingisugust tähtsust. Ka ei tingi vajadust Eesti elamisloa järele see, et isikule kuulub Eestis kinnisvara (korteriomand). Kinnisasja omamisest tulenevaid õigusi ja kohustusi saab kaebaja realiseerida ka ilma, et tal oleks tähtajaline elamisluba Eestis elamiseks. Korteri eest hoolitsemise saab kaebaja korraldada esindajate kaudu, samuti on tal võimalik Eestisse saabumiseks taotleda viisat. Samamoodi saab kaebaja viisa alusel käia hooldamas oma vanemate haudasid või külastada oma Tallinnas elavat tädipoega. Sellekski ei ole vajalik tähtajaline elamisluba. Tähtajalise elamisloa pikendamist ei saa õigustada sellega, et viisa taotlemine on tülikas ja kulukas. Kaebajal ei ole piiramatut õigust Eestisse siseneda ja siin viibida ning kui ta seda soovib, tuleb tal läbida vastavad protseduurid, näiteks taotleda viisat.
2. Tähtajalise elamisloa pikendamise vajadust ei saa õigustada sooviga kunagi tulevikus Eestisse püsivalt elama asuda. Kaebaja on väitnud, et soovib Eestisse püsivalt elama asuda pensionile jäädes. Kui kaebajal selline soov on, on tal võimalik pensionile jäädes uuesti Eesti tähtajalist elamisluba taotleda ning kui sel ajal kõik tähtajalise elamisloa saamise tingimused on täidetud ning elamisloa andmisest keeldumise aluseid ei esine, siis selline elamisluba ka antakse. Selleks, et tulevikus Eestis pensionipõlve veeta, ei ole kaebajal käesoleval ajal vaja Eesti tähtajalist elamisluba. 4 Kohus rõhutab, et vastustaja peab seda, kas tähtajalise elamisloa pikendamine on põhjendatud või ei, hindama lähtudes asjaoludest, mis on vastava taotluse läbivaatamise ajal teada selle aja kohta, mil varasema tähtajalise elamisloa kehtivus lõpeb. Käesoleval juhul ei nähtu, et kaebuse esitaja oleks kavatsenud pärast eelmise tähtajalise elamisloa lõppemist Eestisse püsivalt elama asuda. Kui kaebajal kunagi tuleviks tekib soov Eestisse püsivalt elama asuda, on tal võimalik uuesti taotleda tähtajalise elamisloa andmist.
3. Kohus leiab, et tähtajalise elamisloa andmise ja selle pikendamise alused on põhimõtteliselt samad. See tähendab, et isik ei saa nõuda tähtajalise elamisloa pikendamist seetõttu, et tal vahetult eelnevalt on tähtajaline elamisluba olnud. Samamoodi ei saa tulevikus tähtajalise elamisloa andmisest keelduda üksnes põhjusel, et sama isiku mõni varasem taotlus tähtajalise elamisloa pikendamiseks on põhjendamatuse motiivil rahuldamata jäetud. Tähtajalise elamisloa andmisel või pikendamisel tuleb igal konkreetsel juhul hinnata, kas isikul on konkreetsel ajal tähtajalist elamisluba vaja ning kas selle andmine on põhjendatud ja lubatav.
4. Kuigi kaebuse esitaja ei ole väitnud, et tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumine rikuks tema õigust perekonnaelule, on vastustaja siiski seda küsimust hinnanud ning põhjendatult leidnud, et perekonnapõhiõigust vaidlusalune otsus ei riku, kuna kaebuse esitajal ei ela Eestis alaealisi lapsi ega abikaasat. Muude sugulaste, samuti sõprade ja tuttavatega suhtlemiseks on kaebajal võimalik Eestisse saabuda viisa alusel. MENETLUSKULUD
5. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on kohtuotsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole nõudnud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik 5