← Eesti

3-10-2315/20

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Agu Timmi ja Maili Lokk

  1. märts 2012, Tartu 3-10-2315 Aimur Kuke kaebus Tartu Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 09.03.
  2. a otsus Tartu Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Aimur Kukk Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON
  3. Rahuldada apellatsioonkaebus.
  4. Tühistada Tartu Halduskohtu
  5. märtsi
  6. a otsus osas, millega rahuldati kaebus osaliselt ning mõisteti Tartu Vanglalt Aimur Kuke kasuks välja 32 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks.
  7. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Aimur Kuke kaebus Tartu Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks tervikuna rahuldamata.
  8. Tartu Vangla poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta vangla enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. Tartu Halduskohtu 22.06.
  10. a otsusega haldusasjas nr 3-10-1095 tunnistati Tartu Vangla toiming – 26.04.2010 Aimur Kuke suhtes ohjeldusmeetmete (käeraudade) kasutamine – õigusvastaseks. Nimetatud lahend on jõustunud.
  11. A. Kukk esitas 27.06.2010 Tartu Vanglale kahjunõude, milles taotles ohjeldusmeetmete õigusvastase kasutamisega tekitatud kahju eest hüvitise väljamõistmist summas 25 000 krooni (1597,79 eurot) ning käeraudade kasutamisega tekitatud füüsiliste ja moraalsete kannatuste eest hüvitise väljamõistmist summas 10 000 krooni (639,12 eurot). Tartu Vangla direktori 27.08.
  12. a otsusega nr 3-30/158 jäeti kahjunõue rahuldamata.
  13. A. Kukk esitas 06.09.2010 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tartu Vangla poolt õigusvastase ohjeldusmeetmete kasutamise ning füüsiliste ja moraalsete kannatuste põhjustamise eest hüvitise väljamõistmist summas 35 000 krooni (2236,91). Kaebuse põhjenduste kohaselt kasutati kaebajal 26.04.2010 jalutuskäigule minnes ja tulles ohjeldusmeetmetena käeraudu, kuigi neid taheti kasutada hoopis tema kambrikaaslasel. Käerauad soonisid ning põhjustasid kaebajale valu. Kaebajal tekkis paanika, kuna keegi ei selgitanud, miks kasutati tema suhtes käeraudu. Kaebajat saatsid jalutama neli valvurit, kes kohtlesid teda halvasti ja naersid tema üle. Käeraudadega trepist käimine oli raske, see põhjustas kaebajale hirmu ning sellega seati ohtu kaebaja elu ja tervis. Õigusvastane ohjeldusmeetmete kasutamine põhjustas kaebajale psüühilisi, hingelisi ja füüsilisi läbielamisi, tal esinevad selle tagajärjel unetus, õudusunenäod ja närvilisus ning ta kasutab ravimeid. Tartu Vangla toiming alandas kaebaja inimväärikust ning kaebajal on õigus hüvitisele riigivastutuse seaduse alusel. Vangla vabandusest kahju hüvitamiseks ei piisa.
  14. Tartu Halduskohtu 09.03.
  15. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ning mõisteti Tartu Vanglalt A. Kuke kasuks välja hüvitis 32 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selles, et 26.04.2010 kohaldati kaebaja suhtes ohjeldusmeetmena käeraudu õigusvastaselt. Antud juhul on vanglaametnikud käitunud hooletult. Ohjeldusmeetmete kasutamist vale isiku suhtes ei saa õigustada inimliku eksitusega ega suure töökoormusega. Kinnipeetaval on kaelas tema nimega silt. Seega oli võimalik veenduda, kelle suhtes ohjeldusmeetmeid kasutatakse. Õigusliku aluseta käeraudade kasutamine on õigusvastane ja seega ka inimväärikust alandav. Rikkumise raskus õigustab samuti mittevaralise kahju hüvitamist. Ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamisega kaasnev isiku füüsilise vabaduse riive intensiivsuse oluline kasv on käsitletav vabaduse võtmisena riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 tähenduses. Õigusvastaselt ohjeldusmeetmete kasutamise osas tuleb seega eeldada mittevaralise kahju tekkimist. Käesoleval juhul kohaldati käeraudu kaebaja suhtes ühekordselt ja lühiajaliselt. Arvestades rikkumise asjaolusid ning seda, et käeraudu kasutati kaebaja suhtes 20-25 minutit, on põhjendatud mõista Tartu Vanglalt A. Kuke kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks välja 32 eurot. Käeraudade kasutamisest väidetavalt tekitatud füüsiliste ja moraalsete kannatuste kohta puuduvad objektiivsed tõendid. Seega ei ole põhjendatud täiendava hüvitise väljamõistmine. Ei nähtu, et kaebaja oleks taotlenud füüsiliste vigastuste või psüühiliste kannatuste osas arstiabi saamist või vigastuste fikseerimist. Kaebaja on pärast vaidlusalust intsidenti pöördunud korduvalt meditsiiniosakonda (16.05.2010, 25.05.2010, 09.06.2010 ja 15.06.2010), kuid ei ole neil kordadel esitanud soovi psühhiaatri vastuvõtule saamiseks ega soovinud vastavat abi ka üldarstilt. Alles pärast kahjunõude rahuldamata jätmist on kaebaja sellise sooviga meditsiiniosakonda pöördunud. Asjaolu, et käeraudade kasutamisega kaasneb teataval määral valu ja ebameeldivusi, ei ole aluseks kahju rahaliseks hüvitamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  16. Tartu Vangla apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta A. Kuke kaebus tervikuna rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole halduskohus põhjendanud, milles seisneb A. Kuke inimväärikuse alandamine. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kinnipeetava 2 inimväärikust alandavaks saab pidada üksnes selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti. Arvestades asjaolusid ja seda, et kaebaja suhtes kasutati käeraudu vaid teda jalutuskäigule viies ja tagasi tuues, ei saa nimetatud toimingut pidada tema inimväärikust alandavaks. Igale mittevaralise kahju nõudmise juhtumile ei pea reageerima rahalise kompensatsiooni väljamõistmisega, vaid ka kohtulahend ise võib olla piisav selleks, et kõrvaldada negatiivsed tagajärjed. Õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamine võib olla piisavaks hüvitiseks, kui rikkumine on väikese intensiivsusega või suunatud isiku jaoks väheolulise õiguse vastu. Halduskohus ei tuvastatud käesoleva menetluse käigus käeraudade kasutamise kestust. Tartu Halduskohtu 22.06.
  17. a otsuses haldusasjas nr 3-10-1095 on kohus märkinud, et kaebuse kohaselt kutsuti kaebaja jalutama kell 15.50 ning tagasi kambrisse tuli kaebaja kell 17.
  18. Seega, arvestades et jalutuskäigu kestuseks oli vähemalt 1 tund, kasutati kaebaja suhtes käeraudu mitte rohkem kui 15 minutit. Eeltoodust tulenevalt on vanglapoolne rikkumine vähese intensiivsusega, mis ei eelda rahalist hüvitamist. Halduskohus ei ole hinnanud vangla süü vormi ega rikkumise raskust ja ulatust. Samuti ei ole põhjendatud, miks on rahalise hüvitise väljamõistmine antud juhul õigustatud ja seda just väljamõistetud summa ulatuses. Riigikohtu otsuses haldusasjas nr 3-3-1-93-09 peeti mõistlikuks määrata õigusvastase vabaduse võtmise eest seoses alusetu kartserisse paigutamisega kahjuhüvitise suuruseks 100 krooni (6,39 eurot) ööpäeva eest. Arusaamatuks jääb, millisel põhjusel mõistis kohus A. Kuke kasuks 32 eurot (500 krooni) välja vaid kokku maksimaalselt 20-25 minuti jooksul käeraudade kandmise eest. A. Kukele ei ole tekkinud ühtegi kahjulikku tagajärge, mis oleks tinginud rahalise kompensatsiooni. Vangla ei põhjustanud väidetavat kahjulikku tagajärge tahtlikult ning on oma eksimust tunnistanud ja A. Kuke ees kirjalikult vabandanud.
  19. A. Kukk vaidleb oma vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Halduskohtu otsuses on selgitatud, et rahalise hüvitise väljamõistmine on õigustatud, kuna vastustaja toiming oli õigusvastane. Kuigi vangla oli rikkumisest teadlik, ei püütud kordagi saavutada kompromissi. Vangla õigusvastane tegu – käeraudade süstemaatiline kasutamine – on põhjustanud kaebajale füüsilisi kannatusi. Vastustaja on põhjendamatult tsiteerinud Riigikohtu lahendeid, kuna kohtud on sõltumatud ning allpoolseisvad kohtuinstantsid ei pea lähtuma Riigikohtu lahenditest. Käeraudade kasutamisega on vastustaja kaebajat alusetult karistanud ja piinanud ning alandanud kaebaja inimväärikust. Vastustaja peab vastutama õigusvastase teo ja selle tagajärgede eest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  20. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 09.03.
  21. a otsus tuleb osaliselt tühistada ning Tartu Vangla apellatsioonkaebus rahuldada. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab A. Kuke kaebuse tervikuna rahuldamata.
  22. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et 26.04.2010 kohaldati kaebaja suhtes tema jalutuskäigule viimisel ja sealt tagasitoomisel ohjeldusmeetmena käeraudu õigusvastaselt. Halduskohtu otsuse kohaselt võis käeraudade õigusvastane kohaldamine kokku kesta umbes 20-25 minutit, so kinnipeetava viimisel ja toomisel eraldi pidi ta alusetult kandma käeraudu 10-13 minuti jooksul. Tulenevalt sellest, et vangla selline toiming oli õigusvastane, leidis halduskohus, et see oli ka kinnipeetava inimväärikust alandav. Samuti asus halduskohus seisukohale, et käeraudade kui 3 ohjeldusmeetme kohaldamine on riive intensiivsusest tulenevalt käsitatav vabaduse võtmisena RVastS § 9 lg 1 tähenduses ja alusetu vabaduse võtmise korral eeldatakse mittevaralise kahju tekkimist, mistõttu on põhjendatud kahju hüvitamise kaebuse osaline rahuldamine käeraudade alusetust kohaldamisest tulenevalt.
  23. Ringkonnakohus halduskohtu sellekohase seisukohaga ei nõustu ja leiab, et A. Kuke mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks kasvõi osaliselt puudub igasugune alus ja A. Kuke kaebus oleks tulnud jätta tervikuna rahuldamata.
  24. RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitatakse mittevaraline kahju süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kaebaja suhtes ühel päeval korraga umbes 10-13 minuti jooksul käeraudade kasutamine on käsitatav kinnipeetava inimväärikuse alandamisena juba üksnes seletõttu, et tegemist oli õigusvastase toiminguga, kuna tegelikult ei olnud kaebaja suhtes 26.04.2010 käeraudade kohaldamist jalutuskäigule viimisel ette nähtud. Kohtupraktikas on tõesti varasemalt kehtinud ka seisukoht, et teatud juhul, näiteks kinnipeetava kartseris hoidmisel õigusliku aluseta, on selline õigusvastane toiming juba iseenesest käsitatav RVastS § 9 lg-s 1 silmas peetud väärikuse alandamisena. Sellist praktikat on aga muudetud ja 15.03.
  25. a lahendis haldusasjas nr 3-3-1-93-09 leidis Riigikohus, et isiku õigusvastane kartseris hoidmine ei ole iseenesest inimväärikust alandav ning õigusvastane kartserisse paigutamine võib olla inimväärikust alandav vaid siis, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks. Kui juba kinnipeetava õigusvastast kartserisse paigutamist ja seal hoidmist ei saa ainuüksi toimingu õigusvastasusest tulenevalt lugeda kinnipeetava inimväärikust alandavaks, siis ei ole alust lugeda üksnes toimingu õigusvastasusest tulenevalt kinnipeetava inimväärikust alandavaks ka toimingut, mis seisnes tema suhtes ühel päeval korraga umbes 10-13 minuti jooksul käeraudade kasutamises selleks, et viia kinnipeetav jalutama ja tuua ta sealt tagasi. Seda, kas maksimaalselt kokku 20-25 minuti jooksul kaebaja suhtes tema saatmisel väljaspool kambrit käeraudade õigusvastase kasutamisega kaasnesid kinnipeetavale täiendavad piirangud ja kannatused, ei ole halduskohus kontrollinud. Vangistusega kaasnevate piirangute määr on sätestatud vangistusseaduse
  26. ja
  27. peatükis ning ringkonnakohtu hinnagul ei ole ainuüksi kinnipeetava jalutuskäigule viimisel ja sealt tagasitoomisel tema suhtes käeraudade kasutamisega, mis hiljem osutus õigusvastaseks toiminguks, kaasnenud kaebaja jaoks ühtegi täiendavat piirangut võrreldes VangS
  28. ja
  29. peatükis sätestatutega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole oma olemuselt kõige kergema ohjeldusmeetme (käeraudade) õigusvastane kasutamine eksituse tõttu kinnipeetava jalutuskäigule viimisel kokku maksimaalselt 25 minuti jooksul käsitletav ka sellise toiminguna, mis oleks tekitanud kinnipeetavale kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipeetava suhtes käeraudade kasutamine väljaspool kambrit on põhjendatud vajaduse korral iseenesest võimalik. Juhul, kui 26.04.2010 oleks kaebaja suhtes ohjeldusmeetmena käeraudu kasutatud õiguspäraselt, siis oleks käeraudade kasutamisest tekkinud mõõdukas ebamugavus olnud ikka samasugune olenemata sellest, kas käeraudu kasutati ohjeldusmeetmena õiguspäraselt või õigusvastaselt. 4
  30. Samuti ei ole ringkonnakohtu hinnangul õige halduskohtu seisukoht, et käeraudade kui ühe ohjeldusmeetme kasutamisega kaasnev füüsilise vabaduse riive intensiivsuse kasv on nii oluline, et käeraudade kasutamine maksimaalselt 25 minuti jooksul ja seda mitte järjest, on käsitatav vabaduse võtmisena RVastS § 9 lg 1 tähenduses, mis tähendab ka seda, et käeraudade alusetu kasutamisega seoses eeldatakse mittevaralise kahju tekkimist. Ringkonnakohus nõustub sellega, et käeraudade kasutamisega piiratakse kinnipeetava füüsilist vabadust, kuna nii võidakse takistada tema liikumisvõimalusi. Antud juhul tuleb aga arvestada ka A. Kuke suhtes ohjeldusmeetme kasutamise vormi ja kestust ning neid arvestades (käeraudu kasutati kaebaja jalutuskäigule viimisel korraga umbes 10-13 minuti jooksul, teda ei paigutatud käeraudades pikemaks ajaks sundasenditesse või kinnistesse ruumidesse, ta viidi jalutuskäigule nii nagu tavaliselt ja ainsaks erisuseks oli see, et tal tuli jalutusboksideni kõndida käed raudus selja taga) ei ole alust asuda seisukohale, et tegemist on nii intensiivse füüsilise vabaduse riivega, et seda tuleb käsitada lausa vabaduse võtmisena. Halduskohtu poolt antud olukorra vabaduse võtmisena käsitlemise alusena otsuses loetletud Riigikohtu lahendid ei anna ühtegi viidet sellele, et ka kõige kergema ohjeldusmeetme vähese intensiivsusega kuid alusetult rakendamist tuleks käsitleda vabaduse võtmisena RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Nimetatud lahendid mis on tehtud haldusasjades nr 3-3-1-15-07 ja 3-3-1-2-06 puudutavad olukordi, kus esimesel juhul viibis isik alusetult pikema ajavahemiku jooksul vahi all ja vangistuses ning teisel juhul oli kinnipeetav alusetult paigutatud 20 päevaks kartserisse, mis tõesti on käsitatavad isiku intensiivse põhiõiguse riivena, mille puhul mittevaralise kahju tekkimist eeldatakse. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole A. Kuke suhtes ühel päeval korraga umbes 10-13 minuti jooksul käeraudade alusetu kasutamine kinnipeetava jalutuskäigule viimisel ja sealt tagasitoomisel võrreldav sellega, kui isik paigutatakse alusetult 20 päevaks kartserisse või ta viibib kuid alusetult vahi all ja vangistuses. Samuti ei ole antud asjas esitatud objektiivseid tõendeid selle kohta, et A. Kuke suhtes maksimaalselt kokku 25 minuti jooksul käeraudade kohaldamisega kaasnesid kaebajale selged ja meditsiiniliselt fikseeritud vigastused (verevalumid, tursed) vms tagajärjed. Kuna puuduvad tõendid selle kohta, et käeraudade kohaldamine põhjustas verevalumeid, turseid vms tagajärgi, nagu kaebuses väidetakse, siis ei ole tõendatud, et kaebaja suhtes esines ka väärkohtlemist. Saatmisel käeraudade kohaldamise eesmärgiks ei ole tavapäraselt saadetavale füüsiliste ega vaimsete kannatuste põhjustamine, vaid õigushüve kahjustuse ennetav ärahoidmine ning võimaliku põgenemise takistamine. Kuna kaebaja suhtes kasutati tema jalutuskäigule viimisel käeraudu alusetult eksituse tõttu mitte tahtlikult, siis ei ole ringkonnakohtul alust arvata, et 26.04.2010 oleks kinnipeetava suhtes käeraudu kasutatud kuidagi teisiti võrreldes olukorraga, kui A. Kuke suhtes olekski 26.04.2010 käeraudade kasutamine saatmisel ette nähtud.
  31. Toimiku materjalide põhjal ei ole seega tõendamist leidnud, et Tartu Vangla 26.04.2010 õigusvastase toiminguga oleks alandatud kaebaja inimväärikust. Samuti on kaebaja suhtes eksituse tõttu ühel päeval korraga umbes 10-13 minuti jooksul käeraudade alusetu kasutamine kinnipeetava jalutuskäigule viimisel ja sealt tagasitoomisel väikese intensiivsusega rikkumine ning Tartu Vangla 27.05.
  32. a vastuses kaebaja märgukirjale on vangla A. Kuke ees ka vabandanud ja selgitanud, et vangla võtab ette sammud, vältimaks selliste olukordade tekkimist tulevikus. Halduskohtu 17.02.
  33. a istungil (tl 48p) on kaebaja ka ise kinnitanud, et pärast 26.04.2010 ei ole temaga Tartu Vanglas sarnaseid intsidente enam juhtunud. Ka eeltoodu õigustab ringkonnakohtu hinnangul A. Kukele rahalise hüvitise väljamõistmata jätmist ning tema kaebuse tervikuna rahuldamata jätmist. 5
  34. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse, tuleks HKMS § 108 lg 1 alusel Tartu Vangla poolt apellatsioonkaebuse esitamisel kantud menetluskulud (riigilõiv) A. Kukelt vangla kasuks välja mõista. Arvestades seda, et A. Kukk oli esimese astme kohtus vabastatud riigilõivu tasumisest maksujõuetuse tõttu (tl 19), jätab ringkonnakohus Tartu Vangla poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud HKMS § 108 lg 11 alusel Tartu Vangla enda kanda. Einar Vene Agu Timmi 6 Maili Lokk

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.