Obsah (7)

§ 85§ 37§ 84§ 9§ 160§ 13§ 134

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna halduskohus Kohtunik Hurma Kiviloo Määruse tegemise aeg ja koht 21. märts 2012. a, Tallinn Haldusasja number 3-11-2552 Haldusasi M.P.’i kaebus Maksu- ja Tolliameti peadirekt

) § 84 p 1 mõistes, so teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmise. Arvestades, et kaebajale süüks pandud apellatsioonkaebuse nõutust hilisem esitamine ei toonud MTA-le kaasa kahjulikku tagajärge ning äriühingu vaie lahendati lõplikult maksukorralduse seaduses sätestatud tähtaja jooksul, tegi menetluse läbiviija ettepaneku M.P.i distsiplinaarkorras mitte karistada, samas tehti ettepanek hinnata, kas M.P.ile määratud lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest vastab MTA peadirektori 16.04.2008 käskkirjaga nr 144-P kinnitatud MTA teenistujate palgajuhendi (edaspidi Palgajuhend; tl 40-48) p-s 2.1.1 sätestatud kriteeriumitele /tl 18-19/. Juhindudes nimetatud Kokkuvõttest tegi PMTK juhataja asetäitja MTA peadirektorile esildise vähendada M.P.ile nõutavast tulemuslikuma töö eest makstavat lisatasu 1000 krooni võrra ja maksta talle alates 01.10.2008 kuni 31.12.2008 lisatasu 3142 krooni kuus /tl 62 pöördel/.

1. MTA peadirektori 29.10.2008 käskkirjaga nr 2189-K „Maksu- ja Tolliameti peadirektori
2. juuni
3. a käskkirja nr 1259-K “Lisatasu määramine” lisa osaline muutmine“ (edaspidi Käskkiri) muudetigi PMTK juriidilise osakonna õigusabi talituse vanemjurist M.P.ile makstavat lisatasu tagasiulatuvalt alates 01.10.2008 kuni 31.12.2008, määrates lisatasu suuruseks 3142 krooni /tl 17, 62/. Käskkiri tehti M.P.ile teatavaks 31.10.2008 elektronkirjaga, milles selgitati, et lisatasu vähendati seoses distsiplinaarmenetlusega /tl 6, 17 pöördel/.
4. 31.10.2011 esitas M.P. (edaspidi ka kaebaja või kaebuse esitaja) Tallinna halduskohtule kaebuse Käskkirja õigusvastasuse kindlakstegemiseks /tl 1-5, 13-16/.
5. 02.12.2011 kohtumäärusega kohus võttis M.P.i kaebuse menetlusse /tl 22/ ja 16.12.2011 määrusega kohus määras lahendada kaebus kirjalikus menetluses /tl 32/.
6. 10.01.2012 esitas vastustaja MTA kohtule oma kirjaliku seletuse kaebuse kohta /tl 3639/. 07.02.2012 esitas kaebaja halduskohtule oma täiendavad seisukohad /tl 55-56/ ning 15.02.2012 ja 26.02.2012 tegi sama vastustaja /tl 58-61, 65/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja M.P. leiab, et Käskkiri on õigusvastane (distsiplinaar-)menetluse normi rikkumise tõttu ja karistuse õigusliku aluse puudumise tõttu. Viitega

§ 85

lg-le 1 märgib kaebaja, et Käskkirjaga on kaebaja suhtes rakendatud rahalist karistust, vähendades kaebaja lisatasu kolmeks kuuks (1.10.2008 – 31.12.2008). Käskkirjaga vähendati kaebajale möödunud poolaasta eest makstavat lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest.

§ 37

lg 3 sätestab võimaluse distsiplinaarkaristuse kehtivuse ajal üksnes staažilisatasu maksmise vähendamist või maksmise peatamist. Muude lisatasude maksmise peatamist või lisatasu suuruse vähendamist distsiplinaarkaristuse kehtivuse ajal

ette ei näe. Kuna distsiplinaarmenetluse tulemusel kaebaja süüd distsiplinaarmenetluse algatamise ajendiks olevas asjaolus ei tuvastatud ja kaebaja karistamisele ei kuulunud, siis staažilisatasu vähendamiseks õiguslik alus puudus. Kaevatud Käskkirja alusel nõutavast tulemuslikuma töö eest määratud lisatasu vähendamiseks puudus õiguslik alus üldse. Käskkirjaga kaebajale määratud lisatasu vähendamine on kaebaja jaoks üheselt distsiplinaarmenetlusega seostatud. Vaidlust ei ole selles, et tegemist oli karistusliku iseloomuga meetmega ning lisatasu vähendamisega rahalise karistuse kohaldamise olemus ei muutu sellest, kas summad, mille võrra kaebajale kolme kuu vältel lisatasu vähem maksti, läksid riigi tuludesse või jäid üksuse juhi käsutusse. Staažilisatasu maksmise peatamine või lisatasu suuruse vähendamine on sisuliselt rahatrahv, mis pealegi laekub tööandjale. Eriti ilmne on see maksmise peatamine või lisatasu suuruse vähendamise ebaõigsus siis, kui ka distsiplinaarkaristusena on määratud rahatrahv. Distsiplinaarmenetluse algatamise ajendiks oli kahtlus, et kaebaja jättis tööülesande täitmata. Distsiplinaarmenetluse käigus selgitati välja, et kaebaja tegutses kooskõlas maksukorralduse seaduse sätetega (vaide rahuldamise korral ei pidanud vaideotsust vormistama vaides 2 taotletud toimingu teostamisel või haldusakti muutmisel – maksukorralduse seaduse § 149 lg 2). Sellise olukorra põhjustas tõik, et kaebajalt ei küsitud selgitusi enne distsiplinaarmenetluse algatamist. Distsiplinaarmenetluse käigus esile toodud teine asjaolu - vahetule juhile töö esitamine kahepäevasest tähtajast nelja tunni võrra – ei kuulunud distsiplinaarmenetluse käigus käsitlemisele, sest menetlus lõpetati peale seda, kui selgus, et kahtlus teenistuskohustuse rikkumise kohta (vaideotsuse alusetu koostamata jätmine) tõendamist ei leia. Küll aga leiab Kokkuvõttes kajastamist fakt, et kaebaja uue juhiga töö esitamise aja kooskõlastas, milline asjaolu peaks rikkumise töö esitamise tähtaegsuse osas kõrvaldama. Kokkuvõtte kohaselt distsiplinaarsüütegu tuvastamist ei leidnud, vahetule juhile töö esitamisega viivitamine kahjulikku tagajärge ei põhjustanud ja karistamist vajalikuks ei peetud. Küll aga viitab Kokkuvõte võimalusele lisatasu muutmiseks. Kuna tegemist ei olnud haldusaktiga, siis kaebaja sellele õigussuhet muutvat tähtsust omistama ei pidanud. Viitega kaebusele lisatud kaebaja seletuskirjale vahetule juhile leiab M.P., et erinevalt distsiplinaarmenetluse läbiviijast oli kaebaja töökoormusest ülevaade käskkirja karistuse määramiseks tegemise otsustamiseks õigustatud isikutel. Lisaks sellele, et lisatasu vähendamiseks käskkirjaga puudus õiguslik alus, oli kaebaja karistamine 2008 septembris kaebajale langenud koormust silmas pidades kirjeldatud asjaoludel ebaõiglane ja alandav. Kaebaja vastutusele võtmiseks seoses distsiplinaarmenetlusega puudus seaduslik alus, sest distsiplinaarmenetluses üksnes selgitakse välja, kas distsiplinaarsüüteo toimepanemine aset on leidnud. Kaebajat aga on karistatud sisuliselt selle eest, et distsiplinaarmenetlus aset leidis (algatati...). Distsiplinaarmenetlus ei ole süüteo sünonüüm. Distsiplinaarasja menetluse käigus sai kaebaja teada, et menetlusejärgselt karistust ei järgne ja asi lõpetatakse. Sellest johtuvalt ei võimaldatud kaebajal tutvuda asjas kogutud materjalidega ning esitada vastuväiteid karistamise suhtes. Kuna kaebajale siiski lisatasu vähendamisega kolmeks kuuks karistus määrati, siis on kaebajat karistatud ilma teda eelnevalt ära kuulamata, ms on oluline menetlusnormi rikkumine. Seejuures viitab kaebaja Riigikohtu seisukohtadele haldusasjas nr 3-3-1-74-

1. Kuigi Kokkuvõttes toodud asjaoludel ei tuvastatud distsiplinaarsüütegu, on kaebajale sisuliselt karistus määratud, vaatamata sellele, et Kokkuvõte karistuse määramist otstarbekaks ei pea. Käskkirja andmine ja Kokkuvõte on sisulises vastuolus. Kuna Käskkirjaga karistuse määramisele eelnev menetlus – distsiplinaarmenetlus lõpetati – ja kaebajale teatati, et karistust ei järgne – jäi ära distsiplinaarasja materjalidega tutvumise faas ning kaebaja jäeti ilma õigusest olla ärakuulatud ja esitada vastuväiteid enne karistuse määramist. Seega määrati kaebajale karistus – lisatasu vähendamine - olulise menetlusõigusliku rikkumisega. Kaebajal on Käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi. Kaebaja eesmärgiks on esitada kahjunõue alusetust karistamisest tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks. Välistades Käskkirjaga määratud karistuse määramise õigusvastasuse, siis käesoleva kaebuse p. 3 ja p 4 kajastatud asjaoludel oli karistuse määramine ka äärmiselt ebaproportsionaalne, tegelikke asjaolusid mittearvestav, sh mitte arvestada püüdev, ning seetõttu ebaõiglane ja alandav. Käskkirjaga kaebajale määratud rahaline karistus langes aastavahetuse pühade ja nendeks ettevalmistumise perioodile, millega kaasneb kulutuste kasv. Rahaline karistus – olles alusetu ning ebaõiglane ja alandav - oli kõnealusel perioodil ka äärmiselt kohatu. Tühistamiskaebus jäi Käskkirjast teadasaamise järgselt esitamata emotsionaalsel põhjusel soovist säästa end veelkord läbi elamast olnut. Kaebaja on täheldanud, et Käskkiri kinnistab arusaama, et distsiplinaarmenetluse algatamine ja läbiviimine faktina on samaväärne distsiplinaarsüüteoga ning karistatav ning aegumatu. Selle kohta annab tunnistust asjaolu, et kaebaja suhtes
2. a algatatud ja Kokkuvõttega (süütegu ei ole tuvastatud ja karistust ei ole järgnenud) lõppenud distsiplinaarmenetlus on kaebaja isikuga ka veel
3. a seostatav. Kaebaja soovib vabaneda distsiplinaarmenetluste kui distsiplinaarsüütegude painest ning sellel on kaebaja jaoks tähtsust oma teenistuses kaesoleval ajal. 3 Vastustaja MTA leiab, et Käskkiri on õiguspärane ja M.P.i kaebus on alusetu, ning palub jätta see rahuldamata. 12.09.2008 edastas MTA peadirektori asetäitja kt sisekontrolli osakonnale lahendamiseks PMTK juhataja taotluse M.P.i suhtes distsiplinaarmenetluse alustamiseks. MTA peadirektori 17.02.2004 käskkirjaga nr 112-P kinnitatud „Distsiplinaarmenetluse läbiviimise juhendi“ (edaspidi DM juhend; tl 49-50) p 14 sätestab, et kui toimepandud distsiplinaarsüüteo eest distsiplinaarkaristuse määramine ei ole otstarbekas, siis selle süüteo eest distsiplinaarkaristust ei määrata. Alustatud distsiplinaarmenetlus viiakse lõpuni ning koostatakse distsiplinaarmenetluse kokkuvõte-esildis, kus fikseeritakse ära käesoleva juhendi punktides 17.1-17.5 andmed, sealhulgas distsiplinaarkaristuse mittemääramise põhjus. Kõnealuse distsiplinaarmenetluse kohta 07.10.2008 vormistatud Kokkuvõttest nähtub, et distsiplinaarmenetluse käigus kogutud materjalidega on tõendatud, et vanemjurist M.P. on jätnud oma tööülesanded nõuetekohaselt täitmata ning on seetõttu pannud toime distsiplinaarsüüteo

§ 84p 1 mõistes, so teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmise.

Kuigi kaebajat ei peetud otstarbekaks distsiplinaarkorras karistada, on Kokkuvõtte resolutsiooni kohaselt tehtud ettepanek hinnata, kas M.P.ile määratud lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest vastab Palgajuhendi p-s 2.1.1 sätestatud kriteeriumitele. Käskkirja andmise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 20.12.2007 määruse nr 259 „Riigiteenistujate töötasustamine 2008. aastal“ (edaspidi Määrus) § 3 lg 3 kohaselt on nõutavast tulemuslikuma töö eest lisatasu määramise aluseks riigiteenistuja teadmiste, oskuste ja töötulemuste hindamine. Palgajuhendi p 2.1.1 kohaselt on MTA peadirektoril õigus määrata teenistujale lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest teenistuja teadmiste, oskuste ja töötulemuste hindamise alusel, arvestades töö sh ametikoha hindamise tulemusi ja kvaliteeti, teenistuja professionaalsust, eeskujulikku klienditeenindust, initsiatiivlikust, lojaalsust, otsustusvõimet, lahenduste leidmist, töö eripära ning ajutiselt suurenenud töökoormust. Olukorras, kus distsiplinaarmenetluses on leidnud tuvastamist asjaolu, et kaebaja on jätnud oma tööülesanded nõuetekohaselt täitmata ning on seetõttu pannud toime distsiplinaarsüüteo

§ 84

p 1 mõistes, on põhjendatud kaebajale nõutavast tulemuslikuma töö eest määratud lisatasu ümbervaatamine. Palgajuhendi p 2.1.3 kohaselt on peadirektoril õigus struktuuriüksuse juhi esildise alusel p-s 2.1.1 nimetatud lisatasu suurust muuta. Eeltoodust tulenevalt andis MTA peadirektor Käskkirja, millega vähendas M.P.ile määratud lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest 1000 krooni võrra. Palgajuhendi p 2.1.8 kohaselt ei maksta p-s 2.1.1 nimetatud lisatasu distsiplinaarkaristuse kehtivuse ajal. Kuna M.P.ile distsiplinaarmenetluse läbiviimise tulemusena distsiplinaarkaristust ei määratud, siis oli võimalik jätkata talle nõutavast tulemuslikuma töö eest lisatasu maksmist, kuigi vähendatud ulatuses. Teenistujale nõutavast tulemuslikuma töö eest makstav lisatasu on oma olemuselt personaalne. Nõutavast tulemuslikuma töö eest lisatasu määramise alused ja kord on sätestatud

-s, Määruses ja Palgajuhendis. Nimetatud lisatasu määramine saab toimuda ainult konkreetsete lisatasu määramise eelduseks vajalike tingimuste täitmise korral. Lisatasu määramise otsustamisel lähtutakse Palgajuhendi p-s 2.1.1 märgitust. Määratav lisatasu väljendab teenistuja nn tööpanuse (teadmiste, oskuste, töötulemuste) ja lisatasu suuruse hinnanguliselt õiglast suhet. M.P.ile maksti nõutavast tulemuslikuma töö eest lisatasu nii enne kui ka vahetult pärast kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimist. Tulenevalt Kokkuvõtte resolutsioonist ja tuginedes Palgajuhendi p-le 2.1.3 ning võttes arvesse asjaolu, et distsiplinaarmenetluses tuvastati kaebaja poolt distsiplinaarsüüteo toimepanemine, vähendas MTA peadirektor kaebajale määratud lisatasu, mistõttu on põhjendamatu kaebaja väide Kokkuvõtte ja Käskkirja sisulise vastuolu osas. 4 Kaebaja on kaebuses leidnud, et tema suhtes läbi viidud distsiplinaarmenetluses esines puudusi, kuid kuna distsiplinaarmenetluse vaidlustamiseks kaebuse esitamise tähtaeg on möödunud, ei ole nimetatu osas esitatud väited asjakohased. Kaebaja täiendavad seisukohtad Kaebaja jääb oma seniste seisukohtade juurde, täiendades neid alljärgnevas.

§ 85lg 1 loetleb ammendavalt ametnikele määratavad distsiplinaarkaristused.

Sama sätte lg 2 kohaselt saab iga distsiplinaarsüüteo eest määrata vaid ühe distsiplinaarkaristuse. Kui ametnikule distsiplinaarkaristust distsiplinaarmenetluse tulemusel määratud ei ole, siis ametnikul distsiplinaarkaristus puudub.

§ 37

lg 3 näeb distsiplinaarkaristuse kehtivuse ajal võimalust ametnikule makstavatest lisatasudest vaid staažilisatasu maksmise vähendamist või maksmise peatamist. Muude lisatasude maksmise peatamist või lisatasu suuruse vähendamist distsiplinaarkaristuse kehtivuse ajal

ette ei näe. Kõnealuses haldusasjas on tähendust faktil, et kaebaja suhtes algatatud distsiplinaarmenetlus lõpetati ning kaebajat distsiplinaarkorras ei karistatud. Asjas ei ole ka vaidlust, et Käskkirjaga vähendati kaebajale senini makstavat nõutavast tulemuslikuma töö eest makstavat lisatasu ning vaidlus puudub selles, et seda tehti seonduvalt distsiplinaarmenetlusega. Kuigi vastustaja tugineb Käskkirja tegemise põhjendustes Palgajuhendi p. 2.1 lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest maksmise tingimustele ning põhjendab Käskkirja kui lisatasu ümbervaatamise menetlust distsiplinaarmenetlusest tingitult, ei ole Käskkirja tegemine kooskõlas ka Palgajuhendiga. Palgajuhendi p. 2.1.2 kohaselt määratakse nõutavast tulemuslikuma töö eest lisatasu pooleks aastaks. Käskkirjaga on vähendatud makstavat lisatasu kolmeks kuuks. Distsiplinaarmenetluse ja nõutavast tulemuslikuma töö eest lisatasu määramise menetlused erinevad oma sisu ja eesmärgi poolest. Teenistujate motiveerimise juhend ei ole distsiplinaarkaristuse määramise alus. Nendel argumentidel on vastustaja selgitused otsitud. Palgajuhendi p. 2.1.8 kohaselt ei kuulu lisatasu maksmisele distsiplinaarkaristuse kehtivuse ajal. Palgajuhendi p 2.1.8 on seejuures vastuolus

§ 37

lg 3, mis näeb ette üksnes staažilisatasu mittemaksmist/vähendamist distsiplinaarkaristuse kehtivuse ajal. Seaduse ülimuslikkuse põhimõttel puudub nõutavast tulemuslikuma töö eest lisatasu mittemaksmiseks/vähendamiseks õiguslik alus distsiplinaarkaristuse kehtivuse ajal ning Palgajuhend on seda võimaldades seadusega vastuolus ning eksitav. Kaebajal Käskkirja tegemise ajal kehtiv distsiplinaarkaristus puudus. Seega puudus üldse alus Käskkirjaga vähendada kaebaja nõutavast tulemuslikuma töö eest määratud lisatasu, sest

kui

-ga vastuolus oleva Palgajuhendi p 2.1.8 nägid ette lisatasu (staažilisatasu, lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest) vähendamise/mittemaksmise üksnes distsiplinaarkaristuse kehtivuse ajal. Jättes hetkel kõrvale distsiplinaarmenetluse asjaolud, on vastustaja kaebajat sisuliselt karistanud selle eest, et kaebaja jäi distsiplinaarkorras karistamata. On põhjendamatagi selge, et lisatasu vähendamine on karistusliku olemusega ning distsiplinaarüleastumise puudumisel on karistusel represseeriv mõju, millega kaasneb moraalne kahju. Staažilisatasu maksmise peatamine või lisatasu suuruse vähendamine on sisuliselt rahatrahv, mis pealegi laekub tööandjale. Nendel põhjendustel on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et Käskkirjaga on määratud kaebajale karistus selleks õiguslikku alust omamata ning distsiplinaarmenetluse põhimõtteid eirates, eeskätt karistuse määramisel ärakuulamise õigusest ilmajätmisega. Vastustaja täiendavad seisukohtad MTA ei nõustu kaebaja poolt esitatud seisukohtadega. Viitega

§ 9

lg-le 3 ja Määruse §-le 3 märgib vastustaja, et seega ei tulene lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest määramise konkreetsed alused

-st, vaid Määrusest, 5 mille § 3 lg 1 sisaldab volitusnormi asutuse juhile lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest määramise korra kehtestamiseks. Lisatasude maksmise kord oli 2008. a MTA-s sätestatud Palgajuhendis. Kaebaja osundatud

§ 37

reguleerib palga maksmist ja lisatasu teenistusaastate eest, mitte aga lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest. Seega on arusaamatu kaebaja seisukoht Palgajuhendi p 2.1.8 vastuolu kohta

§ 37lõikega 3.

Palgajuhendi p 2.1.2 kohaselt võib lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest määrata struktuuriüksuse juhi esildise alusel peadirektori käskkirjaga pooleks aastaks ning väljamaksmine toimub iga kuu proportsionaalselt teenistuses oldud ajale. Palgajuhendi p 2.1.

1. sätestab, et peadirektoril on õigus struktuuriüksuse juhi esildise alusel p-s 2.1.
2. nimetatud lisatasu suurust p-s 2.1.2 sätestatud perioodi jooksul muuta. Tulenevalt Kokkuvõttest andis PMTK juhataja esildise, milles tegi ettepaneku M.P.ile nõutavast tulemuslikuma töö eest määratud lisatasu muutmiseks. Eeltoodust nähtub, et kaebajale pooleks aastaks määratud lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest vähendamine kolmeks kuuks oli õiguspärane ja põhjendatud. Palgajuhendi p 2.1.1 kohaselt on MTA peadirektoril õigus teenistujale määrata lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest teenistuja teadmiste, oskuste ja töötulemuste hindamise alusel, arvestades töö sh ametikoha hindamise tulemusi ja kvaliteeti, teenistuja professionaalsust, eeskujulikku klienditeenindust, initsiatiivlikust, lojaalsust, otsustusvõimet, lahenduste leidmist, töö eripära ning ajutiselt suurenenud töökoormust. Seega eeltoodust nähtub, et peadirektoril on õigus, kuid mitte kohustus määrata teenistujale lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest. Teenistujal ei ole subjektiivset õigust nõuda endale nõutavast tulemuslikuma töö eest lisatasu määramist või nõuda selle määramist mingis konkreetses suuruses või tööandjale ette kirjutada mille eest lisatasu määrata. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja väide moraalse kahju tekkimisest tulenevalt temale nõutavast tulemuslikuma töö eest määratud lisatasu vähendamisest on põhjendamatu. Tuginedes nõutavast tulemuslikuma töö eest määratava lisatasu regulatsioonidele ja nimetatud lisatasu olemusele ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust nimetatud lisatasu suuruse muutumatuna püsimise osas, seda eriti olukorras, kus distsiplinaarmenetluse läbiviimise tulemusena oli leidnud tuvastamist kaebaja poolt distsiplinaarsüüteo toimepanemine. Lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest määratakse Palgajuhendi p-s 2.1.1 märgitud kriteeriumeid arvestades, mistõttu on põhjendatud nimetatud lisatasu vähendamine distsiplinaarsüüteo toimepanemisel ka olukorras, kus distsiplinaarkaristust ei määratud. Tööandjal ei ole kohustust iga tuvastatud distsiplinaarsüüteo eest distsiplinaarkaristust määrata. MTA leiab, et M.P.il puudub kaebeõigus vaidlustamaks Käskkirja tuvastamiskaebuse esitamisega.

13. peatükis „Vaidluste lahendamine“ on teenistusvaidluste lahendamiseks kehtestatud erikord. Nii sätestab

§ 160lg 1, et ametnikul on halduskohtumenetluse seadustiku § 7 1.

lõikes sätestatud ühekuulise tähtaja jooksul õigus esitada kaebusi halduskohtule teenistusalastes küsimustes antud käskkirjade, korralduste ja otsuste ning sooritatud toimingute peale. Kuigi

§ 160

lg-s 1 viidatakse halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 7 lg-le 1, ei reguleeri nimetatud säte kaebuste esitamise tähtaegu. Nimetatud tähtaegu reguleerib HKMS § 9. Seega tuleb teenistusvaidluste osas kaebeõiguse kontrollimisel lähtuda

-s sätestatud nõuetest, mistõttu ei ole teenistusvaidluste lahendamiseks eraldi tuvastamiskaebuse esitamise võimaldamine ka vajalik. Nimetatud seisukohale on asunud Riigikohtu halduskolleegium 20.02.2011 haldusasjas nr 3-3-1-74-10. Käskkirja vaidlustamiseks tuli seega lähtuda

§-s 160 sätestatud tingimustest ning õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamiseks puudub õiguslik alus. Kaebaja oleks saanud esitada Käskkirja seadusevastaseks tunnistamise või käskkirja tühistamise nõude, mida kaebaja pole aga teinud. Samuti pole kaebaja toonud välja ka ühtegi uut asjaolu, mis oleks ilmnenud pärast Käskkirja ühekuulise vaidlustamistähtaja möödumist. 6 KOHTU SEISUKOHT

1. Kõigepealt kohus märgib, et halduskohus vaatab kaebuse läbi üksnes selles esitatud taotluse (nõude) ulatuses (kaebuse esitamise ajal kehtinud HKMS § 19 lg 7, alates 01.01.2012 kehtiva HKMS § 41 lg 1). Käesolevas asjas on M.P. vaidlustanud konkreetse haldusakti – Käskkirja, mistõttu poolte kõik seletused, mis puudutavad Kokkuvõttes käsitletud distsiplinaarmenetlust, on asjakohatud ja jäävad tähelepanuta. Lisaks oli MTA sellekohaste toimingute vaidlustamiseks ettenähtud tähtaeg ka möödunud ja kaebaja ei olnud taotlenud selle ennistamist (mis on ka loogiline, kuna Kokkuvõttes käsitletud distsiplinaarmenetlus ei olnud 31.10.2011 esitatud kaebuse ese).
2. Antud juhul on kaebaja esitanud tuvastamiskaebuse teenistusalases (täpsemalt töötasustamise) küsimuses antud Käskkirja peale, märkides oma väidetavaks põhjendatud huviks tuvastamiskaebuse esitamisel soovi esitada edaspidi MTA-le moraalse kahju hüvitamise nõue. Kohus leiab, et kuivõrd vastustaja on tõstatanud oma viimases seletuses kaebaja poolt tuvastamiskaebuse esitamise õiguse küsimuse, siis enne, kui kohus hakkab kontrollima nimetatud kaebuse osas M.P.il põhjendatud huvi olemasolu, tuleb kohtul kontrollida kaebajal kaebeõiguse olemasolu. 01.01.2012 jõustunud HKMS rakendussätte, § 283 lg 1 järgi kaebuse lubatavus, sealhulgas kaebeõigus, ning kaebetähtajast ja sisu- ja vorminõuetest kinnipidamine tehakse kindlaks kaebuse esitamise ajal kehtinud seadusest lähtudes.
3. Nagu kohus eelnevalt märkis, M.P. on esitanud kaebuse teenistusalases küsimuses antud Käskkirja peale, vaidlustades talle nõutavast tulemuslikuma töö eest makstava lisatasu vähendamise. Sealjuures on kaebaja esitanud Käskkirja suhtes tuvastamisnõude. Kohus nõustub MTA-ga selles, et kaebuse esitajal puudus ja puudub Käskkirja õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamiseks õigus, st tal puudub selles osas ka kaebeõigus. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmisega.
4. Esiteks, et tegemist on täpsemalt töötasustamist puudutava küsimusega, siis

§ 13

lg 1 ja § 37 lg 4, töölepinguseaduse ning individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (edaspidi ITVS) § 6 lg 3 koostoimest tulenevalt oleks ka M.P.il olnud võimalik esitada kohtule väidetavalt õigusvastaselt saamata jäänud lisatasu osas töötasunõue ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud kolmeaastase tähtaja jooksul. Niisugust nõuet kaebaja ei ole esitanud. Teiseks, kuna vaidlustatud Käskkiri on antud teenistusalases küsimuses, siis saanuks kaebaja haldusakti suhtes konkreetse nõude ja üldse kaebuse esitamisel juhinduda sellekohasest eriseadusest –

-st, sest vastavate nõuete esitamiseks ja teenistusvaidluste lahendamiseks on kehtestatud erikord (vt

§ 134lg 3, § 135, § 160).

Alates 01.01.2012 kehtiva

§ 160

lg 1 redaktsiooni kohaselt ametnikul on õigus esitada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud tingimustel ja korras halduskohtule kaebus teenistusalastes küsimustes antud haldusakti või tehtud toimingute peale. Kaebuse esitamise ajal nägi

§ 160lg 1 aga ette, et ametnikul on halduskohtumenetluse seadustiku § 7 1.

lõikes sätestatud ühekuulise tähtaja jooksul õigus esitada kaebusi halduskohtule teenistusalastes küsimustes antud käskkirjade, korralduste ja otsuste ning sooritatud toimingute peale. Kuigi

§ 160

lg-s 1 viidati ekslikult HKMS § 7 lg-le 1, mis varasemalt kehtinud HKMS-s küll kunagi sätestas kaebetähtajad, kuid M.P.i kaebuse esitamise ajal see säte enam ei reguleerinud kaebuste esitamise tähtaegu (seda tegi HKMS § 9), ei muuda see ebatäpsus asjaolu, et teenistusalastes küsimustes halduskohtusse pöördumiseks kehtis erandlik 7 ühekuuline tähtaeg. Vastavalt

§ 160

lg-le 3 ametnik võib halduskohtus nõuda käskkirja, korralduse, otsuse või toimingu täielikult või osaliselt seadusevastaseks tunnistamist. Puudub vaidlus, et kaebaja ei pöördunud õigeaegselt kohtusse Käskkirja vaidlustamiseks ka

alusel ega taotlenud Käskkirja seadusevastaseks tunnistamist. Kaebusest nähtuvalt puudus selle tegemata jätmiseks ka mõjuv põhjus (objektiivne asjaolu, mis oleks takistanud õigeaegset kohtusse pöördumist). Kaebaja on ise selgitanud, et „tühistamiskaebus jäi Käskkirjast teadasaamise järgselt esitamata emotsionaalsel põhjusel - soovist säästa end veelkord läbi elamast olnut.“ Seega praeguses menetlusetapis ei oleks enam võimalik ka kaebuse nõude muutmine (vt kaebuse esitamise ajal kehtinud HKMS § 19 lg 8, alates 01.01.2012 kehtiva HKMS § 49) ega möödalastud tähtaja ennistamine. 5. Riigikohtu halduskolleegium on vastustaja osundatud 20.02.2011 otsuse p-s 13 haldusasjas nr 3-3-1-74-10, millega jättis kaebaja tuvastamisnõude vaidlustatud käskkirjade osas läbi vaatamata, sedastanud: „Kolleegiumi hinnangul on seadusandja teadlikult soovinud koondada teenistusvaidlusi puudutava regulatsiooni ammendavalt avaliku teenistuse seadusesse, mistõttu tuleb teenistusvaidlusi puudutavas osas kaebeõiguse kontrollimisel lähtuda avaliku teenistuse seaduses sätestatud nõuetest.“. Sama otsuse p-s 14 on kõrgem kohus märkinud: „Teenistusest vabastamise käskkirjade vaidlustamisel tuli seega lähtuda

§-s 135 ja §-s 160 sätestatud tingimustest ning õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamiseks puudus õiguslik alus. Kaebaja oleks saanud esitada teenistusest vabastamise seadusevastaseks tunnistamise või käskkirjade tühistamise nõude, mida kaebaja pole aga teinud.“ Kohus leiab, et kuigi viidatud kohtulahend on tehtud seoses nimetatud kaebaja teenistusest vabastamise käskkirjadega, on need põhimõtted kohaldatavad ka käesolevas asjas. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus seisukohal, et M.P.il puudus ja puudub Käskkirja suhtes HKMS alusel tuvastamiskaebuse esitamise õigus, mistõttu tema kaebus tuleb jätta läbi vaatamata. Kahtlemata oleks olnud tõhusam, kui MTA oleks tõstatanud kaebaja poolt tuvastamiskaebuse esitamise õiguse küsimuse juba oma esimeses seletuses, mitte alles viimases vastulauses, ning kohus oleks lahendanud kõnealuse probleemi juba eelmenetluses või vähemalt oluliselt varem praegusest, kuid seadusandja on õnneks näinud ette võimaluse jätta kaebus läbi vaatamata ka veel pärast seda, kui kaebus on menetlusse võetud.

1. Ehkki Riigikohus on ülalviidatud kohtulahendis eelmärgitud põhjustel igati põhjendatult jätnud seisukoha võtmata kaebajal põhjendatud huvi olemasolu osas ja vaidlustatud haldusaktide õiguspärasuse sisuliselt kontrollimata, peab kohus vajalikuks, aitamaks kaebajal otsustada, kas esitada määruskaebus käesoleva määruse peale, ja näitamaks kaebuse perspektiivitust ka sellest aspektist, avaldada arvamust siiski M.P.i väidetava põhjendatud huvi kohta, kuivõrd ka see seondub kaebeõigusega. Kohus on seisukohal, et isegi sel juhul, kui kaebajal oleks olnud formaalselt õigus esitada tuvastamiskaebus, puuduks tal kaebeõigus ka põhjusel, et M.P.il ei ole selleks põhjendatud huvi. Kuigi tuvastamiskaebuse esitamisel on põhimõtteliselt aktsepteeritav isiku põhjendatud huvina tema soov esitada edaspidi kaebaja õigusi rikkunud haldusorganile kahju hüvitamise nõue, sh mittevaralise (moraalse) kahju hüvitamise nõue, peab sellise soovi realiseerimise võimalikkus olema reaalne. Arvestades aga riigivastutuse seaduses (edaspidi RVastS) sätestatud eeldusi mittevaralise kahju hüvitamiseks (nõutav on üheaegselt teatavate koosseisuliste tingimuste olemasolu) ja sellekohast väljakujunenud kohtupraktikat ning asjaolu, et kaebaja on jätnud õigeaegselt kõik seaduses ettenähtud tõhusad abinõud oma väidetavalt rikutud õiguste kaitseks kasutusele võtmata, vastavad nõuded esitamata, oleks ilmselgelt ebareaalne saada niisugusele kahjunõudele positiivset lahendust. Rääkimata sellest, et RVastS § 17 lg 3 kohaselt taotlus või kaebus kahju hüvitamiseks tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates 8 päevast, millal isik kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Seega oleks niisuguse nõude esitamine ja rahuldamine ebatõenäoline ka tähtaja möödumise tõttu.
2. Vastavalt 01.01.2012 jõustunud HKMS § 151 lg 2 p-le 1 kohus võib jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad käesoleva seadustiku § 121 lõikes 2 sätestatud asjaolud. Kuna seadustiku § 121 lg-s 2 on nimetatud asjaolud, mil kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, siis tuleb asuda seisukohale, et kaebuse tagastamise alused enne kaebuse menetlusse võtmist ja kaebuse läbi vaatamata jätmise alused pärast kaebuse menetlusse võtmist on ühesugused. HKMS rakendussätte, § 288 lg 1 järgi enne käesoleva seadustiku jõustumist esitatud kaebust ei tagastata ega jäeta läbi vaatamata käesoleva seadustiku § 121 lõike 2 punkti 2 alusel (st kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki). Antud juhul oleks aga M.P.i kaebuse läbi vaatamata jätmise alus § 121 lg 2 p 1 (st kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud), mistõttu kaebuse läbi vaatamata jätmine on lubatav ja, arvestades ka M.P.il põhjendatud huvi puudumist, igati õiguspärane.
3. Tulenevalt HKMS § 155 lg-st 1 kaebuse läbi vaatamata jätmine vormistatakse määrusega, milles märgitakse võimaluse korral, kuidas kõrvaldada asja läbivaatamist takistav asjaolu. Kohus juhib kaebaja tähelepanu sama paragrahvi lg-le 6, mille järgi kaebuse läbi vaatamata jätmisel ja menetluse lõpetamisel on käesoleva seadustiku §-s 43 sätestatud tagajärjed. Antud juhul kohus ei näe võimalust, et M.P. saaks veel kuidagi asja läbivaatamist takistava asjaolu kõrvaldada ja samas asjas uuesti kohtusse pöörduda, ning on seda kaebajale eelnevalt selgitanud. HKMS § 104 lg 5 p 3 järgi tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus jätab kaebuse läbi vaatamata, välja arvatud juhul, kui see toimub käesoleva seadustiku § 151 lõike 1 punkti 2 või 3 või lõike 2 alusel. Järelikult kaebuselt tasutud riigilõiv summas 15,97 eurot ei kuulu M.P.ile tagastamisele. Menetluskulude nõudeid asjas esitatud ei ole, mistõttu poolte võimalikud menetluskulud jäävad nende enda kanda. Hurma Kiviloo Kohtunik 9