KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 19. september 2011 Tartu Tsiviilasja number 2-09-637

§ 173lg-tele 1 ja 2 märgib kohus menetluskulude jaotuse ka otsuse resolutsioonis.

6 ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. M. Paalo esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu
2. oktoobri 2010 otsuse tühistamist ning asja saatmist uueks läbivaatamiseks samale maakohtule teises koosseisus või uue otsuse tegemist, millega määrata juurdepääs maakohtu otsuses toodud VI variandi kohaselt. Samuti palub apellant mõista välja menetluskulud. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on kohus jätnud vastuolus AÕS §-ga 156 määramata tasu juurdepääsu kasutamise eest. Kohus on jätnud välja selgitamata protsessiosaliste seisukohad tasu küsimuses, millega on rikutud ka kohtumenetluse norme. Tasu suuruse määramisel tuleb muu hulgas arvesse võtta juurdepääsuks kasutatava maa põllumajanduslikust tootmisest väljalangemise ulatust, samuti sellelt maalt tasutavat maamaksu, kuna seda maad sihipäraselt kasutada ei ole võimalik; 2) on kohus jätnud seadusevastaselt määramata, milline on sõltuvalt XXX ja 5 kinnisasjade kasutamise iseloomust vajalik juurdepääs, mida näeb ette AÕS § 156 ja mida on avaldajal õigus nõuda. Tegemist ei ole juurdepääsu määramisega alalise elukoha juurde, kinnistul asuvaid ehitisi kasutatakse hooajaliselt. Kohus ei ole välja selgitanud ega määranud, kas juurdepääs peab olema tagatud ööpäev läbi ja igasuguse transpordiga või ainult jalgsi või jalgsi ja jalgrattal jne. Kohus ei ole seadnud avaldajale juurdepääsu kasutamisel mitte mingeid tingimusi. See on jätnud juurdepääsu kasutajale ebamõistlikult suure valikuvabaduse, mis toob kaasa määratlemata talumiskohustuse M. Paalo kinnisasjale; 3) on kohus jätnud vastuolus AÕS §-ga 156 määramata juurdepääsu konkreetse tähtaja. Tingimus, millega kohus on juurdepääsuõiguse määranud kuni XXX ja XXX transpordimaa kaudu juurdepääsutee valmimise ning XXX ja XXX kinnistute igakordsele omanikule nimetatud tee kasutamisõiguse andmiseni, on ebamäärane. Kohus on jätnud välja selgitamata, kas, kelle poolt ning kunas see tee on kavas välja ehitada; 4) ei ole kohus võtnud arvesse M. Paalo kinnisasja sihtotstarbelise kasutamisega seotud olulisi asjaolusid, mis teevad juurdepääsu vaba kasutamise teatud juhtudel kui mitte võimatuks, siis tervisele ohtlikuks või ebasobivaks. Avaldajal ei ole talvel lumega ega ka kevadel ja sügisel porisel ja vihmasel ajal võimalik mõistlikult üle M. Paalo kinnisasja juurdepääsu kasutada, kuna teed, mis vastaks teeseaduse nõuetele, olemas ei ole. Puudub aluspind ning vihmavee äravool. Tegemist on põllumaaga, mida kasutatakse nii sööda tootmiseks kui viljakasvatuseks. Juurdepääsu kasutamine ei ole suurel osal aastast ilma põllumajandustöid häirimata ning põllukultuure või ka oma tervist kahjustama võimalik. Juhul, kui juurdepääsu hakatakse kasutama nii sõidu- kui ka veoautodega ning muude liikurmasinatega, siis toob see kaasa mitte ainult juurdepääsu aluse maapinna põllumajanduslikust tootmisest väljalangemise, vaid ka läheduses paikneva põllumaa saastumise heitgaasidega, mis halvendab oluliselt saagi kvaliteeti. Juurdepääsu määramine üle põllumaa on vastuolus ka EL mullakaitse direktiiviga. Põllumajandusliku maa määramine juurdepääsuks koormab kinnisasja omanikku tunduvalt rohkem kui juurdepääsu määramine käesoleval juhul üle naaberkinnisasjade nendel kinnisasjadel paikneva ja olemasoleva tee kaudu; 5) ei ole kohus arvestanud Riigi Maa-ameti kui vastava valdkonna juhtiva riigiasutuse ning Toila Vallavalitsuse kui kohaliku olukorra kõige parema tundja arvamusi ega ka piisavalt põhjendanud nende mittearvestamist; 6) on eriti oluline kaalutlusviga juurdepääsu määramata jätmine VI variandi kohaselt. Maa-ameti väitel on tegemist korraliku kattega teega, mis asub jätkuvalt riigi omandis oleval maal ja on antud aiandusühistule kasutada ning vahepealne maa 20 meetri ulatuses kuni XXX kinnisasjadeni on samuti jätkuvalt riigi omandis. Kui juurdepääs üle M. Paalo põllu kulgeb ligi 7 200 meetri ulatuses ilma teeta, siis VI variandi korral oleks ilma teeta juurdepääsu osa ainult 20 meetrit. VI variant oleks Maa-ameti hinnangul kõige odavam ja koormaks eraomandis olevaid kinnistuid kõige vähem. Selle tee kasutamiseks oleks XXX kinnisasja omanikel vajalik saada ainult Maa-ameti kooskõlastus ja luua ise läbipääsuvõimalus 20 meetri ulatuses. See tee ei ole aiandusühistu omandis, vaid riigimaana ja riigi maal asuva teena avalikus kasutuses teeseaduse § 4 tähenduses. Aiandusühistul puudub õigus takistada selle tee kaudu juurdepääsu XXX kinnisasjale. Kohtul puudus õiguslik alus määrata juurdepääs üle M. Paalo kinnisasja olukorras, kus on olemas korralik jätkuvalt riigi omandis oleval maal asuv tee, mis on aiandusühistu kasutuses. Kohus ei ole välja selgitanud selle tee kasutamise õiguslikku alust aiandusühistu poolt ega andnud hinnangut VI variandi sisuliselt avaliku tee kasutamise õiguse kohta XXX kinnisasja omaniku poolt; 7) ei ole kohus arvestanud ka varasema ajaloolise teega ega sellega, et kinnisasja ostmisel on XXX ja 5 kinnisasja omanikud tutvunud maaüksuse plaani ja juurdepääsu asukohaga. See, et varasema juurdepääsu asukoht on praeguseks XXX kinnisasja omaniku poolt takistatud, ei tähenda, et seda takistust kõrvaldada ei saaks; 8) on vastuolus õigusaktidega kohtu seisukoht, et juurdepääsuteelt avalikult kasutatavale teele väljasõidu ohutuse peab tagama vastavalt teeseaduse § 10 lg-le 1 tee omanik, sh eratee omanik. Kuna juurdepääs on määratud asukohas, kus teed tegelikult ei ole, vaid üle põllumaa, ning teeseaduse § 4 kohaselt kohaldatakse juurdepääsule asjaõigusseaduse sätteid, siis kinnisasja omaniku kohustusena viitamine teeseaduse § 10 lg-le 1 ei ole asjakohane. Sellist kohustust juurdepääsu kasutamise ohutuse tagamisel ei saa M. Paalole panna.
3. Toila Vallavalitsus esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist menetluskulude osas ning menetluskulude jätmist isiku kanda, kelle huvides on otsus tehtud. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on vald järginud maakorraldusseadust ja on kaaludes maakorraldusseaduse § 5 lg 2 p-des 4, 5 ja 6 sätestatut leidnud, et otstarbekas on jätta tee eraomandisse ning luua tingimused teeservituudi lepingute sõlmimiseks kinnistute vahel, mille tulemusena on välistatud tee kasutamine kõrvaliste isikute poolt, mis võib häirida kinnistute omanikke. Katastriplaanile märgitud kitsendused teedel on eelduseks teeservituudi lepingute sõlmimiseks; 2) ei ole vald esitanud väärinformatsiooni. Vallavalitsuse 31.05.2001 kirjas on XXX t läbiv tee märgitud avalikult kasutatava teena vastavalt katastriplaanil olevale eksplikatsioonile, 08.12.2009 kirjas on viidatud samale teele ja selgituseks sulgudes välja toodud katastriplaanil olev kirje. Sama on 20.05.2010 kohtuistungil selgitanud maakorraldaja H.K. . Kuna XXX t läbiva tee kohta ei ole sõlmitud lepingut tee avaliku kasutuse kohta, saab seda teed lugeda ainult juurdepääsuteeks XXX kinnistutele; 3) on vallavalitsus pööranud piisavalt tähelepanu küsimuse lahendamisele. Maakorraldaja ja ehitus-majandusnõunik on korduvalt selgitanud kinnistute omanikele nende õigusi ja võimalusi õiguste realiseerimiseks; 4) on XXX ja XXX kinnistud loodud XXX küla detailplaneeringu käigus. Kuna detailplaneering on lõpetatud ilma seda kehtestamata, on nimetatud kinnistud eraomand, mida vallavalitsus ei saa käsutada.
4. Maa-Amet esitas seisukoha, milles leiab, et apellatsioonkaebused tuleks jätta rahuldamata. Maa-Ameti seisukoha kohaselt: 8 1) on kohus juurdepääsuõiguse andmise nõude lahendanud poolte huvisid kaaludes ja õiglusest lähtudes. Kohus on põhjalikult analüüsinud, milline variant kuuest võimalikust on optimaalseim. Kohus on tõendeid hinnanud kogumis ja õigesti ning on õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ega ole rikkunud kohtumenetluse norme; 2) kui kohus määrab juurdepääsu üle kõneksoleva reformimata jätkuvalt riigi omandis oleva maa (s.o XXX kinnistu lõunapiiriga piirnev maa), tuleb maareformi eeltoimingute tegijal arvestada juurdepääsu olemasoluga ning see juurdepääsutee maast võimalusel välja kruntida või koormata servituudiga. Maa-amet on nõus tasuta juurdepääsu määramisega üle nimetatud reformimata riigimaa; 3) sätestab maareformi seadus, et tagastatava ja erastatava maa suuruse ja piirid määrab vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Riigikohtu halduskolleegium on kohtuasjas nr 3-3-1-53-01 asunud seisukohale, et MaaKS § 5 lõike 2 punkti 4 järgi tuleb kinnisasja moodustamisel muuhulgas lähtuda ka sellest, et kinnisasjale oleks tagatud otstarbekas juurdepääsutee. Maareformi läbiviimisel peab püüdma vältida selliste kinnistute moodustamist, millel puudub ühendus avalikult kasutatava teega. Nii XXX ja 5 kui ka teiste piirnevate katastriüksuste (kinnistute) moodustamisel ei ole järgitud maakorraldusseaduses (§ 5 lg 2 p-d 4 ja 7) sätestatud maakorralduse põhinõudeid.
5. MTÜ Aiandusühistu Martsa Ristiku vaidleb M. Paalo apellatsioonkaebusele vastu ning leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Vastuväidete kohaselt on M. Paalo väited määratud juurdepääsutee kasutamise kohta väärad. Seda teed kasutati juba kolhoosi ajal. Ka XXX ja XXX kinnistu omanikud kasutasid juurdepääsuna enda maa-aladele ainult seda teed. Kui eraldati maa-ala aiandusühistu liikmetele, siis renoveerisid ühistu liikmed selle teeosa ja kasutasid seda 15 aastat kuni ajani, kui M. Paalo leidis, et see tee on tema eravalduse territooriumil ja sulges läbipääsu. Selle tee kohta on ühistul RPI Eesti Põllumajandusprojekt poolt koostatud ja ametlikult kinnitatud projekt, mis tagaski ühistu liikmetele juurdepääsu aianduskruntidele.
6. N. Klimenko esitas apellatsioonkaebuste kohta järgmised seisukohad: 1) maakohus ei ole rikkunud ei materiaal- ega menetlusõigusnorme. Menetlusse olid kaasatud kõik asjast huvitatud isikud, korraldati viis kohtuistungit, kohus viis läbi paikvaatluse ning pakkus välja kuus erinevat juurdepääsuvarianti. Otsuses on põhjalikult hinnatud kõiki tähtsust omavaid asjaolusid, sh kõiki M. Paalo vastuväiteid. Samas ei ole vastustaja jaoks oluline, millist teed kasutada. Vastustaja aktsepteerib maakohtu otsust, kui aga ringkonnakohus leiab, et juurdepääsutee on määratud seadust rikkudes, siis on vastustaja valmis kasutama teist teed; 2) kohus on teinud puudutatud isikutele ettepaneku esitada oma tingimused tasu osas, kuid keegi ei ole oma tingimusi esitanud. Kohtul endal ei ole võimalik uurida, mida ja millises ulatuses tuleb ühel või teisel protsessiosalisel hüvitada juurdepääsutee talumise asjas. Kui M. Paalo ei reageerinud kohtu ettepanekule, siis kohus järeldas õigustatult, et konkreetse tasu osas tal pretensioone ei ole – samas osundas kohus, et koormatud kinnisasja omanikul on ühendustee saanud kinnisasja omaniku suhtes hüvitise nõue. Vastustajal ei ole midagi selle vastu, et maksta tee kasutamise eest mõistlikku tasu; 3) tähtsust ei oma asjaolu, et tegemist ei ole juurdepääsu määramisega alalise elukoha juurde. Piisab sellest, et kinnistutel asuvaid ehitisi kasutatakse elamiseks. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-85-05 rõhutanud, et elamiseks kasutatavale kinnisasjale peab olema tagatud vähemalt üks autoga ligipääsu võimalus; 9 4) otsuse resolutiivosas on kirjas „sissesõit avalikult kasutatavalt teelt...“, millest on selgelt aru saada, et juurdepääsuteed võib kasutada igasuguse transpordiga. Selline otsustus on kooskõlas materiaalõiguse, kinnistute otstarbe ja mõistlikkuse põhimõttega – juurdepääsuteed kasutatakse kaugel asuvate ja elamiseks kasutatavate kinnistuteni pääsemiseks. Seega on iseenesest mõistetav, et tavaolukorras kasutatakse teed sõiduautoga liikumiseks, mõnikord aga võib tekkida vajadus kasutada ka veoautot (nt ehitusmaterjali või küttepuude toomiseks). Tootmis- ega äritegevusega vastustaja kinnistutel ei tegele – seega ei ole alust karta, et juurdepääsuteed hakkab kasutama ööpäevaringselt terve hulk autosid ja inimesi. M. Paalol oli võimalik esitada seisukoht apellatsioonkaebuses toodud tingimuste kohta maakohtule. Kui ta neile kohtu tähelepanu ei juhtinud, siis ei olnud ka kohtul võimalik langetada vastavat otsust; 5) juurdepääsu nõudmise õigus jääb seni, kuni AÕS § 156 lg 1 esimeses lauses toodud eeldus – avalikult kasutatavale teele juurdepääsu puudumine – ära langeb. Kohus ongi piiranud juurdepääsu kasutamise õiguse ajahetkega, mil vastustaja saab juurdepääsu teise (avaliku) tee kaudu. Seadus ei nõua, et juurdepääsu kasutamine oleks piiratud kindla kuupäevaga; 6) tõele ei vasta M. Paalo väide, et juurdepääsutee kasutamine kahjustab põllupinnast ning takistab põllumajanduslikku tegevust. Tegemist on ajalooliselt kasutatud teega, mis oli välja ehitatud 80-ndate aastate teisel poolel aiandusühistu liikmete juurdepääsu tarvis. Tee on jätkuvalt näha Maa-ameti avalikust kaardiserverist. Tee olemasolus veendus kohus ka paikvaatluse käigus. Seega ei ole nimetatud alal põllumajandustegevus võimalik ning mulla- ja huumusekihi asemel asub sel alal kõvakattega kruusatee; 7) TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaselt kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Kujunenud olukorras oleks menetluskulude väljamõistmine vastustajalt äärmiselt ebaõiglane. Sisuliselt on ta vaidluses kannatanud pool.
7. L. Korsten vaidleb apellatsioonkaebustele vastu ning taotleb nende rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning apellatsioonmenetluses kantavate menetluskulude kaebuste esitajate kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on kohus asja lahendanud hagita menetluses ning apellatsioonkaebuseid on põhjendatud käsitleda määruskaebustena vaatamata asjaolule, et kohus lahendi ekslikult kohtuotsusena pealkirjastas ja on eksinud kaebetähtaja märkimisel. Kuna kaebuste esitamise tähtajad on minetatud ja ennistamistaotlusi esitatud ei ole, on kaebused võetud menetlusse ebaõigesti; 2) on maakohtu lahend põhjendatud ja seaduslik. Kohus määras juurdepääsu mööda ajaloolist olemasolevat teed (suvilaühistu rajatud kruusatee). Antud tee kasutamine oli küll M. Paalo poolt takistatud, kuid on säilinud tänaseni ja kasutatav. Samas L. XXX t läbiva tee osas on kohtu järeldused ebaõiged, kuna tee puudub, oli olemas ajutine ülesõit. Hetkel on taastatud maaparandussüsteem, st kinnistul puudub võimalik ülesõidu koht. Kohtu valitud variant on kinnistu omanikke kõige vähem koormavam. Kohus tegi osalistele ettepaneku esitada endapoolsed võimalikud tingimused ja hüvitise määrad, kuid osalised ei esitanud enda seisukohti. Kohtul puudub kohustus asuda iseseisvalt määrama juurdepääsu tingimusi ja hüvitisi. Väidetav põllumajandustootmine teega külgneval alal ei vasta samuti tegelikkusele. M. Paalo on antud ala kasutanud kogu oma tegutsemise perioodil rohumaana; 3) on menetluskulud jaotatud õiglaselt. Probleem on tekkinud eelkõige tänu kohaliku omavalitsuse tegevusele ja tegevusetusele. Vald ei ole situatsiooni lahendamiseks midagi ette võtnud. Näiteks olemasoleva teemaa omanikega kokkuleppe sõlmimisel ja kattega tee rajamisel laheneks juurdepääsu probleem ca 40 kinnistuomaniku jaoks, kuid omavalitsus on asunud 10 seisukohale, et omanikud peavad probleemid ise lahendama. Valla esindajad on jätnud korduvalt ilmumata kohtuistungile, mis põhjustas lisaistungeid ning on äärmiselt hoolimatu.
8. V. Filonenko teatas oma kirjalikus vastuses, et ei ole nõus M. Paalo apellatsioonkaebuse p-des 5 ja 7 toodud asjaoludega ning jääb endise seisukoha juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebused tulevad jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu
10. oktoobri 2010 otsus ja Viru Maakohtu
11. oktoobri 2010 täiendav otsus muutmata. Kuna Viru Maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigusnormi ja hinnanud tõendeid ning apellatsioonkaebustes esitatud väited ei ole aluseks maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele.
12. Viru Maakohus on õigesti N. Klimenko avaldust avalikult kasutatavale teele juurdepääsu määramiseks läbi vaadanud TsMS
13. peatüki sätete kohaselt, s.o hagita menetluses.

§ 478lg-le 1 on hagita menetluse lahend kohtumäärus.

Maakohus, vormistades hagita menetluses tehtud lahendi otsusena, on rikkunud TsMS § 478 lg-t

1. Samas aga ei too selline menetlusnormi rikkumine kaasa maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamist, sest kuigi on rikutud kohtulahendi vorminõuet ja seetõttu kohtulahendi peale edasikaebuse esitamise tähtaeg on pikenenud, ei ole see asjaolu rikkunud menetlusosaliste õigusi.
2. Vastuseks Toila valla apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist: 24.1.

§ 172

lg-le 1 hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Maakohus on vaidlustatud otsuses (täiendavas otsuses) jätnud menetluskulud Toila valla kanda ning oma otsustust põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. MaaKS § 5 lõike 2 punkti 4 järgi tuleb kinnisasja moodustamisel muuhulgas lähtuda ka sellest, et kinnisasjale oleks tagatud otstarbekas juurdepääsutee. Maareformi läbiviimisel peaksid kohalikud omavalitsused püüdma vältida selliste kinnistute moodustamist, millel puudub ühendus avalikult kasutatava teega. Nii XXX ja 5 kui ka teiste piirnevate katastriüksuste (kinnistute) moodustamisel ei ole järgitud maakorraldusseaduses (§ 5 lg 2 p-d 4 ja 7) sätestatud maakorralduse põhinõudeid. Seega on vald mingis osas tinginud käesoleva kohtuvaidluse. Lisaks eeltoodule peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et eelduslikult ei saa olla menetlusosaliste menetluskulud antud asjas suured, sest tulenevalt TsMS § 172 lg-st 8 vajalikud kohtuvälised kulud hüvitatakse hagita menetluses menetlusosalistele samadel alustel tunnistajale makstava hüvitisega.

1. Vastuseks M. Paalo apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist: 25.
2. Ebaõige on apellandi väide, et kuna maakohus ei ole määranud tasu juurdepääsu kasutamise eest, siis on oluliselt rikutud kohtumenetluse norme. 11 Vastavalt AÕS § 156 lg-le 1 omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Tulenevalt AÕS § 156 lg-st 1 määratakse tasu eelkõige kokkuleppel ning kui kokkulepet ei saavutata, siis alles määrab tasu kohus. Antud asjas olevatest materjalidest nähtuvalt ei ole menetlusosalised üldse esitanud oma ettepanekuid ja seisukohti tasu osas, s.o ei ole selge, kas on võimalik tasu määrata kokkuleppel. Hüvitise kokkuleppe võib kanda reaalkoormatisena kinnistusraamatusse. Iseenesest õige on apellandi seisukoht, et juurdepääsu määramisel tuleks kokkuleppe mittesaavutamisel määrata kindlaks ka tasu suurus, kuid samas ei ole see asjaolu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks. Kuigi tasu maksmist eeldatakse, võib selle nõude esitamisest loobuda. Juhul, kui ei saavutata kokkulepet tasu suuruse osas, siis on huvitatud isikul võimalik taotleda tasu määramist kohtu poolt ning see, et antud asjas ei ole kohus määranud tasu suurust, ei võta isikult nõudeõigust. 25.
3. Kinnistusraamatus olevate andmete kohaselt on kinnistu XXX ja kinnistu XXX majanduslik otstarve elamumaa. Asjaolu, et kinnistul asuvaid ehitisi kasutatakse ajutiselt, ei oma tähtsust juurdepääsu määramisel. Alusetu on apellandi väide, et kohus oleks pidanud välja selgitama ja määrama, kas juurdepääs peab olema tagatud ööpäev läbi ja igasuguse transpordiga või ainult jalgsi või jalgsi ja jalgrattal jne. Menetlusosalised ei ole taotlenud täiendavate juurdepääsutingimuste (kasutatavad sõiduvahendid, juurdepääsuaeg jms) kindlaksmääramist, seega annab nimetatud lahend õiguse kasutada puudutatud isiku kinnisasja juurdepääsuks avaldajale kui kinnisasja omanikule, samuti teistele isikutele kinnisasjale pääsemiseks ja sealt lahkumiseks avaldaja nõusolekul. Juhul, kui asjaolud muutuvad (näit muutub kinnistu majanduslik otstarve vms), võivad menetlusosalised taotleda juurdepääsutingimuste muutmist või juurdepääsu piiramist. 25.
4. Ebaõige on apellandi väide, et kohus on jätnud vastuolus AÕS §-ga 156 määramata juurdepääsu konkreetse tähtaja. AÕS § 156 lg-s 1 märgitud juurdepääsu kasutamise tähtaeg võib olla ajutine või alaline, olenevalt poolte kokkuleppest või kohtu otsustusest. Maakohus on määranud juurdepääsu ajutiselt, s.o kuni XXX transpordimaa ja XXX transpordimaa kaudu juurdepääsutee valmimiseni (resolutsiooni punkt 3). Seega on maakohus määranud juurdepääsu kasutamise selle ajani, mil avaldaja saab juurdepääsu teise (avaliku) tee kaudu. AÕS § 156 lg-s 1 sätestatu ei nõua, et juurdepääsu kasutamine oleks piiratud kindla kuupäevaga. 25.
5. Avalikult kasutavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks on AÕS § 156 lg 1 järgi juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et avaldajal puudub oma kinnisasjale vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. AÕS § 156 lg 1 eesmärk on võimaldada kinnisasja omanikule vajalik juurdepääs avalikult teelt üle teise kinnisasja oma kinnisasjale nii, et võimalikult vähe koormata koormatava kinnisasja omaniku huve. Antud juhul on maakohus kaalunud kõigi menetlusosaliste huve AÕS § 156 lg 1 järgi õigesti ega ole diskretsioonipiire ületanud. Maakohus on kaalunud erinevaid juurdepääsu variante (asjas oli kuus juurdepääsu varianti) ning põhjendatult leidnud, et kõige vähem koormavam on avaldajale ja asjast puudutatud isikutele juurdepääsutee määramine variant III kaudu (vaidlustatud otsuse resolutsiooni punkt 2). 12 Alusetu on apellandi väide, et maakohus ei ole Toila Vallavalitsuse ja Riigi Maa-ameti arvamusi piisavalt arvestanud ega põhjendanud mittearvestamist. Maakohus on juurdepääsu määramisel hinnanud kõiki asjas olevaid tõendeid ning kaalunud menetlusosaliste huve ja nende õiguste kitsendusi, mis tuleneksid juurdepääsu määramisest. Juurdepääsutee ei pea vastama teeseaduse märgitud nõuetele ning seetõttu on asjakohatu apellandi väide, et teed, mis vastaks teeseaduse nõuetele, olemas ei ole. Maakohus on juurdepääsu määramisel arvestanud apellandi väitega, et ta kasutab juurdepääsutee alla jäävat maad põllumajanduslikel eesmärkidel. Maakohtu poolt määratud juurdepääsu puhul on tegemist ajalooliselt kasutatud teega, mis oli välja ehitatud 80-ndate aastate teisel poolel aiandusühistu liikmete juurdepääsu tarvis. Tee on jätkuvalt näha Maa-ameti avalikust kaardiserverist ning maakohus veendus paikvaatluse läbiviimisel, et nimetatud teed on võimalik kasutada nii jalgsi kui kergema mootorsõidukiga sõitmiseks. 25.
6. Apellandi väitel on eriti oluline kaalutlusviga juurdepääsu määramata jätmine VI variandi kohaselt. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu kaalutlused selle kohta, miks ei ole võimalik avaldaja kinnisasjadele määrata juurdepääs VI variandi kohaselt, on aktsepteeritavad ning ringkonnakohus nõustub nendega ja ei pea neid vajalikuks korrata. 25.
7. Maakohus on vaidlustatud otsuses esitanud omapoolsed põhjendused selle kohta, miks ei ole õigustatud juurdepääsu määramine läbi XXX kinnisasja (II variant) ning apellandi väide, et tegemist on ajaloolise teega ning, et kinnisasja ostmisel on XXX ja 5 kinnisasja omanikud tutvunud maaüksuse plaani ja juurdepääsu asukohaga, ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. 25.
8. Kuna määratav juurdepääs ei ole käsitletav erateena teeseaduse tähenduses, siis ei ole asjakohane maakohtu otsuses viide teeseaduse § 10 lg-le
9. Maakohus on vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 4 kohaselt määranud juurdepääsutee korrashoiukohustuse kinnisasjade XXX ja XXX igakordsetele omanikele. Seega peavad juurdepääsu kasutajad ise tagama oma ohutuse avalikult kasutatavale teele väljasõidul.
10. Kuigi apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, jätab ringkonnakohus TsMS § 172 lg 1 alusel menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda. Üllar Roostoja Andra Pärsimägi 13 Viivi Tomson