Obsah (13)

§ 34§ 78§ 63§ 61§ 57§ 75§ 71§ 72§ 73§ 79§ 44§ 83§ 14

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 9. märts 2012.a Tallinn Haldusasja number 3-11-1041 Haldusasi V.P. kaebus Harku Vallavoliko

§ 34

lg 4, § 73 lg 2 ja § 86 alusel ennistamata vaide esitamise tähtaeg ja tagastati vaie (tl 8-9).

1. 26.04.2011 esitas V.P. Tallinna Halduskohtule kaebuse taotlusega tühistada Harku Vallavolikogu 31.03.2011 otsus nr 12 ning kohustada Harku Vallavolikogu kaebuse esitaja vaiet uuesti läbi vaatama. 10.05.2011 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse ja määras 20.02.2012 määrusega asja kirjalikku menetlusse. KAEBAJA SEISUKOHAD
2. Harku Vallavalitsuse 25.01.2011 korralduses nr 48 toodi seadusliku kitsendusena välja asjaolu, et vastustaja 23.03.2000 otsusega nr 17 kehtestati Tabasalu aleviku põhjaosa üldplaneering, milles märgiti, et endise Rannamõisa kämpingu piirkond sobiks spordi- ja mänguväljakute rajamiseks, kõne alla tuleks osaline kämpingu funktsiooni jätkamine. Ala tsoneeriti ühiskondlike hoonete maana ja maksimaalseks täisehituse osakaaluks näidati 5%.
3. Kaebaja palus 23.02.2011 saadetud vaides tühistada vastustaja 23.03.2000 otsusega kehtestatud Tabasalu aleviku põhjaosa üldplaneeringu endise Rannamõisa kämpingu maa-ala osas, kuna üldplaneeringu menetlust rikuti oluliselt ja puudus õiguslik alus ja ka vajadus maaalale kitsenduste määramiseks. Planeerimis- ja ehitusseadus (PES) § 18 lg 5 nägi ette, et kui planeering võib tuua kaasa sundvõõrandamise vajaduse, muudab senist maakasutust või krundi ehitusõigust, teatab kohalik omavalitsus tähitud kirjaga vastava kinnisasja omanikule avalikust väljapanekust hiljemalt kaks nädalat enne avaliku väljapaneku algust. PES § 70 lg 1 kohaselt tuli kohaldada PES sätteid ehitise kui vallasasja ning selle omaniku või valdaja suhtes. PES § 30 lg 2 p 1 järgi võis detailplaneeringu kohustusega aladel seada kitsendusi vaid kehtestatud detailplaneeringu alusel. 1996.aastal kehtestatud üldplaneeringu alusel määrati kämpingu maa-ala tihehoonestusalasse ja oli seetõttu käsitletav detailplaneeringu kohustusega alana.
4. Vaide tagastamist põhjendas vastustaja sellega, et üldplaneeringu teated olid avaldatud ajalehes Harjumaa ja üldplaneeringu peale edasikaebamise tähtaeg sai läbi 22.04.
5. Vastustaja jätab analüüsita kaebaja väited selles, et kitsendusi sai seada vaid detailplaneeringu alusel ja kaebajat isiklikult planeeringust informeerides. Riigikohus on oma lahendites (3-3-157-02; 3-3-1-82-07) selgitanud, et õigusriigile omased haldusmenetluse põhimõtted näevad ette, et reeglina tuleb haldusakt teha menetlusosalisele teatavaks või talle kätte toimetada isiklikult. Ajalehes teate avaldamist võib haldusakti teatavaks tegemiseks lugeda vaid erijuhtudel, mil isiklik teavitamine on praktiliselt võimatu või seotud ülemääraste kulutustega.
6. Vastustaja märgib oma otsuses, et esitatud vaie oli dateeritud 23.02.2011, kuid vastustajani jõudis see 28.02.
7. Kuigi vastustaja ei ütle otsesõnu seda välja, võib konstateeringut mõista selliselt, et vaide esitamise tähtaeg ületati. Vastustaja jätab selgitamata, millal jõudis Harku valda kaebaja vaie. Kuidas liigub valda saadetud dokument haldusorganite endi vahel, on valla haldusorganite töökorralduse küsimus ja on pahatahtlik märkida, et vastustajani jõudis vaie 28.02.
8. Kaebaja saatis 23.02.2011 Harku Vallavalitsuse e-posti aadressile 2 vaide ärakirja eeldusel, et vaie saadetakse edasi pädevale volikogu ametnikule. Vaide originaali postitas kaebaja samuti 23.02.
10. Esmakordselt sai kaebaja üldplaneeringust tulenevatest kitsendustest teada 02.02.2011, mil vallavalitsuse töötaja H.Raudleht saatis välja e-postiga vallavalitsuse allkirjastamata korralduse nr
11. Seega vaide esitamise tähtaja viimaseks päevaks sai olla 04.märts
12. Kaebaja palus tähtaja ennistamist, kui vastustaja oleks leidnud, et mingil põhjusel kaebetähtaeg on ületatud. Kaebaja arvates antud asjas tähtaja ületamist ei ole toimunud, mistõttu selle käsitlemiseks vastustajal alus puudus.
13. Kummastav on vastustaja selgitus selles, et kaebaja ei saanud aastal 2000 ja selle lähiaastatel eeldada, et kämpingu hooned korrastamisele ei kuulu, sest vald ise ei andnud vajalikku haldusakti välja. Tallinna Ringkonnakohus märkis 08.07.2010 otsuse põhjendavas osas kohtuasjas nr 3-08-1810, et Harku Vallavalitsus on venitanud õigusvastaselt maa erastamise otsustamisega alates juunist
14. Kaebaja leiab, et haldusorgani haldusakti andmise viivitusest tulenevalt tuleb kehtestatud üldplaneeringu vaidlustamine lugeda otstarbekohaseks peale seda, kui on selgunud isiku õigus maad ostueesõigusega erastada.
15. Vastustaja on pidanud vajalikuks märkida ka seda, et vaides ei põhjendatud, kuidas haldusakt kaebaja õigusi rikub.

§ 78

kohaselt aitab haldusorgan vaides esinevad puudused kõrvaldada või annab selleks vastava tähtaja. Seega viide vaides põhjenduse puudusele on asjakohatu ja samas ka otsitud.

1. Vastustaja oma otsuses leidis, et kaebaja planeeringusse kaasamine toimus seaduses ettenähtud korras ja seetõttu vaidlus haldusaktist tulenevate piirangute üle on vastustaja vaatevinklist ainetu. Arvatavasti haldusorgan saab aru, et kitsenduste seadmine maa-alale, kus need puudusid, tähendab iseenesest isiku õiguste piiramist. PES § 18 lg 5 täheldatud isiku planeeringusse kaasamata jätmine on selline oluline õigusrikkumine, mis toob kaasa planeeringu tühistamise ja tühistamist otsustav organ ei ole pädev otsustama riive põhjendatuse üle.
2. Antud asjas võib tunduda kohtusse pöördumine tarbetuna, kuna Harku Vallavalitsus on oma 25.01.2011 otsuses nr 48 lk-l 10 viidanud võimalikule üldplaneeringu muutmise vajadusele. Üldplaneeringu muutmine on aeganõudev toiming ja kaebajal puudub kindlus, kas selle muutmiseks head tahet näidatakse. Vaide rahuldamata jätmine pigem kinnitab sellise tahte puudumist.
3. Kaebaja ostis ärimaal paiknenud kämpingu äriliseks otstarbeks ja ei pea võimalikuks ühiskondlikeks vajadusteks mänguväljakute rajamist. Kämpingu maa-ala ehitusõiguse ulatus saab tuleneda maa-alal paiknevatest ehitistest, milliste korrastamise õigus on kohtuotsusega tuvastatud. Arvestades seda, et 05.04.2011 otsusega nr 339 tuleb kaebajal hooned ehitada valmis 1.jaanuariks 2014, siis ajalises mõttes on ratsionaalne üldplaneeringust tulenevad kitsendused kõrvaldada üldplaneeringu tühistamise teel.
4. Kaebaja 17.06.2011 vastuväidetes vastustaja esitatud tõenditele ja väidetele leiab kaebaja järgmist: 15.1 Vastustaja märgib, et kaebajat ei pidanud PES § 18 lg 5 korras üldplaneeringust informeerima, kuna
5. aasta planeeringuga maakasutust ei muudetud, sest see oli määratud
6. aasta üldplaneeringuga ja kehtiv planeering võimaldab kämpingu funktsiooni jätkamist. Väide kämpingu funktsiooni jätkamise kohta ei vasta tegelikkusele, kuna üldplaneeringus märgitakse, et kõne alla saaks tulla vaid osaline kämpingu funktsiooni jätkamine. „Kõne alla tulemise“ mõiste on umbmäärane ja ei tähenda, et kämpingu 3 funktsioneerimine jätkuks. Üldplaneeringu järgi kaebajal puudub õigus kämpingu täielikuks taastamiseks. Osaline kämpingu tegevuse jätkamine ei pruugi olla majanduslikult võimalik. Üldplaneeringuga sekkuti kaebajat kaasamata kaebaja omandiõiguse teostamisse. 15.2 Vastustaja soovib 1996.aasta üldplaneeringu väljavõtete ja kaebaja 03.11.1998 kirjaga tõendada, et Rannamõisa kämpingu maa-ala oli
7. aastast sotsiaalmaa ja sellest oli ka kaebaja teadlik, kuna ta maad oma kirjas sotsiaalmaana käsitles. Harku Vallavalitsus on vastanud osundatud kaebaja kirjale omapoolse 10.11.1998 kirjaga nr 5-5/817, milles kinnitab, et Harku valla üldplaneeringu kohaselt on Rannamõisa kämpingukompleksi maa-ala ärimaa. Kaebaja märkis 1997.aasta maa erastamise avalduses erastatava maa sihtotstarbeks ärimaa. Vastustaja kasutab kohtu eksitamiseks pahatahtlikult ära kaebaja 03.11.1998 kirjas toodud eksimust. Kaebaja arvates Harku Vallavalitsuse poolt Rannamõisa kämpingu maa-ala käsitlemine ärimaana on põhjendatud. 15.3
8. aasta üldplaneeringu eessõnas märgitakse, et üldplaneeringu I etapi eesmärgiks on maade sihtotstarbeliseks kasutamiseks ettepanekute tegemine. Planeering käsitles kämpingu maa-ala võimaliku ühiskondliku maana, mis tähendab seda, et osundati ühele võimalikule kasutusviisile välistamata teisi. Tsoneeringu leppemärk nägi kämpingu maa-ala nii ühiskondliku kui ka teenindusettevõtte maana. Teenindust saab siduda eeskätt ärilise tegevusena. Üldplaneeringu I etapp on käsitletav vaid visioonina, mida tuli sisustada hilisemate etappide käigus. Idee tasandil kavand kellegi õigusi rikkuda ei saa. Kui see nii ei oleks, siis oleks üldplaneeringu I etapp kämpingu maa-ala osas tühine õiguste ja kohustuste ebaselguse tõttu. Kaebajat
9. aasta üldplaneeringust ei informeeritud (kaebaja sai kämpingu omanikuks 1995). 15.4 1996.aasta üldplaneeringu kehtestamisel kehtis põhimõte, et seniste maaüksuse sihtotstarbed või kasutuse sihtotstarbed jäid kehtima, kui neid ei muudeta vastavalt maakatastriseaduse §-le 19 (Eesti VV 24.01.1995 määrus nr. 36 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise korra“ p 11). Kehtiva „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise korra“ § 2 lg 3 kohaselt määratakse ehitise alusele ja selle teenindamiseks vajalikule maale kogu ulatuses ehitise kasutusotstarbest tulenev sihtotstarve. Riigikohus on 18.10.2004 otsuses 3-3-1-37-04 käsitlenud üldplaneeringust tuleneva maatüki sihtotstarbe muutmist ja leidnud, et kohalikul omavalitsusel on õigus üldplaneeringuga maakasutust muuta. Otsuse p-s 11 kohus rõhutas, et eriti hoolikalt tuleb põhjendada selliseid planeeringuotsuseid, millega kitsendatakse isikute maakasutuse ja ehitamise õigust või mille vastu on esitatud vastuväiteid planeeringu koostamise käigus. Kohus märkis, et vastavalt PES § 8 lg-tele 6 ja 7 määratakse üldplaneeringuga detailplaneeringute koostamise vajadus ja järjestus ning näidatakse majanduslikud võimalused üldplaneeringu elluviimiseks. 15.5 Vastustaja ei ole ei üldplaneeringu I etapis ega ka Tabasalu aleviku põhjaosa üldplaneeringus pööranud mingit tähelepanu sellele, et planeeringuga võidakse kaebaja õigusi, omandiõigust, rikkuda ja et ka vallale võib rahalisi kohustusi tekkida. Sellest tulenevalt on üldplaneering Rannamõisa kämpingu osas tühine

§ 63lg 2 p 5 alusel.

15.6 Et üldplaneering on kokkulepe ja seadus näeb ette, et kokkuleppe sõlmimisest tuleb asja omanikku isiklikult informeerida, siis selle tegemata jätmise korral ei saa rääkida kokkuleppe sõlmimisest, kuna õigustatud isik kokkuleppe sõlmimises ei osalenud. Kokkulepe omandiõiguse piiramise kohta omanikku kokkuleppe sõlmimisse kaasamata on tühine

§ 63

kg 2 p 4 alusel, sest see kohustab õigusvastaselt mitte arvestama omandiõigusega. 15.7 Vastustaja leiab, et kaebaja pidi olema teadlik

1. aasta üldplaneeringust alates 29.06.2009 kirja saamisest, mistõttu planeeringu vaidlustamine on aegunud. Harku valla 4 kavandatav üldplaneering näeb Rannamõisa kämpinguala puhke- ja virgestusmaana. Vastustaja oma 25.02.2010 otsuses nr 34 p-s 86 välistas elamumaa juhtotstarbe määramise. Harku Vallavalitsuse 04.09.2007 korraldusega nr 1404 võimaldati kaebajal peale hoone korrastamist ostueesõigusega erastada Rannamõisa kämpingu maa-alast 1100 m² suurune krunt, kusjuures korralduse lisas määrati maa sihtotstarbeks elamumaa, mis oli ka kaebaja sooviks. Kui kämpingu maa-ala oli osaliselt määratud elamumaaks, siis jäi kaebajale arusaamatuks vastustaja soov näha kämpingu maa-ala tervikuna haljas-ja metsaalana koos seda teenindavate ehitistega. 14.07.2009 kirjaga palus kaebaja selgitada, millised õiguslikud kitsendused kämpingu taastamiseks kehtivad. Maa ostueesõigusega erastamise korra p 13 kohustab linna-või vallavalitsust selgitama välja erastatava maaga seonduvad seadusjärgsed kitsendused ja p-st 4 tulenevalt kajastama need maa ostueesõigusega erastamise otsuses. 15.8 Valla poolt 29.06.2009 saadetud kirjas puudub viide vastustaja 23.03.2000 otsusele nr
2. 21.05.2010 e- kirjaga saadeti skeem koos tähiste selgitusega, kus puudub samuti viide 23.03.2000 otsusele nr 17 ja üldplaneeringu kehtestamise ajale. Harku Vallavalitsuse 25.01.2011 korralduses nr 48 toodi välja
3. aasta Tabasalu aleviku põhjaosa üldplaneeringu seletuskirja tekst, mille kohaselt sobiks endise Rannamõisa kämpingu piirkond spordi-ja mänguväljakute rajamiseks, kõne alla tuleks ka osaline kämpingu funktsiooni jätkamine. Seega sai kaebaja üldplaneeringu piirangute tähendusest teada korralduse nr 48 saamisest. 15.9 Kaebajal on alles
4. aasta maksustamishinna akt nr 3463, mis käsitles Rannamõisa kämpingu maa-ala ärimaana. Et Harku Vallavalitsus on ka peale üldplaneeringute kehtestamist käsitlenud kämpingu maaüksust ärimaana, siis teave üldplaneeringust tuleneva maakasutuse muutmise kohta ilma üldplaneeringu tervikliku kontekstita ei võimaldanud kaebajal otseselt mõista, et üldplaneeringust tulenev maakasutus võib kaebajat takistada ehitisi taastada. 15.10 Harku valla 1996.aasta üldplaneeringu seletuskirja sisust sai kaebaja teadlikuks käesolevas asjas halduskohtusse esitatud vastustaja kaebuse vastuse saamisel.

§ 61kohaselt kehtib haldusakt alates teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest.

Seega enne vastustaja vastuse saamist ei saanud 1996. aasta üldplaneering Rannamõisa kämpingu osas jõustuda. 15.11 PlanS § 26 lg 2 ei piira ajaliselt ettepanekute tegemist planeeringu või planeeringu kehtestamise otsuse seaduse või muu õigusaktiga vastavusse viimiseks.

§ 63

lg 4 alusel ei ole haldusakti tühisuse tuvastamise taotluse esitamine samuti piiratud ajaliselt. Antud juhul tuleb vastustajal otsustada, kas Rannamõisa kämpingu maa-ala suhtes seatud kitsendused on seaduslikud ja kehtivad. 15.12 Harku Vallavalitsuse selgituse järgi saab kaebaja maad ostueesõigusega erastada pärast hoonete püstitamist. Et vastustaja väite järgi sotsiaalmaal ärilisi ehitisi püstitada ei ole võimalik, siis jääb ebaselgeks, milliseid hooneid vastustaja arvates kaebaja püstitada võib. Kaebuse eesmärgiks ongi kõrvaldada need tingimused, mis takistavad kämpingu taastamist. Kämpingut ilma ärilise tegevuseta ei ole võimalik üleval pidada. 15.13 Vastustaja märgib, et vaidlusaluse haldusakti tühistamisel tuleks samasisuline haldusakt igal juhul välja anda, kuid ei selgita, miks nii tuleb teha. Volikogu esimees ei saa ette otsustada seda, kuidas volikogu liikmed küsimuse lahendavad. 15.14 Heale haldusele ei vasta vastustaja etteheide planeeringu vaidlustamata jätmise kohta peale 29.06.2009 kirja saamist, kuna Harku valla kohalik omavalitsus oli veendunud, et kaebajal kämpingu taastamise õigus puudub. Enne planeeringutesse sekkumist oli vastustaja 5 (ilmselt on kaebaja ekslikult märkinud „vastustaja“ soovides tegelikult märkida „kaebaja“) sunnitud läbi kohtu oma õigust tuvastama. 15.15

§ 57

lg 1 kohaselt peab haldusaktis olema viide haldusakti vaidlustamise võimaluste, koha, tähtaja ja korra kohta. Kui vastustaja väidab, et kaebaja oli kirjadega üldplaneeringu kitsendustest informeeritud, siis oleks tulnud nendes kirjades kaebajale selgitada

§ 57lg-st 1 tulenevaid õigusi.

15.16 Kaebaja leiab kokkuvõtvalt, et vastustaja esitatud tõendid ei tõenda vastustaja esitatud väiteid. 15.17 Vastustaja on oma vaide tagastamist põhjendanud sellega, et kaebaja oli planeerimismenetlusest informeeritud ajakirjanduse kaudu, mistõttu edasikaebamise tähtaeg sai läbi 22.04.

1. Vastustaja jätab käsitlemata kaebaja väite, et vastustaja oleks pidanud PES § 18 lg 5 alusel toimetama teate kätte tähitud kirjaga. Kohtupraktika on seda küsimust piisavalt selgitanud ja kaebaja ei pea seda vajalikuks korrata (Riigikohtu kohtuasi nr 3-3-1-4705). Kui planeeringu algatamisest jäi teatamata, siis oleks tulnud planeeringu kehtestamise otsuse ärakiri saata tähitult PES § 25 lg 6 alusel. 15.18 Antud asjas peaks vaidlus piirduma vaid neil asjaoludel, mida on vastustaja esile toonud oma 31.03.2011 otsuses nr
2. Kohtule esitatud tõendid on esitatud volikogu esimehe isiklike väidete tõendamiseks, mida vastustaja kollektiivse organina ei ole pidanud vajalikuks oma otsuses esile tuua. Sellest tulenevalt on tõendid asjakohatud. VASTUSTAJA SEISUKOHAD
3. Vastustaja peab kaebust põhjendamatuks ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.
4. Aastatel 2008-2010 toimus Harku Vallavalitsuse ja kaebaja vahel kohtuvaidlus, mis puudutas Rannamõisa kämpinguala ostueesõigusega erastamist kaebajale (haldusasi nr 3-081810). Kohtuvaidlus lõppes Tallinna Ringkonnakohtu 08.07.2010 otsuse jõustumisega 21.12.2010, millega kohus kohustas Harku Vallavalitsust kaebaja poolt esitatud erastamisavaldust läbi vaatama. 25.01.2011 korraldusega nr 48 vaadati Harku Vallavalitsuse poolt kaebaja erastamisavaldus uuesti läbi ja määrati ehitiste kordategemiseks tähtaeg ning tehti ettepanek Rannamõisa kämpingu ehitiste juurde ca 18 600 ha suuruse teenindamiseks vajaliku maa määramiseks.
5. 28.02.2011 saabus Harku Vallavolikogule kaebaja 23.02.2011 dateeringut kandev vaie Harku Vallavolikogu 23.03.2000 otsuse nr 17 „Tabasalu aleviku põhjaosa üldplaneeringu kehtestamine“ osaliselt (endise Rannamõisa kämpingu maa-ala osas) kehtetuks tunnistamiseks, milles kaebaja oli seisukohal, et vastava otsuse kehtestamisel rikuti oluliselt üldplaneeringu menetlust ning puudus õiguslik alus ja vajadus maa-alale kitsenduste määramiseks. Sealjuures märkis kaebaja, kui vaide läbivaataja leiab, et vaide esitamise tähtaeg on mingil põhjusel mööda lastud, siis palub vaide esitaja vaide esitamise tähtaja ennistada, sest vaide esitamine on ajendatud eeskätt sellest, et on selgunud vaide esitaja õigus hoonete korrastamiseks. Vastustaja tagastas 31.03.2011 otsusega nr 12 „Vaide tagastamine“ vaide selle esitamise tähtaja ületamise ja ennistamisvõimaluse puudumise tõttu. 19.

§ 75

järgi tuleb vaie haldusaktile esitada 30 päeva jooksul, kui seadus ei sätesta teisiti, arvates päevast, millal isik vaidlustatavast haldusaktist teada sai või oleks pidanud teada saama. Kaebaja väitel sai ta üldplaneeringust tulenevatest kitsendustest teada 02.02.2011, kui talle edastati Harku Vallavalitsuse korraldus nr

1. Vastustaja märkis juba 6 vaidlustatud otsuses, et korduvalt avaldati teateid Tabasalu aleviku põhjaosa üldplaneeringu menetluse kohta maakondlikus ajalehes Harjumaa. Ajalehe 25.07.1997 numbris on avaldatud teade Tabasalu aleviku põhjaosa üldplaneeringuga Harku vallamajas tutvumise võimaluse kohta; 21.05.1999 numbris teade Tabasalu aleviku põhjaosa üldplaneeringuga Harku vallamajas tutvumise võimaluse kohta; 13.08.1999 numbris teade Tabasalu aleviku põhjaosa üldplaneeringu avaliku arutelu toimumise kohta; 25.11.1999 numbris teade Tabasalu aleviku põhjaosa üldplaneeringu Harju maavanemale järelevalveks esitamise kohta. Esitatut arvesse võttes pidi vaide esitaja olema Tabasalu aleviku põhjaosa üldplaneeringust, planeerimismenetlusest ning sealhulgas ka planeeringu kehtestamisest teadlik.
2. Sealjuures on oluline märkida, et 18.06.2009 saadetud teabenõudes on kaebaja soovinud teavet nii kehtiva kui koostamisel oleva üldplaneeringu kohase maa-ala määratluse ja ehitustegevuse lubatavuse kohta. Nimetatud teabenõudele on vallaarhitekti poolt 29.06.2009 e-kirjaga vastatud, et kehtiva Tabasalu põhjaosa üldplaneeringu kohaselt on endise Rannamõisa kämpingu maa-ala territoorium määratletud ühiskondlike hoonete maa-alana, kus võivad paikneda lasteasutused, tervishoiu asutused. Ehitustegevus alal ei ole keelatud. Samuti, et koostamisel olevas Harku valla üldplaneeringus jääb kõne all olev ala maa-alale, mille juhtfunktsiooniks on määratud haljasala ja parkmetsamaa. Ehitustegevus on lubatud eelpool nimetatud juhtfunktsiooniga maa-ala teenindavate ehitiste rajamiseks. Nimetatud vastuse saamist kinnitab ka kaebaja 14.07.2009 e-kiri, milles viimane märgib, et valla peaarhitekt teatas 29.06.2009 kirjas, et koostamisel olev üldplaneering näeb ette vaid parkmetsa funktsiooniks vajalike teenindavate ehitamist. Sealjuures on kaebuse esitaja esindaja 17.05.2010 e-kirjaga palunud väljastada üldplaneeringu väljavõtte endise Rannamõisa kämpingu territooriumi osa kohta. Sellele on vastatud Harku Vallavalitsuse arenduse projektijuhi poolt 21.05.2010 e-kirjaga, millest nähtuvalt saadeti kaebaja esindajale e-kirjaga väljavõte Tabasalu üldplaneeringust ja tähiste seletustest. Seega on kaebaja väited üldplaneeringust tulenevatest kitsendustest teada saamisest alles 02.02.2011 vastustaja poolt ümber lükatud.
3. Kaebaja leidis, et haldusorgani akti andmise viivitusest tulenevalt tuleb kehtestatud üldplaneeringu vaidlustamise lugeda otstarbekohaseks peale seda, kui on selgunud isiku õigus maad ostueesõigusega erastada. Nagu juba eelnevalt märgitud, pidi kaebaja olema Tabasalu aleviku põhjaosa üldplaneeringu menetlusest teadlik juba selle menetlemise ajal ning haldusaktist pidi ta olema teadlik hiljemalt 29.06.
4. Seadus ei anna alust vaidlustada kehtivat haldusakti seaduses sätestatud tähtajast hiljem, siis kui isik leiab selle otstarbekohasuse. RKHK on oma otsuse nr 3-3-1-38-01 punktis 2 leidnud „Seadusandja on HKMS §-s 9 lg. 1 sätestatud tähtaja kulgemise alguse seadnud sõltuvusse haldusaktist teadasaamisest, mitte aga selle õigusvastasusest teadasaamisest. Selles, kas haldusakt rikub isiku õigusi ja huve või mitte, peab puudutatud isik selgusele jõudma seaduses sätestatud tähtaja jooksul, kasutades selleks vajadusel professionaalset erialast abi, ning otsustama ka akti vaidlustamise küsimuse.“
5. Kaebaja ei saa vaide tähtaja ennistamisel tugineda ka väitele, et Harku Vallavalitsuse 25.01.2011 korraldusest nr 48 selgus vastava haldusakti vaidlustamise otstarbekus, kuna RKHK on oma otsuse nr 3-3-1-38-01 punktis 4 leidnud „Pelgalt haldusakti adressaadi subjektiivne arusaam haldusakti sisust ja suutmatus hinnata akti oma õigusi rikkuvaks ning välja selgitada selle vaidlustamise vajadus ei saa olla kaebuse esitamise tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks.“
6. Kaebaja leiab, et PES § 18 lg 5 täheldatud isiku planeeringusse kaasamata jätmine on selline oluline õigusrikkumine, mis toob kaasa planeeringu tühistamise ja tühistamist otsustav organ ei ole pädev otsustama riive põhjendatuse üle. Harku valla 1996.aastal kehtestatud üldplaneeringu seletuskiri ja maa-alade tsoneering määratles nimetatud maa ühiskondliku 7 maana. Seletuskirja (lk 41 viimane lõik) kohaselt oli ette nähtud, et maantee ja mere vaheline maa-ala jääb tulevikus asula nn. roheliseks tsooniks koos parkmetsa, suvilate ja elanikke teenindavate ühiskondlike hoonete ja rajatistega ning (lk 42 esimene lõik) võimalike ühiskondlike maa-aladena on planeeritud ka Merepiiga ja kämpingu maa-alad. Planeeringu kaartidel on märgitud nimetatud maa-ala tähisega Ü, mis sel ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse määruse nr 36 „Katastriüksuse sihtotstarvete liikide ja nende määramise aluste kinnitamine“ kohaselt tähendas sotsiaalmaad, olles mõeldud kultuuri-, haridus-, tervishoiu- ja sotsiaalsfääri ehitiste aluse ning nende teenindusmaaks, samuti puhkuse ja vaba aja veetmiseks ettenähtud maaks. See, et kaebaja oli sellisest sihtotstarbest teadlik nähtub kaebaja poolt Harku Vallavalitsusele 03.11.1998 saadetud kirjast, milles viimane muuhulgas kinnitab, et maa sihtotstarvet (sotsiaalmaa) ta muuta ei soovi. 23.03.2000.a. otsusega nr 17 kehtestatud Tabasalu aleviku põhjaosa üldplaneeringu jooniselt nähtuvalt on nimetatud maa puhul tegemist ühiskondlike hoonete maaga, mis on üks sotsiaalmaa alaliike. Sealjuures võimaldab nimetatud planeering kämpingu funktsiooni jätkamist. Kuna nimetatud maa maakasutust ei muudetud ja maa-ala täisehituse osakaal vastas varasemalt seal olemas olnud hoonete ehitusalusele pinnale, oli maakondlikus ajalehes planeeringu etappidest teavitamine seadusega kooskõlas ning tuleb asuda seisukohale, et vald ei ole Tabasalu aleviku põhjaosa üldplaneeringut menetledes rikkunud PES § 18 lõiget 5, kuna kaebaja ei kuulunud isikute hulka, keda oleks pidanud planeeringu menetlusest tähitud kirjaga teavitama.
7. Kaebaja väidab, et ostis ärimaal paiknenud kämpingu äriliseks otstarbeks ja ei pea võimalikuks ühiskondlikeks vajadusteks mänguväljakute rajamist ning lisab, et kämpingu maa-ala ehitusõiguse ulatus saab tuleneda maa-alal paiknevatest ehitistest, milliste korrastamise õigus on kohtuotsusega tuvastatud. Nimetatud väide jääb vastustajale arusaamatuks. Vastustaja ei ole üheski dokumendis nõudnud, et kaebaja peaks maa-alale rajama mänguväljakud. Vastupidi, kaebaja ei saakski seda hetkel teha, kuna selleks, et ehitiste juurde maad erastada peab ta nimetatud eelnevalt korrastama. Sealjuures ei saa märkimata jätta kaebaja 04.11.1998 kirjas sisalduvat soovi jätta maa-ala sotsiaalmaaks. On ilmselge, et sotsiaalmaa sihtotstarbega maa ei ole mõeldud äriliseks tegevuseks.
8. Lisaks süüdistas kaebaja vastustajat selles, et vastustaja on otsuses asunud seisukohale, et vaidlus haldusaktist tulenevate piirangute üle on vastustaja vaatevinklist ainetu. Nimetatud seisukohta ei ole võimalik vaidlustatud otsusest leida, sest vastustaja ei asunud menetlusökonoomia põhimõttel vaiet sisuliselt läbi vaatama, lähtudes eelkõige

§ 75

, § 79 lg 1 p 3 ning § 34, mis näevad ette konkreetsed tähtajad vaide esitamiseks ja vaide tähtaja ennistamiseks. Kuna kaebaja vastavaid tähtaegu oluliselt ületas, ei olnud põhjendatud ka tema poolt esitatud vaide sisuline läbivaatamine. 26. Vastustaja leiab, et kaebuse rahuldamine ei ole põhjendatud, kuna Harku Vallavolikogu 31.03.2011 otsuse nr 12 tühistamise korral tuleks samasisule haldusakt igal juhul välja anda. Riigikohus on oma 14.05.2002 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-25-02 asunud seisukohale, et õigusi rikkuva ja õigusvastase haldusakti võib menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt jätta tühistamata juhul, kui pärast haldusakti tühistamist tuleks samasisuline akt igal juhul uuesti välja anda. KOHTU PÕHJENDUSED 27.

§ 71

lg 1 kohaselt isik, kes leiab, et haldusaktiga või haldusmenetluse käigus on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, võib esitada vaide.

§ 72

lg 1 (kuni 01.01.2012 kehtinud redaktsioonis) kohaselt võib vaidemenetluse korras taotleda haldusakti kehtetuks tunnistamist; haldusakti osa kehtetuks tunnistamist, kui seadus ei piira haldusakti osalist vaidlustamist; ettekirjutuse tegemist haldusakti andmiseks, asja uueks otsustamiseks või toimingu sooritamiseks. Kuigi kaebuse lisana esitatud V.P. vaidel on kaks kuupäeva, 8 23.02.2010 ja 23.02.2011, ei ole käesolevas haldusasjas vaidlust selle üle, et V.P. on esitanud Harku Vallavolikogule 23.02.2011 dateeritud vaide Harku Vallavolikogu 23.03.2000 otsuse nr 17 „Tabasalu aleviku põhjaosa üldplaneeringu kehtestamine“ osaliselt kehtetuks tunnistamiseks. Nimetatu on märgitud ka Harku Vallavolikogu 31.03.2011 otsuses nr 12, millega vaie tagastati (tl 8). 28. Riigikohtu halduskolleegium on 28.04.2009 kohtuotsuses asjas nr 3-3-30-09 (p-d 11 ja 14) leidnud, et vaidemenetlus planeerimismenetluses on võimalik.

§ 73

lg 2 kohaselt kui haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgani üle teenistuslikku järelevalvet teostavat organit ei ole, lahendab vaide haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgan. Riigikohtu halduskolleegium on 09.06.2004 kohtuotsuses asjas nr 3-3-1-28-04 (p 23) leidnud, et kohaliku omavalitsuse volikogu haldusakti peale esitatud vaide peab

§ 73lg-st 2 tulenevalt lahendama volikogu ise.

Seega oli Harku Vallavolikogu pädev V.P. vaiet lahendama. 29. Harku Vallavolikogu 31.03.2011 otsusega nr 12 „Vaide tagastamine“ jäeti ennistamata vaide esitamise tähtaega ja tagastati vaie.

§ 79

lg 1 p 3 kohaselt vaie tagastatakse, kui vaide esitamise tähtaeg on mööda lastud ning seda ei ennistata. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt vaide tagastamisest teatatakse isikule posti teel vaide esitamisest alates seitsme päeva jooksul. Teates tuleb vaide tagastamist põhjendada ning selgitada edasikaebamise korda. Eeltoodust tulenevalt ei ole Harku Vallavolikogu 31.03.2011 otsuse nr 12 näol tegemist haldusaktiga, vaid menetlustoiminguga. Vaide tagastamisega on haldusorgan üksnes tuvastanud vaidemenetlust mittevõimaldava asjaolu, ei ole aga vaiet lahendanud sisuliselt. Eeltoodust tulenevalt jääb rahuldamata kaebaja taotlus Harku Vallavolikogu 31.03.2011 otsuse nr 12 tühistamiseks, kuna menetlustoimingut ei saa tühistada. Samas ei jää kaebaja eesmärk, et vastustaja kaebaja vaide läbi vaataks, saavutamata, kuna kaebaja on esitanud kohtule ka kohustamistaotluse Harku Vallavolikogu kohustamiseks tema vaiet uuesti läbi vaatama. Kohustamiskaebuse rahuldamiseks peab kohus tuvastama kaebaja õiguste rikkumise ning vastustajale ettekirjutuse tegemise nõude lahendamiseks tuleb võtta seisukoht ka Harku Vallavolikogu 31.03.2011 otsuse nr 12 õigusvastasuse osas. 30.

§ 75

kohaselt tuleb vaie haldusaktile või toimingule esitada 30 päeva jooksul, kui seadus ei sätesta teisiti, arvates päevast, millal isik vaidlustatavast haldusaktist või toimingust teada sai või oleks pidanud teada saama. 30.1 Harku Vallavolikogu 31.03.2011 otsuses nr 12 „Vaide tagastamine“ leiti, et vaide esitaja pidi olema planeeringu kehtestamisest teadlik 23.03.2000, kuna Tabasalu aleviku põhjaosa üldplaneeringu kohta on avaldatud teated maakondlikus ajalehes Harjumaa: 25.07.1997 ja 21.05.1999 üldplaneeringuga Harku vallamajas tutvumise võimaluse kohta; 13.08.1999 üldplaneeringu avaliku arutelu toimumise kohta ja 25.11.1999 üldplaneeringu Harju maavanemale järelevalveks esitamise kohta ning seega möödus vaide esitamise tähtaeg

§ 75järgi 22.04.2000.

Harku Vallavolikogu 23.03.2000 otsusega nr 17 Tabasalu aleviku põhjaosa üldplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud PES § 25 lg 4 kohaselt tuli üldplaneeringu kehtestamisest teatada kohalikes ja maakondlikes massiteabevahendites. Harku Vallavolikogu 31.03.2011 otsuses nr 12 ei ole märgitud, kas ja millal on teatatud Harku Vallavolikogu 23.03.2000 otsusega nr 17 üldplaneeringu kehtestamisest kohalikes ja maakondlikes massiteabevahendites. Samuti ei nähtu Harku Vallavolikogu 31.03.2011 otsusest nr 12, et Harku Vallavolikogu 23.03.2000 otsus nr 17 oleks kaebajale mingil viisil teatavaks tehtud ning jääb selgusetuks, millest tulenevalt pidi kaebaja olema sellest otsusest teadlik 23.03.2000. 9 Harku Vallavalitsuse 25.01.2011 korraldusest nr 48 nähtuvalt omandas kaebaja Harku vallas Rannamõisa külas paikneva kämpingu kompleksi 20.09.1995 ning esitas Harku Vallavalitsusele 17.11.1997 avalduse Rannamõisa kämpingu ehitiste teenindusmaa määramiseks ja 30.12.1997 avalduse hoonete juurde maa ostueesõigusega erastamiseks. Harku Vallavolikogu 31.03.2011 otsuses nr 12 ei ole aga käsitletud kaebaja vaides esitatud argumenti, et PES § 18 lg 5 kohaselt teatab kohalik omavalitsus tähitud kirjaga vastava kinnisasja omanikule avalikust väljapanekust hiljemalt kaks nädalat enne avaliku väljapaneku algust, kui planeering võib tuua kaasa sundvõõrandamise vajaduse, muudab senist maakasutust või krundi ehitusõigust. Seega ei ole Harku Vallavolikogu 31.03.2011 otsus nr 12 selles osas, millal kaebaja sai või oleks pidanud teada saama Harku Vallavolikogu 23.03.2000 otsusega nr 17 üldplaneeringu kehtestamisest, kohtu poolt kontrollitav. Eeltoodut arvestades ei ole kohtu poolt kontrollitav ka Harku Vallavolikogu 31.03.2011 otsuse nr 12 seisukoht, et tulenevalt

§ 34lg-st 3 sai menetlustähtaja ennistamise aastane tähtaeg läbi 23.04.2001.

30.2 Arvestades, et Harku Vallavolikogu 31.03.2011 otsuses nr 12 on leitud, et Harku Vallavolikogu 23.03.2000 otsuse nr 17 „Tabasalu aleviku põhjaosa üldplaneeringu kehtestamine“ vaidlustamise tähtaeg möödus juba 22.04.2000, ei ole asjakohased vastuseks kohtukaebusele esitatud vastustaja viited kaebaja 18.06.2009 teabenõudele ja sellele vastuseks valla arhitekti poolt 29.06.2009 e-kirjaga saadetud vastusele, samuti kaebaja esindajale Harku Vallavalitsuse arenduse projektijuhi 21.05.2010 e-kirjaga saadetud väljavõttele Tabasalu üldplaneeringust ja tähiste seletuskirjast. Harku Vallavolikogu 31.03.2011 otsuses nr 12 ei ole nimetatud kirju käsitletud ega nendest kirjadest tulenevalt ka mingeid järeldusi või otsustusi tehtud. Kohus ei saa asuda ise vastustaja 31.03.2011 otsust põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, mida vastustaja ei ole selles otsuses märkinud. Eeltoodust tulenevalt ei ole käesolevas haldusasjas asjassepuutuvateks tõenditeks vastustaja esitatud kaebaja 18.06.2009 teabenõue, valla arhitekti 29.06.2009 e-kiri, kaebaja 14.07.2009. e-kiri, samuti kaebaja esindaja 17.05.2010 e-kiri ja arenduse projektijuhi 21.05.2010 vastus koos üldplaneeringu väljavõtte ja tähiste seletusega (tl 40-47). 30.3 Ebaselgeks jääb ka vastustaja 31.03.2011 otsuses toodu, mille kohaselt isegi kui arvestada vaide esitamise ennistamise taotlemise kahenädalase tähtaja arvestamist Harku Vallavalitsuse 25.01.2011 korralduse nr 48 kättesaamisest, siis ei ole vaide esitaja

§ 34lg-s 2 sätestatud kahenädalast tähtaega vaide esitamisel järginud.

Vastustaja 31.03.2011 otsusest ei selgu, mis kuupäevast ja milliste tõendite alusel on loetud Harku Vallavalitsuse 25.01.2011 korraldus nr 48 V.P. poolt kätte saaduks, s.t ei selgu, mis kuupäevast on vastustaja hakanud lugema kahenädalast tähtaega. Seega ei ole otsus ka selles osas kohtu poolt kontrollitav. 31. Harku Vallavolikogu 31.03.2011 otsuses nr 12 on leitud, et vaide esitaja ei ole põhjendanud tähtaja ennistamise taotlust ega seda, kuidas haldusakt või toiming tema õigusi rikub. Vastavalt

§-le 78 kui vaie ei vasta

§-s 76 sätestatud nõuetele, aitab haldusorgan puudused kõrvaldada või annab isikule 10-päevase tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Seega ei saa puudused vaides olla vaide tagastamise aluseks, kui haldusorgan ei ole andnud vaide esitajale võimalust puuduste kõrvaldamiseks. 32. Eeltoodust nähtuvalt ei selgu Harku Vallavolikogu 31.03.2011 otsusest, millal kaebaja sai teada või pidi teada saama Harku Vallavolikogu 23.03.2000 otsusest nr 17 „Tabasalu aleviku põhjaosa üldplaneeringu kehtestamine“, samuti ei selgu, mis kuupäevast ja milliste tõendite alusel on loetud Harku Vallavalitsuse 25.01.2011 korraldus nr 48 V.P. poolt kätte saaduks, 10 mistõttu ei ole kohtul võimalik kontrollida ka asjaolu, kas vaide esitamise tähtaeg oli mööda lastud ning sellest tulenevalt ka vaide esitamise tähtaja ennistamata jätmise õiguspärasust. Samuti on vastustaja rikkunud

§-i 78, jättes võimaldamata kaebajal vaide puudusi kõrvaldada. Eeltoodust tulenevalt on Harku Vallavolikogu 31.03.2011 otsus nr 12 õigusvastane ning kaebaja taotlus Harku Vallavolikogu kohustamiseks kaebaja vaiet uuesti läbi vaatama kuulub rahuldamisele. 33. Kaebaja leiab 17.06.2011 vastustaja vastusele esitatud vastuväidetes, et PlanS § 26 lg 2 ei piira ajaliselt ettepanekute tegemist planeeringu või planeeringu kehtestamise otsuse seaduse või muu õigusaktiga vastavusse viimiseks. PlanS § 26 lg 2 kohaselt võib iga isik teha üldplaneeringu või detailplaneeringu kehtestajale ettepaneku kehtestatud planeeringu või planeeringu kehtestamise otsuse seaduse või muu õigusaktiga vastavusse viimiseks, kui ta leiab, et kehtestatud planeering sisaldab vastuolu seaduse või muu õigusaktiga või planeeringu kehtestamise otsus on vastuolus seadusega. 33.1 Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud 10.07.2009 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-08-2042 (ei saanud Riigikohtu menetlusluba 08.10.2009) on ringkonnakohus leidnud, et PlanS § 26 lg 2 annab täiendavad alused detailplaneeringu menetluse uuendamiseks lisaks

§ 44lgs 1 näidatutele. Samas lahendis on ringkonnakohus leidnud: „Sisuliselt on Plan

S § 26 lg 2 sarnane KOKS § 33 lg-ga 1, mille kohaselt on igaühel õigus taotleda volikogult või valitsuselt nende poolt vastuvõetud õigusaktidesse muudatuste tegemist või nende tühistamist, kui nendega on seadusvastaselt kitsendatud tema õigusi. Erinevus seisneb üksnes asjaolus, et KOKS § 33 kohaselt saab nõuda haldusmenetluse uuendamist siis, kui vaidlusaluse haldusaktiga on rikutud taotleja õigusi, PlanS § 26 lg 2 aga sellist piirangut ettepaneku tegemisele ei sea.“ 33.2 Käesoleval juhul on kaebuse esitaja esitanud vaidena vastustajale taotluse Vallavolikogu 23.03.2000 otsuse nr 17 osaliselt kehtetuks tunnistamiseks. Harku Riigikohtu halduskolleegium on 28.04.2009 kohtuotsuses nr 3-3-1-30-09 (p 14) selgitanud, et vaidemenetluses kui vaidlustamistähtaegadega piiratud õiguskaitsemenetluses kehtivad haldusakti kehtetuks tunnistamisele teistsugused reeglid kui tavapärasele haldusakti kehtetuks tunnistamisele haldusorgani poolt väljaspool õiguskaitsemenetlust

§-de 64-70 alusel. Vaidemenetluses kontrollib haldusorgan haldusakti õiguspärasust ja otstarbekust (

§ 83

lg 1) ning haldusakti õigusvastasuse tuvastamisel tunnistab haldusorgan haldusakti kehtetuks. Vaidemenetluses ei pea haldusorgan erinevalt haldusakti kehtetuks tunnistamisest

§-de 64-70 alusel kaaluma, kas esineb argumente õigusvastase haldusakti kehtimajätmiseks. Erinevalt vaidemenetlusest peab aga menetluse uuendamisel haldusorgan

§-de 64-70 alusel kaaluma, kas esineb argumente õigusvastase haldusakti kehtimajätmiseks. Riigikohtu halduskolleegiumi 21.02.2011 kohtuotsuses asjas nr 3-3-1-80-10 on leitud, et juhul, kui isik esitab nõuetekohase menetluse uuendamise taotluse või nõude koormava haldusakti tühistamiseks, on haldusorgan kohustatud nimetatud taotlust menetlema kooskõlas haldusmenetluse nõuetega. Haldusorgan on kohustatud tuvastama, kas esinevad asjaolud, mille tõttu on menetluse uuendamine kohustuslik

§ 44lg 1 või asjassepuutuva eriseaduse normide kohaselt.

Säärases olukorras peab haldusorgan hindama menetluse uuendamise vajadust kaalutlusreeglite kohaselt. Kohus märgib, et ka haldusmenetluse uuendamise taotluse esitamine on tähtajaga piiratud. Riigikohtu halduskolleegiumi 12.10.2009 kohtuotsuses asjas nr 3-3-1-50-09 on leitud, et haldusmenetluse uuendamise taotluse tagastab haldusorgan

§ 14

lg 6 kohaselt läbi vaatamata, kui taotluse esitamise tähtaeg on möödunud ja seda ei ennistata või teistel seadusega ettenähtud juhtudel.

§ 44

lg 3 kohaselt tuleb haldusmenetluse uuendamise 11 taotlus esitada haldusmenetluse läbiviinud haldusorganile ühe kuu jooksul haldusmenetluse uuendamise asjaolude teadasaamisest alates. Seega seob

§ 44

lg 3 haldusmenetluse uuendamise taotluse esitamise tähtaja haldusmenetluse uuendamise asjaoludest teadasaamisega, mitte vaidlustatavast haldusaktist või toimingust teada saamisega. Kohtule esitatud kaebuses märgib kaebaja, et ta sai Harku Vallavalitsuse 25.01.2011 korraldusest nr 48 esmakordselt teada üldplaneeringust tulenevatest kitsendustest. Eeltoodut arvestades tuleb vastustajal kaebaja taotluse uuel läbivaatamisel selgitada, kas kaebaja on soovinud esitada vaiet või menetluse uuendamise taotlust. 34. Kohus leiab, et asjakohane ei ole kaebaja vastuses vastustaja seisukohtadele toodud argument, mille kohaselt

§ 63

lg 4 alusel ei ole haldusakti tühisuse tuvastamise taotluse esitamine samuti piiratud ajaliselt.

§ 63

lg 4 kohaselt võib isik, kellel on selleks põhjendatud huvi, nõuda haldusorganilt ja halduskohtult haldusakti tühisuse kindlakstegemist. Kaebaja ei ole esitanud ei vastustajale ega kohtule taotlust üldplaneeringu kehtestamise otsuse tühisuse kindlakstegemiseks.

1. Kuna Harku Vallavolikogu 31.03.2011 otsuses ei ole lahendatud kaebaja taotlust sisuliselt ei pea kohus asjassepuutuvateks vastustaja esitatud Harku valla 1996.aastal kehtestatud üldplaneeringu seletuskirja ja maa-alade tsoneeringut, tõendamaks, et vaidlusalune maa oli 1996.aastal kehtestatud üldplaneeringus määratletud ühiskondliku maana (tl 43-45,47), samuti kaebaja 17.06.2011 vastustaja vastusele esitatud vastuväidetele lisatud tõendeid: Harku Vallavalitsuse 10.11.1998 kirja nr 5-5/818, maa ostueesõigusega erastamise avaldust, Harku Vallavolikogu 25.02.2010 otsust nr 34 ja maa maksustamishinna akti nr 3463 tõendamaks vaidlusaluse maa sihtotstarvet (tl 53-57).
2. Kaebaja on 17.06.2011 vastuses leidnud, et vastustaja vastusele lisatud tõendid on asjakohatud ja kuuluvad tagastamisele ning kui kohus jätab vastustaja tõendid tagastamata, siis palub kaebaja võtta kohtuasja juurde kaebaja vastuses nimetatud tõendid. Kohus ei ole käesolevas haldusasjas menetlusosalistele tõendeid tagastanud. HKMS § 165 lg 1 p 2 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas asjas kogutud tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks või asjassepuutuvaks, koos põhjendusega, miks kohus ei pea neid usaldusväärseks või asjassepuutuvaks. Käesoleva kohtuotsuse p-des 30.2 ja 35 on kohus põhjendanud, milliseid kaebaja ja vastustaja tõendeid ei pea kohus asjassepuutuvaks.
3. HKMS § 108 lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Pooled ei ole kohtule menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud, seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Aili Maasik Kohtunik 12