KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iko Nõmm, Imbi Sidok, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 09.veebruar 2011, Tallinn Tsiviilasja number 2-11-20514 Tsivii

) § 101 lg 1 p 6 ja TsMS § 367 alusel kostjalt välja mõista viivise lepingus kokkulepitud määras alates hagi esitamisest. Kostja vastuväited

1. Kirjalikus vastuses kostja hagi ei tunnistanud. Kostja seaduslik esindaja Aleksandr Nikolajev allkirjastas 11.10.2008 liisingulepingu nr 011089102 oma kompanjoni palvel. Kevadel 2009 tuli kaks kirjalikku meeldetuletust liikluskindlustuse mittemaksmise kohta. Kostja seaduslik esindaja rääkis kompanjoniga ja probleemid lahendati. Varsti informeeris kompanjon, et liisinguprobleemid on kõik täielikult kõrvaldatud. Kostja ei saanud 1,5 aasta jooksul ühtegi kirja posti ega e-posti teel. A. Nikolajev ei andnud kellelegi volitust ega tea, kuidas sõiduauto registrisse kanti. Kostja oli liisinguvõtja.
2. Maakohtu istungil leidis kostja, et ta ei ole õige kostja. Hageja pidanuks nõude esitama Ruslani (perekonnanime kostja esindaja ei mäleta) vastu. Liisinguandja teadis, et leping on mõeldud kolmanda isiku kasuks, kes tasus lepingujärgseid makseid. A. Nikolajev sõlmis kostja nimel liisingulepingu ja allkirjastas liisingueseme üleandmise-vastuvõtmise akti, kuid lepinguesemeks olnud sõiduauto võtmed ja auto valdus anti Ruslanile. Kostja seaduslik esindaja ei ole autot ise näinud ega teinud liisingulepinguga seoses ühtegi makset. A. Nikolajev sõlmis liisingulepingu, mille alusel anti sõiduk Ruslanile, oma tuttava Boris Matuli palvel. Ruslan ütles, et tal on hageja juures tuttavad, et lepingu selliselt vormistamisega ei tule probleeme. Ruslan kinnitas samuti, et tasub ise kõik liisingumaksed, mistõttu kostja ei sõlminud Ruslaniga kirjalikku kokkulepet. Kui kostjale tulid teated võlgnevuste kohta, pöördus kostja seaduslik esindaja B.Matuli poole, et võlgnevused likvideeritaks. Siis sai ta aru, et kostja on lepingupooleks ja vastutab lepingu täitmise eest. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
3. Maakohus rahuldas hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 9138,10 eurot ja viivise 0,25% põhinõudest päevas alates 02.05.2011 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus täies ulatuses kostja kanda.
4. Kohus tuvastas järgmised asja lahendamisel tähtsust omavad faktilised asjaolud, mille üle pooltel vaidlus puudub: hageja ja kostja sõlmisid 11.09.2008 liisingulepingu nr 01108910L; kostja seaduslik esindaja A. Nikolajev allkirjastas 11.09.2008 liisingueseme üleandmise-vastuvõtu akti nr 01108910L, millega kinnitas, et kostja võttis müüjalt Royal Motors OÜ-lt hageja nimel vastu liisingulepingu esemeks olnud 3 sõiduauto Lexus IS250; A. Nikolajev sõlmis kostja nimel 11.09.2008 hagejaga liikluskindlustusleppe; hageja saatis 28.01.2009 kostjale lepingus näidatud ja äriregistrisse kantud kostja aadressile Paldiski mnt 177-8, Tallinnas teatise lepingu ülesütlemise kohta, kuna kostjal oli hageja ees tekkinud võlgnevus 90 kalendripäeva eest kokku 31 143,13 eurot. Kiri tagastati hagejale tähtaja möödumisel. Kostja võlgnevust ei tasunud ja hageja luges lepingu erakorraliselt ülesöelduks võlgnevuse tasumiseks määratud täiendava 14 päeva möödumisel; liisinguese tagastati 21.04.2009 tuvastamata isiku poolt OÜ Reeborn vahendusel ja anti hoiule Mustakivi Auto AS-le; sõiduk müüdi 29.07.2009 hinnaga 370 000 krooni (ilma käibemaksuta; 19 706,09 eurot).
5. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus esitada liisingulepingust tulenev nõue kostja vastu. Kostja leidis, et hageja pidanuks nõude esitama sõiduautot tegelikult kasutanud ja liisingumakseid tasunud isiku vastu. Nõude suurust ja koosseisu kostja ei vaidlustanud.
6. Poolte vahel sõlmitud liisingulepingu p 3 kohaselt tuli tasuda 61 liisingumakset vastavalt maksegraafikule, iga osamakse laekumise tähtpäev alates teisest osamaksest oli iga kuu 30.kuupäeval. Liisingulepingu p-s 11.1 kohustus liisinguvõtja sõlmima liisingueseme vahatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu. Pooltevahelise liikluskindlustusleppe p 1.
7. kohaselt leppisid pooled kokku, et kindlustuslepingu sõlmib kliendi eest ja kliendi esindajana liisingufirma ning et kindlustusmaksete tasuja on klient (p 2.3). Liisingulepingu üldtingimuste p 7.1.3 kohaselt on liisinguandjal õigus liisinguleping üles öelda, kui iseseisvat majandus- ja kutsetegevust läbiviiv liisinguvõtja on jätnud liisingu osamakse ja/või intressi kohaselt tasumata või tasub mittetäielikult ning pole võlgnevust kustutanud 15 päeva jooksul pärast maksetähtpäeva. Lepingu p-s 7.5 kohustus liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemisel koheselt liisingueseme valduse üle andma liisinguandja volitatud esindajale. Kui liisinguvõtja ei täita nõuetekohaselt liisingulepingu p-s 7.5 nimetatud liisingueseme üleandmise kohustust ning liisinguandja kannab seoses liisingueseme valduse ülevõtmisega lisakulusid, on liisinguvõtja kohustatud eeltoodu kulutused liisinguandjale hüvitama. Liisingulepingu p 7.4 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemisel liisingulepingu üldtingimuste p 7.1 alusel kuulub liisinguese liisinguandja poolt võõrandamisele. Liisingueseme võõrandamisest saadud rahasumma arvelt kustutatakse esmajärjekorras liisingulepingu ülesütlemise ja liisingueseme võõrandamisega kaasnenud dokumentaalselt tõestatud põhjendatud kulud, seejärel kalendrikuude eest tasumisele kuuluvad maksed, siis tasumata viivised ja leppetrahvid ning üksnes seejärel kannab liisinguandja järelejääva rahasumma liisinguvõtja kontole. Tulenevalt üldtingimuste p-st 7.4.1 juhul, kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandajale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa.
8. Kostja ei toonud esile, et vara võõrandamise hind ei vastanud selle liisinguandjale tagastamise aegsele turuväärtusele. Samuti ei vaidlustanud kostja vara tagastamise ja võõrandamisega seotud kulude suurust või põhjendatust. Eeltoodu alusel on põhinõue põhjendatud ja kostjalt tuleb välja mõista vara jääkmaksumuse, liisingueseme soetamiseks tehtud ja liisingulepingu ülesütlemise järel sõiduki tagastamise ja võõrandamisega seotud kulude ning vara võõrandamisest saadud rahasumma vahe 9138,10 eurot. 4
9. Kostja ei vaidlustanud asjaolu, et sõlmis liisingulepingu ja oli kohustatud lepingut täitma. Hagi rahuldamata jätmiseks ei anna alust kostja väidetud asjaolu, et hageja teadmisel kasutas lepingueset ja tegi lepingulisi makseid keegi kolmas isik. Olenemata sellest, et kostja asemel tasus liisingumakseid keegi teine, ei muuda see asjaolu, et lepingupooleks ja kohustatud isikuks hageja ees on kostja. Käesolevas tsiviilasjas ei toonud kostja esile, et ta ei olnud nõus, et liisingulepingust tulenevaid kostja kui liisinguvõtja kohustusi täidab nn Ruslan (

§ 78lg 2).

Vastupidi – kostja kinnitas kohtuistungil, et tal oli Ruslaniga suuline kokkulepe, et viimane tasub liisingumakseid. Seega võis hageja Ruslanilt vastu võtta makseid hageja ja kostja vahel sõlmitud liisingulepingu täitmiseks. Kostja, võimaldades Ruslanil saada liisinguesemeks oleva sõiduki otsene valdus ning usaldades Ruslani antud lubadusi liisingukohustuste täitmise kohta, ei vabanenud liisingulepingu täitmise kohustusest hageja ees. Kostja kandis riski, et kui Ruslan oma lubadusi ei täida, siis on kostja kohustatud tasuma liisingulepingust tuleneva võlgnevuse. 14.

§ 101

lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel on kostja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral kohustatud tasuma hagejale viivist lepingus kokkulepitud määras. Liisingulepingu p-s 5.1 leppisid pooled kokku viivisemääras 0,25% päevas.

§ 367

võimaldab esitada viivisenõude koos põhinõudega hagiavalduses selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagiavalduse esitamise seisuga veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte summaliselt, vaid osaliselt või täielikult protsendina põhinõudest. Kostja ei esitanud hageja viivisenõudele sisulisi vastuväiteid. Eeltoodu alusel rahuldas kohus ka hageja viivisenõude. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

1. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada. Hageja ja kostja vahelise lepingu allkirjastamisel osales kolmas isik, kes seletas koos hageja esindajaga kostjale, et autot kasutab ja selle eest tasub kolmas isik. Liisingutöötaja kandis liisingulepingusse kolmanda isiku e-posti ja kontaktandmed, kes kirjutas hageja ja kostja juuresolekul liisingudokumentidele alla. Kostja sai endale kolmanda isiku poolt allkirjastatud dokumendid ning peale seda andis hageja töötaja kostja juuresolekul kolmandale isikule tehnilise passi ja võtmed. Kostja teavitas antud asjaolust kohut, kuid maakohus ei arvestanud kostja seletustega. Samuti keeldus kohtunik kolmanda isiku poolt allkirjastatud dokumente vastu võtmast.
2. Kogu liisinguperioodi vältel ei ole kostja ega A. Nikolajevi kontolt transpordivahendi eest ühtegi makset tehtud, sest hageja tegi koostööd kolmanda isikuga, kellele hageja auto andis. Ainult siis, kui hagejal tekkisid pretensioonid, pöördus ta kostja poole. Auto võeti kolmandalt isikult ära
3. aastal ja aktist puudusid kolmanda isiku andmed. Kostja sellekohase pärimise peale sai ta hagejalt vastuseks, et kolmas isik soovis jääda tundmatuks. Vastus apellatsioonkaebusele
4. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
5. Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosalised ja tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS 5 § 657 lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata.
6. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ja ei rikkunud menetlusnorme. Apellatsioonkaebuses kordab kostja maakohtu menetluses esitatud väiteid, millistele on kohus otsuses hinnangu andnud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.
7. Hageja nõue põhineb poolte vahel 11.09.2008 sõlmitud liisingulepingul. Maakohus leidis õigesti, et kostja väited selle kohta, et tal oli suuline kokkulepe kolmanda isikuga sõiduki kasutamise ja liisingumaksete tasumise kohta, ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust. Hageja ees vastutab liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest lepingu pooleks olnud kostja.
8. Maakohtus kantud menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda, nagu on määratud maakohtu otsuses. Kuna ringkonnakohus jätab vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kannab TsMS § 171 lg 1 järgi ka apellatsioonimenetluse kulud kostja.
9. TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Iko Nõmm Imbi Sidok Ande Tänav 6