KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 5. mai 2011 Tartu Tsiviilasja number 2-09-31725 Tsiv

) § 202 lg 1, väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 203 lg 5 ja karistusseadustiku (KarS) § 82 lg 1 p 3 järgi ning tulenevalt ka Riigikohtu seisukohtadest lahendis nr 3-1-1-51-08 aegunud ja kohtutäitur on õigusvastaselt jätnud esitamata taotlused menetluste lõpetamiseks aegumise tõttu. Lisaks puudusid täitetoimikutes sissenõudmise aluseks olevad trahviotsused. Kohtutäituri tekitatud varaline kahju koosneb summast, mis kohtutäituri otsuste alusel arestiti ja hageja pangakontolt ära võeti, s.o (550+480+25) 1055 krooni, telefonikuludest ühenduse pidamiseks Eestiga summas 5188.65 krooni ja õigusabikuludest summas 8540 krooni. Üldtuntud on asjaolu, et pangad kontrollivad laenu taotlemisel, samuti pärast laenu saamist laenutaotleja või -saaja tausta ja maksekohustuste täitmist. Kohtutäituri kaudu võla sissenõudmine ja pangaarve arestimine on pangale signaaliks, et tegemist on ebausaldusväärse isikuga. Swedbank on nõudnud hagejalt garantiikirja selle kohta, et ta nõustub laenu tagastama esimesel nõudmisel. Hageja on olnud sunnitud tõestama oma usaldusväärsust ja taastama head nime.

1. Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et ei ole oma tegevusega hagejale kahju tekitanud. Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju sissenõudmiseks peavad riigivastutuse seaduse järgi olema täidetud järgmised tingimused: süü, õigusvastane käitumine, põhjuslik seos õigusvastase käitumise ja tekkinud kahju vahel. Kostja puhul ei ole täidetud ükski neist tingimustest. Kostjal puudub süü, sest kostja täitis seadusest tulenevaid kohustusi ja on järginud seaduse nõudeid. Kuivõrd kohtutäiturile ei ole esitatud dokumente, mis kinnitaks võlgniku poolt võla tasumist ning võlausaldaja ei ole tagasi võtnud avaldust täitmise algamiseks, oli kohtutäitur kohustatud oma ülesandeid täitma. Kostja käitumises puudub õigusvastasus. Vara arestimise ja kohtutäituri tasu väljamõistmise otsused on tehtud 28.02.2008, seega enne hageja viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-51-08 jõustumist. Hageja ei ole vaidlustanud ei vara arestimise otsust ega täituri tasu väljamõistmise otsust. Seega on hageja aktsepteerinud nende otsuste õiguspärasust. Hageja ei ole tõendanud, et talle oleks tekitatud mittevaralist kahju RVS § 9 lg 1 tähenduses. Hageja on paljasõnaliselt väitnud, et tema usaldusväärsus Swedbanki ees on vähenenud, kuid ei ole tõendanud, et nimetatud usaldamatus oleks tekkinud kostja tegevus tõttu. Hageja on ise olulisel määral kaasa aidanud temal tekkinud kulutuste suurusele. Lahkarvamused oleks saanud lahendada oluliselt odavamate ja efektiivsemate vahenditega. MAAKOHTU LAHEND
2. Tartu Maakohus rahuldas
3. detsembri 2009 otsusega hagi osaliselt ning mõistis välja J.R. alt 9595 krooni A. Maksimenko kasuks varalise kahju hüvitamiseks. A. Maksimenko hagi kohtutäitur J.R. a vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks jättis kohus rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus 50% ulatuses A. Maksimenko kanda ja 50% ulatuses J.R. a kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt toimub

§ 199

lg 1 järgi täitemenetlus väärteo eest karistusena kohaldatud rahatrahvi sissenõudmiseks kohtutäiturile täitmiseks saadetud jõustunud kohtuotsuse või kohtuvälise menetleja otsuse alusel. Tõenditest ei nähtu, et täitetoimikutes oleks olnud kohtuvälise menetleja otsus (Tartu Liikluspolitsei 16.01.2000 otsus nr 100999587 ja 19.04.2000 otsus nr 101564348), mille alusel saanuks kostja koostada 28.02.2008 arestimisakti. Kostja ei ole tõendanud täitemenetluse läbiviimise ajal täitedokumentide olemasolu täitetoimikutes nr 189/2002/789 ja 189/2002/787. Hageja väitel on koopiad tehtud kõikidest täitetoimiku lehekülgedest ning kostja ei ole sellele vastuväiteid esitanud. Kostja on väitnud, et pärast otsuste täitmist tagastati otsused politseile, kuid Lõuna Politseiprefektuuri 27.03.2009 kirjast hageja esindajale nähtub, et politseil ei ole 3 trahviotsuseid, sest need on saadetud täitmiseks kohtutäiturile. Kuivõrd kohtutäituril ei olnud täitedokumente, siis ei olnud kohtutäituril ka seadusest (

§ 23lg 1, 4) tulenevat alust täitemenetluste läbiviimiseks.

Kostja aktid hageja vara arestimiseks ning otsused täituritasu ja täitemenetluse kulude väljamõistmiseks on tehtud õigusliku aluseta. Kostja on süüliselt rikkunud oma ametikohustusi, sest ta võis ja pidi teadma täitemenetluste alustamiseks vajalike dokumentide puudumisest täitetoimikutes. Kostja tegu on põhjuslikkus seoses hagejale kahju tekkimisega. Kui ära jätta kostja tegu, ei oleks hagejal kahju tekkinud. Kostja vastutab RVS § 7 lg 1 alusel ning samuti tulenevalt KTS § 2 lg 1; § 6 lg 1, 3, RVS § 8 lg 1 ja VÕS § 127 lg 1 sätetest.

§ 202

lg 1 sätestab, et täitemenetlus väärteo asjas tehtud kohtuvälise menetleja otsuse või kohtuotsuse alusel määratud rahatrahvi sissenõudes lõpetatakse täitmise aegumise tõttu, kui rahatrahvi ei ole sisse nõutud KarS §-s 82 sätestatud tähtaja jooksul. Lõpetamise aluseks on

§ 202

lg-s 2 sätestatu, mille kohaselt rahatrahvi täitmise aegumise tõttu täitemenetluse lõpetamise aluseks on kohtutäituri või võlgniku avalduse lahendamisel tehtud täitmiskohtuniku määrus. VTMS § 203 lg 5 kohaselt lahendit ei pöörata täitmisele ega täideta, kui on möödunud KarS § 82 lg 1 p-s 3 sätestatud tähtaeg ja kohtuvälise menetleja otsuse või kohtuotsuse täitmisele pööramist ei ole edasi lükatud. Nimetatud paragrahvidest ei tulene kohtutäituri kohustust esitada avaldus sissenõude lõpetamiseks aegumise tõttu. Seadusest tulenev kohustus peab olema üheselt mõistetav ja normis selgesõnaliselt kirjas. Kuivõrd puudub vastavasisuline norm, siis ei olnud kostjal kehtiva õiguse kohaselt kohustust esitada avaldust täitemenetluse lõpetamiseks aegumise tõttu. Hageja viidatud Riigikohtu otsus nr 3-1-1-51-08 ei ole asjakohane, kuna sätestab juhised täitmiskohtunikule aegumise kohaldamisel. Käesolevas asjas on vaidluse all aegumise taotluse esitamise kohustus kohtutäituri poolt. Kohus mõistis hageja kasuks välja kostja poolt alusetult kinni peetud summad (550+480+25) 1055 krooni ning kohtutäituri tegevuse vaidlustamisega seotud õigusabikulud 8540 krooni, mis on VÕS § 128 lg 3 järgi otseseks varaliseks kahjuks, sest on täidetud kahju hüvitamise nõude üldised eeldused. Kui kostja poleks koostanud õigusliku aluseta arestimisakti, ei oleks hageja pidanud tegema kulutusi õigusabile. Kohus ei rahuldanud hageja nõuet hüvitada ka sidevahendi kulud summas 5188.65 krooni. Tl 47-58 olevate teenuste eristuste väljatrükkide kohaselt on kõnesid Ameerika Ühendriikidesse peetud N.M. arvel, välja arvatud tl 57 olev kõneeristus, mis on esitatud S.M. le. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, missugune seos on N.M. poolt Ameerika Ühendriikidesse tehtud kõnede ja hageja kahju vahel käesolevas tsiviilasjas. S.M. on volikirja kohaselt hageja esindaja, kuid ta on ka hageja isa. Kohus oli seisukohal, et telefonikõnede kulu on võimalik lugeda hagejal tekkinud kahjuks ainult sellisel juhul, kui need oleksid peetud näiteks õigusabiteenuse osutajaga vm asjasse puutuva isikuga. Kohus ei ole veendunud, et hageja ja S.M. vahel 2009 aprillis peetud kõned 134 minuti 54 sekundi ulatuses oleksid toimunud ainult seoses kohtutäituri tegevuse vaidlustamisega. Arvest ei ole võimalik järeldada, kas ja kui palju hageja ja esindaja suhtlesid just käesoleva tsiviilasja asjaolude pinnalt ning sellest tulenevalt ei saa seda lugeda hageja otseseks varaliseks kahjuks. RVS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Hageja ei ole tõendanud, et talle oleks tekitatud mittevaralist kahju RVS § 9 lg 1 tähenduses. Hageja väide, et tema usaldusväärsus Swedbanki ees on vähenenud, on paljasõnaline ja tõendamata ning ei anna ka seadusest tulenevat alust välja mõista mittevaralist kahju, sest tegemist ei ole hageja väärikuse alandamise vm seaduses otseselt sätestatud asjaoluga. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4

1. A. Maksimenko esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. detsembri 2009 otsuse tühistamist osas, millega jäeti A. Maksimenko nõuded rahuldamata, ning uue otsuse tegemist, millega mõista kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja varalise kahju hüvitamiseks sidevahendite kulud 5188.65 krooni ja õiglane mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel ning jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on üldtuntud asjaolu, et telefoninumbrit (abonementi) ei saa registreerida mõlema abikaasa nimele. N.M. , kelle nimele on registreeritud telefoninumber 7471629, on S.M. abikaasa, nende mõlema elukoht on Tartus XXX ja nimetatud telefoniabonemendi kaudu peeti kõnesid Ameerika Ühendriikides elava hagejaga. S.M. on hageja esindaja volikirja alusel ning pidaski läbirääkimisi õigusteenuse osutamise üle. Osanuks hageja ette näha kohtuotsuses märgitud tõendamiseks vajalikke asjaolusid, oleks ta kõned salvestanud. Kohus oleks pidanud kasutama diskretsiooniõigust. Arvestades hageja elukohaga Ameerika Ühendriikides, on hageja ja tema esindaja suhtlusvahendiks vaid telefoniühendus ning kõnede kestus ei ole üle paisutatud, arvestades kostja saadetud materjalidega, mida S.M. pidi hagejale tutvustama. TsMS § 231 lg 1 sätestab, et tõendada ei ole vaja asjaolu, mida kohus loeb üldtuntuks. Üldtuntuks võib kohus lugeda asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest. Üldtuntud on asjaolu, et pangad kontrollivad laenu taotlemisel, samuti pärast laenu saamist, laenutaotleja või -saaja tausta ja maksekohustuste täitmist. Kostja on oma tegevusega (arestides ebaseadusliku täitemenetluse käigus hageja pangaarve) teotanud hageja head nime. Pank on saanud signaali, et hagejal on võlgnevused ja ta on isikuks, kes ei täida kohustusi. Sellest tulenevalt ei ole hageja Swedbanki ja ka teiste krediidiasutuste jaoks enam usaldusväärne klient. Swedbank on esitanud hageja vastu mitmeid täiendavaid nõudmisi seoses sooviga saada pangast laenu. Pank on nõudnud hagejalt garantiikirja selle kohta, et ta kohustub laenu tagastama esimesel nõudmisel. Nimetatud kohustuskiri on pangale esitatud 11.03.
3. Ükski pank ei anna laenutaotlejale või laenusaajale dokumenti selle kohta, et isik on ebausaldusväärne. Üldteada on ka asjaolu, et pank ei pea laenutaotlejale põhjendama laenu mitteandmist. Hagejale on tekitatud moraalset kahju, ta on suures stressis ning panga keeldumisel laenu andmisest hakkab kandma suuri kahjusid. Moraalse kahju suuruseks hindab hageja vähemalt 100 000 krooni, kuid hageja soovib siiski mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramist TsMS § 366 alusel kohtu äranägemisel. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et

§ 202

lg-test 1, 2 ja VTMS § 203 lg-st 5 ei tulene kohtutäituri kohustust esitada avaldus sissenõude lõpetamiseks aegumise tõttu. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-45-09 märkinud järgmist: „Kolleegium selgitab, et karistusseadustiku (KarS) § 82 lg 1 p 3 kohaselt ei asuta täitma väärteo kohta tehtud otsust, mille jõustumisest on möödunud kaheksateist kuud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 2. oktoobril 2008 kriminaalasjas nr 3-1-1-51-08 tehtud otsuse p-s 8.1 asunud seisukohale, et väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 203 lg 5 ja

§ 202lg 1 järgi tuleb aegunuks lugeda ka sellise väärteootsuse täitmine, mida on täitma asutud Kar

S § 82 lg 1 p-s 3 nimetatud tähtaja jooksul, kuid mida pole selle tähtaja möödumisel veel lõpuni täidetud. Erandina võib eelviidatud otsuse p 8.2 kohaselt väärteootsust täita pärast KarS § 82 lg 1 p-s 3 nimetatud tähtaega juhul, kui väärteokaristusena mõistetud rahatrahvi täitmine on VTMS § 209 lg 2 järgi edasi lükatud”. Käesolevas asjas ei ole rahatrahvi täitmist edasi lükatud. Kohtutäituril puudus õigus aegunud trahve sisse nõuda ja küsimus ei ole mitte ainult taotluse esitamise kohustuses, vaid täitemenetluse läbiviimises. Kostjale oli ilmselgelt teada, et 2008 veebruaris olid väärteootsused hageja suhtes aegunud ning neid ei saanud enam täita. 5

1. J.R. a esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. detsembri 2009 otsuse tühistamist osas, millega hagi osaliselt rahuldati, ning uue otsusega hagiavalduse täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulude hageja kanda jätmist. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kostja oma tegevusega hagejale kahju tekitanud. Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju sissenõudmiseks peavad riigivastutuse seaduse järgi olema täidetud järgmised tingimused: süü, õigusvastane käitumine, põhjuslik seos õigusvastase käitumise ja tekkinud kahju vahel. Kostja puhul ei ole täidetud ükski neist tingimustest. Kostja tegevuses puudub süü, sest kostja täitis seadusest tulenevaid kohustusi. Tulenevalt

§-st 8 peab täitur tarvitusele võtma kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks, koguma täitemenetluseks vajalikku teavet ning selgitama täitemenetluse osalistele nende õigusi ja kohustusi. Kostja on täitmisel järginud seaduse nõudeid. Niivõrd, kui kohtutäiturile ei ole esitatud dokumente, mis kinnitaks võlgniku poolt võla tasumist ning võlausaldaja ei ole tagasi võtnud avaldust täitmise algatamiseks, on kohtutäitur kohustatud oma ülesandeid täitma. Ei ole mõeldav, et seadusest tulenevate kohustuste täitmine oleks käsitletav tegevuse või tegevusetusena, mis oleks kvalifitseeritav vähemalt raske hooletusena. Kohus ei ole põhjendanud, missugustest kaalutlustest lähtuvalt on kohus jõudnud järeldusele, et kostjal ei olnud täitmise ajal täitedokumenti.

§ 23

lg 1 kohaselt ei saa kohtutäitur asuda nõuet täitma, kui ei ole sissenõudja avaldust ega sissenõudja avalduse aluseks olevat täitedokumenti. Nimetatud käitumine oleks seaduste otsene rikkumine ja ei võimaldaks kohtutäituril oma tööd jätkata. Kui hageja tegi täitetoimikust koopiaid, oli nõue täidetud ning täitedokumendid sissenõudjale tagasi saadetud. Kohus ei ole põhjendanud, millest lähtuvalt on võimalik järeldada, et kostja on seadust süüliselt rikkunud. Hagejal ei olnud ei kohtule ega kohtutäiturile esitada dokumenti, mis tõendaks trahvide tasumist. Kuna kostja käitumises puudub õigusvastasus, ei ole võimalik kindlaks teha ka põhjuslikku seost kostja tegevuse ja tekkinud kahju vahel. Isegi kui teoreetiliselt oleks kostja tegevuses kahju tekitamiseks vajaliku koosseisu tunnused, ei ole kostja ikkagi täies ulatuses vastustav tekkinud kahju eest. Hageja ise on olulisel määral kaasa aidanud temal tekkinud kulutuste suurusele. Tekkinud lahkarvamused oleks saanud lahendada oluliselt odavamate ja efektiivsemate vahenditega. Hageja nimetatud kulutused ei ole põhjendatud ega vajalikud.

1. A. Maksimenko vaidleb kohtutäitur J.R. a apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on kohus põhjalikult selgitanud nii kohtutäituri süüd, õigusvastast käitumist kui ka põhjuslikku seost õigusvastase käitumise ja tekkinud kahju vahel. Hageja nõustub sellega täielikult. Kostja vastuväide, et ükski neist tingimustest ei ole täidetud, on paljasõnaline ning alusetu. Kostja ei täitnud temale seadusega pandud kohustust ja on tekitanud seeläbi hagejale kahju. Lisaks ei oleks kostjal olnud võimalik täitemenetlust läbi viia seoses aegumisega. Hageja tegi kõik endastoleneva, et lahendada tekkinud probleemid kohtuväliselt, kuid kostja seda ei soovinud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebused ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid kooskõlas TsMS § 654 lg 6 käesolevas otsuses.
3. Vastuseks hageja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 6 8.
4. Apellandi väide, et mittevaralise kahju tekkimine on käesolevas asjas asjaolu, mida hageja ei pidanud tõendama, kuna tegemist on TsMS § 231 lg 1 kohaselt üldtuntud asjaoluga, ei ole õige. Hageja ei ole maakohtule esitanud faktiväiteid, mille alusel oleks maakohus saanud tuvastada faktilised asjaolud, mis on RVS § 9 lg 1 kohaldamise eelduseks. Hageja väitel tekkis tal mittevaraline kahju seoses pangalaenudega. Hageja ei nimetanud, et Swedbank esitas seoses kohtutäituri tegevusega hagejale laenu saamisel täiendavaid nõudeid. Hageja väidetud asjaolud, et ta taotles laenu ja seoses täitemenetlusega tekkisid täiendavad nõudmised hageja suhtes, ei ole üldtuntud. Tõendeid ega kontrollitavaid faktiväiteid hageja esitanud ei ole. Maakohus on õigesti tõendeid hinnanud ja materiaalõigusnorme kohaldanud ning leidnud, et hageja nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata. 8.
5. Apellandi väited ei anna alust maakohtu otsust muuta ka sidevahendite kasutamise tasu välja mõistmata jätmise osas. Ringkonnakohus leiab, et asjas esitatud tõendite alusel ei saa tuvastada kõnede seost kohtutäituri tegevusega ning puudub alus lugeda seda põhjendatud kahjuks VÕS § 128 lg 3 tähenduses. 8.
6. Apellandi väide, et kohtutäitur rikkus kohustust täitemenetlus lõpetada aegumise tõttu, ei ole õige. Ringkonnakohus möönab, et täitetoimingute tegemise ajal, s.o veebruaris
7. a, kehtis

§ 202

sõnastuses, millest kohtutäiturile aegumise kohaldamise kohustuse tuletamine oli tõlgendamise küsimus. Maakohus on omapoolse tõlgenduse koos põhistusega esitanud. Ringkonnakohus nõustub, et käesolevas asjas toodud asjaoludel oli hagejal pika aja möödumise tõttu oma väiteid, et ta on trahvid õigeaegselt tasunud, raske tõendada, mistõttu kohtutäitur oleks pidanud sellega arvestama ja aegumist kohaldama. Samas ei ole etteheide piisav kahjuhüvituse nõude aluseks riigivastutuse seaduses sätestatud eeldustel. Hageja oleks omalt poolt saanud kujunenud olukorda ära hoida, kui oleks säilitanud täitmise kohta tõendid või kooskõlas VÕS § 95 nõudnud täitmise kohta kviitungit. Käesoleval ajal kehtib

§ 202ilma 2.

lõiketa, mistõttu kehtiva õiguse kohaselt on seadusest tulenevalt kohtutäituril aegumise kohaldamise kohustus.

1. Vastuseks kostja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 9.
2. Täitetoimingute tegemise ajal kehtinud KTS § 6 lg 1 kohaselt kohtutäitur vastutab oma ametikohustuse süülise rikkumise eest. Sama paragrahvi
3. lõike esimese lause kohaselt kohtutäitur vastutab kui avaliku võimu kandja riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. Kohtutäituri seadus ei sätesta süü vorme, mistõttu VÕS §-s 104 sätestatud süü vormid kohalduvad ka kohtutäituri suhtes. VÕS § 104 lg 2 kohaselt on süü vormiks ka hooletus, s.o käibes vajaliku hoole järgimata jätmine. Maakohus on esitanud põhjendused, milles seisnes kohtutäituri süü, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega.
4. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebused rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt kummagi menetlusosalise enda kanda. Viivi Tomson Üllar Roostoja 7 Andra Pärsimägi