KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 21.06.2011, Tallinn Haldusasja number 3-11-657 Haldusasi P.L.i kaebus justii

sätte kohaldamata jätmise ning selles osas põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamise.

1. Kaebeõigus ja kaebetähtaeg Justiitsministri
2. jaanuari 2011 käskkirja nr 17 „Kohtutäituri L.i täitetoimikute ja nendega seotud asjaajamise üleandmine kohtutäitur Priit Petterile” punkt 7 paneb P.L.ile kohustuse ning seega riivab P.L.i subjektiivseid õigusi. Muuhulgas riivab nimetatud justiitsministri käskkirja punkt P.L.i Põhiseaduse § 32 sätestatud põhiõigust omandi kaitsele. Justiitsministri käskkiri on antud avalikõiguslikus suhtes. Sellest tulenevalt kuulub vaidlus halduskohtu pädevusse ning P.L.il on tulenevalt tema subjektiivsete õiguste riivest nimetatud justiitsministri käskkirja punkti suhtes õigus pöörduda kaebusega halduskohtusse. P.L.ile toimetati käesoleva kaebusega vaidlustatav justiitsministri käskkiri kätte
3. veebruaril 2011 ning seega on käesolev kaebus esitatud halduskohtule seaduses sätestatud kolmekümnepäevast kaebetähtaega järgides.
4. Asjaolude kirjeldus P.L. esitas
5. jaanuaril 2011 justiitsministrile avalduse enda vabastamiseks kohtutäituri ametist. Justiitsminister vabastas enda
6. jaanuari 2011 käskkirjaga nr 12-k P.L.i kohtutäituri ametist alates
7. veebruarist
8. Justiitsminister andis
9. jaanuaril 2011 käskkirja nr 17 „Kohtutäituri L.i täitetoimikute ja nendega seotud asjaajamise üleandmine kohtutäitur Priit Petterile”. Eespool nimetatud käskkirja punkt 7 kohustab P.L.it andma lõpetatud ametitoimingutega seotud toimikud arhiivi arhiivipidamist reguleerivate õigusaktide kohaselt ja sätestab, et kohtutäituri ametist lahkumisel on P.L. kohustatud lõpetatud täitetoimikud, mille säilitustähtaeg ei ole möödunud, ja nendega seotud asjaajamise üle andma tegevusluba omavale arhiiviteenust osutavale ettevõttele edasiseks säilitamiseks ning hävitamise korraldamiseks. Nimetatud justiitsministri käskkiri toimetati P.L.ile kätte
10. veebruaril
11. P.L. sõlmis
12. märtsil 2011 lepingu OÜ Kespri Arhiiv (arhiiviteenuse leping, lisa 3) ning andis enda arhiivi üle 04 . märtsil
13. aastal (üleandmise akt, lisa 4). Vastavalt OÜ Kespri arhiiviga kui arhiiviteenust osutava ettevõtjaga sõlmitud lepingule peab 2 P.L. tasuma OÜ Kespri arhiivile tasu lepingus sätestatud määras arhiividokumentide säilitamise ja hävitamise korraldamise eest.
14. Justiitsministri käskkiri kui haldusakt Justiitsministri käskkirja näol on tegemist haldusaktiga, millele kohaldub üldseadusena Haldusmenetluse seadus (edaspidi HMS). Haldusmenetluse seaduse § 2 lõige 1 sätestab haldusmenetluse mõiste järgmiselt: haldusmenetlus on haldusorgani tegevus määruse või haldusakti andmisel, toimingu sooritamisel või halduslepingu sõlmimisel. HMS § 51 lõige 1 sätestab haldusakti mõiste järgmiselt: haldusakt on haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Justiitsministri eespool nimetatud käskkirja näol on vaieldamatult tegemist haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud õigusaktiga. Kaebaja on seisukohal, et tegemist on ka isiku õiguslikku seisundit reguleeriva aktiga (see akt on suunatud isiku õiguste ja kohustuste tekkimisel), kuivõrd reguleeritakse ametist lahkuva kohtutäituri tegevust. Seega tuleb käsitleda justiitsministri käskkirja, täpsemalt selle punkti 7 haldusaktina Haldusmenetluse seaduse tähenduses. Haldusmenetluse seaduse § 54 sätestab haldusakti õiguspärasuse eeldused, mille kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Eespool toodust regulatsiooni alusel eristatakse haldusakti õiguspärasuse kontrollil kahte eraldiseisvat momenti: haldusakti materiaalset õiguspärasust ja formaalset õiguspärasust. Materiaalse õiguspärasuse alla kuulub nõue, et haldusakt oleks kooskõlas kõrgemalseisva õigusega. Muuhulgas peab haldusakt olema kooskõlas seadustega materiaalses tähenduses (see on siis seaduste ja määrustega), samuti eeldatakse, et õigusaktide hierarhias madalamalseisvad määrused on kooskõlas asjakohaste seadustega. Formaalse õiguspärasuse all mõistetakse seda, et haldusakt on antud ettenähtud menetluse läbiviimise tagajärjel, ta on antud ettenähtud vormis ning haldusakt on motiveeritud (sellest nähtuvad tema andmise õiguslikud ja tegelikud asjaolud, samuti on ära toodud haldusakti andmisel tehtud kaalutlusotsuse põhistus).
15. Käskkirja materiaalne õigusvastasus Justiitsministri
16. jaanuari 2011 käskkirja nr 17 „Kohtutäituri L.i täitetoimikute ja nendega seotud asjaajamise üleandmine kohtutäitur Priit Petterile” punkt 7 on õigusvastane seetõttu, et punktis 7 sätestatud kohustuse panemiseks puudub seadusest materiaalses ja formaalses tähenduses (Riigikogu poolt vastu võetud seadusest) tulenev alus. Eespool toodud põhjusel kuulub justiitsministri
17. jaanuari 2011 käskkirja nr 17 „Kohtutäituri L.i täitetoimikute ja nendega seotud asjaajamise üleandmine kohtutäitur Priit Petterile” punkt 7 tühistamisele. Põhiseaduse § 3 sätestab riigivõimu teostamise seaduse alusel. Sellest lausest tuleneb seadusliku aluse põhimõte, mille sisuks on isikutele kohustuse panemine üksnes seaduse alusel. Põhiseaduses sätestatud demokraatia põhimõttest ja olulisuse põhimõttest tuleneb parlamendi reservatsiooni põhimõte, mille kohaselt peab kõik olulised otsused seadusandluses tegema Riigikogu ja neid ei saa delegeerida otsustamiseks määrusandluse korras. Põhiseaduse § 113 sätestab expressis verbis, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. Tegemist on parlamendireservatsiooni põhimõtte selgesõnalise esiletoomisega riiklike maksude, koormiste, lõivude, trahvide ja sundkindlustuse maksete valdkonnas. Justiitsministri
18. jaanuari 2011 käskkirja nr 17 „Kohtutäituri L.i täitetoimikute ja nendega seotud asjaajamise üleandmine kohtutäitur Priit Petterile” punkt 7 sätestab järgmist: „Kohustada andma P.L.it lõpetatud ametitoimingutega seotud toimikud arhiivi arhiivipidamist reguleerivate õigusaktide kohaselt. Kohtutäituri ametist lahkumisel on kohtutäitur P.L. kohustatud lõpetatud täitetoimikud, mille säilitustähtaeg ei ole möödunud, ja nendega seotud asjaajamise üle andma tegevusluba omavale arhiiviteenust osutavale ettevõttele edasiseks säilitamiseks ning hävitamise korraldamiseks. Dokumentide üleandmise akti koopia kohustub kohtutäitur P.L. edastama Justiitsministeeriumile hiljemalt 14.02.
19. a. Dokumentide 3 üleandmiseks ettevalmistamine ja üleandmine toimub üleandja kulul enne tema ametist vabastamist, st enne 15.02.
20. a.”. Nimetatud justiitsministri käskkirja säte paneb P.L.ile kohustuse anda lõpetatud ametitoimingutega seotud toimikud ja nendega seotud asjaajamise üle andma tegevusluba omavale arhiiviteenust osutavale ettevõttele edasiseks säilitamiseks ning hävitamise korraldamiseks. Seda sätet analüüsides ilmneb, et P.L. peab: dokumendid ette valmistama ja üle andma; üle antakse toimikud ja nendega seonduv edasine asjaajamine; üleandmine toimub toimikute edasiseks säilitamiseks ning hävitamise korraldamiseks. Sellisena paneb nimetatud justiitsministri käskkirja säte P.L.ile kohustuse, mis on käsitletav rahalise koormisena. See kohustus on käsitletav rahalise koormisena, sest tegevusluba omav arhiiviteenust omav ettevõtja tegutseb eraõiguslikel alustel ning soovib enda poolt pakutava teenuse eest saada ka tasu. Kohtutäituri tegevust reguleerivad õigusaktid sätestavad täpsed nõuded kohtutäituri materjalide säilitamiseks, arhiveeritud dokumentide asjaajamiseks ning nende hävitamise korraldamiseks. Nii näiteks tähendab P.L.ile pandud kohustus sisuliselt tagada materjalide käitlemise rahastamine veel kuni kümne aasta jooksul pärast nende üleandmist (pärast tema lahkumist kohtutäituri ametist). Käesoleval juhul ei ole sellise kohustuse panemise õiguslik alus sätestatud Riigikogu poolt vastu võetud seaduses. Kohtutäituri tegevust reguleeriv Kohtutäituri seadus, täpsemalt selle seaduse § 15 lõiked 1 kuni 6 sätestavad dokumentide ja asjaajamise üleandmine kohtutäituri ametist vabastamise ning ametivolituste peatamise korral:

§ 32

lõigetes 1, 2 ja 4 sätestatud regulatsiooni kehtestamisel ületanud Kohtutäituri seaduse § 15 lõikes 6 toodud volitusnormi. Kohtutäituri seaduse § 15 lõige 6 volitab justiitsministrit kehtestama dokumentide, asjaajamise ning nendega seotud õiguste ja kohustuste üleandmise korra, kuid volitusnorm ei võimalda tal kehtestada iseseisvaid õigusi või kohustusi. Samuti olen seisukohal, et Priit L.ile pandud kohustus, mis sisuliselt tähendab kohustust tagada asjaajamise korraldamine ja dokumentide hävitamise korraldamine seaduses sätestatud tähtaja jooksul ei ole proportsionaalne Põhiseaduse § 11 tähenduses. Põhiseaduse § 11 sätestab, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Sellest põhiseaduse sättest tuleneb proportsionaalsuse põhimõte isiku põhiõiguste riivel, millega kontrollitakse põhiõiguse riive lubatavust. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt peab põhiõiguste riivel olema legitimeeritud eesmärk ning riive peab olema selle eesmärgi suhtes kohane, vajalik ja mõõdupärane (proportsionaalne kitsamas tähenduses). Käesoleval juhul on P.L.ile pandud kohustuse eesmärgiks tagada materjalide nõuetekohane arhiveerimine ja nende edasine käitlemine. Iseenesest on küll selline põhiõiguse riive kohane, sest ta aitab selle eesmärki lähemale tuua, kuid seda riivet ei saa käsitleda ei vajaliku ega ka mõõdupärasena. Kindlasti leidub mõni ametist lahkuvat kohtutäiturit vähem riivav vahend, mis aitab sama eesmärki saavutada. Selline riive ei ole mõõdupärane, sest iseenesest ei saa oodata, et kohtutäituri ametist lahkuv isik kannaks selle ametiga seotud kohustusi veel mitme aasta jooksul pärast ametist lahkumist. Samuti on justiitsminister kõnealuse käskkirja sättega jätnud kasutamata kaalutlusõiguse.

§ 32

lõige 2 sätestab, et lahkuva ja ülevõtva kohtutäituri vahelisel kokkuleppel võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumendid edasiseks hoidmiseks üle anda ametis oleva või ametisse asuva kohtutäituri büroosse või kohtutäiturite ühisesse arhiivihoidlasse. Justiitsministri käskkirja kõnealune säte välistab aga võimaluse, et kohtutäituri ametist lahkuv P.L. saaks üle anda materjalid teisele kohtutäiturile. Eespool toodud põhjustel on justiitsministri käskkirja punkt 7 materiaalselt õigusvastane ning kuulub sellel alusel tühistamisele.

1. Käskkirja formaalne õigusvastasus. Justiitsministri käskkiri on õigusvastane seetõttu, et käskkirja andmisel ei ole läbi viidud haldusmenetlust ning käskkiri on motiveerimata. Justiitsministri käskkirja andmisele ei ole eelnenud haldusmenetlust, vähemalt ei ole P.L. läbiviidud haldusmenetlusest teadlik. Muuhulgas ei ole tagatud P.L.i ärakuulamisõigust, mis on aga Haldusmenetluse seaduse § 40 lõikes 1 sätestatud rikkumine. Käesoleval juhul ei ole näiteks P.L.ile antud võimalust esitada oma vastuväiteid ega lastud tal ka selgitada, kas ta kavatseb sõlmida kokkuleppe materjalide üleandmiseks teisele kohtutäiturile. Ärakuulamisõiguse tagamine on üks olulisemaid haldusmenetluslikke õigusi ning käesoleval juhul omab see tähendust just diskretsiooni kasutamise osas. Justiitsministri käskkiri on ka motiveerimata, kuivõrd justiitsminister ei ole põhjendanud, miks ta kohustab P.L.it andma materjalid üle arhiiviteenust osutavale ettevõtjale, aga ei võimalda materjale üle anda teisele kohtutäiturile. Eespool toodud põhjustel kuulub justiitsministri käskkirja punkt 7 tühistamisele selle formaalse õigusvastasuse tõttu.
2. Kokkuvõte Kaebuse esitaja palub tühistada justiitsministri
3. jaanuari 2011 käskkirja nr 17 „Kohtutäituri L.i täitetoimikute ja nendega seotud asjaajamise üleandmine kohtutäitur Priit Petterile” osaliselt, s.o punkt 7 osas, millega P.L.ile pannakse kohustus anda lõpetatud täitetoimikud, mille säilitustähtaeg ei ole möödunud, ja nendega seotud asjaajamine üle tegevusluba omavale arhiiviteenust osutavale ettevõttele edasiseks säilitamiseks ning hävitamise korraldamiseks. Samuti mõista kaebaja poolt kantud menetluskulud välja vastustajalt kokku 642 eurot. 5 VASTUSTAJA VASTUVÄITED Kaebaja palub tühistada justiitsministri 31.01.2011 käskkiri nr 17 p 7 osas, millega pannakse kohtutäitur P.L.ile kohustus anda lõpetatud täitetoimikud, mille säilitustähtaeg ei ole möödunud, ja nendega seotud asjaajamine üle tegevusluba omavale arhiiviteenust osutavale ettevõttele edasiseks säilitamiseks ning hävitamise korraldamiseks. Järgnevalt esitab vastustaja enda seisukohad esitatud kaebuse kohta:
4. Justiitsminister vabastas 13.01.2011 käskkirjaga nr 12-k (lisa 1) kohtutäitur P.L.i ametist alates 15.02.
5. Ametist vabastamise aluseks oli kohtutäituri poolt edastatud avaldus, milles P.L. palus ennast ametist vabastada alates 15.02.
6. Justiitsminister andis Kohtutäituri seaduse (KTS) § 15 lõigete 1-6 ja justiitsministri 15.12.2009 määruse nr 42 „Kohtutäiturimäärustik“ § 5 lg 5, § 8 lg 3, § 31 ja § 32 alusel välja 31.01.2011 käskkirja nr 17, milles kohustas ametist lahkuvat kohtutäiturit täitma talle seoses ametist lahkumisega kaasnevad kohustused hiljemalt 15.02.2011, st hiljemalt ametist lahkumise hetkeks. Vastavalt P.L.i 10.02.
7. a e-kirjas esitatud taotlusele muutis justiitsminister enda 14.02.
8. käskkirjaga nr 21 (Lisa 2) 31.01.2011 käskkirja nr 17 punkti 7 ning pikendas punktis 7 määratud tähtaega kuni 04.03.
9. 06.03.2011 esitas kaebuse esitaja vastustajale lähtudes justiitsministri käskkirjast 31.01.2011 nr 17 arhiivi üleandmise akti. Justiitsministri nõunik Annela Samuel selgitas enda 10.02.2011 vastuses P. L. muuhulgas, et kohtutäiturimäärustik lubab sõlmida kokkuleppeid kompensatsioonide maksmise osas lahkuva ja ülevõtva kohtutäituri vahel (kohtutäiturimäärustik § 32 lõige 2). Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda, P.L. ega ka ükski teine kohtutäitur ei ole vastavat kokkulepet Justiitsministeeriumile esitanud.
10. Kaebaja on seisukohal, et justiitsministri 31.01.2011 käskkirja nr 17 punktis 7 on pandud P.L.ile kohustus, mis on käsitletav rahalise koormisena. Kaebaja leiab, et vastavasisuliste kohustuste aluseks ei ole mitte Riigikogu poolt vastu võetud seadus, vaid justiitsministri määrus. Kaebaja leiab, et märgitud kohustusega rikutakse tema põhiõigusi. Vastustaja ei nõustu eeltoodud kaebaja seisukohaga järgmistel põhjustel: KTS § 14 lg 1 kohaselt on kohtutäituri poolt ametitoimingute käigus loodud ja saadud dokumendid avalikud arhivaalid Arhiiviseaduse tähenduses. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on lõikes 1 sätestatud dokumentide säilitamise ja üleandmise korra ja tähtajad kehtestab justiitsminister määrusega. Kohtutäituri seadus § 15 lg 4 kohaselt annab kohtutäitur lõpetatud ametitoimingutega seotud dokumendid arhiivi arhiivipidamist reguleerivate õigusaktide kohaselt. Arhiiviseaduse § 33 lg 5 kohaselt arhivaali hävitamise korraldamise õiguspärasuse eest vastutab arhivaali omanik või valdaja. Seega tuleneb kohtutäituri kohustus tema poolt ametitegevuse käigus loodud ning lõpetatud dokumentide arhiivi üleandmiseks, sh ka säilitamiseks ning hävitamiseks Kohtutäituri seadusest ning Arhiiviseadusest, mida justiitsminister on enda määrusega üksnes täpsustanud. Täitevvõim on õigustatud andma seadust täpsustavaid määrusi, mistõttu ei ole justiitsministril keelatud kohtutäituri seadust täpsustada. Seega on vastustaja seisukohal, et kohtutäituri kohustus tema poolt ametitegevuse käigus loodud ning lõpetatud dokumentide arhiivi üleandmiseks, sh ka säilitamiseks ning hävitamiseks tuleneb üheselt Kohtutäituri seadusest ning Arhiiviseadusest, mistõttu on kaebaja väide täiesti alusetu. Seisukohta, et kõik üleandmisega seotud kulud, ka hävitamisega kaasnevad kulud, finantseerib kohtutäitur kinnitab ka 01.01.2006 jõustunud

(justiitsministri 22.12.2005 määrus nr 58 „Kohtutäiturimäärustik“) seletuskirjas märgitud selgitus. Selgituskirjas on märgitud järgmist: „Arhivaalide hävitamine toimub arhiiviseaduse ja arhiivieeskirja kohaselt./…/ Arvestades asjaolu, et kohtutäitur on vabakutse pidaja, saades tasu ametitoimingute tegemise eest, siis korraldab ja finantseerib ta kõik oma ametitegevusega seotud toimingud, sh arhivaalide säilitamise ja nende hävitamise, ise./…./. Kuna tegemist on avalike arhivaalidega, siis nende jätmine ametist lahkunud täituri valdusesse ei ole põhjendatud ja arhiiviseadusest tulenevalt võimalik. Arhiveerimine, hoiustamine ja hävitamine on ametitegevusega seotud kulu, millega kohtutäitur peab arvestama, mistõttu toimub üleandmine lahkuva täituri kulul. Määrus lubab sõlmida 6 kokkuleppeid kompensatsioonide maksmise osas lahkuva ja ülevõtva kohtutäituri vahel.“ Täpsed samad põhimõtted kehtivad ka praeguses seadusandluses. Seega on kohtutäituri poolne dokumentide arhiveerimine, hoiustamine ja hävitamine kohtutäituri ametitegevusega seotud kulu, millega kohtutäitur peab enda töös arvestama. Märgitud kulu sisaldub juba kohtutäituri tasus. Ka

§-st 61 lg 2 nähtub, et dokumentide hoidmise kulu näol on tegemist kohtutäituri büroo majandamise kuluga. Seega ei ole võimalik dokumentide arhiveerimise, hoiustamise ja hävitamisega seotud kulu, mis sisaldub juba kohtutäituri tasus, võimalik mingil moel käsitleda rahalise koormisena nagu arvab ekslikult kaebuse esitaja. Põhiseaduse § 113 sätestab, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. Põhiseaduse §-s 113 sätestatu näol on tegemist seadusereservatsiooni klausliga avalik-õiguslike maksude kehtestamisel, mida vaidlusalune kohtutäituri kohustus mingil juhul ei ole. Ka kaebuse esitaja on ise enda kaebuses märkinud, et arhiiviteenust omav ettevõtja tegutseb eraõiguslikel alustel. Tulenevalt eeltoodust jääb vastustajale täies ulatuses selgusetuks, mil viisil on võimalik käsitleda kohtutäituri vaidlusalust kohustust rahalise koormisena. Lisaks märgitule soovib vastustaja märkida, et koormise näol on tegemist hoopis mitterahalise iseloomuga kohustusega, nt Riigikaitseliste sundkoormiste seadus (RKSKS) lubab sõjaajal kehtestada selliseid koormisi nagu vara sundvõõrandamine, sundkasutus, sundvaldus, veokohustus; EOS annab õiguse rakendada inimesi kohustuslikus korras päästetöödel. 3. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et kohtutäituri poolt lõpetatud täitetoimikute üleandmine, sh nende säilitamine ja hävitamine ei ole proportsionaalne Põhiseaduse § 11 tähenduses. Vastustajale jääb ebaselgeks ning kaebusest ei selgu, millised on need kaebaja õigused ja vabadused, mida vaidlusaluse kohtutäituri kohustusega rikutakse. Vastustaja rõhutab, et eelpool märgitud kohustus kehtib nii ametis olevatele kui ka ametist lahkunud kohtutäituritele. Kohtutäituril on võimalik oma töö organiseerida viisil, mis tagab järjepidevalt dokumentide, mille säilitustähtaeg on möödunud, hävitamise vastavalt

§-s 29 sätestatud tähtaegadele, mitte lükata märgitud kohustuse täitmist määramata ajaks edasi. Kaebuse esitaja ei ole enda ametiaja jooksul esitanud Justiitsministeeriumile ühtegi hävitamisakti, mis annab alust arvata, et ta ei ole enda ametisoleku jooksul dokumente hävitanud. Samuti on ametist lahkuval kohtutäituril võimalik lasta hinnata vastavat teenust osutaval äriühingul lõpetatud täitetoimikute säilitamise ja hävitamise orienteeruv maksumus ning tasuda see ära juba etteulatuvalt koheselt ametist lahkumisel. Kohtutäitur peab enda ametit vabakutselise ettevõtjana, kes majandab ennast ise, mistõttu jääb vastustajale selgusetuks, kes ja millistel alustel peaks kohtutäituri eest vaidlusaluse kohustuse kandma, kuivõrd lõpetatud täiteasjades on kohtutäituri tasu, milles sisaldub ka vaidlusalune kulu, saanud kohtutäitur. Asjaolu, et kaebuse esitaja on endale ebaseaduslikul viisil saanud täitmisele teistest kohtutäituritest rohkem nõudeid, mille tõttu on suurem ka hävitamisele kuuluvate täitetoimikute arv ning seetõttu ka sellega kaasnev kulu, ei saa olla aluseks kohustuse täitmisest vabastamiseks. Ametist lahkuv kohtutäitur vastutab eelpool nimetatud kohustuse täitmise eest täpselt samadel alustel kui ametis olevad kohtutäiturid. Kohtutäitur on saanud lõpetatud täitetoimikutes nõuete täitmise eest kohtutäituri tasu ning tal lasub seadusest tulenev kohustus tagada lõpetatud täitetoimikute kui avalike arhivaalide arhiivi üleandmine, sh ka säilitamine kuni nende säilitustähtaja möödumiseni ning ka hävitamine. 4. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et justiitsminister on enda käskkirja punktiga 7 jätnud kasutamata kaalutlusõiguse, kuivõrd käskkirja vaidlusalune punkt 7 välistab võimaluse anda lõpetatud täitetoimikud üle teisele kohtutäiturile, milline võimalus tuleneb kohtutäiturile

§-st 32 lg 2. Vastustaja on seisukohal, et justiitsministri 31.01.2011 käskkirja nr 17 punkt 7 ei välista kohtutäiturile

§ 32

lõikes 2 antud võimalust vastava kokkuleppe sõlmimiseks.

§ 32

lg 2 kohaselt võib lahkuva ja ülevõtva kohtutäituri vahelisel kokkuleppel

§ 32

lõikes 1 nimetatud dokumendid edasiseks hoidmiseks üle anda ametis oleva või ametisse asuva kohtutäituri büroosse või kohtutäiturite ühisesse arhiivihoidlasse. Sellisel juhul on ülevõtval kohtutäituril õigus nõuda 7 lahkuvalt täiturilt kompensatsiooni dokumentide hoidmise, hilisema hindamisotsuse taotlemise ja hävitamise eest. Vastustaja selgitab, et märgitud kohtutäiturile antud võimaluse näol ei ole tegemist mitte justiitsministri kaalutlusõiguse teostamisega, st mitte justiitsminister ei otsusta, kas kohtutäitur valib lõpetatud täitetoimikute üleandmisel

§ 32

lõikes 1 või 2 sätestatud võimaluse, vaid kohtutäituril on õigus kasutada talle

§ 32lõikest 2 tulenevat võimalust.

Seega on otsustusõigus antud osas kohtutäituril, mitte justiitsministril. Kaebuse esitaja ei ole ei kaebusele eelnevalt ega ka kaebuses avaldanud vastustajale, et tal oleks soov sõlmida vastavat kokkulepet. Alates 01.01.2010 kehtiva Kohtutäituri seaduse § 15 lg 1 viimase lause kohaselt korraldab ametist lahkuva kohtutäituri poolt ametitegevuse käigus loodud dokumentide ning nendega seotud õiguste ja kohustuste üleandmist Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja ametikogu. Justiitsministeeriumi nõunik Annela Samuel suhtles enne justiitsministri poolt käskkirja vormistamist antud teemal nii Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja esindaja Mati Kadakuga kui ka P.L.i menetluses olnud asjad üle võtnud kohtutäitur Priit Petteriga, kuid ka nemad ei olnud teadlikud vastava kokkulepe olemasolust, mistõttu ei sisaldu see ka justiitsministri 31.01.2011 käskkirjas. Kaebuse esitaja ei ole ka kaebuses märkinud, et tal on olemas

§ 32

lg 2 sätestatud kokkulepe, mistõttu on alust arvata, et selline kokkulepe puudub. Märgitu ei ole aluseks justiitsministri 31.01.2011 käskkirja nr 17 punkti 7 tühistamiseks.

1. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohtadega justiitsministri käskkirja formaalse õigusvastasuse osas, täpsemalt, et kaebuse esitaja ei olnud tema suhtes toimuvast haldusmenetlusest teadlik ning tema suhtes ei olnud tagatud ärakuulamisõigust, st tal ei lastud selgitada, kas ta kavatseb sõlmida kokkuleppe lõpetatud täitetoimikute üleandmiseks mõnele teisele kohtutäiturile. Samal põhjusel on kaebuse esitaja arvates käskkirja punkt 7 ka motiveerimata. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitaja sellekohased väited on täiesti alusetud. Justiitsminister vabastas kohtutäitur P.L.i ametist enda 13.01.2011 käskkirjaga nr 12-k alates 15.02.
2. Ametist vabastamise aluseks oli kohtutäituri poolt edastatud avaldus tema ametist vabastamiseks alates 15.02.
3. Seega oli kaebuse esitaja tema suhtes toimunud haldusmenetlusest, st tema ametist vabastamisest teadlik. Enda asjaajamise korrektne üleandmine on lahkuva kohtutäituri kohustus. Tagamaks nõuetekohane üleandmine, st et kohtutäitur täidaks talle õigusaktidest tulenevad kohustused õigeaegselt, loetles justiitsminister enda 31.01.2011 käskkirjas kohtutäiturile erinevatest õigusaktidest tulenevad kohustused ning nende täitmise hiljemalt kohtutäituri ametist lahkumise hetkeks, so hiljemalt 15.02.
4. Kõik märgitud kohustused tulenevad kohtutäiturile õigusaktidest, mistõttu jääb vastustajale selgusetuks kaebaja poolt väidetu, et ta ei olnud tema suhtes toimunud haldusmenetlusest teadlik. Ametist lahkuva kohtutäituri ülesandeks on tagada enda asjaajamise korrektne üleandmine, mistõttu jääb selgusetuks, milliseid vastuväiteid kohtutäitur oleks soovinud veel punkti 7 osas esitada. Vastustaja esitas enda seisukoha kaebaja väitele, et talle ei tagatud käskkirja punkti 7 osas ärakuulamisõigust, st tal ei lastud selgitada, kas ta kavatseb sõlmida kokkuleppe lõpetatud täitetoimikute üleandmiseks mõnele teisele kohtutäiturile, vastuse punktis 4, mistõttu ei pea ta vajalikuks seda korrata. Kaebuse esitajal on võimalik ka käesoleval hetkel sõlmida

§ 32lõikes 2 sätestatud kokkuleppe.

6. Tulenevalt eeltoodust on vastustaja seisukohal, et vaidlustatud haldusakt on täies ulatuses õiguspärane, st on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab norminõuetele. Üksnes asjaolu, et kaebuse esitaja soovib vabaneda enda kohustusest ei saa olla aluseks haldusakti tühistamiseks. Vastustaja leiab, et esitatud kaebus ei ole põhjendatud ning see tuleb jätta rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud poolte suulisi selgitusi, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel: 8 Kaebuse esitaja on seisukohal, et justiitsministri vaidlusaluse käskkirja p-s 7 pannakse kaebajale kohustus anda täitedokumendid üle eraõiguslikule arhiivile, mis paneb kaebajale rahalise kohustuse, milleks seadusest tulenev kohustus puudub ning see on ka ebaproportsionaalne ning vastuolus Põhiseadusega. Kaebaja pool väidab, et sellise kohustuse panemine piirab otseselt kaebuse esitaja vabadust ning et temale pannakse kohustus ajal, mil ta on juba ametist lahkunud. Kohtutäituri seaduse (KTS) § 2 lg 1 kohaselt kohtutäitur peab avalik-õiguslikku ametit enda nimel ja vastutusel vaba elukutsena. P.L. on töötanud kohtutäiturina alates märtsist 2001 kuni 15.02.2011, seega pikka aega ning tegemist ei ole algaja kohtutäituriga. KTS § 15 lg 1 sätestab, et ametist lahkuva (edaspidi lahkuv kohtutäitur) või surnud kohtutäituri poolt ametitoimingute tegemisel loodud dokumendid ning nendega seotud õigused ja kohustused, sealhulgas täitemenetluses makstud ettemaksud ning kohtutäituri ametialane arvelduskonto, lähevad üle asjaajamist ülevõtvale kohtutäiturile (edaspidi ülevõttev kohtutäitur). Ülevõtmist korraldab ametikogu. Lõike 2 kohaselt lahkuv kohtutäitur ja ülevõttev kohtutäitur allkirjastavad pooleliolevate ametitoimingute, sealhulgas täitemenetlustega seotud nõuete ja nende nõuetega seotud ettemaksude üleandmise kohta üleandmis-vastuvõtmisakti, mille koopia edastatakse kojale ja Justiitsministeeriumile. Lõige 3 ütleb, et lahkuv kohtutäitur peab säilitama ametitoimingutega seotud dokumendid ja muudel teabekandjatel oleva teabe ning edastama need ülevõtvale kohtutäiturile.

§ 31

lg 1 kohaselt kohtutäituri ametist vabastamisel annab lahkuv kohtutäitur justiitsministri käskkirja alusel tema menetluses olevad täitetoimikud ja nendega seotud asjaajamise, sealhulgas täitetoimikutega seotud elektroonilised dokumendid, üle teisele sama piirkonna kohtutäiturile või ametisse nimetatavale uuele kohtutäiturile. Justiitsministri 31.01.2011 käskkirjaga nr 17 „Kohtutäituri L.i täitetoimikute ja nendega seotud asjaajamise üleandmine kohtutäiturile Priit Petterile“ kohustati ametist lahkuvat Tallinna kohtutäiturit P.L.it andma tema menetluses olevad täitetoimikud ja nendega seotud asjaajamise, sh täitetoimikutega seotud elektroonilised dokumendid, üle asjaajamist ülevõtvale kohtutäiturile Priit Petterile hiljemalt 14.02.

1. Ülevõtmist korraldab ametikogu (p.1). KTS § 15 lg 4 kohaselt lahkuv kohtutäitur annab lõpetatud ametitoimingutega seotud toimikud arhiivi arhiivipidamist reguleerivate õigusaktide kohaselt. KTS § 14 lg 1 ütleb, et kohtutäituri poolt ametitoimingute käigus loodud ja saadud dokumendid on avalikud arhivaalid Arhiiviseaduse tähenduses. Arhiiviseadus (ArhS) sätestab arhivaalide kogumise, hindamise, arhiveerimise, säilitamise ja nendele juurdepääsu korraldamise ning arhiivide tegevuse alused (§ 1 lg 1). ArhS § 2 lg 2 kohaselt arhiveerimine käesoleva seaduse mõistes on arhivaalide korrastamine, kirjeldamine ja nende üleandmine arhiivi. Arhivaal on Arhiiviseaduse mõistes dokument, millele on kehtestatud säilitustähtaeg või mida säilitatakse tema väärtuse tõttu ühiskonnale, riigile, omanikule või teisele isikule (§ 4 lg 2). ArhS § 5 lg 1 ütleb, et avalikud arhivaalid on riigi- või kohaliku omavalitsuse organi või asutuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku tegevuse tulemusena loodud või saadud arhivaalid või eraõigusliku juriidilise ja füüsilise isiku arhivaalid, mis on loodud või saadud seaduses või selle alusel sätestatud avalike ülesannete täitmise käigus. Avalikud arhivaalid on osa rahvuslikust kultuuripärandist (§ 5 lg 2). ArhS § 7 lg 1 kohaselt avaliku arhivaali omanik võib olla riik, kohalik omavalitsus või arhivaali üleandmiseni riigi arhiivi isik, kelle tegevuse tulemusena arhivaal on tekkinud, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. ArhS § 33 lg 5 kohaselt arhivaali hävitamise korraldamise õiguspärasuse eest vastutab arhivaali omanik või valdaja. ArhS § 36 lg 3 sätestab, et avalike arhivaalide ettevalmistamine üleandmiseks ja üleandmine toimub üleandja kulul. Justiitsministri vaidlusaluse käskkirja p.-s 7 kohustatakse P.L.it üle andma lõpetatud ametitoimingutega seotud toimikud arhiivi arhiivipidamist reguleerivate õigusaktide kohaselt, mis on kooskõlas KTS §-ga 15 lg
2. Vaidlustatud käskkirja p. 7 kohaselt kohtutäituri ametist lahkumisel on kohtutäitud P.L. kohustatud lõpetatud täitetoimikud, mille säilitusaeg ei ole möödunud, ja nendega 9 seotud asjaajamise, üle andma tegevusluba omavale arhiiviteenust osutavale ettevõttele edasiseks säilitamiseks ning hävitamise korraldamiseks, mis vastab

§-s 32 lg 1 sisalduvale nõudele. Justiitsministri 15.12.2009 määrusega nr 42 vastu võetud ning 01.01.2010 jõustunud

§ 32

sätestab lõpetatud täitetoimikute üleandmise kohtutäituri ametist vabastamisel, mille lõige 1 ütleb, et kohtutäituri ametist lahkumisel on kohtutäitur kohustatud lõpetatud täitetoimikud, mille säilitustähtaeg ei ole möödunud, ja nendega seotud asjaajamise, üle andma tegevusluba omavale arhiiviteenust osutavale ettevõttele edasiseks säilitamiseks ning hävitamise korraldamiseks. Kohtutäiturimäärustik on üks õigusaktidest, millest lähtub kohtutäitur oma igapäevatöös. Seega P.L. oli teadlik

s sätestatud nõuetest ning pidi nendest lähtuma oma tööülesannete täitmisel.

§ 27

lg 1 ütleb, et kohtutäitur on kohustatud ametisoleku ajal korrastama ning säilitama oma ametitegevuse tulemusena loodud ja saadud dokumendid, sealhulgas elektroonilised dokumendid. Lõike 2 kohaselt lõpetatud täitetoimikud, kaebuste raamat, arvelduskontoraamat ja muud täitemenetlusega seotud asjaajamise dokumendid antakse hoiule kohtutäituri büroo arhiiviruumi ühe aasta jooksul nende lõpetamise kuupäevast arvates. Kui dokumente hoitakse väljaspool arhiiviruume, tuleb sellele vaatamata täita kõiki hoiu- ja ohutusnõudeid, et tagada dokumentide säilimine. Sama sätte lõige 3 ütleb, et käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud dokumendid võib üle anda mitme kohtutäiturite ühisesse arhiivihoidlasse või säilitamisluba omavale arhiiviteenust pakkuvale ettevõttele, kes hoiab neid kuni säilitustähtaja möödumiseni. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et P.L. hoidis kõiki täiteasju enda käes ning kohtutäituri ametiajal ei andnud neid kokkuleppel edasiseks säilitamiseks või hävitamise korraldamiseks kas teisele kohtutäiturile või tegevusluba/säilitamisluba omavale arhiiviteenust osutavale ettevõttele või kohtutäiturite ühisesse arhiivihoidlasse, mida kinnitas kohtus ka kaebaja esindaja. Samas kaebaja ei ole korraldanud oma ametiaja vältel (ca 10 aastat) täiteasjade, mille säilitustähtaeg oli möödunud, hävitamist vastavalt

§ 34

nõuetele, mida kinnitas kohtus vastustaja esindaja.

§ 34

lg 2 ja 3 sätestavad, et hävitamiseks eraldamise ettevalmistamine ja hävitamine toimub arhiivieeskirja kohaselt kohtutäituri või dokumentide hoidja vastutusel ja kulul ning hävitamisakti koopia edastatakse teadmiseks Justiitsministeeriumile. P.L. ei ole kohtutäituri ametis olemise ajal esitanud Justiitsministeeriumile ühtegi hävitamisakti koopiat, selle üle vaidlus puudub.

§ 32

lg 2 kohaselt lahkuva ja ülevõtva kohtutäituri vahelisel kokkuleppel võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumendid edasiseks hoidmiseks üle anda ametis oleva või ametisse asuva kohtutäituri büroosse või kohtutäiturite ühisesse arhiivihoidlasse. Sellisel juhul on ülevõtval kohtutäituril õigus nõuda lahkuvalt täiturilt kompensatsiooni dokumentide hoidmise, hilisema hindamisotsuse taotlemise ja hävitamise eest. Sama sätte lõige 3 ütleb, et dokumentide üleandmise akti koopia edastatakse Justiitsministeeriumile ning vastavalt lõikele 4 dokumentide üleandmiseks ettevalmistamine ja üleandmine toimub üleandja kulul enne tema ametist vabastamist. Kokkulepe on pooltevaheline vaba tahteavaldus. Pooli ei saa sundida kokkulepet sõlmima. Priit Lätt ei ole esitanud Justiitsministeeriumile ega ka kojale kokkulepet teise/ülevõtva kohtutäituriga täitedokumentide edasise hoidmise kohta, mille eest maksab lahkuv kohtutäitur kompensatsiooni ülevõtvale kohtutäiturile. Kohtutäituri dokumentide hoidmise kulud on kohtutäituri büroo majandamise kulud, mis ei ole täitekulud, seega kohtutäitur peab oma majandustegevuses arvestama ka sellise kuluartikliga nagu dokumentide hoidmise/hävitamise kulud.

§ 61

lg 2 kohaselt täitekuludeks ei loeta kohtutäituri büroo majandamise kulusid, nagu näiteks bürooruumide rent, laenumaksed, liisingumaksed, kommunaalkulud, tehniliste seadmete amortisatsioon, töötajate palk ja dokumentide hoidmise kulud. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et eelviidatud kohustuse panemine piirab otseselt kaebuse esitaja vabadust, on ebaproportsionaalne ning et temale pannakse kohustus ajal, mil ta on juba ametist lahkunud. Vaidlustatud justiitsministri 31.01.2011 käskkirja nr 17 p.-s 7 on öeldud, et dokumentide üleandmise akti koopia tuleb edastada Justiitsministeeriumile hiljemalt 14.02.2011 ning et 10 dokumentide üleandmiseks ettevalmistamine ja üleandmine toimub üleandja kulul enne tema ametist vabastamist, st enne 15.02.

1. Seega kohustus pandi kaebuse esitajale enne tema ametist lahkumist. Määratud tähtaega pikendati kaebaja taotlusel kuni 04.03.2011, selle üle vaidlust ei ole ning see ei ole ka vaidluse esemeks. Justiitsministri 14.
2. 2011 käskkirjaga nr 21 muudeti käskkirja nr 17 punkti 7 määratud tähtaegade osas. Kaebaja väited selle kohta, et kohustuse panemine piirab tema vabadust ja on ebaproportsionaalne, samuti vastuolus Põhiseadusega, on paljasõnalised ning tõendamata. Kohus on seisukohal, et kaevatavas punktis 7 toodud vaieldavad nõuded on õiguspärased ning ülalviidatud õigusnormidega kooskõlas. Kohtutäitur P.L.il oli võimalus sõlmida kokkulepe teise kohtutäituriga täitedokumentide hoidmiseks/säilitamiseks, sh hävitamise korraldamiseks, sellist kokkulepet aga ei ole saavutatud. Kaebuse esitaja ja OÜ Kespri Arhiiv vahel on 04.03.2011 sõlmitud hoiuteenuse osutamise leping nr 201/11, mille alusel P.L. annab arhiivile vabatahtlikult üle arhivaalid üleandmise-vastuvõtmise akti (lepingu lisa 1) alusel. Nimetatud leping on kehtiv, lepingutingimused on täidetud. Kohus kokkuvõtvalt leiab, et puudub alus vaidlustatud käskkirja punkt 7 tühistamiseks. Samas kohus märgib, et see on käesolevaks ajaks kaebaja poolt ka täidetud. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 92 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Elle Kask Kohtunik 11