§-s 100 lg 1 sätestatule palub kostja võimaldada tal anda lastele osaliselt ülalpidamist muul viisil (laste transport, vajalike asjade ostmine, vahel taskuraha andmine jne), st selliselt nagu see on tema poolt toimunud kuni käesoleva ajani. Kostja leiab, et kuigi ta ei ela lastega koos, on tema puhul mõjuvaks põhjuseks asjaolu, et ta osaleb siiski igapäevaselt laste kasvatamisel ja ülalpidamisel. Hinnates reaalselt oma võimalusi anda lastele elatist raha perioodilise maksmisega lisaks eelnimetatud muul viisil elatise andmisele, on kostjal võimalik maksta kahele lapsele elatist rahas kokku 150 (2 x 75) eurot kalendrikuus kuni laste täisealiseks saamiseni. Kostja on seisukohal, et kuigi tema igapäevast panust laste kasvatamisel ja nende eest hoolitsemisel on raske rahasse ümber arvutada, siis koos igakuise 150 euro suuruse elatise maksega on selline kombineeritud elatise andmise viis laste jaoks suurema tähenduse ja väärtusega, kui ainult hagejate esindaja poolt nõutav 2 x 139 euro suurune rahaline elatise makse. Kostja töötasu ei võimalda elatist maksta hagejate nõutud suuruses. Kostja on piirkonnas tasuvamat tööd otsinud pidevalt, kuid praeguse majandustaseme juures on seda leida võimatu. Kostja palub vähendada elatist alla perekonnaseaduse §-s 101 lg 1 sätestatud määra ning välja mõista kummalegi lapsele 75 eurot kuni nende täisealiseks saamiseni. Elatise vähendamise mõjuvaks põhjuseks palub kostja lugeda asjaolu, et ta on laste eest hoolitsenud alates nende sündimisest ja neile elatist andnud vastavalt oma võimalustele kuni käesoleva ajani ja soovib seda teha ka edaspidi. Samuti palub kostja arvestada, et ta on alati kasutanud kõiki tema käsutada olevaid vahendeid enda ja laste ülalpidamiseks laste huve silmas pidades. Kostja peab põhjendatuks asja lahendamisel lähtuda ka TMS § 132 lg 1 ja 1-1 sätetest, mille kohaselt võib arestida võlgniku sissetuleku lapse elatisenõude korral üksnes kuni poole palga alammäära ulatuses või kui arestitud summa jääb alla poole palga alamäärast, võib arestida kuni ühe kolmandiku võlgniku sissetulekust. Kostja vastuväidetest tulenevad hagejate täiendavad seisukohad Hagejaid ei soovi elatise jagunemist rahaliseks väljamakseks ning mitterahaliseks väljamakseks. Hagejad soovivad
§-st 100 lg 1 alusel ülalpidamise andmist lastele perioodilise rahalise makse vormis. Ka on hagejad seisukohal, et puuduvad alused kostjalt väljamõistetava elatise vähendamiseks alla
Kostja omab alalist töökohta ja kindlat ning stabiilset sissetulekut. Kostja on terve ja töövõimeline. Kostjal ei ole teisi ülalpidamiskohustusi. Kostjal puuduvad laenul või liisingul põhinevad maksekohustused, mis võiksid raskendada elatise maksmist tütardele. Kostjal võib olla lisaks tema poolt märgitud töötasule veel sissetulekuid. Kostja peaks tegutsema FIE-na ning saama sellelt tegevuselt sissetulekut. Regulaarset elatist ei ole kostja mitte kunagi maksnud. Vabatahtlikust elatise maksmisest seadusega ettenähtud suuruses ja korras on ta keeldunud. Lastele vajaminevaid riideid, jalatseid, koolitarbeid, vaba aja veetmise vahendeid jne pole ta kunagi vastavalt laste vajadustele aidanud muretseda. Kostja töökoht asub Otepääl, seetõttu sõidab ta iga päev sinna ja võtab lisaks tütardele endaga kaasa veel ühe pere ühe lapse. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused
lg 1 kohaselt tuvastav isaduse kohus, kui käesoleva seaduse § 84 lõike 1 p 1 või 2 või 86 kohaselt ei ole ühtki meest lapse isana kindlaks tehtud, samuti kui isadus on vaidlustatud käesoleva seaduse § 91 alusel ja kohus on tuvastanud, et laps ei põlvne mehest, kelle isadus vaidlustati.
lg 2 kohaselt põlvnemise isast tuvastab kohus asjaolude alusel, mis võimaldavad eeldada, et laps põlvneb sellest mehest.
Hagejate väitel on nad sündinud I. L. kostjaga aastatel 1995 kuni 2004. Kostja kohtuistungil ei võtnud omaks hagejate hagiavalduses esitatud väidet, et kostjal oli hagejate emaga ühine kooselu. Samas kostja võttis omaks asjaolu, et hagejad temast põlvnevad. Kostja on põlvnemise omaks võtnud juba oma kirjalikus vastuses hagile. Kostja on omaks võtnud ka hagejate väite, et kostja on hagejate kasvatamisest ja ülalpidamisest osaliselt osa võtnud. TsMS § 231 lg 2 kohaselt poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Samas põlvnemise asjas hindab kohus omaksvõttu koos muude tõenditega. Kohus leiab, et kostja omaksvõtt tõendab hagejate põlvnemist temast. Kostja ei ole eitanud sisuliselt seda, et hagejate emaga olid tal lähedased suhted. Pooltel ei ole vaidlust selles, et kostja on hagejate kasvatamises ja ülalpidamisest teatud määral osa võtnud. Kohtu hinnangul kostja lähedased suhted hagejate emaga laste sünni perioodil ja hiljem hagejate ülalpidamises ja kasvatamises osalemine on asjaolud, mis võimaldavad eeldada hagejate põlvnemist kostjast. Seega tuleb hagejate nõue tuvastada nende põlvnemine kostjast rahuldada. Käeolev kohtuotsus jõustununa on rahvastikuregistri seaduse §-st 26 lg 1 p 19 ja lg 2 p 6 tulenevalt aluseks muudatuste tegemisele hagejate perekonnaseisuandmetes, mistõttu puudub vajadus eraldi otsustada kostja isana hagejate sünnidokumentidesse kandmise üle, nagu hagis on taotletud. Vastavalt
§-dele 96 ja 97 p 1 on alaealine laps õigustatud saama ülalpidamist oma vanemalt.
lg 2 kohaselt täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et hagejad käesoleval ajal elavad oma ema I. L. . Hagejate väitel ei ole kostja laste ülalpidamisest pikemat aega ja regulaarselt osa võtnud. Kostja väitel on ta lastele ülalpidamist andnud vastavalt oma võimalustele. Riigikohus on varem korduvalt asunud seisukohale, et ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist ka siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt ( Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 09.03.2005.a. otsus asjas 3-2-1-7-05 ja 30.11.2004.a. otsus asjas 3-2-1-121-04). Samuti on ülalpidamiskohustuse rikkumisena käsitatav ülalpidamise ebaregulaarne andmine sellekohase kokkuleppe puudumisel. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17.05.2011 otsuses asjas 3-2-1-33-11 on selgitatud, et kehtivas perekonnaseaduses ei ole elatise väljamõistmist ülalpidamiskohustuse rikkumisega seotud. Samas kehtib TsMS § 369, mille järgi võib nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Aluse selliseks eelduseks annab esmajoones just ülalpidamiskohustuse varasem rikkumine. Hagejate väitel on kostja alates 2004 andnud iga kooliaasta algul hagejate emale umbes 1000 krooni laste koolimineku kulude katteks, samuti aegajalt toonud lastele toiduaineid. Kostja väitel on ta lisaks hagejate märgitule osalenud hagejate ülalpidamises ka neid kooli transportides ( kulu suurus vähemalt 50 eurot kuus) ja muudele üritustele viies, aidates 4
lg 1 kohaselt ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes.
lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 11.06.2009.a. määruse nr 90 Töötasu alamäära kehtestamine (alates 01.01.2011.a. kuni 30.12.2011 kehtinud redaktsioonis) kohaselt töötasu alamäär kuus 2011 aastal oli 278,02 eurot. Vabariigi Valitsuse 22.12.2011 määruse nr 169 Töötasu alamäära kehtestamine kohaselt töötasu alamäär kuus alates 01.01.2012 on 290 eurot. Seega
lg 1 kohaselt elatise alammäär 2011 oli 139,01 eurot ja käesoleval ajal on 140 eurot kuus. Hagejad nõuavad kostjalt elatist seaduses ettenähtud alammääras. Kuna hagejad nõuavad elatist seaduses ettenähtud alammääras, ei pea lastele tehtavaid kulutusi käesolevas asjas eraldi tõendama. Riigikohus on leidnud, et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus ( Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 09.05.2005 otsus asjas 3-2-1-7-05).
Kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil. Kostja on palunud elatise väljamõistmisel arvestada tema sooviga anda hagejatele ülalpidamist muul viisil ( laste transpordi, vajalike asjade ostmise, vahel taskuraha andmise näol). Hagejad ei ole sellega nõustunud. Nii varemkehtinud kui käeoleval ajal kehtiva perekonnaseaduse mõtte kohaselt ülalpidamise andmise all reeglina mõeldakse raha maksmist. Varemkehtinud perekonnaseadust tõlgendades on Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.03.2007.a. otsuses asjas nr 3-2-1-3-07 punktis 12 on asunud seisukohale, et vaid siis, kui lapse eest igapäevaselt hoolitsev vanem annab eelnevalt nõusoleku ülalpidamisekohustuse täitmiseks muul viisil või kiidab sellise ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatise maksmiseks kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud. Kui vastav nõusolek või heakskiit puudub, ei ole ülalpidamiskohustus kohaselt täidetud. Erinevalt varasemast võimaldab käesoleval ajal kehtiv perekonnaseadus kohustatud isikul nõuda, et tal võimaldaks ülalpidamist anda muul viisil. Seega teise vanema nõusolek ei ole otseselt enam nõutav. Samas leiab maakohus, et teise vanema seisukohta tuleb siiski 5
§-st 145 lg 2 tulenevalt õigus otsustada lapse igapäevaelu ( tavahooldamise) asju ainuisikuliselt. Lastele igapäevaeluks vajalike asjade muretsemine kostja poolt peaks olema seega teise vanemaga kooskõlastatud. Sellises olukorras ei ole mõistlikku põhjendust, miks peaks eelistama hagejatele elatise rahalisele maksmisele kostja poolt neile asjade ostmist. Hagejate eest igapäevaselt hoolitseval teisel vanemal on võimalik kostjalt tunduvalt paremini otsustada selle üle, milliseid asju ja millal on hagejatele vajalik osta. Lastega koos elav vanem otsustab, kuidas lapsi ülal pidada ja määrab vahendite kulutamise viisi, arvestades laste huve. Sellist arusaamist kinnitab
lg 4, mis annab last kasvatavale vanemale, sõltumata ühisest hooldusõigusest, õiguse esitada teise vanema vastu hagi lapse ülalpidamise väljamõistmiseks. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et käesoleva hagi esitamise ongi tinginud see, et kostja osavõtt hagejate ülalpidamisest on olnud ebapiisav ja ebaregulaarne. Juhul kui lubada kostjal hagejatele ülalpidamist anda muul viisil kui raha maksmisega, siis tegelikult ei taga see hagejate õigust saada kostjalt ülalpidamist vajalikul määral. Kostja on oma varasema käitumisega näidanud, et annab lastele ülalpidamist täpselt nii palju kui ta ise soovib. See on aga vastuolus hagejate huvidega saada ülalpidamist regulaarselt ja vajalikul määral.
§-s 102 lg 1 on sätestatud, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Vastavalt
§-le 102 lg 2 aga ei vabane vanemad lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kostja kinnitusel, mida tõendavad ka MTA 25.11.2011 teatis ( tl 41) ja kostja pangakonto väljavõte Swedbankist ajavahemiku kohta 01.04.2011 kuni 20.02.2012 ( tl 64-69), on kostja ainsaks regulaarseks sissetulekuks töötasu OÜ-st E. . Kinnistusregistri väljatrükk ( tl 63) tõendab, et kostjale kinnistuid ei kuulu. Äriregistri väljatrükk U. V. Talu kohta ( tl 62) tõendab, et kostja ei ole alates 08.11.2011 füüsilisest isikust ettevõtja. Nimetatud tõenditega on ümber lükatud hagejate väide, et kostjal on lisaks töötasule ka muid sissetulekuid. Selline hagejate väide on jäänud paljasõnaliseks. Hagejate seadusliku esindaja seletusest kohtuistungil selgus, et hagejad on sellise väite esitamisel tuginenud eeldusele, et kostja tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana. Äriregistri andmed tõendavad, et kostja füüsilisest isikust ettevõtja enam ei ole. 6
lg 2 esimese lause järgi ei vabane vanemad varalise seisundi tõttu oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Siiski tuleneb
lg 2 teisest lausest, et kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. 7
§-s 101 lg 1 sätestatud elatise alammäära, mida hagejad nõuavad. Kostja puhul ei esine
§-s 102 lg 2 viimases lauses sõnaselgelt märgitud mõjuvaid põhjuseid, mis oleks aluseks elatise vähendamisele alla
§-s 101 lg 1 sätestatud määra. Nagu kohus eespool tuvastas, ei ole kostja käesoleval ajal töövõimetu ja tema ülalpidamisel ei ole teisi lapsi. Samas ei ole
§-s 102 lg 2 toodud loetelu kohtu hinnangul ammendav, sest vanema töövõimetus või teise lapse olemasolu on nimetatud põhjustena, mis muuhulgas võivad olla elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära. Seaduse tekstist järeldub, et kõne alla võib tulla ka muid põhjusi, mille tõttu elatist saab vähendada alla
§-s 101 lg 1 sätestatud määra. Kostja töötab täistööajaga ja saab veidi miinimumpalgast kõrgemat palka. Eelduslikult peaks terve ja tööeas vanem leidma endale sellise sissetulekuga töö, millest on ta suuteline maksma lastele elatise vähemalt seaduses sätestatud alammääras. Samas on majandussurutis, suur tööpuudus ja seda eriti Kagu-Eesti piirkonnas üldiselt teadolevad asjaolud. Miinimumpalgaga või sellele lähedase palgaga töötavad paljud inimesed ja seda ka hagejate teine vanem. Kohtul puudub alus arvata, et eesmärgiga elatise maksmisest kõrvale hoiduda oleks kostja oma varalist seisundit halvendanud. Kostja on küll hiljuti lõpetanud tegutsemise füüsilisest isikust ettevõtjana, kuid puuduvad tõendid, et kostja oleks teinud seda seoses käimasoleva kohtumenetlusega. Hagi on kohtule esitatud 25.10.2011 ja menetlusse võetud 15.11.
§-s 101 lg 1 sätestatud määras, on see aluseks elatise vähendamisele. Kohus mõistab kostjalt kummagi hageja kasuks elatisena välja 102 eurot. See on kooskõlas
Kostjale endale jääb rahalisi vahendeid käsutada samuti 101 euro ulatuses. See on tunduvalt rohkem kui 2012 aasta riigieelarve seaduse §-s 2 lg 8 p 1 sätestatud toimetulekupiir 76,70 eurot. Olukord, kus kostja ehk ei saa hakkama tema käsutusse jäävate rahaliste vahendite piires, sunnib ka kostjat tegutsema selle nimel, et oma sissetulekuid suurendada. Siis tekib kostjal ka suurema elatise maksmise kohustus. Kohus selgitab pooltele, et kui elatise suurust või maksete kestust mõjutanud asjaolud edaspidi oluliselt muutuvad, on võimalik nõuda käesoleva kohtuotsusega kindlaksmääratud elatise muutmist TsMS § 459 lg 1 alusel. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et väljamõistetava elatise suuruse kindlaksmääramisel peaks lähtuma TMS § 132 sätetest, mis näevad ette piirangud võlgniku sissetulekust 8
näeb küll ette, et vanema ja laste vastastikused õigused ja kohustused tulenevad laste põlvnemisest, mis on kindlaks tehtud seaduses sätestatud korras, kuid ei sätesta sõnaselgelt, mis ajast alates need õigused ja kohustused tekivad. Riigikohtu tsiviilkolleegium on varemkehtinud perekonnaseaduse sätteid kohaldades korduvalt asunud seisukohale (11.06.2008 otsuse asjas 3-2-1- 36-08; 07.03.
p 2 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama ka laps, kes täisealiseks saanuna jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutse õppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Kohus leiab, et hetkel oleks ennatlik elatise väljamõistmine kuni hagejate 21-aastaseks saamiseni. Elatise väljamõistmiseks
p 2 alusel tuleks tuvastada täiendavad asjaolud - et laps täisealiseks saanuna jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutse õppeasutuses. Praegu pole teada, kas hagejad täisealiseks saamisel üldse õpivad ja seda
§-s 97 p 2 loetletud õppeasutustes. Juhul kui hagejatel täisealiseks saades on
§-st 97 p 2 tulenevalt õigus kostjalt ülalpidamist saada ja viimane seda vabatahtlikult keeldub andmast, on hagejatel endil elatist võimalik nõuda edaspidi. Olles siis täisealised, ei pea hagejad seda tegema oma vanema vahendusel nagu käesoleval ajal. TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS-s 163 lg 1 on sätestatud, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMs § 164 lg 1 kohaselt hagilises põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.