TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-1330 Otsuse kuupäev 05.11.2010 Kohtunik Mare Priks Kohtuasi A.H. kaebus Võru Maavanema 26.04.2010 korralduse nr

(MRS) § 233 lg 6 kohaselt vaba põllumajandusmaa kasutusvaldus seatakse ühe isiku kasuks. Kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kokkulepet ei saavuta, otsustab maa kasutusvaldusesse andmise maavanem vallavolikogu ettepanekul. Vallavolikogul on õigus eelistada taotlejat, kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb, või füüsilisest isikust ettevõtjat. Nimetatu alusel on õigus teha eelistusi vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate vahel. Võru maavanem on nõustunud Võru Vallavolikogu otsusega nr. 156/10.10.2007 tehtud ettepanekuga ning kinnitanud Võru vallas Vaba põllumajandusmaa maatüki nr. 62 suurusega 22,5 ha kasutusvaldusesse saajaks Väimela Põllumajanduse Osaühingu, kes tegeleb põllumajandusliku tootmisega. Võru maavanem on seisukohal, et eeltoodud vaba põllumajandusmaa nr. 62 kasutusvaldusesse taotleja kinnitamise korraldus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.

1. isiku esindaja on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ning palub jätta kaebuse rahuldamata.
2. isiku esindaja on MRS § 233 lg 6 kriteeriumid välja toonud järgnevalt:
3. põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkus
4. sama maatüki tegelik kasutamine õiguslikul alusel
5. taotletava maatüki piirnemine taotleja maatükiga
6. füüsilisest isikust ettevõtjaks olemine.
7. isiku esindaja on seisukohal, et Väimela Põllumajanduse OÜ vastab kriteeriumidele nr. 1 ja
8. kaebuse esitaja A.H. vastab kriteeriumidele 1 ja
9. Maavanem on oma korralduses välja toonud asjaolu, et otsustavaks elemendiks vallavolikogu ettepanekuga nõustumisel on Väimela Põllumajanduse OÜ poolt sama maatüki varasem õiguslikul alusel kasutamine, mis on maavanema kaalutluste kohaselt olulisem argument riigimaa kasutamise jaoks.
10. isiku esindaja on seisukohal, et kaevatav korraldus on õiguspärane. Kohtu seisukohad: Kohus , tutvunud asja materjalidega, asub seisukohale, et kaebus ei kuulu rahuldamisele ja seda alljärgnevatel asjaoludel:

§ 233

lg 1 kohaselt vaba põllumajandusmaa antakse kasutusvaldusesse Eesti kodanikule või Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule, kes vastavad sama seaduse paragrahvi 2. lõikes sätestatud nõuetele. Sama seaduse lg 2 kohaselt esitab vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamiseks äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja avalduse kohalikule omavalitsusele, kes tegeleb põllumajandusliku tootmisega maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil või põllumajandusliku tootmisega naaberomavalitsuse territooriumil ja tema maaomand piirneb kasutusvaldusesse antava maaga, või äriregistrisse kantud Eesti eraõiguslik juriidiline isik, kelle põhiliseks tegevusalaks on põllumajanduslik tootmine maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil koos maa suuruse ja maatüki numbri(te) nimetamisega. Põllumajandusliku tootmisega tegeleja käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ning omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust. Põllumajandusmaa kasutamise õigusena käesoleva seaduse tähenduses käsitatakse põllumajandusmaa tegelikku kasutamist õiguslikul alusel.

§ 233

lg 4 kohaselt kohalik omavalitsus koostab vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja. Nimekiri (maatüki number, suurus, taotleja nimi või nimetus, äriregistri kood) pannakse välja omavalitsuses avalikuks tutvumiseks. Teade nimekirja avaliku väljapaneku koha, alguse ja kestuse kohta avaldatakse maakonnalehes, viimase puudumisel vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes.

§ 233

lg 5 kohaselt on vallavolikogul õigus nõuda täiendavaid dokumente ning vallavolikogu lahendab huvitatud isikute kaebused, kinnitab nimekirja ja esitab selle maavanemale. Vallavolikogu poolt ei kanta nimekirja isikuid, kes ei vasta sama seaduses sätestatud nõuetele.

§ 233lg 6 kohaselt seatakse vaba põllumajandusmaa kasutusvaldus ühe isiku kasuks.

Kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, otsustab maa kasutusvaldusesse andmise maavanem vallavolikogu ettepanekul. Vallavolikogul on õigus eelistada taotlejat, kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb, või füüsilisest isikust ettevõtjat. Kui maavanem ei nõustu vallavolikogu ettepanekuga või leiab, et kohaliku omavalitsuse otsus ei ole õiguspärane, saadab ta ettepaneku volikogule tagasi uueks arutamiseks. Käesolevas asjas on Võru maavanem nõustunud Võru Vallavolikogu otsusega nr. 156 10.10.2007 ettepanekuga ning kinnitati Võru vallas vaba põllumajandusmaa maatüki nr. 62 suurusega 22,5 ha kasutusvaldusesse saajaks Väimela Põllumajanduse Osaühing. Sama maatükki on soovinud saada kasutusvaldusesse ka A.H.. Seega pidi vallavolikogu kohaldama MRS § 233 lg 6 sätet olukorras, kus ühte maatükki soovivad saada kasutusvaldusesse kaks isikut, kes omavahel ei ole selles osas kokkulepet saavutanud. Maavanem saab juhul, kui ta ettepanekuga ei nõustu või leiab, et see pole õiguspärane, saata ettepaneku volikogule tagasi uueks arutamiseks.

s ja Vabariigi Valitsuse määruses nr 24 ei ole antud lisakriteeriume, millest lähtudes MRS § 23³ lg 6 alusel kahe võrdse taotleja hulgast ühte eelistada. Seetõttu tekib kõigepealt küsimus, kas ettepanekus eelistamata jäänud taotlejal on võimalik oma õigusi halduskohtus kaitsta. Vabariigi Valitsuse

1. jaanuari
2. a määrusega nr 24 vastu võetud ja
3. veebruaril 2005 jõustunud "Riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise kord" ei täpsusta MRS § 23³ lg-s 6 ette nähtut. Kohus on seisukohal, et maavanemal ei ole küll kohustust volikogu ettepanekuga nõustuda, kuid maavanemal ei ole ka pädevust otsustada, keda taotlejatest eelistada. Seetõttu leiab halduskohus, et isikul, kes soovib maatükki enda kasutusvaldusesse saada, kuid keda volikogu ei eelistanud, on võimalik oma subjektiivseid õigusi kaitsta volikogu otsuse vaidlustamisel. Antud juhul on Võru Vallavolikogu otsusega nr. 156 10.10.2007 tehtud ettepanek vaba põllumajandusmaa maatüki nr. 62 kasutusvaldusesse andmiseks Väimela POÜ-le, kuna Väimela POÜ majandustegevust on peetud jätkusuutlikuks ning isik kasutab sama maad õiguslikul alusel, mida on peetud kaalukamaks kui A.H. jätkusuutlikkust ja asjaolu, et maatükk nr. 62 asus A.H. talu läheduses. A.H. ei ole Võru Vallavolikogu otsust nr. 156 10.10.2007 vaidlustanud ning Väimela POÜ-l on tekkinud õiguspärane ootus arvates 10.10.2007, et tema osutub kinnitatuks ka maavanema poolt vaba põllumajandusmaa maatüki nr. 62 kasutusvaldusesse saajana. Kuigi Maareformi seadus ja määrus nr 24 panevad kasutusvaldusesse andmise menetluse korraldamise kohaliku omavalitsuse ülesandeks, teeb juhul, kui ühte maatükki kasutusvaldusse soovinud mitu isikut omavahel kokkuleppele ei jõua, lõpliku otsuse ikkagi maavanem. Nii on volikogu ettepanekul maavanema otsustusele haldusesisene mõju. Lisaks on maavanemal õigus volikogu ettepanekuga mitte nõustuda ja saata see volikogule tagasi uueks otsustamiseks, seda ka juhul, kui maavanem leiab, et volikogu otsus ei ole õiguspärane. Kuigi maavanemal on eelnimetatud õigused, saab ta otsustada üksnes volikogu ettepaneku olemasolul, mistõttu volikogu ettepanek võib rikkuda eelistuseta jäänud taotleja õigusi ja muutuda lõplikuks juhul, kui maavanem sellega nõustub. Riigikohus on asunud haldusasjas 3-3-1- 39-10 seisukohale, et MRS § 23³ lg 1, 4 ja 5, tuleneb et Eesti kodanikust füüsilisest isikust ettevõtjal ja Eesti eraõiguslikul juriidilisel isikul on mõlemal samamoodi võimalik teha avaldus vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja saamiseks ja seaduses sätestatud nõuetele vastamise korral käsitletakse neid mõlemaid seaduse mõttes taotlejatena. Füüsilisest isikust ettevõtja kantakse taotlejate nimekirja siis, kui ta on kantud äriregistrisse ja kui ta tegeleb põllumajandusliku tootmisega maa asukohajärgse omavalitsuse või naaberomavalitsuse territooriumil. Juriidilisel isikul peab seevastu MRS § 23³ lg 2 kohaselt põllumajanduslik tootmine olema põhiliseks tegevusalaks ja ta peab seda tegema kindlasti maa asukohajärgse omavalitsuse territooriumil. Lisaks peab füüsilisest isikust ettevõtja puhul tema omand MRS § 23³ lg 2 kohaselt piirnema kasutusvaldusesse antud maaga. Seega peab ta tulenevalt MRS § 23³ lg 2 ikkagi vastama MRS § 23³ lg 6 ka juriidilisele isikule alternatiivselt esitatud nõudele, mille kohaselt taotleja maaomand peab piirnema kasutusvaldusse antava maaga. Kokkuvõttes peab füüsilisest isikust ettevõtja olema MRS § 23³ lg 2 kohaselt sama omavalitsuse üksusel või naaberomavalitsuse territooriumil põllumajandusliku tootmisega tegelev piirinaaber. MRS § 23³ sätte tõlgendamisest tuleneb, et füüsilisest isikust ettevõtjat ei saa teistele eelistada ainuüksi sellepärast, et tegemist on füüsilisest isikust ettevõtjaga, samuti et volikogul puudub alus hinnata füüsilisest isikust ettevõtja jätkusuutlikkust ja juriidilisest isikust taotleja jätkusuutlikkuse määra. Kahe võrdse taotleja hindamine on vallavolikogu kaalutlusõigus ja selle teostamisel on volikogul õigus appi võtta lisakriteeriume, et teha põhjendatud kaalutlusotsus. Nendeks kriteeriumideks saavad olla "

" eesmärke ja MRS § 23³ toodud kriteeriume arvestades eelkõige maa efektiivne ja sihtotstarbeline kasutamine ning põllumajandusliku tootmisega tegelemine, mitte aga jätkusuutlikkus. Käesolevas asjas on vaidlusesemeks Võru maavanema korraldus ning kohus loeb korraldust õiguspäraseks, kuna korralduses on lähtutud kriteeriumist, mis puudutab Väimela POÜ poolt põllumajandusliku tootmisega tegelemist ning taotletava maa õiguslikul alusel kasutamist eesmärgil tagada põllumajandusmaa edasine sihtotstarbeline ja efektiivne kasutamine põllumajandussaaduste tootmiseks. Kaebuse esitaja väidet, et taotletav maatükk nr. 62 asub tema talu lähedal, ei saa lugeda eelistuskriteeriumiks võrreldes Väimela POÜ-ga, samuti ei ole võimalik maatükki nr. 62 pooleks jagada taotlejate vahel nagu seda soovis kaebaja, kuna seda ei näe ette põllumajandusmaade kasutusvaldusesse andmise regulatsioon. Eeltoodu alusel jätab kohus kaebuse rahuldamata, kuna Võru maavanema korraldus, millega kinnitati Võru vallas vaba põllumajandusmaa maatüki nr. 62 , suurusega 22,5 ha kasutusvaldusesse saajaks Väimela Põllumajanduse Osaühing, on õiguspärane. Kohus lähtub HKMS § 25 lg 1 ja 26 lg 1 p. 6. Menetluskulud jäävad poolte kanda. Kohtunik Mare Priks