KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 21. märts 2011 Tartu Tsiviilasja number 2-05-17666 T

§ 60

ja § 61 ei näinud ette võimalust kolmanda isiku menetluskulude (õigusabikulude) väljamõistmist poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti kuni 01.01.

§ 60

ja § 61 ning sõltumata apellatsioonkaebusest tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni p 2 osas, millega mõisteti hagejalt välja kolmanda isiku A. Lalli menetluskulud. Kuna nii kostjale kui kolmandale isikule on osutanud õigusabi vandeadvokaat A. Urm ning kuna kostja ja kolmanda isiku menetluslik positsioon oli sama, siis puudub alus vähendada maakohtu poolt hagejalt väljamõistetud menetluskulu suurust. Eelneva alusel tuleb hagejalt välja mõista 25 000 krooni (1597.79 eurot) kostja K. Kurg`i kasuks.

1. Maakohtu otsuse resolutsiooni p 1, millega jäeti rahuldamata V. Kivi hagi E.K. omandiõiguse tunnustamiseks Põlva maakonnas XXX XXX käesoleval ajal A. Lallile kuuluval XXX kinnistul, registriosa nr 278438, asuvale saunahoonele ajaliselt kuni 23.12.1996, tuleb jätta muutmata. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele ja asjaoludele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult jätnud hagi rahuldamata. Kuna kohtuotsuse resolutsiooni p 1 on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
2. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski selles esitatud väide ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks ja hagi rahuldamiseks. Hageja nõudest lähtuvalt leidis maakohus õigesti, et E.K. puudus omandiõigus vaidlusalusele saunahoonele 23.12.1996 seisuga. Samuti leidis maakohus õigesti, et kuna käesoleval ajal on XXX kinnistu omanik A. Lall, siis TsÜS § 53 lg 2 alusel on ta ka sauna omanik. Seetõttu on ekslik apellandi väide, et maakohus oleks pidanud tuvastama, kellele nimetatud saun enne saunaaluse maa kinnistusraamatusse kandmist kuulus. Seejuures on maakohus hageja nõude rahuldamata jätmisel hinnanud õigesti kõiki tõendeid ning apellandi väide, et ta on E.K. omandiõiguse saunale 23.12.1996 seisuga piisavalt tõendanud, on ebaõige. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et maakohtul puudus pädevus hinnata toimikulehel 29 (I kd) olevat tõendit, mis on pealkirjastatud kasutusloana. Maakohus hindas seda dokumentaalse tõendina TsMS § 272 tähenduses ning jõudis õigele järeldusele, et nimetatud tõendit ei saa käsitleda kasutusloana AÕSRS § 14 lg 1 tähenduses, kuna selle väljaandmiseks puudub vallavalitsuse korraldus. Sellest tulenevalt ei ole tähendust apellandi seisukohal märgitud kasutusloa kehtivusest (või kehtetuks tunnistamisest). Maakohus on hageja esitatud kasutusloale hinnangu andmisel põhjendatult arvestanud ka sellega, et see anti välja ajal, mil toimus maa tagastamismenetlus õigustatud subjektidele. 24.07.1996 koostati vastavad piiriprotokollid ning eelnevalt mõõdeti välja nii apellandi kui XXX katastriüksuse piirid. Nimetatud toimingute käigus ei esitanud apellant ühtegi vastuväidet ning nõustus XXX maaüksuse piiride väljamõõtmisega selliselt, et vaidlusalune saun jäi XXX maaüksusele. 7
3. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega peab hageja (apellant) hüvitama vastaspoole menetluskulud. Kostja ja kolmas isik palusid hagejalt välja mõista apellatsiooniastmes osutatud õigusabi eest 875 eurot. Kuni 01.01.

§ 61lg 1 kohaselt tuleb hinnata õigusabi kulu vajalikkust ja põhjendatust.

Ringkonnakohus leiab, et kuna vastus apellatsioonkaebusele seisnes varasemas menetluses esitatud seisukohtade kokkuvõtvat esitamist, siis on vajalikuks ja põhjendatud õigusabi kulu suuruseks apellatsiooniastmes (koos sõidukuluga) 437.50 eurot ja nimetatud summa tuleb välja mõista K. Kurgi kasuks. Viivi Tomson Andra Pärsimägi 8 Üllar Roostoja 9