Obsah (6)

§ 11§ 38§ 39§ 43§ 41§ 37

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-09-3025 Otsuse kuupäev 22. oktoober 2010 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Aivar Rosentali (Rosental) kaebus Tartu Vangl

§ 11lg-st 8 tulenevalt kohustuslikku kohtueelset menetlust.

1. Tartu Halduskohtu 20.01.
2. a määrusega jäeti rahuldamata A. Rosentali taotlus riigi kulul õigusabi saamiseks.
3. Tartu Ringkonnakohtu 23.02.
4. a määrusega jäeti Tartu Halduskohtu 20.01.
5. a määrus muutmata ja A. Rosentali määruskaebus rahuldamata. Kaebuse põhjendused ja taotlused
6. A. Rosental märgib, et tegelikult vabastati ta töölt juba 03.06.
7. a. Kaebaja peab põhjendamatuks Tartu Vangla väidet, et tema töölt vabastamine toimus suvel, kui kaebajal praktiliselt tööd ei olnud. Sel ajal oli palju vormide ümberõmblemist. Tartu Vangla pesumajas on olnud õmblejatel kogu aeg tööd ja kuna kaebaja on kõrge kvalifikatsiooniga rätsep-juurdelõikaja ja on töötanud kinnipidamiskohtades aastaid, siis seda väidet, et peale kaebaja töölt vabastamist ei tekkinud Tartu Vanglal vajadust kinnipeetavast töölise järgi õmblustööde tegemiseks, tuleb samuti kaebaja arvates lugeda põhjendamatuks. Kaebaja märgib, et praegu on tekkinud olukord, kus Tartu Vangla majandustöödel töötavad inimesed õmblejatena, kel puudub selleks vajalik väljaõpe ja tänu kellele on inimeste vormirõivad õmblemisega ära rikutud. Kaebaja arvates on põhjendamatu, et ta saaks nõuet esitada ainult perioodi eest 09.06.19.06.
8. a. Kaebaja märgib, et kui teda vabastati ebaseaduslikult ja seda juba 03.06.
9. a, siis oleks tal majandustöödelt mittevabastamise korral säilinud töökoht ja sissetulek. Kaebaja märgib, et kuna tema kaotas Tartu Vangla tahtliku tegevuse tõttu oma töö ja ka ainsa sissetulekuallika, siis on vastustaja süüdi tema õiguste rikkumises. Kaebaja leiab, et talle tekitatud kahju tuleb hüvitada rahas, kuna töötasu oli tema ainus sissetulekuallikas, mis kulus nõuete täitmiseks, vabanemistoetusteks vabanemisfondi ja osa enda kulutusteks sisseostude näol. Kaebaja märgib, et tema palk oli sel ajal 1848-2052 krooni kuus, olenevalt tööst ja töögraafikust. A. Rosental palub, et kohus mõistaks tema kasuks saamata jäänud töötasu alates 03.06.
10. a kuni vaidemenetluse lõppemiseni, so 12.10.
11. a. Vastustaja vastuväited
12. Tartu Vangla on seisukohal, et Aivar Rosentali kaebus on põhjendamatu. Vastustaja arvates saab käesoleval juhul rääkida saamata jäänud töötasust, mis võis tekkida perioodil 09.06.-19.06.
13. a. Tartu Vangla majandustöödele määratakse kinnipeetavaid vajadusel, st kinnipeetavad saadetakse tööd tegema ainult siis, kui on olemas töö, mida teha ja 2 vajadus selle tegemiseks. Eelkõige puudutab see teenustöid (õmblemine, jalatsite parandus, triikimine, pesu pesemine jmt). Kinnipeetavatele makstakse tasu ainult reaalselt tehtud töötundide eest. Vangla kindlustab kinnipeetava tööga võimaluse korral (

§ 38lg 1).

Seega ei ole kohustust võimaldada igal juhul kinnipeetavale tööd, samuti ei ole kohustust pakkuda kinnipeetavale teist tööd kui töö mahult väheneb või selle tegemise vajadus lõpeb. Kaebaja töölt vabastamine toimus suvel, kui tööd, mida kaebaja tegi (õmblemine) praktiliselt ei olnud. Peale kaebaja töölt vabastamist ei tekkinud Tartu Vanglal vajadust kinnipeetavast töölise järgi õmblustööde tegemiseks. Nõuet saab esitada ainult sellisele saamata jäänud töötasule, mida isik oleks saanud siis, kui teda töölt ei oleks vabastatud. Seega kuna perioodil 09.06.-19.06.

1. a puudus vanglal vajadus rakendada kaebajat majandustöödel, siis ei ole kaebajal vastustaja arvates õigust nõuda saamata jäänud töötasu, kuna seda tekkinud ei ole. RVastS § 7 lg 1 alusel on isikul õigus nõuda haldusorganilt kahju hüvitamist, kui isikule varaline kahju tekkinud on. Kuna kaebajale saamata jäänud töötasu näol varalist kahju tekkinud ei ole, puudub vastustaja arvates alus selle nõude rahuldamiseks. Vastustaja märgib, et kaebaja on ka ise oma kohtule esitatud avalduses nõustunud, et tema töölt eemaldamine oli õigustatud alates 19.06.
2. a, kui temale määrati töödistsipliini rikkumise eest distsiplinaarkaristus, seega on põhjendamatu kaebaja nõue saamata jäänud töötasu maksmiseks kuni käesolevas asjas kohtuotsuse tegemiseni, eriti kui arvestada, et kaebaja asus 01.09.
3. a uuesti Tartu Vanglas majandustöölisena tööle ja sai selle eest ka töötasu. Vastustajale ei ole teada, et mida kaebaja peab silmas selle all, et suvel
4. a oli palju vormirõivaste ümberõmblemist. Tartu Vanglasse saabuva kinnipeetavatele isikutele mõeldud vormid valmis kujul ning nende ümberõmblemiseks vajadus puudub. Kui kaebaja peab silmas vormipükste alläärte õmblusi või taskute parandusi, siis see ei ole vormi ümber õmblemine vaid tavaline parandamine, mida suvekuudel tuleb harva ette, kuna kinnipeetavad kannavad suvel pigem lühikesi pükse ning T-särki, kui pikka vormi. Samuti ei ole vangla teadlik olukorrast, mis kaebaja väite kohaselt on praeguseks saabunud just tänu sellele, et tema enam õmblustöid ei tee. Nimelt, et kinnipeetavate vormirõivad on õmblemise käigus ära rikutud, mis ei oleks aga juhtunud, kui kaebaja oleks õmblustöid jätkanud. Vanglal olevate andmete kohaselt on kaebaja ehitustööline ja selle kohta, et kaebaja oleks väljaõppinud kõrge kvalifikatsiooniga rätsep-juurdelõikaja, vanglal andmed puuduvad ning seda ei ole tõendanud ka kaebaja reaalsed tööoskused. Isegi juhul, kui kaebaja väide leiaks dokumentaalset kinnitust, ei ole see vastustaja arvates õigustav põhjendus jätta kaebaja tööle peale toimepandud töödistsipliini rikkumist. Kohtu põhjendused ja otsus
5. Kaebuse kohaselt töötas kaebaja
6. a augustist kuni
7. a juuni kuuni Tartu Vangla majandustöödel (õmblustööd) abitöölisena. Kaebaja poolt abitöölisena töötamist reguleerib

§ 38

lõige 1, mis sätestab, et vangla kindlustab võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel.

§ 39

lõike 3 kohaselt rakendatakse vangla majandustöödel töötavat kinnipeetavat tööle vastavalt töö eripärale vangla juhtkonna äranägemisel.

§ 43

lõigete 1 ja 2 kohaselt makstakse töötasu 3 kinnipeetavatele, keda rakendatakse vangla majandustöödel ning kinnipeetava töötasu peab olema vähemalt 10 protsenti töölepingu seaduse (TLS) § 29 lõike 5 alusel kehtestatud töötasu alammäärast. Töö tasustamisel lähtutakse töö eripärast ja töötatud ajast. Kaebaja suhtes kuulub kohaldamisele aga ka TLS § 7 punkt 12, mille kohaselt ei laiene töölepinguseadus töötamisele vabaduskaotuse kandmise ajal. Kinnipeetava töökohustus ei kuulu üldpõhimõttena tööõiguse regulatsiooni esemesse, kuna kinnipeetav ei vasta eraõiguse ühele peamisele nõudele, st tal puudub lepingusõlmimise vabadus. Kinnipeetava töö väljaarvamine tööõiguse rakendusalast tuleneb ka

§ 41

lõikest 2, mille kohaselt kohaldatakse tööseaduste sätteid üksnes kinnipeetava järelevalveta töötamisele väljaspool vanglat. Vaatamata sellele, et kinnipeetavale, kes töötab vanglas, makstakse

§ 43

kohaselt töö eest töötasu, ei toimu kinnipeetava töötamine mitte eraõigusliku lepingu alusel, vaid teda kohustatakse töötama avalik-õigusliku võimusuhte kaudu.

§ 38

lõige 1 sätestab, et vangla kohustus leida kinnipeetavale tööd ei ole absoluutne, tegemist on majandusliku küsimusega, osundatud säte ei anna kaebajale subjektiivset õigust endale tööd nõuda. Seetõttu ei ole vanglal ka kohustust kindlustada kinnipeetav igal juhul ja igapäevaselt tööga. Kinnipeetav kindlustatakse tööga vastavalt võimalustele, arvestades vangla vajadusi. Kuna kinnipeetava igapäevane tööga hõivatus vangla majandustöödel toimub vangla vajadustest sõltuvalt, siis ei ole ka neil päevadel, kui kinnipeetavale pole tööd pakkuda, tegemist kinnipeetava töölt kõrvaldamisega või vabastamisega ning vanglal ei ole vaja vormistada vastavat haldusakti päevade kohta, millal konkreetse kinnipeetava poolt töö tegemiseks vajadus puudub ning teda tööle ei viida. Vastustaja on osundanud, et alates 03.06.2009.a, s.o suveperioodil puudus vanglal vajadus kaebaja tööjõu kasutamiseks (tl 19), mille tõttu ei olnud vastustajal kohustust vormistada seda ka kaebaja töölt kõrvaldamisena või töölt vabastamisena. 13. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt hüvitatakse otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu ning lõike 4 kohaselt kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega, lisaks käesolevale seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lõike 4 kohaselt on saamata jäänud tulu eelkõige kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kohustust ei ole rikutud või õigusvastaselt kahju tekitatud. Kaebajal ei ole neil asjaoludel subjektiivset õigust endale tööd nõuda, vangla majandustöödel töötavat kinnipeetavat võis rakendada tööle vastavalt töö eripärale vangla juhtkonna äranägemisel ning kinnipeetava töö tasustamisel tuli lähtuda töötatud ajast.

§ 37

lõige 1 sätestab küll kinnipeetava töötamiskohustuse nõude, kuid sellest sättest ei tulene vanglale kohustust kinnipeetavat igal juhul tööga kindlustada või rakendada teda vangla majandustöödel. Kuna tõendatud ei ole, et kaebaja oleks saanud perioodil 03.06.2009 – 01.09.2009.a (tl 22) töötada vangla pesumajas õmblejana igal tööpäeval 8 tundi päevas, puudub alus asuda seisukohale, et kaebaja oleks sellel perioodil kindlasti saanud töötasu, mille saamata jäämine tuleks kahjuna hüvitada. Igasugune alus puudub aga kahjunõude rahuldamiseks kuni haldusasjas kohtuotsuse tegemiseni, nagu nõuab kaebaja. Kuigi Justiitsministeeriumi 05.10.2009 vaideotsusega (tl 37) tunnistati Tartu Vangla direktori 09.06.2009 käskkiri nr 4 1-4/891 (tl 36) algusest peale kehtetuks ja kaebaja töölt vabastamine alates 09.06.

1. a osutus seetõttu õigusvastaseks, puudub käesoleval juhul alus kaebaja kahjunõude rahuldamiseks, sest pole tõendatud reaalse varalise kahju tekkimine saamata jäänud töötasu näol tulenevalt sellest, et kaebaja töölt vabastamine osutus õigusvastaseks.
2. Neil asjaoludel tuleb HKMS § 26 lõike 1 punktist 6 tuleneva volitusnormi alusel jätta kaebus rahuldamata ja HKMS § 92 lõike 1 alusel vastustaja menetluskulud tema enda kanda, kuna vastavat nõuet kaebaja vastu, kelle kahjuks tehakse käesolev kohtulahend, ei ole esitatud. Roby Koik kohtunik 5