) §-de 46, 60 lg 1 ja 2 ning 62 lg 1 alusel korralduse nr nr 12.2-3/4849-1 dokumentide ja teabe esitamiseks ning maksuhalduri juurde ilmumiseks. Korralduse kohaselt kontrollib PMTK OÜ „RKO Platvorm“ käibemaksuseaduse(KMS) mõistes ettevõtlusega tegelemist Eestis ajavahemikul detsember 2009 – mai 2010. Osaühing registreeriti käibemaksukohustuslaseks 10.10.2009.a. reg.nr-ga EE101292186, kuid tal on esitamata 2010.a. jaanuari, veebruari ja aprilli käibedeklaratsioonid ning detsember 2009.a. – mai 2010.a. tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsioonid, mistõttu on alust arvata, et osaühingus ei toimu ettevõtlust. KMS § 22 lg 31 kohaselt on maksuhalduril õigus kustutada registrist maksukohustuslane, kes ei tegele Eestis ettevõtlusega. Korraldusega kohustati osaühingut esitama hiljemalt 6.07.2010.a. Lõuna maksu- ja tollikeskusesse Viljandis Lossi 19 või elektroonselt korralduse koostajale: krediidiasutustes avatud arvelduskonto(de) väljatrükid perioodil 10.12.2009.a. kuni korralduse tegemise kuupäevani(p 1); ajavahemikul 10.-31.12.2009.a. ja 2010.a. jaanuar-mai ettevõtlusega tegelemist tõendavad majandustegevuse dokumentide koopiad(esitatud arved, saatelehed ja ostudokumendid jt ettevõtlust tõen- davad dokumendid)(p 2). Kui OÜ „RKO Platvorm“ ei esita ettenähtud tähtajaks dokumente, mis tõendaksid Eestis ettevõtlusega tegelemist, kustutatakse isik käibemaksukohustuslaste registrist. 30.08.2010.a. vaideotsusega nr 6-1/411-3 jättis Maksu- ja Tolliamet osaühingu vaide rahuldamata, esitades lisaks korralduses toodule järgmised põhjendused.
lg 1 kohaselt on maksukohustuslane kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust.
lg 2 sätestab, et maksukohustuslane peab arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude üle, annab seletusi, esitab deklaratsioone ja muid tõendeid ning säilitab neid seadusega ettenähtud tähtaja jooksul.
lg 3 kohustab maksukohustuslast korraldama raamatupidamis- ja maksuarvestust nii, et mõistliku aja jooksul oleks võimalik saada ülevaade tehingute toimumisest ning maksustamise seisukohast tähendust omavatest asjaoludest, sealhulgas tuludest, kuludest, varast ja kohustustest.
kohustab maksukohustuslast säilitama tehingute ja väljamaksetega seotud ning muid maksustamise seisukohast tähendust omavaid dokumente. Ehkki Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon(EIÕK) otsesõnu sellist põhiõigust ei sätesta, on Euroopa Inimõiguste Kohus(EIK) oma praktikas järjekindlalt väljendanud seisukohta, et õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg on konventsiooni art 6 lg 1 nõuetele vastava õiglase menetluse keskne komponent, olles ühtlasi tihedalt seotud art-s 6 lg 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega. Samuti on EIK leidnud, et EIÕK art-t 6 lg 1 on rikutud ka siis, kui isikut sunnitakse ise üle andma dokumente olukorras, milles pole välistatud, et teda võidakse nende dokumentide alusel süüdistada kuriteo toimepanemises. Kooskõlas eeltoodud põhimõtetega ongi
lg 1 p 6 järgi isikul teabe andmisest ja tõendite esitamisest keeldumise õigus küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või abikaasa, otsejoones sugulase, õe või venna, õe või venna alaneja sugulase, abikaasa otsejoones sugulase, abikaasa õe või venna õigusrikkumises süüdi tunnistamist. Vastavalt Põhiseaduse(PS) §-le 22 lg 3 ei saa kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Toodud sätte mõtte kohaselt pole keegi kohustatud aitama kaasa enda või oma lähedaste poolt toime pandud kuriteo tõendamisele. Samas ei saa vaide esitaja juriidilise isikuna kuuluda PS § 22 lg 3 kaitsealasse, R. Paala aga ilmselt seaduse mõttes OÜ-ks "RKO Platvorm" või osaühingu “lähedaseks” ei kvalifitseeru. Riigikohus on kriminaalasjades tehtud lahendites olnud seisukohal, et teabe andmisest ja tõendite esitamisest keeldumise õiguse teke ei saa olla suvaotsus ning seetõttu peab ütluste andmisest keeldumine olema põhimõtteliselt kontrollitav. Igale konkreetsele ütluste andmisest keeldumise juhtumile tuleb läheneda individuaalselt ja kaaluda selle põhjendatust. Riigikohtu seisukohast lähtudes ei saa korralduse adressaat seega keelduda maksumenetluses juba ette, s.t. enne küsimuse teadasaamist, nö. igaks juhuks kõigile esitatud ja võib-olla esitatavatele küsimustele vastamast, samuti kõigi küsitud või seaduses ette nähtud dokumentide nagu maksudeklaratsioonid esitamisest.
§-st 64 lg 1 p 6 tulenevale õigusele saab isik tugineda alles pärast maksuhalduri konkreetse küsimuse ärakuulamist. Iga küsimuse või esitamisele kuuluva dokumendi puhul peab isik langetama eraldi otsuse, kas sellele vastamine on teda süüstav või mitte. Niisugusele põhjendamise kohustusele viitab ka Tallinna Ringkonnakohus 15.12.2006.a. otsuses nr 3-06-2016, mille kohaselt seos teabe ja võimaliku süüteomenetluse vahel ei tohi olla hüpoteetiline. Isik võib teabe andmisest ja tõendite esitamisest järelikult keelduda, kui konkreetne teave või tõend süüstab teda ja tema lähedasi. Kui konkreetne teave või tõend pole süüstavad, peab isik need andma. Vaide esitaja pole näidanud, et vaides märgitud süüteomenetlused oleksid üldse seotud OÜ-ga "RKO Platvorm". Maksumenetlust ei saa võrdsustada süüteomenetlusega, sh kriminaalmenetlusega, kus vaikimisõigus on ulatuslikum. Süüteomenetluse eesmärgiks on tuvastada isiku süü ja määrata karistus. Maksuotsusega määratakse tasumisele kuuluv maksusumma, näidatakse, kuidas see on määratud ja põhjendatakse, miks on täielikult või osaliselt jäetud arvestamata maksukohustuslase esitatud tõendid. Maksumenetluses ei oma isiku süü tähendust ning maksusumma määramine pole karistus, vaid isikul riigi ees oleva rahalise nõude tuvastamine ja selle tasumise nõude esitamine. Seetõttu ei saa isik enese mittesüüstamise põhimõttele tuginedes hoiduda kõikvõimalikest süüteomenetlustest erinevatest menetlustest ja menetlustoimingutest, sh välistada igasugust maksumenetlust. Ilmselgelt 2 kohaldub see ka deklaratsioonide esitamisele. Deklaratsioonide esitamine jmt kõrvalkohustuste täitmine, sh aeg-ajalt ettetulev suhtlemine maksuhalduriga on äritegevuse loomulik osa, mille iga ettevõtja endale äri alustades võtab. Kui maksumaksja korrektse maksustamise huvides nõutud dokumente ei esita, riskib ta sellega, et tema poolt tõendamisele kuuluvad asjaolud jäävad tõendamata; lisaks tekib kahtlus, kas ettevõtlus ikka toimub(maksumaksja ei esita deklaratsioone sellepärast, et tal pole midagi, st käivet, töötajaid jne jne, deklareerida). EIÕK-i sätteid ja EIK-i praktikat ei saa tõlgendada selliselt, et need välistavad maksumenetluses tuvastatud õigussuhtele kohaldatavad õigusnormid ja maksuõiguslikud või maksumenetluslikud järelmid. EIK-i praktikast lähtudes on maksuhaldur õigus väljaspool süüteomenetlust maksumaksja vaikimisest järeldusi teha ning see pole käsitatav EIÕK art 6 rikkumisena(8.02. 1996.a. otsus Murray vs Ühendkuningriik). EIÕK-i praktika möönab menetlusosalise kohustust esitada puhtalt korrektse maksustamise kindlustamiseks dokumentaalselt kajastatud teavet(3.05. 2001.a. otsus J.B. vs Šveits, p 63). Kui isik võiks sisuliselt igaks juhuks ja täielikult seletustesttõenditest keelduda või deklaratsioonide esitamisest üldse loobuda, tähendaks see, et maksumaksja saab kontrollimatult maksukohustust vältida, mis poleks aga kooskõlas ühetaolise maksustamise põhimõttega ning oleks vastuolus
§-s 10 lg 2 sätestatud maksuhalduri põhiülesannetega ja ka maksu kui sellise olemusega. Asjaolu, kas vaide esitajal on nn vaikimisõigus, ei saa mõjutada vaidlustatud korralduse õiguspärasust. Maksuhaldur ei pruugi teabe andmise korraldusi koostades teada ega peagi teadma, kas konkreetsel isikul on õigus ütluste andmisest ja teabe esitamisest keelduda ning kas ta soovib seda õigust kasutada. Nimetatud õigusest ja soovist saab maksuhaldur teada alles siis, kui haldusakti adressaat, olles peale korralduse kättesaamist asjaolusid ja riske hinnanud, maksuhaldurit vastava õiguse olemasolust ja selle realiseerimisest teavitab. Teavitus ei muuda varem antud haldusakti kehtetuks, vaid haldusorganil tuleb vastuväite asjakohasust kaaluda ning vajadusel astuda täiendavaid samme – nt õigust aktsepteerida ja koguda tõendeid enda algatusel kolmandatelt isikutelt või täiendavaid tõendeid kogumata jättes teha maksunduslikud järeldused olemasolevate tõendite või ka maksumaksja vaikimise pinnalt, samuti õigust aktsepteerimata jättes(pole välistatud, et isikul vastav õigus siiski puudub) kohaldada sunnivahendeid jne. Enese mittesüüstamise printsiibi võimalikud rikkumised ongi kontrollitavad ja tuvastatavad mitte teabe nõudmise korralduse põhjal, vaid alles siis, kui maksuhaldur on pärast seda, kui maksumaksja on vastavale printsiibile tuginedes teabe andmisest keeldunud, maksumenetluses enda järgmised toimingud teinud või haldusaktid andnud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palub vaidlustatud korraldus tühistada. Osaühingu juhatuse liikme Raivo Paala suhtes toimub kahes erinevas asjas, mistõttu on reaalne uue, analoogilise etteheitega kriminaalmenetluse algatamine tema suhtes. Riigikohus on 10.06.2010.a. määruses asjas nr 3-4-1-3-10 kinnitanud, et maksukohustuslastel on vaikimisõigus põhiseaduse(PS) §22 lg 3 tähenduses. Määruse punktis 18 annab Riigikohus suunise R.Paalale(mis on kindlasti ülekantav ka teistele maksukohustuslastele) selles, et temal on igas konkreetses maksumenetluses võimalus panna maksma oma põhiõigused PS § 22 lg 3 alusel ning maksuhalduril on kohustus mitte takistada põhiõiguste teostamist. Riigikohus ei nimeta vajadust informatsiooni edastamisest keeldumise eraldiseisvaks põhimõtteliseks kontrolliks ning kasutab samasugust formuleeringut – põhimõtteline otsustus – puutumuses ainult informatsiooni valdaja subjektiivse otsustusega. Järelikult on Riigikohus loobunud varasemast kohtupraktikast, et informatsiooni edastamisest keeldumine peab olema põhimõtteliselt kontrollitav ning on viinud oma õiguskäsitluse kooskõlla EIK-i lahenditega. Kaebajalt nõutavates dokumentides või informatsioonis võib sisalduda teave, mis võib kaasa tuua kas osaühingu või selle juhatuse liikme suhtes kriminaalmenetluse alustamise. Ja seda mitte niivõrd teabe iseloomu tõttu, kui just uurimisasutustele antud pädevuse tõttu hinnata ümber maksukohustuslase poolt heas usus esitatud deklaratsioone tulenevalt nende hinnangust majandustehingute sisule. Seetõttu ei esita osaühing soovitud informatsiooni niikaua, kuni maksuhaldur ei 3 välista nendes sisalduva teabe potentsiaalset kasutamist osaühingu või juhatuse liikme vastu kriminaalõigusliku sisuga menetluses. EIK-i praktika kohaselt ei ole Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni rikkumise tuvastamiseks oluline mitte see, kas sunniviisiliselt saadud informatsiooni hiljem isiku vastu kriminaalmenetluses üldse kasutati või mitte(Heaney ja McGuinness vs. Iirimaa) ega isegi see, kas isiku vastu üldse kriminaalmenetlus algatati. Kohtulahendi Shannon vs Ühendkuningriik p 40 kohaselt pole oluline, kas isiku suhtes paralleelselt toimunud kriminaalmenetlus jõuab kohtusse või mitte, igal juhul on informatsiooni andmise kohustus maksuhaldurile põhiõiguste riive. Käesolevas asjas pole küll alustatud paralleelset kriminaalmenetlust samade asjaolude uurimise eesmärgil, mis on uurimise esemeks maksumenetluses, kuid maksuhaldur on juba varem teinud avalduse ühe kriminaalasja alustamiseks osaühingu juhatuse liikmete vastu. Samas on osaühingu juhatuse liikme suhtes alustatud kriminaalmenetlus teiste asjaolude suhtes, mis on seotud tema tegevusega teistes äriühingutes seoses maksuküsimustega. EIK on kohtuasjas Serves vs. Prantsusmaa p-s 47 selgelt võtnud seisukoha, et kui isiku suhtes pole veel kriminaalmenetlust algatatud, kuid tal on alust karta sellise menetluse alustamist tema vastu, siis on isikul õigus keelduda vastamast küsimustele. Kaasaaitamiskohustust ei sätesta ei PS ega konventsioon. Maksuhaldur võib vastavalt KMS §-le 22 lg 31 koguda lisatõendeid ka omal algatusel. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades lisaks vaideotsuses toodule järgmised põhjendused. Korraldus vastab kõikidele KMS-s ettenähtud tingimustele ja nõuetele. Vastustaja on maksumenetluse vältel viinud läbi menetlustoiminguid vastavalt
-i ja KMS-i nõuetele, andes maksukohustuslasele võimaluse omapoolsete seisukohtade ja tõendite esitamiseks ja põhistamiseks ning hoiatades korralduses registrist kustutamise kavatsusest. Kaebaja korraldust ei täitnud, jättis esitamata ettevõtlusega tegelemist tõendavad majandustegevuse dokumendid (raamatupidamise algdokumente, lepinguid vms). Kaebaja ei põhjendanud mingilgi viisil korralduse täitmata jätmist, ei võtnud ühendust korralduse teinud revidendiga ega andnud ka teada tuginemisest PS §-s 22 lg 3 sätestatud vaikimisõigusele, tekitades olukorra, kus maksuhalduril puudub võimalus täita uurimiskohustust määral, mis võimaldaks selgitada välja kõik asjas tähtsust omavad asjaolud. Keeldudes teabe andmisest ja dokumentide esitamisest võttis kaebaja ühtlasi riski, et maksuhalduri käsutuses oleva teabe analüüsimine võib viia järelduseni, et kaebaja ettevõtlusega tegelemine pole tõendatud. Vastavalt KMS §-le 24 lg 1 on maksukohustuslane kohustatud esitama käibedeklaratsioone ning peab maksukohustuslasena registreerimise päevast alates täitma maksukohustuslase kohustusi, sealhulgas lisama võõrandatava kauba või osutatava teenuse maksustatavale väärtusele käibemaksu, arvutama tasumisele kuuluva käibemaksusumma, tasuma käibemaksu, säilitama dokumente ja pidama arvestust ning esitama arveid. Käibedeklaratsioonid võivad olla üheks tõendiks ettevõtluse olemasolu või puudumise kohta ning nende esitamata jätmine tekitab põhjendatud kahtluse kaebajal ettevõtluse puudumises. KMS § 22 lõikest 3¹ tulenevalt läheb olukorras, kus äriühingu ettevõtlusega tegelemine ei ole piisavalt tõendatud, tõendamiskoormus üle maksukohustuslasele. On igati mõistlik eeldada, et hoolas maksukohustuslane täidab oma kohustusi ning esitab seaduses ettenähtud deklaratsioone. Kui aga maksukohustuslane ei esita käibedeklaratsioone, ettevõtlusega tegelemist tõendavaid dokumente ega võimalda ettevõtlusega tegelemise kontrollimist, siis ei saa eeldada, et üksnes maksuhalduril lasub kohustus omaalgatuslikult uurida ettevõtlust tõendavaid asjaolusid. Kui maksukohustuslane kaasaaitamiskohustust ei täida, väheneb sedavõrd ka maksuhalduri tõendamiskoormis. Kuna ettevõtlusega tegelemist tõendavad dokumendid on reeglina ettevõtja ja tema tehingupartnerite mõjusfääris, on maksuhalduri initsiatiivil tõendite kogumine piiratud. Käibemaksukohustuslane peab ise näitama üles piisaval määral aktiivsust, et vajadusel enda väiteid usaldusväärsete tõenditega kinnitada. Mõistlikult käituv äriühing peab arvestama võimalusega, et kui jäetakse dokumendid esitamata, võib ettevõtlusega tegelemise fakt jääda tuvastamata. Maksumenetluses korralduse alusel teabe ja dokumentide nõudmine ettevõtluse tõendamiseks ei tähenda enese mittesüüstamise privileegi rikkumist. KMS § 22 lg 3¹ kohaselt on maksuhalduril õigus nõuda maksukohustuslaselt lisatõendeid või koguda neid omal algatusel, kui 4 maksukohustuslase ettevõtlusega tegelemine pole piisavalt tõendatud. Maksuhaldur teatab maksukohustuslasele registrist kustutamise kavatsusest kirjalikult ning annab tähtaja ettevõtlusega tegelemise tõendamiseks. Kuna vastustaja hinnangul polnud kaebaja ettevõtlusega tegelemine piisavalt tõendatud, kohustati kaebajat esitama lisatõendeid ettevõtlusega tegelemise kohta. Maksuhalduril tekkinud kahtlus, et äriühing ei tegele ettevõtlusega, on igati põhjendatud, kuivõrd kaebaja on jätnud esitamata 2010.a. jaanuari, veebruari, aprilli käibedeklaratsioonid(vorm KMD) ning ajavahemiku 2009 detsember - 2010 mai tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsioonid(vorm TSD). Kirjeldatud kohustuste eiramine on üldjuhul iseloomulik mittetegutsevale äriühingule. Mittesüüstamise privileegile tuginemine ei too
Maksuhalduril on
§-st 11 tulenevalt õigus uurimisprintsiibile tuginedes selgitada välja menetluses tähendust omavad asjaolud ja teha nende põhjal otsustus ning seda sõltumata sellest, kas isik otsustab menetluses täita kaasaaitamiskohustust või tugineb
EIK-i praktikat enese mittesüüstamise privileegi osas ei saa tõlgendada selliselt, et see välistaks maksumenetluses tuvastatud õigussuhtele kohaldatavad ja maksuõiguslikud järeldused. Tavapärase ja seadusliku majandustegevuse käigus tehinguid kajastavad algdokumendid(arved, lepingud jne) ei saa iseenesest olla süüstavad, samuti ei saa eeldada, et ettevõtlusega tegelemise fakti tõendamine on süüstav. Vastustaja pole kaebaja põhiõigusi rikkunud ning kaebaja poolt viidatud kohtupraktika pole aluseks korralduse tühistamisele. Korralduse õiguspärasust tuleb kontrollida selle andmise aja seisuga ning see ei saa olla õigusvastane pelgalt seetõttu, et hiljem avaldab haldusakti adressaat tahet tugineda mittesüüstamise privileegile. Pärast korralduse andmist esitatud teave, et korralduse adressaat võib tulevikus hüpoteetiliselt tugineda n-ö vaikimisõigusele, ei saa tagantjärele mõjutada korralduse õiguspärasust. Kaebaja teavitas oma tuginemisest vaikimisõigusele alles vaidemenetluses.
lg p 6 pole teabe ja tõendite esitamise korralduse andmist reguleeriv norm, mistõttu ei pea maksuhaldur niisuguse korralduse andmisel
Teabe andmisest keeldumise õiguse kasutamine eeldab haldusakti adressaadilt aktiivsust. See tähendab, et isik peab maksuhaldurile mõistlikult teada andma, et keeldub teabe andmisest või tõendite esitamisest
Nii nagu kriminaalmenetluses ei või jätta pelgalt mittesüüstamise privileegi olemasolu tõttu menetlustoimingule ilmumata, ei saa maksumenetluses tegevusetusest tuletada lubatud vaikimisõiguse kasutamist. Seejuures ei saa mittesüüstamise privileegi kasutamine olla suvaline, vaid vahetult seostatav potentsiaalse süüstava tagajärjega. Vastasel juhul saaksid isikud alati keelduda haldusakti täitmisest, mis pole selle regulatsiooni kehtestamisel kindlasti olnud seadusandja eesmärk. Kaebaja pole õigeaegselt teavitanud maksuhaldurit vaikimisõiguse kasutamise soovist. Mittesüüstamise privileegile tuginemine ei too kaasa haldusakti õigusvastasust.
lg 1 p 6 loob isikule üksnes seadusliku aluse, loobumaks teda või tema lähedasi süüstava teabe esitamisest ning vaikimisõiguse lubatud kasutamise korral ei saa teabe esitamata jätmine tuua kaasa isikule sunniraha tasumise kohustust või väärteo karistust. Maksuhalduril puudub seadusest tulenev õigus anda kinnitusi selle kohta, et maksumenetluses esitatud tõendeid ei kasutata hiljem väärteo- või kriminaalmenetluses. Maksumenetlus ja kriminaalmenetlus on erinevad menetlused, mille otsustamisprotsessi juhivad teineteisest sõltumatult erinevad institutsioonid, samuti ei pruugi kattuda ka kogutavate tõendite ring.
lg 1 sätestab, et maksuhaldur kontrollib
-i ja maksuseaduste täitmist, kasutades talle seadusega antud pädevust, sõltumata võimalikust paralleelse kriminaalmenetluse kulgemisest juriidilise isiku seadusliku esindaja osas. KOHTU PÕHJENDUSED Vaidlustatud korraldus on seaduslik ja põhjendatud, selle tühistamiseks puudub alus. Halduskohtumenetluse seadustiku § 165 lg 2 sätestab, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjen5 dust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Kohus nõustub kaevatud korralduses ja vaideotsuses korralduse õiguspärasuse ja kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidetega mittenõustumise kohta toodud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Kaebaja arvates on korraldus õigusvastane sellepärast, et korraldusega nõutavates dokumentides või informatsioonis võib sisalduda teave, mis võib kaasa tuua kas kaebaja enda või tema juhatuse ainuliikme ja ainuosaniku Raivo Paala suhtes kriminaalmenetluse alustamise. Vastustaja väitel ei teavitanud kaebaja teda enne haldusakti andmist toimunud haldusmenetluses, et soovib tugineda mittesüüstamise privileegile, vaid esitas sellise soovi alles vaidemenetluses. Kaebaja pole vastustaja väidet kahtluse alla seadnud ega selle ümberlükkamiseks mingeid tõendeid esitanud. Kohus nõustub vastustajaga, et kui kaebaja alles peale haldusaktiga tutvumist teatas, et ei saa mittesüüstamise privileegile tuginemise tõttu korraldust täita, ei muuda see korraldust tagantjärele õigusvastaseks. Kohtunik: D.Maastik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.