) § 55 lg 1 rahuldamata. Põhjendustes märgiti, et kuigi
lõikega 1 pannakse vanglale kohustus tagada kinnipeetavatele võimalus kehakultuuriga tegelemiseks, kuid vangistusseaduses ei täpsustata, millises mahus ning millistes tingimustes kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemise võimalus tuleks tagada. Õigusaktidest tuleneva kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemise võimaldamise kohustuse on vangla täitnud. Täitmise tagamiseks on Tallinna Vangla spordisaali juhataja direktori asetäitja ülesannetes 04.08.2011 kinnitanud „Tallinna Vangla spordisaali kasutamise graafiku“. Nimetatud graafiku alusel kasutavad esimese üksuse kambri nr 240 kinnipeetavad spordisaali pühapäeviti ajavahemikul kell 13.00 kuni 15.
lg 1 ei tule tõlgendada nii, et sportimine tuleks tagada just jõusaalis, vaid sportimisvõimaluste korraldamine on jäetud vangla otsustada. Kinnipeetavatel ei ole võimalik jõusaali kasutada ka võrdse kohtlemise printsiibist lähtuvalt, kuna vangla ei saaks kõigile kinnipeetavatele võimaldada jõusaali kasutamist just selle väikestest mõõtmetest ja vähestest vahenditest tulenevalt. Spordisaali kasutavad 10-20 I üksuse kinnipeetavat ning arvestades spordisaali suurusega on seal piisavalt ruumi, et kinnipeetavad saaksid spordiga tegeleda. Kinnipeetavatel on võimalik omavahel kokku leppida, missugust pallimängu mängida või missuguse spordialaga tegeleda. Nt on võimalik mängida võrk-ja korvpalli ning saalihokit või teha lihtsaid erinevaid spordiharjutusi. Peale spordisaali on võimalik pesta E1 hoone dušširuumides. Pesemise graafiku kohaselt saab vaide esitaja pesta neljapäeviti /E1 hoone 2.korrusel/ kella 08.30-16.00 ja pühapäeviti sealsamas peale spordisaali kasutamist (kokku 12 dušši). Kui spordisaalis käib 12 kinnipeetavat, saavad kõik pesta samal ajal, ei ole vaja kasutada 2 3-11-2791 spordisaali dušširuume. Spordisaalis on vaid 2 dušši ja kui kinnipeetavad hakkaksid end kahekaupa pesema, võtaks see kaua aega, teistel kinnipeetavatel ei oleks võimalik spordisaali kasutada ja jääks täitmata kohustus tagada kehakultuuriga tegelemine kõigile kinnipeetavatele. Spordisaali kasutamise ajal ei ole vajalik kasutada eraldi riietusruumi, kuna enne saali minekut saab selga panna sobiva riietuse elusektsioonis, puhtad riided saab panna selga peale pesemist dušširuumis. Ka ei saa spordisaali riietusruumi kasutada, kuna see on liialt väike, siis kuluks liialt aega riietumisele, kuna kõik ei mahu ühel ajal riietuma. Spordisaalis riietumine ei oleks mõistlik, kuna see toimuks enne pesemist. WC kasutamine on ettenähtav ja 2,5 tunni vältel ei ole ilmtingimata vajalik WC kasutamine. „samuti ei ole kinnipeetavatel võimalik kehakultuuriga tegelemise ajal kasutada WC-d kinnipeetavate järelevalve tagamise seisukohalt. Juhul, kui kinnipeetav soovib kehakultuuriga tegelemise ajal minna WC-sse, ei ole ajalist-ja inimressurssi arvestades võimalik kinnipeetava WC-sse saatmine ega sealt tagasi ootamine, tagades samal ajal kinnipeetavate üle järelevalve“. Vangla ei ole omavoliliselt kitsendanud
lg 1 võimalusi ja lähtuda tuleb ka § 66 lg 1 piirangutest, mille kohaselt kinnipeetava järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab vangistusseaduse ja SE täitmise ja üldise julgeoleku vanglas.
.1 lg 2 kohaselt allutatakse kinnipeetava vabadus seaduses toodud piirangutele; kinnipeetaval ei ole õigust valida omal soovil kehakultuuri liiki, sellega tegelemiseks sobivaid aegu või kohti. Kehakultuuriga tegelemise õiguse realiseerimise viis sõltub vangla võimalustest ning julgeoleku tagamise vajadusest. Vaie jäeti rahuldamata. Tlk 27 on kaebuse esitaja avaldus 30.08.11.a., milles kaebaja soovib kasutada spordisaalis asuvat jõusaali kehakultuuriga tegelemiseks
Tlk 27 pöördel on kaebaja vaie.
) § 55 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Vangla spordisaalis on olemas jõusaal, WC, riietus- ja 3 3-11-2791 duširuum. Kaebuse esitajale jääb mõistetamatuks, miks kinnipeetavate jaoks on kasutamiseks suletud osa ruume, samas kasutavad neid ruume vangla töötajad. Jõusaal, riietus- ja dušširuum ning wc on spordisaalis olemas ning vangistusseadusest ei tulene ühtegi takistust, miks kinnipeetavad neid ruume kehakultuuriga tegelemisel kasutada ei saaks. Vangla ei ole arvestanud sellega, et kõik kinnipeetavad ei soovi ega oskagi pallimänge mängida ning juhul, kui üks grupp mängikski võrk- või korvpalli, siis ei jätkuks teistele ruumi isegi mitte tavaliste harjutuste tegemiseks. Täiendavalt märkis I.O., et kuna spordisaalis ei ole võimalik riideid vahetada, siis peab spordisaalist üksusesse naasma higisena, mistõttu on haigestumise oht suur. Samuti on vajadusel spordisaalis asuva wc kasutamise vajadus normaalne isegi juhul, kui ta enne spordisaali kasutamist wc-s ära käib. Temale antud vastused ei ole loogilised ja ei selgita, et on tegelik takistus kehakultuuriga tegelemiseks. 12. Kaebaja leiab, et viidates Riigikohtu lahenditele on vangla teinud neist valed järeldused. Viidates
lg 1 ja Riigikohtu lahendite hinnangutele leiab kaebaja, et
lg 1 sisustamisel saab võtta arvesse ka "Euroopa Vanglareeglistiku" punkte 27.1, 27.2, 27.3, 27.
.1 lg 2, kuid antud juhul sportimise võimaluste piiramine ei põhjenda, kuidas sportimise võimaluste ahendamine teenib vangistuse täideviimise eesmärke ja tagab inimväärikuse. Tuginemisel Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-5-10 märgib kaebaja, vangla moonutab sealöeldut. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda spordiga tegelemist konkreetsel väljakul või ruumis, kuid vangla on moonutanud probleemi olemust ja toetunud vaid vanglale mugavale faktile. Kaebaja väitis, et endised sportimisvõimalused vähenesid, samas on võimalused loodud, mida kasutada ei lubata, põhjendused on ebaselged. Kaebaja jääb seisukohale, et ka antud juhul on siiski võimalik tugineda vanglareeglistikule varem viidatud ulatuses, st kehakultuuriga tegelemise võimalus peab olema võimalikult lähedane reeglistiku sätetele. Vanglal on kohustus selgitada ja tõendada, miks nendes reeglites seatud eesmärkide järgimine ei ole võimalik, kui vanglal on võimalused olemas ja need on juba loodud. Kaebaja nimetas, miks temal ei ole võimalik mujal tegeleda kehakultuuriga ja ta ei soovi mängida pallimänge, ta palub täpsustavalt, et tema kaebuse eesmärgiks on saavutada võimalus kasutada jõusaali, wc-d, riietusruumi. Kaebaja palub kindlaks teha, et vanglal on need võimalused olemas ja kui ei soovita kinnipeetavaid lubada jõusaali, siis tuleks paigaldada inventar mujale. 27.02.12 vastamise aja seisuga jäi kaebaja seisukohale, et lisaks eelnevatele õigusnormidele on tal ka tulenevalt Spordiseaduse §-st 2 õigus sportlikule eneseteostusele. Piirangud peavad vanglas vastama kinnipidamise täideviimise eesmärgile, olema kooskõlas inimväärikuse põhimõttega ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust (
Kaebaja sooviks on, et vangla kaaluks asjakohaselt tema avaldust, käesolevalt on keeldumise põhjused ebaselged ja keeldumine tehtud asjakohatutel motiividel ning ebaõigetel kaalutlustel. VASTUSTAJA SEISUKOHAD
lg 1 ei täpsusta, millistel tingimustel tuleb kinnipeetavale kehakultuuriga tegelemise võimalus tagada, arvestada saab ka Euroopa Vanglareeglistiku sätteid. Organiseeritud tegevus füüsilise vormi edendamiseks ning küllaldaste sportimis- ja meelelahutusvõimaluste tagamiseks moodustab vanglarežiimi lahutamatu osa (p 27.3). Euroopa Vanglareeglistiku p 27.4 järgi muretsevad vanglaasutused sellise tegevuse soodustamiseks asjakohased seadmed ja varustuse. Riigikohus on 07.04.2010 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-5-10 (p-is 19) märkinud, et
lg 1 järgimiseks tuleb vanglal talle kättesaadavate vahendite ning võimaluste piires võimaldada kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemist vastavalt Euroopa Vanglareeglistikus sätestatud tingimustele. Seega tuleb nõustuda ka kaebuse esitajaga, et eelviidatud sätetest järelduvalt on tema taotluse lahendamisel peaks keelduvast vastusest nähtuma kaalutlus, et seda antud juhul tagada ei saa ja et selleks on olemas objektiivsed põhjused. 28. Kohus märgitu tõttu uuris täiendavalt vastustaja kaudu, millised sportimisvõimalused on kaebuse esitajale tagatud, kas need vastavad Euroopa Vanglareeglistikus sätestatud tingimustele ja millised on vangla tegelikud võimalused kaebajale kehakultuuriga tegelemise võimaldamiseks. Kaebaja väited kokkuvõtvalt märkisid, miks ta ei nõustu tehtud lahendiga 28.09.11.a. (tlk 6) ega ka järgnevate vangla esitatud seletustega. Kaebaja taotleb, et vangla võimaldaks kehakultuuriga tegelemine jõusaalis koos vajalike ruumide kasutamisega, mis on olemas ja täpsustas 17.01.12 (tlk 38 pöördel), et kuivõrd temal ei ole subjektiivset õigust nõuda kehakultuuriga tegelemist konkreetses ruumis, siis ta taotlus peab silmas jõuharjutuste tegemise võimaldamist (kuigi see võib isegi tähendada olemasolevate ruumide korral ikkagi jõusaali kasutust), WC ja riietusruumi kasutamist ja dušširuumi kasutamist. Samas kaebaja siiski nõustub, et inventari võiks paigutada ka mujale ja selliselt tagada temale sportimisvõimalused, mis varem olid olemas (tlk 39). 8 3-11-2791 Kaebaja ei nõustunud vastustaja keelduva otsuse üldsõnalise väitega, et vastustaja tagab kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemise vastavalt võimalustele ja vahenditele, kuna see ei ole õige. Kaebaja leiab, vangla ei ole välja selgitanud, millised on vangla tegelikud võimalused ja vahendid kehakultuuriga tegelemiseks ja tema taotluse lahendamisel 28.09.11.a. neid vastuseid ei esitata. Kaebaja seisukohalt on Riigikohtu viidatud otsustest tehtud ebaõiged järeldused; neist lahenditest tulenevalt on see antud juhul põhiküsimus. Kaebus tugineb asjaoludele, et
lg 1 ei takista kinnipeetavatel spordiga tegelemist, ka olukorras, kus sportimine toimub ühes hoones, mil on kõrvuti palliplats ja jõusaal ning sportimist saab tagada graafiku alusel, sektsioonide kaupa. Kaebajale näib kunstlik viitamine julgeoleku küsimustele ja võrdse kohtlemise printsiibile, st väidetud ohule vangla sisekorraeeskirja täitmise või üldise julgeoleku suhtes. Täiendavalt viitas kaebaja ka õigustele, mis tulenevad Spordiseadusest (§ 2), mille kohaselt sporti korraldavad ja edendavad riik, kohaliku omavalitsuse üksused ja spordiorganisatsioonid kogu rahva kehalise ja vaimse vormi, sportliku eluviisi, samuti noorte sportliku eneseteostuse eesmärgil, mis samuti laieneb kinnipeetavatele. Kinnipeetava seniseid sportimisvõimalusi piirati, seda ei saaks teha ainult selgitusel, et saab mängida pallimänge.
Spordisaalis asuv palliplats on korvpalli mängimiseks alamõõduline ja seal muud teha ei saa; kuigi seal asub lauatennise laud, ei ole pallimängu ajal võimalik lauatennist mängida. Need, kes pallimänge ei mängi, konutavad niisama. Isegi kui saali otsustaks kasutada kinnipeetavad teisiti, ei saa nemad seda ise korraldada. Palliplatsil ei ole ühtegi hantlit, tõstekangi, trenažööri. Kaebuse esitajale ei piisa pallimängust kord nädalas ja jalutamisest vabas õhus. Vangla spordisaalis asuvad jõusaal, WC, riietus- ja duširuum, mis on kinnipeetavate jaoks pärast nende renoveerimist suletud ja neid kasutavad vanglaametnikud. Vanglal ei tuleks teha lisakulutusi sest spordisaalis on kehakultuuriga tegelemiseks olemas vajalikud ruumid ja vahendid. Duširuum, mida kaebaja saab kasutada, asub spordisaalist ca 200 m kaugusel ja selle teekonna läbimisel higiste riietega võib haigestuda. WC kasutamise vajadus võib tekkida igal ajal ja ei ole selge, mida vangla peab oma vastusega silmas, kui ühteaegu saab seda justkui kasutada, teisalt aga ei saa. 29. Riigikohtu halduskolleegium kohtuasjas nr 3-3-1-95-08 p 9 leidis, et soovitusliku iseloomuga "Euroopa Vanglareeglistiku" normid ei ole küll õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel. Seega saab
lg 1 sisustamisel võtta arvesse "Euroopa Vanglareeglistiku" kaebaja ja vastustaja selgitustes viidatud punkte.
lg 1 järgimiseks tuleb vanglal talle kättesaadavate vahendite ning võimaluste piires võimaldada kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemist vastavalt "Euroopa Vanglareeglistikus" sätestatud tingimustele. Kohus nõustub vastustajaga, et kuigi kinnipeetavatel puudub subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetel väljakutel või ruumides, peab kehakultuuriga tegelemise võimalus vanglas olema võimalikult lähedane "Euroopa Vanglareeglistikus" sätestatule ning vanglal on kohustus selgitada ja tõendada, miks ei ole "Euroopa Vanglareeglistikus" seatud eesmärkide järgimine võimalik. Kuivõrd käesolevalt nähtub, et kinnipeetavatele on kehakultuuriga tegelemine võimaldatud spordisaali kasutamisega ja kinnipeetavad saavad viibida ka vabas õhus, siis ei ole kaebaja probleemiks mitte niivõrd küsimus sellest, et tal puudub üldse võimalus kehaliseks sportlikuks liikumiseks, kuid probleem tekkis, kui kadus senine võimalus kasutada jõuharjutusteks sobivat ruumi, inventari, samal ajal renoveeriti ruumid ja olemasolevat jõusaali kasutada ei saa, kuid ka mujale ei ole paigutatud inventari, mida kasutada jõuharjutusteks kas pallimängude saalis või mujal. Kaebaja kinnitab, et tal on võimalus kasutada pallimängudeks kohandatud saali, kuid keelatud on kasutada teist saali, mis on vanglas olemas ja milles asuvad muud spordivahendid ja mida mujal vanglas ei asu ja kasutada ei saa. Kohtule nähtub, et vangla põhjuseta jättis välja selgitamata, mida kaebaja tegelikult 9 3-11-2791 soovib. Kui vangla oleks seda teinud, siis ta oleks pidanud mõistma, et kaebuse esitaja taotlus ei tugine asjaolule, et ta sooviks kasutada ilmtingimata konkreetset ruumi või seda ruumi, mis kasutavad ametnikud. Kaebaja sooviks on jätkata sportimist nendel võimalustel, mis olid enne olemas või võimaldada temale kasutada spordiinventari, st et ta ei peaks mängima pallimänge, mida ta ei oska ja ei soovi mängida. Puudub selgitus, miks tehti valik pallimängude kasuks. Vastamisel kaebajale ei ole viidatud inventari puudumisele või siis ressursi puudumisele jõuharjutusteks vajaliku inventari soetamiseks. Uurides keelduvat vastust 28.09.11 a tlk 6 saab kohus järeldada, et kaebaja ei soovi kasutada kehakultuuriga tegelemiseks tema dikteeritud aegu ja kohti ja mis oleks vastuolus julgeoleku reeglitega. Vangla keelduv otsustus 28.09.11.a. jätab sisuliselt kaebaja taotluse lahendamata ja ei sisalda kaalutlusi, mis kinnitaksid, et vanglal on võimatu võimaldada peale pallimängude ka muid sportlikke harrastusi, sj nt kaebaja soovitud lihtsate jõuharjutuste sooritamiseks, kuigi varem need võimalused olid olemas. Kohtule nähtub, et ei ole ka esitatud põhjendust, miks valiti just nimelt pallimängud kõigile kohaseks kehaliseks tegevuseks. Kohtule ei nähtu, et vanglas puudub huvi tegeleda kinnipeetavate poolt ka muude kehaliste harjutustega ja miks peaks see piirduma pallimängudega, kui puuduvad takistused muudeks valikuteks. Julgeoleku probleemile viitamine seda küsimust ei selgita, ka ei nähtu, kas vanglal on tegelikult võimalused enamaks või need puuduvad ja mis nimelt puudub. Tagantjärgi on keelduva otsuse põhistusi raske kindlaks teha, seda enam, et kirjalikes vastustes ja vaide lahendamisel on samuti esitatud ebaselgeid ja vastuolulisi selgitusi ja seisukohti. WC kasutamise küsimus möönab kohus, et kaebajal on tõepoolest võimalik enne spordisaali külastamist käia ära WC-s, kuid jääb arusaamatuks, miks ei ole võimalik tagada selle kasutamist spordisaali juures. Riietusruumi osas vastustaja mingit seisukohta keeldumisel ei esitanud. Seega ei ole kohtu arvates keeldumise alused piisavad ning motiveerimise puudujäägid on sedavõrd suured, et keeldumine tuleb lugeda õigusvastaseks ja teha ettekirjutus kaebaja taotlus uuesti läbi vaadata. 30. Seda seisukohta ei muuda ka asjaolu, et Tallinna Vangla 09.11.2011 vaideotsuses nr 113/43767-1 on mõnevõrra täpsemad seletused. I.O.’i vaie jäeti rahuldamata. Vaideotsuse põhjenduste kohaselt ei saa
lg 1 sätestatut tõlgendada selliselt, et sportimine tuleks tagada just jõusaalis, vaid sportimisvõimaluse korraldamine on jäetud ikkagi vangla otsustada, millega kohus ja kaebaja nõustuvad, kuivõrd kaebaja kinnitabki järjepidevalt, et ta palub vanglal võimaldada ja organiseerida kehakultuuriga tegelemine vangla võimaluste piires ja kaebaja ei tea põhjuseid, miks peaks sportimine piirnema vaid pallimängudega. Vastustaja küll märgib, et kinnipeetavatele peavad olema tagatud kõik neile seadusest tulenevad õigused, kuid õigusaktidest ei tulene, et kinnipeetavad peavad saama kasutada kõiki vanglas olemasolevaid ruume, kuid ka see ei selgita, mis ruumidest on juttu, kui kaebaja taotlust siiski ei saanud taandada pelgalt ruumide kasutamise küsimusele. Vastustaja on märkinud, et spordisaali kasutavad korraga 10-20 esimese üksuse kinnipeetavat, arvestades spordisaali suurust on seal piisavalt ruumi spordiga tegelemiseks, kuid nagu nähtus, on kaebaja esitatud andmed teistsugused, st spordisaalis ei ole võimalust samal ajal kasutada lautennise lauda ning ruumi ei jaguks, kui osa teeks ka lihtsaid harjutusi ilma inventarita. Kinnipeetavad ei saa seejuures ise sisse seada korda, kuidas sellist ruumi kasutada, see on ikkagi vangla korraldada, vastupidiselt tekiks sisepingeid, sõltuvalt, missugune huvigrupp kinnipeetavatest osutub tugevamaks. Seega ei nõustu kohus ka selgitusega, et kinnipeetavatel on olemas võimalus omavahel kokku leppida missuguse spordialaga tegeleda, kui isegi selline seletus sisalduks keelduvas otsuses. Kohtule nähtub, et vanglaga saaks nõustuda, et peale spordisaali kasutamist on kinnipeetavatel võimalik ennast E1 hoone dušširuumides pesta ja see ei ole liigselt koormav tervisele ja otseselt vajalik ei ole ka kinnipeetavatele tagada vangla spordisaali riietusruumi kasutamine. Kohtule jääb aga arusaamatuks vangla seisukoht, et spordisaalis asuva WC kasutamise mittevõimaldamine sõltub otseselt julgeoleku küsimusest. Vastustaja on seletanud, et 10 3-11-2791 kinnipeetavatel ei ole võimalik kehakultuuriga tegelemise ajal kasutada WC-d kinnipeetavate järelevalve tagamise seisukohalt; vanglal ei ole sellist ajalist- ega inimressurssi, et saata kinnipeetav WC-sse ja sealt tagasi oodata ning tagada samaaegselt teiste kehakultuuriga tegelevate kinnipeetavate järelevalve. Samal ajal on kohtule vastamisel vastustaja märkinud, et kinnipeetavale on tagatud WC –kasutamine ka spordisaalis viibimise ajal, kui tekib vältimatu kasutamise vajadus. Seega on nii ehk teisiti vajalik organiseerida kinnipeetava WC külastus ja nähtub, et vangla kinnitusel see ka tagatakse. Kaebaja on täpsustanud kohtu jaoks olukorda sportimisvõimalustes ja nähtub, et täpsemalt sooviks kaebaja tegeleda kehakultuuriga, seda saaks arendada jõusaalis, kuid sinna lubatakse vaid vangla töötajaid, mujalt on hiljuti kehakultuuriga tegelemise spordivahendid ära viidud, samas uuendatakse selle saali inventari, kuhu kinnipeetavaid ei lubata. Kaebuse esitaja taotlus vanglale hõlmas eelkõige neid probleeme kogumis ja kuigi tema taotluses on nimetatud, et ta sooviks on tegeleda kehakultuuriga spordisaalis, kasutada riietusruumi ja WC-d, siis tuli taotluse lahendamisel silmas pidada eelkõige soovi tegeleda jõuharjutustega, mida hetkel saaks teha vaid selles jõusaalis, kuhu kinnipeetavaid enam ei lubata. Kaebaja sooviks ei ole seega kitsalt soov kasutada mingit kindlat ruumi, ta on ka kinnitanud, et kui inventar paigutatakse muudesse kohtadesse, siis ta kasutaks seda mujal, kuivõrd aga hetkel muud ruumi selleks ei ole, siis sai ta nimetada selleks ruumiks jõusaali. Kaebuse esitaja oli rõhutanud, et antud hetkel mujal ei ole neid spordivahendeid, mis enne olid olemas ja asuvad nüüd spordisaalis /nn selle jõusaalis/. Kohus oli selle tõttu juhtinud vangla tähelepanu püstitatud probleemile ja andnud vanglale teada, milles on probleem. Muuhulgas oli kaebaja ka ise seda probleemi püüdnud vanglale esile tuua, kuid vastamisel ka kohtumenetluses jäi see vangla poolt tähelepanuta. Täiendava vastamise võimalus jäi määratud tähtajal vanglal täitmata, kohus ei pea arvestama 07.03.12.a. saabunud vastust, kuna selleks ajaks oli ammu ületatud vastamise aeg. Kohus oli teinud kontrolli, kas vastustajal on jäänud vastus ehk ekslikult õigele adressaadile väljastamata või pole see muul põhjusel kohtuni jõudnud, kuid nähtub, et niisugust olukorda ei tekkinud. Vastustaja ei ole 07.03.12.a. teatanud, et tal on mõjuvad põhjused vastata kohtumääruses märgitust erineval ajal. Kohtul ei ole võimalik selliselt hilinenud vastust edastada ega sellega arvestada. Nagu kokkuvõttes nähtus, oli kaebaja taotluse eesmärk saavutada võimalus tegeleda peale pallimängu ka muu spordiga ja kuna vangla on vastamisel keskendunud liigselt ruumi kasutamise küsimusele, st kas kinnipeetav saab või ei saa vangla tingimustes valida, mis ruume ta kasutab, siis oligi kohus täiendavalt palunud vanglalt vangla poolset informatsiooni võimalustest, mis olid kinnipeetavatel olemas enne ja mis on käesolevalt, kuna kaebaja oli vastamisel esile toonud, et varem olid kehakultuuriga tegelemise võimalused avaramad, kuid nüüd ja temale ei ole teada, miks olemasolevaid võimalusi kasutada ei saaks. Ka vangla enda vastusest võis aru saada, et võimalused on spordisaali kasutamisel tagatud pallimängude harrastamisega, kuid vangla ei olnud sõnaselgelt märkinud, kas mujal on spordivahendeid ja kui need olid, kuidas neid saaks edasiselt või mingis senisest piiratumas ulatuses kasutada, kuivõrd vangla ei teatanud, et tal on inventari soetamiseks ressursipuudus. Kohtule nähtus, et kui kaebaja väited varasemate tingimuste kohta on õiged, siis on vaatamata pallimängu võimaldamisele senised tingimused ahenesid. Kuivõrd vanglal on olemas nähtuvalt nii kaebaja kaebusest kui ka vangla vastusest sportimiseks pallimängusaal ja jõusaal, siis saab kohus lähtuda nendest andmetest, mis vastustaja on kaebuse esitajale teatavaks teinud ning avaldanud kohtule kaebusele vastamisel. 23.Vangla ei ole vastanud, millised on vastustaja tegelikud võimalused kaebajale kehakultuuriga tegelemise võimaldamiseks, va et saab mängida palli ja jalutada vabas õhus ning ei ole vastust, miks otsustati vaid pallimängude kasuks. Ühest vastusest võib aru saada, justkui saaks kaebaja siiski samas saalis, kus mängitakse palli, ka tegeleda kehakultuuriga, kuid vastusest ei selgu, kas selleks on inventari ja kui ei ole, kas siis vanglal napib ressursse, 11 3-11-2791 et võimaldada inventari kasutus kasvõi minimaalsel määral, nt ei pea olema kasutada kallid trenažöörid. Vangla vastusest võib aru saada, et jõusaali kaebajat ei lubata, kuigi see on olemas. Kohus möönis, et võimlemisega saaks kaebaja tegeleda igas temale kasutada olevas ruumis, kuid see ei olnud tema taotluse ja küsimuste eesmärk. Vangla vastusest ei saa teha mingeid tõsikindlaid järeldusi ka sellest, et sportimistingimused peaksid piirduma jalutamisega vabas õhus ja pallimängudega spordisaalis, kuna vangla ei andnud keelduvat vastust kaebajale põhjusest, et puuduvad mistahes spordivahendid kehakultuuriga tegelemiseks või et puuduvad nt rahalised vahendid inventari soetamiseks, vajalikud ruumid vms. Vangla keelduv vastus tugines sj asjaolule, et kehtiva korra kohaselt ei jätku inimressursse kinnipeetava ühel ajal jälgimiseks pallimängusaalis ning samal ajal tema toimetamisel sama ruumi lähedal olevasse wc-sse, mis ei ole kohtule üheselt selge vastus, kuivõrd vastusest saab järeldada, et siiski vajadusel saab kinnipeetava toimetada wc-sse ja jälgida spordisaali. Spordisaalis arendatava tegevuse osas ei anna see mingit lisainformatsiooni. WC kasutamise võimaluse organiseerimine ilmselt siiski ei nõuaks oluliselt teistsugust töökorraldust või ressurssi ja kui see nii oleks, ei määraks see ikkagi spordisaalis arendatava tegevuse liiki/iseloomu. Vangla vastusest saab järeldada, et kui spordisaali külastab keskmiselt ca 12 kinnipeetavat, siis ei peaks olema eriliselt keerukas ja ressursimahukas paigutada nad ära samas kohas asuvatesse saalidesse, so jaotada nad jõusaali ja pallimänguks mõeldud saali vahel, kui saalikasutuses probleemi tegelikult ei ole. Vangla ei ole samas ka viidanud, et jõusaali kasutamist kinnipeetavate poolt takistab asjaolu, et vangla töötajad vajavad sportimiseks ruume ning ruume ei jagu. Samas ei ole äratuntav, et mingil põhjusel oleks kaalukam võimaldada vaid pallimängude harrastamist, kuivõrd kohus juba viitas, et vangla ei ole keeldumisel teatanud, et ta selgitas välja, et vaid kaebaja sooviks on harrastada muud sproti. Kohus nõustub, et jääb ebaselgeks, mis kaebaja on pidanud silmas võrdse kohtlemise all. Seega leiab kohus, et kaebuse esitaja taotlus on sisuliselt jäänud lahendamata ning ei nähtu kaalutlusi, mis kinnitaksid, et taotlust ei saaks rahuldada kasvõi osaliselt, so võimaldades ligipääsu jõuharjutuste harrastamisele. Kohus leiab, et kuivõrd kaebaja taotlus hõlmab küsimuste kompleksset lahendust, siis ei ole õige kunstlikult lahata küsimust, kas WC ja riietusruumi kasutamine on vajalik või mitte, see sõltub põhiküsimuse lahendusest. Kohus leiab, et iseenesest on õigustatud väide, et avalikes huvides on see, et vanglas oleks ka sportimise ajal (nagu ka muul ajal) tagatud kõigi isikute julgeolek. Kuid see on adekvaatne selgitus juhtudel, kui reguleeritakse ruumide kasutamise korda, nende vahel liikumise korda jms ja nähtub, et sportimine soovitud viisil ei taga julgeolekut. Kohus juba selgitas, et konkreetse ruumi kasutamist käsitles kaebaja seetõttu, et ta ei saanud aru, mis põhjusel ei ole võimalik harrastada peale pallimängu muid võimalusi, mis tegelikult on olemas. Kaebaja taotlus ei välista lahendada juurdepääsuküsimust jõuharjutustele lahendamast ka muul viisil, st samas saalis järgides julgeoleku küsimusi. Vastustaja ise ei ole sj leidnud, et saal on väike muudeks tegevusteks või et ei saaks jaotada saali aegu nii, et sõltuvalt soovijatest, mängitakse nii pallimänge kui ka harrastatakse muud sporti. Vastustaja ei ole sj ka märkinud, et vanglas on selgitatud välja, et puudub vajadus saaliaegade jaotamiseks, kuna kõik tahavadki mängida palli ja muu spordiharrastus on vaid kaebajal. Kohus ei saa ise eeldada, et vanglal tekkis mingi konkreetne ressursinappus. Kohus kokkuvõtteks nõustub kaebuse esitajaga, et vangla vastustest ei ole arusaadav, milles on tegelik probleem, kui ühteaegu on justkui sportimiseks saal ja vahendid olemas, on ka võimalik sisse seada graafik ruumide kasutuse kohta, mis tagab julgeoleku tingimuste täitmise võimalused, kuid samas neid sportimise võimalusi kinnipeetavad ei saa kasutada. Kaebaja viitas Euroopa Vanglareeglistikule, on olemas ka CPT standardid ja kohtule nähtub, et ka nende valguses peab kaebaja taotlus eelkõige silmas võimaluste kasutamist, mis juba on olemas või mis on võimalik luua (võtta olemasolev kasutusele), nt kui kasutada saale muudetud või teistsugustel alustel või tagada jõuharjutuste tegemine mujal, kui selles 12 3-11-2791 konkreetses ruumis. Isegi, kui põhjuseks oleks asjaolu, et vangla ei soovi, et kinnipeetavate kasutada oleksid samad ruumid, mis vangla töötajatele, siis tulebki selliselt asjaolusid ja keelduvat vastust põhjendada ja näidata ära, miks see on vajalik ning õigustatud. Värskes õhus viibimisel ei ole ette nähtud samuti kasutada spordi- inventari. Sisuliselt on kaebaja kaebuse näol tegemist kohustamisnõudega, seega selgitab kohus kaebuse esitajale, et kohtul ei ole võimalik teha sedavõrd täpset ettekirjutust, milles kohus saaks kohustada vanglat käituma just niisugusel viisil nagu seda nõuaks kaebaja. Kohus selgitab, et kuivõrd vangla õiguseks on otsustada, missugusel viisil ja põhjusel ta ühte või teist tegevust võimaldab, siis kohus ei saa vangla eest ära otsustada neid küsimusi, mis on vangla pädevuses. Kaebajal ei ole ka subjektiivset õigust nõuda kehakultuuriga tegelemist konkreetsel väljakul, ruumis, ajal vms, kuid vangla peab tagama kehakultuuriga tegelemise võimalused ka ulatuslikumalt, kui selgub, et need võimalused on vanglal ka tegelikult olemas. Kuna vaidlust ei olnud küsimuses, et kaebaja saab kasutada olemasolevat vangla spordisaali pallimängudeks ja vajadusel ehk ka võimlemiseks, kuigi kaebaja väidetel takistaks pallimäng teistel kinnipeetavatel seal samal ajal võimlemisharjutuste tegemist, mis võib olla asjakohane, siis nähtub, et jõuharjutusi siiski samas saalis teha ei saa ja sellist inventari sinna ei ole kaebaja ja vastustaja esitatud andmetel paigutatud. Kuna kohtul puudub piisavalt andmeid, miks vangla piiras spordiinventari kasutamisega jõuharjutuste tegemise ja vangla neid andmeid kohtule ei esitanud, siis ei saa kohus ka kaebuse esitajalt enam täpsemaid andmeid nõuda, kuivõrd ilmselgelt kaebaja neid ei oma ega valda. Seega on olemas põhjused, miks kohus ei saa teha kindlat ettekirjutust, samas ei saaks kohus oma otsusega asendada kaebaja otsustuspädevust, mistõttu kohus selgitab kaebajale, et antud juhul kohus saab teha ettekirjutuse kaebaja taotlus uuesti läbi vaadata. Kaebaja taotlus vaadati küll vanglas läbi, kuid see lahendati puudulikult. Kohus selgitab kaebajale, et Riigikohtu halduskolleegiumi 26. mai 2008. a otsusest nr 3-3-120-08 tuleneb, et võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvaks ei saa lugeda näiteks erinevusi ruumide suuruses, lisaruumide olemasolus või jalutusväljaku suuruses, samuti helistamise korralduse erinevusi, kui igal juhul on kinnipeetavale tagatud vangistusseadusest ja muudest õigusaktidest tulenevate õiguste kasutamine tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus. Kui nt vanglate vahel on teatud õiguste kasutamise tingimustes erinevused, siis mitte igasugust erinevust ei saaks lugeda võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumiseks. Tallinna Vanglas on kahtlemata lahendamatuid probleeme eelkõige põhjusest, et tegemist on vana ja aegunud ehitisega ning ei ole enam ka otstarbekas teha mahukaid kulutusi vangla ehitistele/rajatistele/ruumidele, kui see vältimatult jäetakse maha ja ehitatakse tunduvalt kaasaegsem vangla. Seega võib Tallinna Vanglas teatud perioodil olla sportimisvõimaluste kasutamine piiratum, kuid see ei tohiks kohtu arvates ilma äratuntava põhjuseta senisega võrreldes veelgi aheneda.
Kohus nõustub vastustajaga, et vanglas kinni peetaval isikul ei ole iseenesest õigust valida omal soovil kehakultuuri liiki, kehakultuuriga tegelemiseks sobivaid aegu või kohti ning et kehakultuuriga tegelemise õiguse realiseerimise viis sõltub vangla võimalustest, ka julgeoleku tagamise vajadusest. Kohtule ei nähtu, et antud juhul vanglal tekkis teise saali kasutuselevõtuks probleeme julgeolekuküsimustest, kuid ei nähtu ka seda, et puuduvad võimalused võimaldada ja organiseerida elementaarse inventari kasutamisega muid sportlikke võimalusi. Spordisaalidest just nimelt jõusaali kasutamise mittelubamine kinnipeetavatele on ehk kokkuvõttes mingitel asjaoludel ka proportsionaalne piirang, s.o kohane, vajalik ja mõõdukas, kuid sellise põhjuse olemasolul tuleks seda ka selgelt märkida ja motiveerida. Kohus leiab, et kaebaja taotlus tuleb uuesti lahendada ning välja selgitada, kas on tegelikud takistused jõusaali kasutamiseks. 13 3-11-2791 Kohtuasjas nr 3-3-1-5-09 tehtud asja Riigikohtu üldkogule andmise määruses leidis halduskolleegium (p 12), et kohustamiskaebuse rahuldamiseks peab kohus hindama, kas toimingu sooritamine on vanglale õigusaktidest tulenevalt kohustuslik ja lubatud kohtuotsuse tegemise, mitte aga taotletud toimingu tegemisest keeldumise ajal või kaebuse esitamise ajal. Kohus ei saa kohustada haldusorganit toimingut sooritama, kui kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus seda ei võimalda. Samale seisukohale asus selles asjas ka üldkogu (Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-3-1-5-09, p 44). Kui viidatud kohtuasjas oli tegemist seadusemuudatusega, siis käesolevas asjas on kohtumenetluse kestel muudetud vangla kodukorda, mis Riigikohtu praktika kohaselt on üldkorraldus (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus kohtuasjas nr 3-3-1-95-07, p-d 10-11). Kuivõrd aga käesolevas asjas ei ole tekkinud olukorda, mil vangla mõni konkreetne õigusakt takistaks vanglal senist elukorraldust muutmast, sh ka sportimistingimused üle vaatama, siis on kaebaja taotluse uuesti lahendamine võimalik. Kohus leiab, et kohtu nimetatud põhistusel tuleb kaebaja taotlus vanglal uuesti lahendada, seega rahuldab kohus kaebuse, kuivõrd leiab, et kaebaja on esitanud kohustamisnõude, mis hõlmab endas tehtud lahendi õigusvastasuse küsimust. 24. Kaebuse esitaja oli riigilõivu tasumise kohustusest I astmes vabastatud, seega ei tekkinud kaebajal kulutusi. HKMS § 118 lg 2 kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Antud kaebuselt kuulus RLS § 57 lg 13 kohaselt tasumisele riigilõiv summas 15,97 eurot. 16.12.2011.a kohtumäärusega on I.O. riigilõivu tasumisest vabastatud. Seega kuulub vastustajalt väljamõistmisele riigilõiv summas 15,97 eurot riigituludesse. Karin Kalmiste kohtunik 14
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.