lg 5 teise ja kolmanda lause kohaselt komisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus ülejäänud osas. Kohus on asja lahendamisel seotud komisjoni otsusega selle vaidlustamata osas. Seega on hagimenetluses nõue summas 11 250 krooni ehk 719,01 eurot.
lg 5 ja kohaldati VÕS üldsätteid.
lg 5 kohaselt vähendatakse taastamise teenuse hinna hüvitamisel väljamakstavat summat ettevõtja suhtes kohaldatavate maksude osas. Mõiste „ettevõtjale kohaldatavad maksud“ legaaldefinitsiooni
ei anna, samuti ei ole nimetatud mõistet sätestatud MKS-s ning maksuseadustes.
lg 5 eesmärk on vältida hüvitise saaja alusetut rikastumist maksukulude säästmise läbi. Seega tuleb
lg 5 kohaldamisel arvestada väljamakstavast hüvitisest maha maksud osas, mis hüvitise saajal jääks maksmata või mis tagastatakse, arvatakse maha või hüvitatakse muul viisil hüvitise saajale. Kostjale teadaolevalt ei ole hageja füüsilisest isikust ettevõtja ega käibemaksukohustuslane. Seega on ta tarbija, kes maksab asjade ostmisel ja teenuse tellimisel kõik summad käibemaksuga ning tal puudub võimalus soetamiselt 2 sisendkäibemaksu maha arvata. Hüvitise maksmisel peab seega arvestama, et juhul kui hageja oleks teenuse tellinud remondiettevõtjalt, oleks teenuse hinnale lisandunud käibemaks. Kuivõrd hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks remonditeenuse tellinud käibemaksukohustuslaseks olevalt ettevõtjalt, on teenuse hinna vähendamine käibemaksu võrra põhjendatud, sest selles osas on hüvitise saaja kulusid säästnud. Seega puudub kindlustusandjal kohustus ka seda hüvitada. Maakohtu otsus
VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärgiks kannatanu asetada võimalikult lähedale olukorrale, milleks ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega ei tohi VÕS § 127 lg 1 mõtte kohaselt kannatanu kahju hüvitise kaudu rikastuda ning teisipidi tuleb kahju eelne olukord võimalikult lähedaselt ennistada. VÕS § 132 lg 3 järgi hõlmab asja kahjustamise korral hüvitis mõistlikud parandamise kulud. Seega on VÕS kahju ulatust reguleerivad sätted kohaldatavad ka liikluskindlustuses ja on samane
10.
lg 5 viimase lause kohaselt vähendatakse taastamise teenuse hinna hüvitamisel väljamakstavat summat ettevõtja suhtes kohaldatavate maksude osas. Seega on iseenesest õige kostja väide, et taastamise teenuse hinna hüvitamisel vähendatakse seda hinda nn maksude võrra (antud juhul käibemaksu võrra), kuid ekslik on hageja väide, et selline hinna vähendamine rahalise hüvitamise korral tarbijale toimub sarnaselt ettevõtjaga. Vaid ettevõtja, kes on käibemaksukohustuslane, saab selle maksu maha arvata käibest, mistõttu ettevõtjale
lg 5 kohaselt hüvitise maksmine ja selle vähendamine viidatud lõike viimase lause kohaselt tagab ettevõtjale õiglase kahju hüvitamise ja väldib tema alusetu rikastumise käibemaksu võrra. Tarbija, kes pole ettevõtja ehk käibemaksukohustuslane, st tal ei ole ettevõtlust ega käivet, ei saa olematult käibelt maha arvestada/käibele arvestada juurde käibemaksu. Seega oleks
lg 5 viimasest lausest tulenev tõlgendus, kus tarbijale hüvitatava teenuse hinnast tuleks maha arvata ettevõtte maks, antud juhul käibemaksu summa, vastuolus
lg 1 tuleneva kindlustusandja kohustusega hüvitada tekitatud liikluskahju ning VÕS § 127 lg 1 tuleneva kahju hüvitamise eesmärgiga ennistada kahju eelne olukord ning VÕS § 132 lg 3 sätestatud asja kahju ulatuse regulatsiooniga, sest kostja viidatud viisil arvestatud ja 3 vähendatud kahju hüvitis ei kataks kahju ulatust (st ei ennista kahjueelset olukorda). Seega ei nõustunud kohus kostja väitega, et hageja pole tõendanud, et ta oleks remonditeenuse tellinud käibemaksukohustuslaseks olevalt ettevõtjalt ja mille tõttu oleks kostjal justkui õigus hüvitada kahju käibemaksu võrra vähemas ulatuses. Eeltoodu alusel on kostja alusetult keeldunud hagejale hüvitamast osaliselt kahju ja on seega oma
tulenevat kahju hüvitamise kohustust osaliselt rikkunud VÕS § 100 tähenduses, kuna jättis oma kohustuse osaliselt täitmata summas 11 250 krooni (täitis osaliselt 56 250 krooni 67 500 kroonisest kahjust). Nii on hagejal kui kannatanul õigus nõuda kostjapoolse kahju hüvitamise kohustuse osalise rikkumise tõttu kostjalt täitmata osas VÕS § 76 lg 1, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ja
Antud juhul on hagejal õigus nõuda kostjalt 11 250 krooni ehk 719,01 eurot, mille maksmisest kostja keeldus. Eeltoodu alusel kuulub hagi rahuldamisele ja kostjalt tuleb hageja kasuks mõista 719,01 eurot välja.
Vaidlust ei ole, et tulenevalt
§-st 7 peab kindlustusandja hüvitama kindlustatu poolt tekitatud kahju.
lg 5 viimane lause ei tee vahet, kas kannatanu on käibemaksukohustuslane või mitte. Kahju hüvitamisel tasutakse varuosade maksumus ning teenuse hind, mida on vähendatud osas, mis vastab ettevõtja suhtes kohaldatavatele maksudele. Kostja vähendas seda käibemaksu võrra, kuna teenust ei ole osutatud. Käibemaksu objektiks on KMS § 1 lg 1 kohaselt käive. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt rakendatakse käibemaksu lisandunud väärtuse maksuna. Käesoleval juhul ei ole tekkinud käivet ja lisandunud väärtust, mistõttu vaidlusaluse sätte kohaselt arvataksegi ettevõttele kohaldatavad maksud teenuse hinnast maha. Kohus on põhjendamatult leidnud, et tarbija puhul, kes ei ole käibemaksukohustuslane, antud säte ei kehti. Käibemaks ei ole hüvitise osa, kuna tegemist on riigimaksuga, mida kohaldatakse teenuse pakkuja, mitte kannatanu suhtes. Juhul, kui tarbija tellib teenuse, lisatakse tulenevalt KMS-st teenuse hinnale ka käibemaks, mille teenuse pakkuja kannab ka riigile üle. Kindlustusandja poolt 4 hüvitatakse kahju kannatanule. Kui hüvitatakse taastusremondi kulud, tasutakse ka käibemaks, kui kannatanu on need kandnud. Tavapärane on, et kindlustusandja hüvitab need otse remondifirmale. Käesoleval juhul, kui kannatanu keeldus taastamiskulude hüvitamisega kindlustusandja poolt otsustatud vormis, hüvitab kindlustusandja kahju kannatanule. Kuna kannatanu ei ole kulusid käibemaksu osas kandnud, käivet ei ole tekkinud, siis
Kohtu tõlgendus on kohaldatav juhtudel, kui kindlustusandja hüvitab reaalselt kantud sõiduki taastamise kulud. Sellisel juhul tuleb eristada kannatanut, kes on ettevõtjana käibemaksukohustuslane ning tarbijat, kes ei ole. 14. Kostja on
§-st 7 tuleneva kohustuse täitnud. Juhul, kui kannatanu esitab tõendid, et ta on sõiduki taastamiskulud kandnud, sh ka käibemaksu, hüvitab kindlustusandja ka viimase. Kuna aga käesoleva hetkeni ei ole hageja antud kulu kandnud, sõidukit ei ole taastatud, pole tekkinud ka käivet. Seega puudub kostjal seni käibemaksu osa hüvitamiskohustus. Vastasel juhul tekib olukord, kus kannatanu, kellele ei ole teenust osutatud ja seega ka käivet tekkinud, rikastub alusetult käibemaksu võrra. Vastus apellatsioonkaebusele
lg 5 viimane lause annab kindlustusandjale õiguse arvata mitteettevõtjast kahjukannatanule makstavast hüvitisest maha ettevõtjale kohaldatavatele maksudele vastav summa. Maakohus on käsitlenud kostja sellekohast seisukohta ja selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks ei ole kostjapoolne seadusetõlgendus kooskõlas
lg 5 sisuga ja VÕS § 127 lg-st 1 tuleneva kahju täieliku hüvitamise ehk totaalreparatsiooni põhimõttega. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et
lg 5 viimane lause ei ole hageja suhtes kohaldatav ning asjaolu, kas hageja sõiduk on remonditud või mahakantud, ei oma mõju kostja kohustusele hüvitada hagejale kogu tekkinud kahju ehk tagada hageja jaoks olukord, mis oleks võimalikult lähedane olukorrale, kus kahjujuhtumit ei oleks aset leidnud. Kuna maakohus on kostja seisukohtadele piisava selgusega vastanud ning ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega täies ulatuses, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi pikemalt korrata.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.