KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lauri Madise ja Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht 25.01.2012, Tallinn Haldusasja num
§ 212lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 03.12.2010 käskkirjaga nr 1181-d karistati kinnipeetav Janek Tarkiainenit vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p-de 14.3.7 ning 14.11.1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 5 ööpäevaks. Käskkirja kohaselt suitsetas J. Tarkiainen 03.11.2010 kell 16.20 II vangistussektsiooni tualettruumis, mis ei ole suitsetamiseks ettenähtud aeg ja koht, ning oli vanglateenistuse ametnikuga suheldes üleolev ja ähvardas ametnikku. Distsipliini rikkumine loeti tõendatuks vanglaamet- niku ettekande põhjal ning arvesse ei võetud J. Tarkiaineni väidet, et süüdistus ei vasta tõele ning vanglaametnik viis ettekande kirjutamisega täide oma 03.11.2010 ähvarduse leida põhjus J. Tarkiaineni peale ettekande kirjutamiseks. Käskkirjas märgiti, et J. Tarkiainen on vanglaametniku peale kaevanud vangla direktorile ning see kaebus lahendatakse direktori poolt, käesolevasse asja see info ei puutu. Karistuse valikut põhjendati distsiplinaarüleastumise raskusega ning rikkumiste korduvusega.
- J. Tarkiainen esitas Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 03.12.2010 käskkirja peale vaide, mille Tallinna Vangla direktor jättis 14.01.2011 vaideotsusega nr 1-13/53098-1 rahuldamata.
- J. Tarkiainen esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 03.12.2010 käskkirja nr 1181-d tühistamiseks. Kaebuse kohaselt ei ole kinnipeetav talle süüks pandud rikkumist toime pannud. Arusaamatuks jääb, miks vanglateenistuse ametniku ettekannet on peetud usutavamaks kui kinnipeetava väiteid intsidendi mittetoimumisest. Vanglateenistuse ametnik ähvardas kirjutada ettekande pärast seda, kui kinnipeetav nõudis tagasi temale kuuluvaid tikke.
- Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata, sest distsipliinirikkumine on tõendatud. 1) Väide, et intsidenti ei ole toimunud, on ümber lükatud vanglateenistuse ametniku ettekandega ja lisaks on ettekande koostaja esitanud elektroonilise lisaselgituse. Kuigi E. Prits ise ei suitseta, siis sigaretisuitsu ja selle lõhna tunneb ta ära. Lisaks märkis ettekandja, et kinnipeetav oli vanglateenistuse ametnikuga vesteldes üleolev ja ähvardas ametnikku. Vanglateenistuse ametnikel puudub põhjendatud huvi alusetute ettekannete ja seletuskirjade kirjutamiseks. Tulenevalt sellest puudub alus kahelda ettekandes ja seletuskirjas märgitu õigsuses. 2) Kinnipeetav ei saa põhjendada distsipliinirikkumist vanglateenistuse ametniku väidetavalt ebaõige käitumisega. Kui kinnipeetav leiab, et vanglateenistuse ametnik käitub ebaõigesti, on tal õigus pöörduda märgukirjaga vangla poole ja juhtida vanglateenistuse tähelepanu ametniku ebaõigele käitumisele. Kinnipeetav ongi 08.11.2010 seda võimalust kasutanud, esitades kaebuse vangla direktorile, ja Tallinna Vangla vastusest selgus, et kaebuse esitaja tikud on 23.11.2010 asetatud tema suitsetamistarvete laekasse. Arusaamatus kaebaja tikkudega ei saanud põhjustada suitsetamist selleks mitteettenähtud kohas ja ajal ning ametniku ähvardamist. Vanglateenistuse ametnik andis pärast intsidendi toimumist võimaluse seletuskirja kirjutamiseks, millest kaebaja loobus. Seega oli kaebaja 08.11.2010 märgukirja edastamisel teadlik, et 03.11.2010 koostati tema distsipliinirikkumise kohta ettekanne.
- Tallinna Halduskohtu 26.10.2011 otsusega rahuldati J. Tarkiaineni kaebus ja tühistati Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 03.12.2010 käskkiri nr 1181-d. 1) Käskkirjaga tuvastati kaebaja käitumises mitu õiguserikkumist, mille eest määrati üks karistus – arest 5 ööpäeva. VangS ei näe ette võimalust määrata karistust distsiplinaarsüütegude kogumi eest. Distsiplinaarsüütegude kogum ei ole iseenesest asjaoluks, mis võimaldaks tegusid käsitleda raske ja korduva rikkumisena. Karistuse määramisel on oluline hinnata iga tegu eraldi, sest distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel võib selguda, et mõni distsiplinaarmenetluses süüks arvatud tegu ei leia tõendamist. Ka ainult ühe süüteo alusetu omistamine või olulise asjaolu arvesse võtmine või võtmata jätmine võib mõjutada määratud distsiplinaarkaristuse raskust. Mitme süüteo eest ühe karistuse määramisel ei ole kohtul võimalik kontrollida, millise õiguserikkumise eest ja millises ulatuses on arest määratud ning milliseid asjaolusid on karistuse määramisel iga süüteo puhul arvesse võetud. 2
(5)2) Kinnipeetav väidab distsiplinaarmenetluse käigus antud seletuskirjas, et seletuskirja blanketi sai ta esmakordselt 15.11.2010 kontaktisikult ja alles siis sai ta teada tema kohta ettekande kirjutamisest. Kontaktisikult kaebajale blanketi andmise aja ja asjaolude osas seletust võetud ei ole. Vastustaja ei ole püüdnud koguda kaebajat õigustavaid tõendeid ega lükata ümber kaebaja väiteid selle kohta, et ametnik ei olnud menetluses erapooletu, sest oli eelnevalt ähvardanud kaebajat ettekande fabritseerimisega. Vastustaja on eeldanud ametniku seletuse tavapärasest suuremat usaldusväärsust. Kõik kaebajat süüdistavad tõendid pärinevad vangistusosakonna ametniku ettekandest ning sama ametniku poolt ettekandele lisatud seletusest. Muud tõendid on jäetud kogumata. Vastustaja on kaebaja süüteoasja arutanud ühekülgselt. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. Tallinna Vangla apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata. 1) VangS ei keela mitme üheaegselt toimepandud rikkumise eest ühe karistuse määramist. Kohus on tõlgendanud ebaõigesti VangS § 63 ja tühistanud käskkirja, jättes süüteo tõendatuse kohta hinnangu andmata. 2) Raske distsipliinirikkumisega kaebaja poolt oli tegemist seetõttu, et vanglas peetakse nii suitsetamist selleks mitteettenähtud ajal ja kohas kui ka vanglateenistuse ametniku suhtes ähvardava väljendi kasutamist raskeks rikkumiseks. Korduvaks peeti rikkumist seetõttu, et kaebajal oli 18 kehtivat distsiplinaarkaristust, millest 5 olid määratud selleks mitteettenähtud ajal ja kohas suitsetamise ning 1 vanglateenistuse ametnikuga agressiivse suhtlemise eest. 3) Kohtule esitatud haldusasja materjalidest nähtuvalt teavitas rikkumise avastanud ametnik J. Tarkiainenit koheselt tema kohta koostatavast ettekandest. Vastuseks kasutas kinnipeetav ametniku suhtes ähvardavat väljendit. Vangla on taganud kinnipeetavale enne haldusakti andmist VangS § 64 lg-st 2 ja HMS § 40 lg-st 1 tuleneva võimaluse esitada oma arvamus. 4) Vanglal puudub igasugune alus mitte usaldada ametniku esitatud ettekannet. Ametnikul puudub motiiv omistada kinnipeetavale väljamõeldud distsipliinirikkumist. Valeandmete esitamise korral riskiks vanglaametnik enda suhtes distsiplinaarmenetluse algatamisega. Kinnipeetav seevastu, eitades distsipliinirikkumist, vabaneks distsiplinaarvastutusest. Kohtul olnuks võimalik määrata kohtuistung ja kutsuda ettekande koostanud ametnik tunnistama (vt Tartu Ringkonnakohtu 08.04.2011 otsus haldusasjas nr 3-10-875, p 8). Vanglas esineb paratamatult juhtumeid, mil vanglaametnik ja kinnipeetav on distsipliinirikkumise toimepanemise ajal kahekesi ja tunnistajad puuduvad. Läinuks ametnik tunnistajaid kutsuma, oleks distsipliinirikkujal olnud võimalik lahkuda ja teo toimepanija jäänuks teadmata. Ametnikul ei ole iga kord võimalik kutsuda tunnistajat ning kinnipeetava jälgimine videokaameraga pole igas vangla ruumis võimalik. 5) Kinnipeetav on distsiplinaarmenetluse käigus 08.11.2010 kirjutanud vanglale pöördumise, milles ta väidab, et 03.11.2010 andsid vangla kaupluse töötajad vanglaametnik E. Pritsi kätte kaebaja poolt kauplusest tellitud kauba, mis kaebaja töölt naastes oli kambris tema voodil. Pöördumise kohaselt palus kinnipeetav seejärel E. Pritsil avada tema suitsetamistarvete laegas nr 106, et kontrollida, kas tikud on laekasse pandud, ning selgus, et neid seal ei ole. Kinnipeetava väite kohaselt pöördus ta korduvalt seoses kadunud tikutoosidega E. Pritsi poole ning mingil korral ütles ametnik, et kui kinnipeetav ei jäta tema ilmaasjata tüütamist, siis ta leiab, mille eest kinnipeetavale ettekanne koostada. Kuivõrd kaebaja sai kauba kätte pärast töölt naasmist, s.o kell 15.00, siis pani ta rikkumise toime 1 tund ja 20 minutit pärast tikkude puudumisest teada saamist. Kuna ametnikul on lisaks kinnipeetavate kaubaga tegelemisele ka 3
(5)muid igapäevaseid ülesandeid, on väheusutav, et J. Tarkiainenil oli mõne tunni jooksul võimalik korduvalt antud küsimuses ametniku poole pöörduda, mistõttu kaebaja väidet ebaõigest ettekandest tuleb pidada ebausutavaks. Märkimist väärib, et selle väite esitas kaebaja alles 5 päeva pärast intsidenti (08.11.2010). Käskkirjas on võetud seisukoht, et tikkude kadumine ei ole rikkumisega seotud ja lahendatakse eraldi menetluses.
- J. Tarkiaineni vastuses leitakse, et halduskohtu otsus on õiguspärane. 1) Vangla oleks pidanud koostama eraldi käskkirjad väidetavalt mitte ettenähtud ajal ja kohas suitsetamise kohta ning suhtlemise kohta üldtunnustatud viisakusreegleid mitte järgides. 2) Kui ametnik olnuks kindel, et kinnipeetav suitsetas, saanuks ta raadiosaatja abil kutsuda kontaktisiku või mõne teise valvuri, kes oleksid saanud tõendada seda, et kinnipeetav suitsetas. Suitsuhais ei kao hingeõhust mõne minutiga. Kaebaja soovib, et valvur annaks tunnistusi valedetektori all. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Halduskohus on tühistanud vaidlusaluse käskkirja menetlusnormide rikkumise tõttu, leides, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud ühekülgselt ja tõendeid pole kogutud piisavalt; samuti on VangS rikkudes määratud kahe süüteo eest üks karistus. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga.
- Distsiplinaarmenetluse läbiviimist käsitleb VangS
- jagu. Distsiplinaarmenetlus tuleb vanglateenistuse poolt läbi viia § 64 nõudeid järgides – menetluse algatamisest tuleb kohe teavitada kinnipeetavat, anda talle võimalus esitada selgitus, samuti peab vanglateenistus protokollima menetluse käigu. Vangla sisekorraeeskirjas on VangS § 64 lg 3 alusel sätestatud protokolli vorm ja selles esitatavad andmed. Vangla sisekorraeeskirja § 97 näeb ette, et protokollis kajastatakse ja sellele lisatakse tõendid, mille põhjal menetluse läbiviija kinnipeetava süü tõendatuks luges. Kuigi sisekorraeeskirjas räägitakse tõenditest mitmuses, ei tähenda see, et süüteo toimepanemist ei saa tõendada ühe tõendiga. Sellist piirangut õigusaktidest ei tulene. Süüteo tõendatus oleneb tõendile antud hinnangust. Kohus on vanglale ette heitnud veel seda, et vangla pole püüdnud koguda täiendavaid tõendeid, näitamata, millised need tõendid võinuks olla. Kontaktisiku küsitlemine kaebajalt distsiplinaarmenetluse raames selgituse küsimise asjaolude kohta ei saaks anda mingit teavet süüteo toimepanemise asjaolude kohta ja oma selgituse on kaebaja vanglaametniku ettekande kohta saanud esitada 17.11.
- Käesolevas asjas on tegemist juhtumiga, kus kinnipeetava sõna on vanglaametniku sõna vastu ning asja lahendamiseks tuleb mõlema asjaosalise ütluste usutavust hinnata. Kohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta vanglaametniku ettekannet ei usalda, märkides üldiselt, et vanglaametniku seletusele ei saa alati anda suuremat kaalu kui kinnipeetava ütlustele.
- VangS § 63 lg 3 näeb ette, et ühe ja sama distsipliinirikkumise eest ei või määrata mitut karistust, keeldu rakendada üleastumiste kogumi puhul ühte karistust seadusest ei tulene. Seega ei too distsiplinaarkaristuse tühistamist kaasa asjaolu, et kaebajale määrati mõlema rikkumise eest kokku 5 ööpäevaks kartserisse paigutamine. Vastustaja on karistuse määramist põhjendanud rikkumiste raskuse ja kaebaja varasema karistatusega ning ringkonnakohus nõustub, et neil asjaoludel on määratud karistus proportsionaalne. Määravaks küsimuseks on üleastumise tõendatus.
- Ringkonnakohtu istungil tunnistajana üle kuulatud vaidlusaluse üleastumise ajal Tallinna Vanglas valvurina töötanud E. Prits kinnitas ettekandes ja täiendavas selgituses esitatud fakte, et kaebaja suitsetas 03.11.2010 kella 16.20 ajal tualettruumis ning kui kuulis, et tunnistaja 4
(5)kavatseb kirjutada ettekande, lubas tal „nina lömmi lüüa“. Tunnistaja selgitas, et valvuri ülesannete hulka kuulub tunniajaste vahedega kontrollkäigu tegemine sektsioonis ning sellise ringkäigu ajal ta avastaski kaebaja suitsetamas. Tunnistaja kinnitas ka, et suitsetamistarbeid ei panda ülejäänud ostetud kraami hulgas kinnipeetava voodi peale vaid suitsetamistarvete kappi ning kaebaja palus kontrollida suitsetamistarvete kappi alles pärast suitsetamiselt tabamist.
- Ringkonnakohus leiab, et vanglaametniku tunnistus on loogiline ja usutav. Selgitus kaebaja avastamisest korrapärase kontrollkäigu ajal on kooskõlas menetluse läbiviija E. Illupmägi ja tunnistaja toimiku lk-l 21 asuvast e-kirjavahetusest nähtuva asjaoluga, et ca 2 tundi enne kaebaja tabamist tabas tunnistaja samast tualettruumist suitsetamas teise kinnipeetava. Samas ei ole usutav kaebaja väide, et vanglaametnik kirjutab kinnipeetava kohta fiktiivse ettekande lubamatu suitsetamise ja ähvardamise kohta üksnes seetõttu, et kinnipeetav kauplusest ostetud tikke nõudes kolm korda järjest tema poole pöördub. Kaebaja eitas tunnistaja ja tema vahel muude lahkhelide või arusaamatuste olemasolu. Kaebaja kinnitas, et kauplusest ostetud tikke ei panda alati koos teiste kaupadega tuppa, tunnistaja väitel pannakse need reeglina suitsetamistarvete kappi. Seega on usutavam tunnistaja selgitus, et kaebajal ei olnud põhjust asuda kohe pärast töölt tulekut tikkude olemasolu kontrollima ning suitsetamistarvete kapi avamist nõudis kaebaja pärast suitsetamiselt tabamist tekkinud ärrituse mõjul. Seepärast pole kaebaja ja tunnistaja vahel mingi konflikti olemasolu enne suitsetamiselt tabamist usutavalt tõendatud. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebaja poolt süüteo toimepanemine on tõendatud ning tema kaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
- Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ning teeb asjas uue otsuse kaebuse rahuldamata jätmise kohta. 14.
§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool kelle kahjuks otsus tehti.
Vangla on taotlenud apellatsioonimenetluses tasutud riigilõivu 15, 97 € hüvitamist. Vaatamata sellele, et kaebaja oli kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud, tuleb tal
§ 118
lg 1 alusel kanda vastaspoole menetluskulud, sest otsus tehakse menetlusabi saaja kahjuks.
§ 118
lg 1 alusel võib kohus küll piirata väljamõistetavate menetluskulude suurust, kuid ringkonnakohtu arvates ei esine viidatud sättes näidatud aluseid (menetluskulude väljamõistmine oleks kaebaja suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik) menetluskulude hüvitamise piiramiseks. Lilianne Aasma Viive Ligi Lauri Madise 5
(5)