KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. jaanuar 2012, Tallinn Haldusasj

) § 2 lg 2 p-des 1 või 2 nimetatud teabega. On ilmne, et valgustulp ei asu müügikohas (tanklas) ega selle sissepääsu juures, mistõttu ei tulene sellel kuvatava teabe eksponeerimise kohustust ka vedelkütuse seaduse (VKS) §-st

1. Tallinna Halduskohtu 18.10.2004 otsusest nr 3-1585/2004 ja Tallinna Ringkonnakohtu 12.12.2005 otsusest nr 2-3/382/05 ei järeldu, et valgustulpa tuleks alati käsitada kohustusliku kaubandusliku teabena ning käesoleva juhtumi asjaolud on viidatud kohtuasjaga võrreldes erinevad. Vaidlusalust valgustulpa saab klassifitseerida reklaamiks ka selle esitluslaadist tulenevalt.
2. Kuna Neste Eesti AS 21.01.2011 korralduses määratud tähtajaks reklaamimaksu deklaratsiooni ei esitanud ning teda oli eelnevalt sunniraha rakendamise eest hoiatatud, kohustas Tallinna Ettevõtlusamet 15.02.2011 korraldusega nr 5-1.8/244 Neste Eesti AS-i tasuma 7 tööpäeva jooksul sunniraha 1000 €. Samas hoiatas Tallinna Ettevõtlusamet Neste Eesti AS-i, et 21.01.2011 korralduse jätkuva mittetäitmise korral rakendatakse tema suhtes teisel korral sunniraha 1500 €.
3. Neste Eesti AS palus Tallinna Halduskohtule 23.02.2011 esitatud kaebuses Tallinna Ettevõtlusameti 21.01.2011 ja 15.02.2011 korraldused tühistada. Tallinna Halduskohtu 18.10.2004 otsuses nr 3-1585/2004 ja Tallinna Ringkonnakohtu 12.12.2005 otsuses nr 23/382/05 on leitud, et Neste valgustulbal avaldatud teave ei vasta

§ 2lg-s 2 sätestatud reklaami tunnustele, vaid tegemist on kaubandusliku teabega.

Vaidlus on selles, kas Neste Rocca al Mare A24 kaubandusteabe tulbal olev teave vastab

§ 2

lg 2 p-de 1-3 tunnustele ja kas tulp paikneb kaebaja majandus- või kutsetegevuse koha juures või mitte. Tallinna Ettevõtlusameti järeldus on ekslik, sest valgustulp paikneb tankla sissepääsu juures, paralleelselt tanklaga ning vaid 20 meetri kaugusel üle Paldiski maantee Õismäe sõidusuuna. Asudes määratlema ala, mida saab nimetada „vahetult majandus- ja kutsetegevuse kohaks“ või pidada selle koha „sissepääsu juures“ olevaks, on haldusorgan väljunud oma pädevuse piiridest. Reklaamimaksu tasumise alused saavad tuleneda üksnes seadusest. Kõnealuses kohas on lubatud sõidukiirus 70 km/h, mille puhul on eriti oluline, et kaubanduslik teave oleks erilise keskendumiseta nähtav tänavalt või teelt ning ka pimedal ajal. Automaattankla on rajatis ehitusseaduse § 2 lg 3 mõttes, mistõttu on ainuvõimalik seadustes märgitud kohustuslikku teavet paigutada asukohatähisele. Neste tankla ja Paldiski mnt vahel on kõrghaljastus ning kergliiklustee, millest tulenevalt on tankla asukohatähiseks olev kaubandusteabe tulp paigutatud tanklaga piirnevale transpordikinnistule Paldiski mnt T8. Valgustulpa ei ole Paldiski mnt äärse kergliiklustee ja maa-aluste tehnovõrkude paiknemise tõttu võimalik paigutada tanklale lähemale. Ükski õigusakt ei piira kaubandusliku teabe avaldamise kohta ettevõtja omandis või tema tegevuskohaks märgitud kinnistu piiridega. Neste kaubandusteabe tulbal on ainult

§ 2lg 2 p-des 1-3 ja kaubandustegevuse seaduse (Kaub

TS) § 10 lg-tes 2 ja 3 nimetatud teave ning seda ei saa klassifitseerida reklaamiks. Tulba reklaamiks määratlemise aluseks ei ole see, mitmelt poolt on tulp asukohatähisena nähtav. Nestel on tanklad kümnes riigis ning neis kõigis on kasutusel samas stiilis 2

, KaubTS ja teiste õigusaktidega. Ettevõtlusameti kui maksuhalduri ülesanne on õigusakti rakendamine ning selleks konkreetsete faktiliste asjaolude ja õiguslike aluste loogiline sidumine. Valgustulbal eksponeeritud teave ei ole kaubanduslik teave (ega kaebaja poolt nimetatud „asukohatähis“) KaubTS § 10 lg 1 p 1, VKS § 4 lg 1 ja

§ 2lg 2 p 1 tähenduses.

Valgustulpa saaks pidada

§ 2

lg 2 p-s 1 nimetatud teabeks üksnes juhul, kui see paikneks majandus- või kutsetegevuse kohas. Kuna valgustulp on paigutatud tanklast eemale kahe sõidutee vahelisele eraldusribale, ei paikne see majandus- või kutsetegevuse kohas. Ühtlasi, ei ole valgustulbal olev teave suunatud klientidele, vaid kõigile sõiduteel liiklevatele isikutele. Valgustulbal olev teave on lisaks avaldatud ka tanklas sees, mis ei ole ilmselgelt käsitatav reklaamina, erinevalt valgustulbal avaldatud informatsioonist. Seejuures on valgustulbal VKS § 4 lg-s 1 nõutud teave eksponeeritud üksnes osaliselt. Haldusasjas nr 2-3/382/05 olid faktilised asjaolud käesoleva vaidlusega võrreldes täiesti erinevad, ka käsitleti selles

varasemat redaktsiooni, mis kehtis kuni 31.12.2008. Lisaks on valgustulba peamine eesmärk ilmselgelt kauba müügi suurendamine, mistõttu tuleb seda pidada reklaamiks. Valgustulp ei asu ka majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures, vaid sellest eemal haljasalal, kusjuures sissepääsu ja valgustulba vahele jääb muu hulgas kolmerealine sõidutee. Isegi juhul, kui välireklaamikandja paikneks majandusvõi kutsetegevuse koha sissepääsu juures, ei kohalduks sellele

§ 2

lg 2 p 2, sest lisaks sättes nimetatud kaubamärkidele on valgustulbal eksponeeritud ka pakutavate kaupade nimetused ja hinnad, mida

§ 2lg 2 p 2 ei loetle ja mida tuleks seetõttu käsitada reklaamina.

Kaebaja viide tanklatele välisriikides, ei ole asjakohane, sest juhinduda tuleb Eesti õigusaktidest. 6. Tallinna Halduskohus rahuldas 15.07.2011 otsusega Neste Eesti AS kaebuse ning tühistas vaidlustatud korraldused, mõistes lisaks vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud (riigilõiv) 78,75 €. Vaidlustatud korralduses nimetatud tulbal kujutatud info ei ole reklaamimaksu objektiks. Tallinna Ettevõtlusametil on küll pädevus tõlgendada majandusvõi kutsetegevuse koha mõistet, kuid käesoleval juhul on vastustaja seda tõlgendanud valesti. Asjaolusid arvestades tuleb lugeda, et tegemist on majandus- või kutsetegevuse koha tähistusega majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures, mida Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määruse nr 44 § 1 lg 1 p 2 kohaselt ei käsitata reklaamina ja mis ei ole määruse § 2 kohaselt reklaamimaksu objektiks. KoMS § 10 lg-te 1 ja 2 kohaselt on reklaamimaksu objekti täpsem määratlemine seadusega antud kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu pädevusse. KoMS ei piiritle reklaamimaksu objekti reklaamiga

tähenduses, mistõttu on asjakohane määruse nr 44 § 1 lg 2 p 2. Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määruses nr 44 ega muus asjassepuutuvas õigusaktis ei ole määratletud, kui kaugel võib tähistus asuda, et seda saaks käsitada „sissepääsu juures“ olevana. Nimetatud mõistet tuleb tõlgendada laialt ning arvestada konkreetse majandustegevuse koha ja majandustegevuse sisu eripäraga. Seega ei pruugi tähistus olla määruse § 1 lg 2 p 2 kohaldamiseks asetatud vahetult hoone sissepääsu kõrvale, kohale või ette, vaid see võib paikneda ka kaugemal. Tähistust saab üldjuhul pidada sissepääsu juures olevaks juhul, kui mõistlik inimene saab tähistust vaadates aru, et tähistatava objekti sissepääs ehk vastav majandus- või kutsetegevuse koht asub „kohe siinsamas“. Juhul kui majandus- või kutsetegevuse koht, näiteks kaupluseruumid, asuvad mingisugusel suurema territooriumi 3

§ 2lg 2 p 2 ja määruse § 1 lg 2 p 2) tuleb tõlgendada laialt.

Sissepääs on koht, mille kaudu sisenetakse majandus- või kutsetegevuse kohta (antud juhul tanklasse). Vaidlusalune valgustulp paikneb tankla sissepääsust eemal teisel pool kolmerajalist sõiduteed haljasalal. Ka

seletuskirjast nähtub, et seadusandja ei ole mõistet „sissepääsu juures“ tõlgendanud laiendavalt. Apellant nõustub halduskohtuga selles, et ettevõtjal peab olema võimalus tähistada oma tegevuskohta maksuvabalt. Samas ei pea sellise tähistuse võimaldamiseks tõlgendama

§ 2lg 2 p 2 laiendavalt.

Kui Neste Eesti AS soovib tähistada tegevuskohta selliselt, et ta ei paiguta tähistust majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juurde, vaid sellest eemale, saab seda reklaamimaksuvabalt teha kehtestatud nõuetele vastava liiklusmärgi abil (vt määruse § 3 p 20). Kohus on jätnud analüüsimata Tallinna Ettevõtlusameti seisukoha, mille kohaselt isegi juhul, kui mõistet „sissepääsu juures“ käsitada laiemalt, ei kohalduks käesoleval juhul

§ 2

lg 2 p-s 2 nimetatud erand, kuna valgustulbal on lisaks kaubamärkidele eksponeeritud ka pakutavate kaupade (kütuse liikide) nimetused ja hinnad. Kuivõrd viidatud teavet ei ole

§ 2

lg 2 p-s 2 nimetatud, tuleb seda ka majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures eksponeerimisel käsitada reklaamina.

§ 2

lg 2 p 2 eesmärk on reguleerida majandus- või kutsetegevuse koha tähistamist, mitte kauba ja/või teenuse kohta info avaldamist, mille osas on erisätteks

§ 2lg 2 p 1.

Lisaks on vastuoluline ja põhjendamatu kohtuotsuse p 35, milles kohus leidis, et asjaolu, et VKS § 4 lg-s 1 nimetatud teavet on osaliselt dubleeritud ka asukohatähisel, ei ole piisav selleks, et lugeda kogu valgustulp reklaamitähiseks, kuna selle paigutamise eesmärk on siiski olnud klientide tankla asukohast teavitamine. Jääb arusaamatuks, kas sellest tulenevalt võib VKS § 4 lg-s 1 nimetatud teavet kohtu hinnangul eksponeerida ka mujal kui tanklas (nt sissepääsu juures, kusjuures sellele kohalduks ka

§ 2

lg 2 p-s 2 sätestatud erand) ning samuti pole selge, mille alusel kohus tuvastas, et käesoleval juhul oli valgustulba paigaldamise eesmärk teavitada kliente tankla asukohast, mitte reklaam. Teave kauba, teenuse või selle müügitingimuste kohta ei ole

§ 2

lg 2 p 1 kohaselt käsitatav reklaamina üksnes juhul, kui see paikneb majandus- või kutsetegevuse kohas. Antud juhul asub valgustulp majandus- või kutsetegevuse kohast eemal. Apellandi hinnangul on valgustulba eesmärk kauba müügi suurendamine. Menetluskulude väljamõistmisel on halduskohus rikkunud HKMS § 93 lg-t 5, mõistes Tallinna Ettevõtlusametilt välja riigilõivu 78,75 €. Kuivõrd käesoleval juhul ei ole maksuhaldur määranud Neste Eesti AS-le maksusummat ega makset, samuti maksu või makset sisse nõudnud või sanktsiooni rakendanud, siis ei kohaldu riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lg 16, vaid kaebuse esitamisel tuli tasuda riigilõivu RLS § 57 lg 13 alusel 15,97 €. Ringkonnakohtule 12.01.2012 esitatud täiendavates seisukohtades märgib Tallinna Ettevõtlusamet, et jääb oma seniste seisukohtade juurde. Vaidlusalune valgustulp ei asu Neste Eesti AS majandus- või kutsetegevuse koha (tankla) sissepääsu juures ning teabele kohalduks 5

§ 2lg 2 p 2 üksnes juhul, kui see paikneks tankla sissepääsu juures.

Valgustulp paikneb aga tankla sissepääsust oluliselt eemal, sissepääsu ja valgustulba vahele jääb sissesõidutee tanklasse, haljasala, kõnnitee ja mitmerajaline sõidutee. Valgustulp on suunatud sõiduteel liiklejatele, mitte isikutele, kes on otsustanud juba tanklat külastada ning otsivad selle sissepääsu. Valgustulp asub tanklast sedavõrd kaugel, et seda ei saa pidada tankla sissepääsu juures olevaks, mistõttu ei kohaldu selle suhtes ka

§ 2lg 2 p 2.

Valgustulpa ei saa käsitada ka kaubandusliku teabena, vaid tegemist on reklaamiga, mille peamine eesmärk on kauba või teenuse müügi suurendamine (vt Tallinna Ringkonnakohtu 12.12.2005 otsus nr 2-3/382/05, p-d 10, 11). Valgustulbal on muu hulgas eksponeeritud hinnainfo ja teave pakutava kauba kohta (kütuse liikide nimetused ja hinnad), mis ei kuulu

§ 2lg 2 p-s 2 loetletud teabe hulka.

Valguspost on paigutatud suure liiklusega sõidutee vahele ning on valgustatud, mis osundab sellele, et soovitakse saavutada ka selliste inimeste tähelepanu, kes sellekohase viidata vastustaja pakutava kauba ostmisest huvitatud ei oleks. Seetõttu on tegemist reklaamiga

§ 2lg 1 p 3 tähenduses, mitte kaubandusliku teabega.

Vaidluse all ei saa olla asjaolu, et kui paigaldada kahe sõidutee vahele kõikide lähedal asuvate isikute teave majandus- või kutsetegevuse kohtade kohta koos pakutavate kaupade ja teenuste hinnainfoga, koormaks see liialt linnaruumi ja hajutaks autojuhtide tähelepanu. Maksuobjektiks ei saa olla üksnes tarbijale hädavajalik teave kaubandustegevuse ja pakutavate teenuste / müüdava kauba kohta, ning maksuvabalt tuleb anda ettevõtjale võimalus jagada teavet vaid selle kohta, kuidas on ettevõtja müügikohta võimalik sisse pääseda, mitte aga teavet selle kohta, kuidas ettevõtja tegevuskohta on võimalik üles leida. 8. Neste Eesti AS vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub kaebaja jätta apellandi kanda. Halduskohus on oma tõlgendust

§ 2

lg 2 p-des 1 ja 2 nimetatud mõistele „sissepääsu juures“ otsuses põhjalikult motiveerinud. Kaebaja ei nõustu Tallinna Ettevõtlusameti seisukohaga määratlemata õigusmõiste „majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures“ sisustamisel. Ka mitmes teises kohtulahendis (nt Tallinna Halduskohtu 28.06.2011 otsus nr 3-11-1062) on kohtud mõiste „sissepääsu juures“ tõlgendamisel asunud apellandist erinevale seisukohale, kuid Tallinna linn soovib sellele vaatamata jätkuvalt ettevõtja maksukoormust kasvatada. Tallinna Ettevõtlusamet soovitab Neste Eesti AS-l kujundada kaubandusteabe tulp ümber liiklusmärgiks, mida ei maksustata juhul, kui see vastab liiklusmärkidele seadusega kehtestatud nõuetele. Selline tingimus piiraks aga oluliselt ettevõtlusvabadust. Tallinna Ringkonnakohus on 21.05.2010 otsuses nr 3-09-1702 leidnud, et teabe esitamise mõte peab olema konkreetse tegevuskoha seostamine ühe konkreetse äriühinguga. Kuna Neste Eesti AS kaubandusteabe tulbal olev teave on neutraalse sisu ja esitusviisiga ning ei sisalda väärtushinnanguid, siis ei ole tegemist reklaamiga (vt Tallinna Ringkonnakohtu 12.12.2005 otsus nr 2-3/382/05). Ringkonnakohtule 13.01.2012 esitatud täiendavas vastuses leiab Neste Eesti AS, et Euroopa Liidu ja Eesti õigusaktidest (KaubTS § 10) tuleneb ettevõtjale tarbija informeerimise kohustus. Kaubanduslikku teavet tuleb esitada äratuntaval viisil ja kergesti kättesaadaval moel, kusjuures nt vedelkütuse kui esmatarbekauba puhul tuleb teavet jagada eriti aktiivselt. Seetõttu peab automaattankla kohta edastatav teave olema tarbijale (sõidukijuhile) nähtav erilise keskendumiseta. Tulba hea tajutavus on positiivne ka liiklusohutuse seisukohast, sest sõidukijuht saab optimaalse teabe kiiresti ja tema tähelepanu ei haju. Arusaamatuks jääb apellandi väide, et vaidlusalusel infotulbal olev teave on reklaam, sest on suunatud sõiduteel liiklejatele, mitte aga isikutele, kes otsivad müügikoha sissepääsu. Neste Eesti AS tankla 6

ei eristanud kaubanduslikku teavet reklaamist. Kohatu on ka apellandi viide reklaamimaksu funktsioonile kaitsta avalikku ruumi väljakutsuva teabega liigse koormamise eest, sest praktikas Tallinna linn sellest ei lähtu (vt Eesti Päevalehes 25.10.2011 avaldatud fotot), vaid peab silmas ainuüksi fiskaalseid eesmärke. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9.

§ 2

lg 1 p 3 kohaselt on reklaam teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil. Nimetatud säte avab reklaami mõiste materiaalse sisu.

§ 2

lg 2 loetleb rea erandeid, millal mingit teavet reklaamina ei käsitata, isegi kui see oma omadustelt või eeldatava faktilise mõju poolest vastab

§ 2

lg 1 p-s 3 toodud tingimustele.

§ 2

lg 2 p 1 kohaselt ei käsitata reklaamina majandus- või kutsetegevuse kohas, kus müüakse kaupa või osutatakse teenust, antavat teavet kauba, teenuse või selle müügitingimuste kohta, ning

§ 2

lg 2 p-s 2 nimetatud teavet.

§ 2

lg 2 p 2 sätestab, et reklaamina ei käsitata majandus- või kutsetegevuse koha tähistust selle nime, liigi, kauba müügi või teenuse osutamise aja, isiku nime, kaubamärgi ja domeeninimega ehitisel, kus majandus- või kutsetegevuse koht asub, ja majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures.

§ 2

lg 2 p 3 lisab, et reklaamina ei käsitata ka väljaspool ehitist asuva majandusvõi kutsetegevuse koha tähistust

§ 2lg 2 p-s 2 nimetatud teabega. 10. Ko

MS § 2 lg 1 kohaselt kehtestatakse kohalik maks (sh reklaamimaks – KoMS § 5 p 5, § 10) valla- või linnavolikogu poolt maksumäärusega, mis peab vastama KoMS § 4 nõuetele. Muu hulgas peab maksumääruses olema määratud maksuobjekt (KoMS § 4 lg 1 p 2). Reklaamimaksuga maksustamisele kuuluvate kuulutuste ja reklaami ning nende paigutuskohtade loetelu, samuti reklaamimaksu soodustuste ja vabastuste andmise tingimused ja korra kehtestab volikogu (KoMS § 10 lg-d 2, 6). Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määruse nr 44 „Reklaamimaks Tallinnas“ § 1 lg 1 p-s 1 on reklaami mõiste sisustatud identselt

§ 2lg 1 p-ga 3.

Määruse § 1 lg 2 p 1 sätestab, et reklaamina ei käsitata majandus- või kutsetegevuse kohas antavat teavet kauba, teenuse või selle müügitingimuste kohta (tarbijakaitseseaduse § 4 lõikes 2 nimetatud teave). Kuni 31.12.2011 kehtinud sõnastuses (muudetud Tallinna Linnavolikogu 17.11.2011 määrusega nr 36) ei käsitata määruse § 1 lg 2 p 2 kohaselt reklaamina majandus- või kutsetegevuse koha tähistust selle nime, liigi, kauba müügi või teenuse osutamise aja, toitlustusettevõtte puhul pakutavate toitude ja jookide menüü (v.a allahindlused, sooduskampaaniad ja eripakkumised), isiku nime, kaubamärgi ja domeeninimega ehitisel või tänavakaubanduse kioskil, kus majandus- või kutsetegevuse koht asub, ja majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures. Lisaks ei käsitata määruse § 1 lg 2 p 3 kohaselt reklaamina väljaspool ehitist asuva majandus- või kutsetegevuse koha tähistust määruse § 1 lg 2 p-des 1 ja 2 nimetatud teabega. Määruse § 1 lg 1 p-st 6 tulenevalt on majandus- või kutsetegevuse koht selline koht, kus vahetult pakutakse ja müüakse kaupa või vahetult pakutakse ja osutatakse teenust. 7

§ 2lg-s 2 või määruse § 1 lg-s 2 loetletud erandiga.

Ringkonnakohus peab seejuures vajalikuks märkida, et kuigi halduskohus tõi otsuses välja, et KoMS ei piiritle reklaamimaksu objekti reklaamiga

tähenduses, on see seisukoht pisut ebatäpne. Õige on see, et kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu võib maksumääruses reklaamimaksu objekti

-s sätestatuga võrreldes täiendavalt piiritleda, kuid reklaamimaksu olemusest ja õigusaktide hierarhiast tulenevalt ei saa valla- või linnavolikogu maksumäärusega siiski reklaamimaksu objekti laiendada sellisele teabele, mida seaduse järgi reklaamina ei käsitata (s.o

§ 2lg 2).

Seda on arvestatud ka Tallinna reklaamimaksu määruse kehtestamisel, sest nimetatud akti preambuli kohaselt on määrus kehtestatud muu hulgas

§ 2lg 1 p 3 ja lg 2 alusel.

1. Ringkonnakohus on käesoleva vaidlusega lähedasi küsimusi lahendanud ka mitmes varasemas kohtuasjas (vt 05.01.2012 otsus nr 3-11-386; 25.11.2011 otsus nr 3-11-1062; 21.05.2010 otsus nr 3-09-1702; 12.12.2005 otsus nr 2-3/382/05). Tallinna Ringkonnakohtu 12.12.2005 otsus nr 2-3/382/05 puudutas seejuures samuti Neste Eesti AS sarnast valgustulpa, mis oli paigutatud automaattankla territooriumile. Nimetatud lahendis asus ringkonnakohus seisukohale (p-d 10-12), et reklaam on üksnes selline teave kauba, kaupleja või tema tegevuskoha kohta, milles sisaldub selle sisu, kuju või esitlusviisi näol äratuntav ja piisavalt intensiivne üleskutse kauba ostmiseks, kusjuures kauplemiskoha neutraalne tähistamine ettevõtja ärinime, kauplemiskoha nime või kaupleja kaubamärgiga ehk ärisilt ei ole üldjuhul käsitatav reklaamina, sest seda ei saa pidada piisava intensiivsusega üleskutseks kauba ostmisele, ehkki kauplemiskohas väljapandud ärinimi või kaubamärk võib iseenesest aidata kaasa ka selle üldisele tutvustamisele tarbijate hulgas. Kui aga sellise mõju saavutamine on ilmselgelt sildi peamine eesmärk, on tegu reklaamiga. Tankla asukohas paiknevat neutraalse sisu, kuju ja esitusviisiga lakoonilist sõnumit sisaldavat valgustulpa ringkonnakohus nimetatud asjas reklaamiks ei pidanud.
2. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et käesoleval juhul vaidluse all oleva valgustulba lakoonilisele ja neutraalsele sisule vaatamata tuleb selle konkreetsesse kohta püstitamise peamiseks eesmärgiks käesoleval juhul pidada tankla klientide arvu suurendamist ehk tegemist on oma iseloomult reklaamiga, mitte pelgalt Neste Eesti AS ühe majandustegevuse koha tähistusega. Faktiliselt samasuguse tulba (suurus, valgustatus, kajastatud informatsioon) püstitamise eesmärgi käsitlemise erinevalt haldusasjast nr 2-3/382/05 tingib käesoleval juhul esmajoones tulba asukoht, mis on ilmselgelt valitud sooviga saavutada ka selliste inimeste tähelepanu, kes sellekohase üleskutseta (viide tankimise võimalusele ja kütuse hindadele) kaebaja poolt pakutava kauba ostmisest huvitatud ei oleks. Ehkki valgustulp toimib kahtlemata paralleelselt ka kaebaja tegevuskohast teavitava tähisena, ei ole neile isikutele, kes on juba otsustanud Neste Rocca al Mare automaattanklas müüdavat kaupa osta ning otsivad vaid sissepääsu tanklasse, iseenesest vajalik kaebaja tegevuskoha tähistamine Paldiski mnt sõidusuundade vahelisele haljasalale paigutatud suuremõõtmelise ja valgustatud postiga, vaid piisaks ka näiteks asjakohastest suunavatest liikluskorraldusvahenditest (nt mõni majandus- ja kommunikatsiooniministri 22.02.2011 8

§ 2

lg 1 p 3, reklaamimaksu määruse § 1 lg 1 p 1), siis on asja lahendamiseks oluline hinnata, kas selle suhtes kohaldub mõni

§ 2lg-s 2 või reklaamimaksu määruse § 1 lg-s 2 loetletud eranditest.

Menetlusosaliste vahel ei ole sisulist vaidlust selles, et kõnealune valgustulp ei asu Neste Eesti AS majandus- või kutsetegevuse kohas (määruse § 1 lg 1 p 6). Seega ei ole

§ 2

lg 2 p-d 1 ja 3 ning reklaamimaksu määruse § 1 lg 2 p-d 1 ja 3 käesoleva vaidluse puhul asjakohased, kuivõrd need määratlevad tingimused, millal ei käsitata reklaamina isiku majandus- või kutsetegevuse kohas eksponeeritavat teavet (sh nimetatud koha tähistust). Neste Eesti AS majandustegevuse kohaks on antud juhul Paldiski mnt 98 aadressil asuv tankla, kuid valgustulp asub teisel pool kolmerajalist sõiduteed tanklast ligikaudu 50 meetrit eemal (tankla sissesõiduteest ca 20 meetri kaugusel).

§ 2

lg 2 p 2 ja reklaamimaksu määruse § 1 lg 2 p 2 maht on vaidluse sisusse mittepuutuvaid täpsustusi (s.o määruses toitlustusettevõtete ja tänavakaubandusega seonduvat) kõrvale jättes identne. Antud juhul on oluline, et nimetatud sätted annavad ettevõtjale võimaluse oma majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures tähistada oma majandus- või kutsetegevuse kohta, tuues välja selle nime, liigi, kauba müügi või teenuse osutamise aja, isiku nime, kaubamärgi ja domeeninime. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on

§ 2

lg 2 p-s 2 ja määruse § 1 lg 2 p-s 2 nimetatud määratlemata õigusmõistet „majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures“ sisustanud põhjendamatult avaralt. Eesti keele seletava sõnaraamatu (EKSS) järgi on „sissepääs“ sissepääsemist võimaldav koht või käik, sissekäik. EKSS seletab sõna „juures“ omakorda kui „kellegi, millegi vahetus läheduses, täiesti lähedal“ olevat, kuid laiemalt ka „kusagil läheduses“ olevat. Kriteerium „vahetus läheduses“ on sõna „vahe“ kohta antud selgitusi arvestades sisustatav kui selgelt tajutava vahe ehk vahemaa puudumine hinnatavate objektide vahel. Arvestades sõnade tavatähendust ning lähtudes muu hulgas reklaamimaksu osaliselt mittefiskaalsest eesmärgist (avalikku ruumi koormava info hulga piiramine, mistõttu ei ole põhjust eelistada sõnade erandlikku laiemat tähendust), tuleb käesoleval juhul nõustuda apellandiga, et kuivõrd vaidlusalune valgustulp ei paikne tanklasse sissepääsemiseks kasutatava koha (sissesõidutee) vahetus läheduses (juba ainuüksi tankla sissesõidutee ja 9

§ 2lg 2 p-s 2 ega määruse § 1 lg 2 p-s 2 sätestatud erand.

Kuna vaidlusalune post ei asu üldse Neste Eesti AS majandustegevuse koha sissepääsu juures, siis puudub vajadus võtta täiendavalt seisukoht selle osas, kas ka valgustulbal eksponeeritava teabe sisu (kaupade liigid ja hinnad) välistaks

§ 2lg 2 p 2 ja määruse § 1 lg 2 p 2 kohaldamise.

15. Vaidlusaluse valgustulba reklaamimaksu objektina käsitlemist ei välista ka KaubTS § 10, kuivõrd selles nimetatud kaubanduslikku teavet tuleb anda müügi- või tegevuskohas (millega antud juhul tegemist ei ole), välja arvatud tegevuskoha tähistus (kaupleja ärinimi, kaubamärk, domeeninimi, tegevuskoha liik, tegevuskoha nimi), mis võib paikneda muu hulgas enne tegevuskoha sissepääsu (KaubTS § 10 lg 1 p 2 ja lg 2). Viimatinimetatu vastab sisuliselt

§ 2

lg 2 p-s 2 ja määruse § 1 lg 2 p-s 2 sätestatud eranditele ning kuna ringkonnakohus nimetatud normide kohaldatavuse eelnevalt juba välistas, siis laieneb see seisukoht ka KaubTS § 10 lg 1 p-s 2 ja lg-s 2 sätestatule. VKS § 4 lg-s 1 loetletud teabe nähtavale kohale väljapanek on samuti nõutav üksnes tanklas, mistõttu saab ka üksnes selles ulatuses olla piiratud vastava informatsiooni eksponeerimise suhtes reklaamimaksu kohaldamine. Käesoleval juhul on muu hulgas kütuse nimetus (VKS § 4 lg 1 p 1) ja kütuse hind (VKS § 4 lg 1 p 2) valguspostil välja pandud tanklast oluliselt eemal ning sellisel juhul nimetatud teabe suhtes erandi tegemist ette nähtud ei ole. 16. Tallinna Ettevõtlusameti 21.01.2011 ja 15.02.2011 korraldused on ka muus osas õiguspärased. KoMS § 3 lg 1 järgi on kohalike maksude maksuhalduriks oma haldusterritooriumil valla- või linnavalitsus või muu maksumääruses sätestatud valla või linna ametiasutus, kes korraldab kohalike maksude kogumist. Tallinna linnas on reklaamimaksu määruse § 10 lg 1 kohaselt maksuhalduriks ettevõtlusamet. KoMS § 3 lg 2 näeb ette, et volitatud ametiisik rakendab kohalike maksude kogumisel maksukorralduse seaduses (MKS) sätestatud maksuhalduri õigusi volikogu määrusega kehtestatud ulatuses. Määruse § 1 lg 1 pst 5 ja § 13 lg-st 1 tulenevalt on volikogu määrusega Tallinna Ettevõtlusameti kui reklaamimaksu maksuhalduri MKS-s sätestatud õigusi ja kohustusi piiratud üksnes osas, mis on ainuomased riiklike maksude maksuhaldurile. Sellest tulenevalt, ehkki reklaamimaksu määruse § 7 lg 7 kohaselt määrab maksuhaldur maksudeklaratsiooni esitamata jätmise korral tasumisele kuuluva maksusumma vastavalt maksukorralduse seadusele (s.o maksuotsusega – MKS § 95 lg 1), ei lõpeta see maksukohustuslase kohustust maksudeklaratsioonid esitada (KoMS § 10 lg 5 p 1, määruse § 8 lg 1) ega välista see maksuhalduri õigust anda MKS § 85 lg 3 alusel korraldusi deklaratsiooni esitamiseks. Samuti võimaldab MKS § 91 lg 1 maksuhalduril juhul, kui deklaratsiooni ei ole tähtpäevaks esitatud, määrata maksukohustuslasele deklaratsiooni esitamiseks tähtaja ja teha hoiatuse (MKS § 136), et deklaratsiooni maksuhalduri määratud tähtajaks esitamata jätmise korral võidakse tema suhtes rakendada sunniraha. Sunniraha ülemmäärad on sätestatud MKS § 91 lg-s 4, mille kohaselt ei või sama deklaratsiooni esitamiseks tähtaja määramisel esimesel korral rakendatav sunniraha ületada 1300 € ja teisel korral 2000 € ega kõigi rakenduskordade peale kokku 3300 €. Kuna Tallinna Ettevõtlusamet oli pädev 21.01.2011 korraldust andma ning vajaduse korral ka selle täitmata jätmise eest kohustama isikut tasuma sunniraha (15.02.2011 korraldus), samuti vastavad korraldused haldusaktidele esitatavatele nõuetele (MKS § 46), on piisavalt põhjendatud ja sunniraha määramisel (sh hoiatuse tegemisel) ei ole rikutud MKS §-des 91 ja 10