3-12-258/32

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Määruse tegemise aeg ja koht

1. veebruar
2. a., Tallinn Haldusasja number 3-12-258 Haldusasi MTÜ Õ ja MTÜ S ühiskaebus Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakonna 19.01.2012 otsuse nr 3-5/201 „Ehitusloa väljastamine“ R Pärnus asuval kinnistul raudteejaama hoone lammutamiseks tühistamiseks Menetlustoiming Kaebuse tagastamine ja esialgse õiguskaitse küsimuse lahendamine
3. Tagastada kaebus kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.
4. Asendada Tallinna Halduskohtu poolt käesolevas haldusasjas 8.02.2012 tehtud määruse resolutsiooni punktides 1 ja 2 sõnad „AS S“ sõnadega „AS A“ vastavas käändes.
5. Jätta rahuldamata AS A ja Pärnu linnavalitsuse taotlused kohtu poolt rakendatud esialgse õiguskaitse meetme tühistamiseks.
6. Sekretäril edastada määrus viivitamatult kaebuse esitajate esindajale, Pärnu Linnavalitsusele, AS A esindajale ja Muinsuskaitseametile. RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Käesoleva määruse punktide 1, 2 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse HKMS § 121 lg 4, § 203 -205 ja TSMS § 447 lg 4 alusel ja korras Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakonna 19.01.2012 otsusega nr 3-5/201 „Ehitusloa väljastamine“ (edaspidi Otsus) anti välja ehitusluba Pärnus R kinnistul asuva restorankohviku (endine raudteejaama hoone) täielikuks lammutamiseks.
8. 7.02.2012 esitasid MTÜ Õ ja MTÜ S Tallinna Halduskohtule ühise kaebuse Otsuse tühistamiseks ja koos esialgse õiguskaitse taotlusega. 1
9. Kohus rakendas oma
10. veebruari 2012 määrusega HKMS § 252 lg 4 alusel esialgset õiguskaitset ja peatas otsuse kehtivuse ning keelas AS Sil kuni
11. veebruarini 2012 igasugused nimetatud ehitusloaga lubatud lammutustööd. Kohus nõudis oma 8.02.2012 kohtunõudega võimalikult vastustajalt Pärnu Linnavalitsuselt, kolmandalt isikult AS A ja Muinsuskaitseametilt välja kirjalikud seisukohad esialgse õiguskaitse taotluse suhtes. Kõik kohtunõude adressaadid esitasid oma seisukohad tähtaegselt.
12. 13.02.2012 esitasid kaebaja esindajad kohtule kaebuse täienduse ja täiendavaid tõendeid. KOHTU SEISUKOHT Kohus võtab kõigepealt seisukoha kaebuse lubatavuse suhtes (I) ja seejärel võtab seisukoha esialgse õiguskaitse taotluse suhtes. (I)
13. Kaebajad on esitanud taotluse ehitusloa tühistamiseks ja leiavad, et see on vastuolus õigusaktidega. Vastavalt kaebusele ja kaebuse täiendusele on kaebajad esitanud sisuliselt nn. populaarkaebuse avalikkuse ja teiste kodanike huvide kaitseks. Oma kaebeõiguse alusena viitavad kaebajad HKMS § 44 lg
15. Kohus leiab, et nimetatud seadusesäte ei saa olla käesoleval juhul kaebeõiguse aluseks. HKMS § 44 lg 2 teeb erandi HKMS § 44 lg 1 fikseeritud kaebeõiguse üldreeglist ehk annab võimaluse pöörduda kohtusse mitte iseenda, vaid teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks. HKMS § 44 lg 2 piirab selle õiguse ainult seaduses sätestatud juhtudega.
16. Käesoleval juhul ei ole kaebajad suutnud kohtule näidata, et neile oleks seadusega antud õigus ehitusloa vaidlustamiseks teiste isikute õiguste kaitseks või avalikes huvides. Asjaolu, et kaebaja MTÜ Õ on asutatud kaitsmaks kodanike huve planeerimis – ja ehitustegevuses, ei anna talle õigust esitada ehitusloa menetluses halduskohtusse teiste isikute õiguste või avalike huvide kaitseks kaebust (kaebeõigust). Erinevalt planeerimisseadusest, mille § 26 lg 1 annab igaühele õiguse esitada kohtusse kaebus planeeringu vaidlustamiseks ka juhul, kui see on vastuolus seaduse või muu õigusaktiga, ei anna ehitusseadus ehituslubade vaidlustamiseks sellist võimalust. See tähendab, et ehituluba (ka lammutamisluba) saab vaidlustada ainult isik, kelle subjektiivseid õigusi see rikub.
17. Samuti ei ole erinevalt kaebustest keskkonnakaitse valdkonnas, mille puhul vastavas valdkonnas tegutsevate organisatsioonide kaebeõigus tuleneb HKMS §-st 292 ja Århusi konventsioonist, seadusandja pidanud vajalikuks anda planeerimis- ja ehitusvaldkonnas kodanike huve esindavatele organisatsioonidele eraldi kaebeõigust.
18. MTÜ S on 7.02.2012 esitatud ühiskaebuses eraldi välja toonud, et ta on muinsuskaitseseaduse § 11 alusel esitanud Raeküla raudteejaama hoone ajutise kaitse alla võtmiseks taotluse Muinsuskaitseametile. Kohtu hinnangul ei tulene vastava taotluse esitamisest MTÜ S kaebeõigust ehitusloale. Seadusandja on andnud muinsuskaitseseaduse §i 11 lõigetes 1 ja 4 Muinsuskaitseametile võimaluse võtta kultuuriväärtusega asja ajutise kaitse alla ja sellel alusel määrata kindlaks ajutise kaitse kord ning rakendada muinsuskaitseseaduse
19. peatükis sätestatud kitsendusi ja muid meetmeid asja säilimise tagamiseks. Seadusandja on andnud Muinsuskaitseametile, kui professionaalselt 2 muinsuskaitsealaseid avalikke huvisid kaitsvale riigiorganile, laiad volitused ja võimalused kaitsmist väärivate objektide kaitsmiseks. Tulenevalt asjaolust, et igaühel on võimalus pöörduda Muinsuskaitseameti poole ettepanekuga kinnis- või vallasasja ajutise kaitse alla võtmiseks, on kohus seisukohal, et põhjendamatu oleks sellest igaühele kuuluvast õigusest teha ettepanek Muinsuskaitseametile, tuletada kaebeõigust ehituslubade vaidlustamiseks. Vastupidine tõlgendus viiks sisuliselt järelduseni, et ehitusloa tühistamist võivad halduskohtus taotleda kõik, kes leiavad, et ehitis tuleks võtta ajutise kaitse alla muinsuskaitseseaduses sätestatud korras ja esitavad vastava ettepaneku Muinsuskaitseametile ehk sisuliselt igaüks. Selline järeldus lahkneks oluliselt HKMS § 44 väljendatud halduskohtumenetluse põhimõttest, et isiku subjektiivsete õiguste rikkumisest sõltumatu kaebeõigus saab olla üksnes seaduses ette nähtud erand.
20. Eelmises punktis toodud kohtu järeldus on sisuliselt analoogne kaebaja esindaja poolt viidatud Tallinna Ringkonnakohtu poolt haldusasjas nr 3-07-102 14.03.2007 tehtud määruse punktis 10 toodud käsitlusega igaühe poolt ehitusloa vaidlustamise võimalusest vastuolu tõttu planeeringuga. Kohus peab vajalikuks eraldi välja tuua ka asjaolu, et nimetatud kohtuasjas ja määrusega rakendati esialgset õiguskaitset eelkõige asjaolu tõttu, et kaebuse esitanud füüsilised isikud suutsid kohtu arvates näidata ära mitte ainult avalike huvide, vaid ka enda õiguste tõenäolise rikkumise just füüsilise isikuna.
21. Siinkohal peab kohus vajalikuks märkida, et seadusandja on loonud täiendavad vahendid avaliku huvi kaitsmiseks ehituslubade andmisel. Lisaks eelpoolmainitud muinsuskaitseseaduses sätestatud võimalustele märgib kohus, et nähtuvalt vastustaja poolt kohtule esitatud dokumentidest, on MTÜ S esitanud Pärnu Linnavalitsusele vaide Otsuse peale ja avalduse Pärnu maavanemale Vabariigi Valitsuse seaduse § 85 sätestatud korras järelevalve teostamiseks.
22. Kohus leiab eelpooltoodust tulenevalt, et Pärnu Linnavalitsus ja AS A on oma vastustes 8.02.2012 kohtunõudele õigustatult juhtinud tähelepanu asjaolule, et ühiskaebuse esitajatel puudub kaebeõigus ehitusloa vaidlustamiseks.
23. Tuginedes HKMS § 121 lg 2 p 1 tagastab kohus kaebuse kuna kaebajatel puudub ilmselgelt kaebeõigus.
24. Kaebajatel on võimalik pöörduda oma põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks maavanema poole järelevalvemenetluse algatamiseks (taastamiseks) ja tulenevalt kaebuse esemega seotud asjaoludest ka Muinsuskaitseametisse. Kohtule teadaolevalt on kaebajad ja jaamahoone arhitekt K. R vastavad avaldused juba esitanud. (II)
25. Kohus rakendas oma 8.02.2012 HKMS § 252 lg 4 alusel antud määrusega ajutiselt kuni
26. veebruarini 2012 kaebajate taotletud esialgset õiguskaitset peatades Otsuse kehtivuse ja keelates ehitusloa alusel ehitustööd võimalikule kolmandale isikule. Samas nõudis kohus võimalikult vastustajalt ja kolmandalt isikult oma 8.02.2012 kohtunõudega välja seisukohad kaebuse esitajate esialgse õiguskaitse taotlusele.
27. Pärnu Linnavalistus leiab oma 14.02.2012 arvamuses esialgse õiguskaitse taotlusele, et kaebus on kõigepealt perspektiivitu, sest on esitatud sisuliselt HKMS § 44 lg 2 nimetatud „populaarkaebusena“, kuid kaebajad on jätnud välja toomata, millise seaduse alusel on neile 3 antud õigus esitada kaebus halduskohtusse avaliku huvi kaitseks. Sellest tulenevalt puudub kaebajatel kaebeõigus. Teiseks leiab Pärnu Linnavalitsus, et vaidlustatud haldusakt on õiguspärane. Pärnu Linnavalitsus leiab, et detailplaneering, millele kaebajad viitavad, ei ütle üheselt, kas R asuvad hooned tuleb säilitada või saab need lammutada ehk see ei sisalda keeldu lammutamiseks. Kolmandate isikute õiguste ja avaliku huvi osas on Pärnu Linnavalitsus seisukohal, et ta ei pea põhjendatuks kaebajate väidet, et hoonete avalik kasutus raudteejaamana on avalikkuse huvi. Pärnu Linnavalitsus leiab, et selline väide on otsistud, sest juba alates 2005 aastast on hoone kasutuses toitlustusasutusena ja alates 2011 aasta algusest seisnud tühjana. Pärnu Linnavalitsus on seisukohal, et kaebaja on pigem vastu sellele, et jaamahoone asemele ehitatakse bensiinijaam. Pärnu Linnavalitsus märgib ära asjaolu, et AS A avaldas soovi kinnistul asunud hooned lammutada juba 2011 suvel. Seejärel pöördus Pärnu Linnavalitsus Muinsuskaitseameti poole, kes suunas küsimuse lahendamise edasi XX sajandi arhitektuuri komisjonile. Viimase
28. juunil 2011 toimunud istungil soovitati linnavalitsusel võimalusel hoone alles jätta. Samas asuti seisukohale, et riikliku kaitse alla jaamahoonet võtma ei hakata. Samuti edastas Pärnu Linnavalitsus kohtule Maanteeameti
29. novembri 2011 kirja nr 1-19/11-00004/216, milles Maanteeamet on andnud oma seisukoha kütusetankla ehitamisele. Nimetatud kirja punktist 1 tuleneb, et Maanteeametil ei ole vastuväiteid kütusetankla ehitamisele R. Kokkuvõtvalt palub Pärnu Linnavalitsus jätta esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
30. AS A vaidleb esialgse õiguskaitse taotlusele vastu, sest tema arvates on ühiskaebuses esitatud nõuded perspektiivitud ja nende rahuldamiseks puuduvad õiguslikud alused. Sarnaselt Pärnu Linnavalitsusega märgib AS A, et kaebajad ei ole kaebuses välja toonud, kuidas vaidlustatud haldusakt rikub nende subjektiivseid õigusi. Sellest tulenevalt puudub kaebajatel kaebeõigus ja kaebus on perspektiivitu. Lisaks eeltoodule märgib AS A, et ta nõustub esialgse õiguskaitsega juhul, kui Muinsuskaitseamet tunnistab Pärnus kinnistul R asuva raudteejaama hoone vastavalt kehtivale seadusele muinsuskaitse aluseks objektiks.
31. Muinsuskaitseamet on oma vastuses esialgse õiguskaitse taotlusele seisukohal, et esmase õiguskaitse rakendamata jätmisega kogu menetluse ajaks kaasneksid pöördumatud tagajärjed, mis muudaksid võimatuks kaebajate õiguste kaitse kohtumenetluse teel. Ühtlasi muudaks see võimatuks Muinsuskaitseameti võimaluse viia läbi edukalt ja piisava põhjalikkusega kaebajate 31.01.2012 edastatud ettepaneku alusel algatatud haldusmenetlus.
32. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on Pärnu Linnavalitsus ja AS A õigesti juhtinud tähelepanu asjaolule, et kaebajatel puudub vähemalt nende kaebuses ja selle täiendustes toodut arvestades sisuliselt kaebeõigus ja seetõttu tuleb esialgse õiguskaitse taotlus jätta rahuldamata. Kohus märgib, et kohus rakendas oma
33. veebruari 2012 määrusega esialgset õiguskaitset kaebusega seotud õiguslike asjaolude ebaselguse olukorras eelkõige tulenevalt sellest, et vaidlustatud haldusaktiga antud lammutusluba oleks selle viivitamatul realiseerimisel toonud kaasa pöördumatu tagajärje – raudteejaama hoone lammutamise. Kohtu hinnangul oli see oht reaalne. Kohus rakendas esialgset õiguskaitset arvestades kaebajate poolt esitatud väiteid võimaliku avaliku huvi pöördumatule kahjustamisele olukorras, kus kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumises ei olnud selgust ja kohtul ei olnud võimalik nimetatud asjaolusid viivitamatult täpsustada. Samuti arvestas kohus asjaolu, et haldusakti vaidlustamine toimus 4 seaduses ettenähtud 30-päevase tähtaja raames ja seetõttu ei saanud AS A lammutustööde planeerimisel eeldada, et ehitusloa vaidlustamisel selle kehtivust ei peatata.
34. Kohus on rakendanud oma HKMS § 252 lg 4 alusel 8.02.2012 tehtud määrusega esialgset õiguskaitset ja peatanud vaidlustatud haldusakti kehtivuse ning keelanud lammutamistööd. Vastavalt HKMS § 252 lg 4 viimasele lausele rakendub selle lõike alusel seatud esialgne õiguskaitse, kui menetlusosalised sellist määrust ei vaidlusta, kuni kohtuotsuse jõustumiseni või muu HKMS § 249 lg 4 sätestatud tähtpäevani. Kohus märgib, et käesolevaks hetkeks ei ole võimalikud menetlusosalised vähemalt kohtu teada formaalselt esitanud määruskaebust kohtu 8.02.2012 määrusele HKMS § 249 lg 7 sätestatud korras ning sellise määruse esitamise tähtaeg ei ole ka veel möödas. Seetõttu käsitleb kohus Pärnu Linnavalitsuse ja AS A arvamuse lõpus toodud taotlusi iseseisvate taotlustena esialgse õiguskaitse tühistamiseks HKMS § 253 lg 1 mõttes.
35. Käesoleva määrusega tagastab kohus määruse kaebajatele. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul kuulub rakendamisele § 249 lg 4 sätestatud esialgse õiguskaitse määruse kehtivuse pikenemine kuni kaebuse tagastamise määruse jõustumiseni.
36. Käesolevaks hetkeks kohtule täiendavalt esitatud materjalid annavad kohtule aluse kaebuse tagastamiseks selle ilmselge perspektiivituse tõttu ja kohus seda käesoleva määrusega ka teeb. Samas näeb HKMS § 121 lg 4 võimaluse kohtu määrusele määruskaebuse esitamiseks nii ringkonnakohtusse kui ka edasi Riigikohtusse, mis tähendab, et kaebajad võivad vähemalt teoreetiliselt esitada täiendavaid seisukohti ja tõendeid oma kaebeõiguse põhistamiseks, mis kohtule käesoleval hetkel teada ei ole. Juba rakendatud esialgse õiguskaitse peatamine sellises olukorras ja arvestades võimalikke pöördumatuid tagajärgi, ei ole kohtu hinnangul käesoleval hetkel enne kaebuse tagastamise määruse vaidlustamise tähtaja lõppu kooskõlas võimalike avalike huvide kaitse vajadusega.
37. Kohus peab siinjuures vajalikuks märkida, et ei saa nõustuda Muinsuskaitseameti seisukohaga, et kohus peab tagama käesoleval juhul haldusmenetluse korrakohase ja eduka läbiviimise võimaluse. Nimelt annab muinsuskaitseseaduse § 11 Muinsuskaitseametile võimaluse võtta kultuuriväärtusega asi ajutise kaitse alla, et teha kindlaks selle mälestiseks tunnistamise vajadus. Nimetatud võimalus on seadusse kirjutatud just nimelt selleks, et tagada avalik huvi ja vältida vastavate asjade kahjustamine või hävimine haldusmenetluse läbiviimise ajal. Kuna Muinsuskaitseamet on oma väitel alustanud vastavat menetlust, lasub tal kohustus rakendada vajadusel seadusega tema käsutusse antud vahendeid haldusmenetluse korrakohase läbiviimise tagamiseks sõltumata võimalikust samaaegsest kohtumenetlusest.
38. Kõigest eeltoodust lähtudes ei pea kohus otstarbekaks rahuldada Pärnu Linnavalitsuse ja AS A taotlusi esialgse õiguskaitse tühistamiseks ega ka muuta omal algatusel 8.02.2012 tehtud esialgse õiguskaitse määrust sisuliselt.
39. Samas peab kohus vajalikuks täpsustada, et tulenevalt määruse tegemise hetkel kohtul olnud puudulikust informatsioonist ja esialgse õiguskaitse taotluse kiireloomulisusest, on kohtu 8.02.2012 esialgse õiguskaitse määruse punktides 1 ja 2 tehtud keeld ja trahvihoiatus ekslikult AS S´ile (reg. nr …). Nimetatud kohtu eksimusest tekkinud ilmne ebatäpsus menetluse käigus sisulist probleemi ei tekitanud, sest määrus sai kätte toimetatud asjassepuutuva äriühingu, mille õige nimi oli S OÜ, üldõigusjärglasele AS Ale. Ka on nimetatud aktsiaseltsi registreerimisnumber määruses õige. Samal päeval koostatud 5 kohtunõue toimetati kätte juba õigele adressaadile, kellele HKMS § 29 lg 2 kohaselt kehtivad üldõigusjärglasena kõik enne tema menetlusse astumist tehtud menetlustoimingud. Samuti kontakteerus kohtunik olukorra selgitamiseks AS A volitatud esindajaga telefoni teel. Tulenevalt asjaolust, et kohus on määruses eksinud selle õige adressaadi nimes, tegemist on ilmse ebatäpsusega, mis tuleb vastavalt HKMS § 178 lg 3, § 156 lg 2 ja TSMS § 447 parandada, ja õige menetlusosaline on S OÜ (reg nr. …) üldõigusjärglasena AS A, asendab kohus oma 8.02.2012 määruse resolutiivosa punktides 1 ja 2 sõnad „AS S“ vastavas käändes sõnadega „AS A“ vastavas käändes. Daimar Liiv Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 22.03.2012 kohtumääruse resolutsioon:
40. Jätta MTÜ Õ ja MTÜ S määruskaebused rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 16.02.2012 määruse haldusasjas nr 3-12-258 resolutsiooni punkt 1 muutmata.
41. Rahuldada AS A määruskaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu 16.02.2012 määruse haldusasjas nr 3-12-258 resolutsiooni p 3 osas, millega jäeti rahuldamata AS A taotlus esialgse õiguskaitse meetme tühistamiseks, ja teha selles osas uus määrus, millega tühistatakse Tallinna Halduskohtu 08.02.2012 määruse haldusasjas nr 3-12-258 resolutsiooni p 1 (millega peatati Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakonna 19.01.2012 otsuse nr 3-5/201 kehtivus ja keelati AS-l A ehitusloaga lubatud lammutustööd). 6