Tsiviilasi nr.2-09-22021 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju maakohus, Tartu maantee kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Kai Härmand Otsuse tegemise aeg ja koht 27.08.2010 Tallinn Tsiviilasja nu

§ 190alusel, vaid kaitseväes töötatud aeg.

Hageja on teenistusse võetud 1.01.1993 Kuperjanovi ÜJP ülema käskkirjaga ja tegevteenistuse leping sõlmiti 9.10.2000.

§ 5

lg 3 järgi algab teenistussuhe tegevteenistusse võtmise käskkirjas märgitud kuupäevast. Hageja oli 1.07.2002 kuupäevaks töötanud kostja juures ES § 60 lg 4 p 1 tähenduses 9 aastat ja 6 kuud. Ajateenistuses oldud aega ei arvestata kostja juures töötamise ajana. VÕS § 333 eesmärk ongi takistada töötajal, kes lahkus töölt või rikkus töölepingut, vaidlustada üürilepingu ülesütlemine hea usu põhimõttega vastuolu tõttu. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus arutas asja poolte nõusolekul kirjalikus menetluses. Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Pooled vaidlevad üürilepingu ülesütlemise kehtivuse üle. Eelkõige vaidlevad pooled selle üle, kas hageja suhtes kehtib VÕSRS § 15 lg 4 sätestatu. Vaidluse lahendamiseks on oluline tõlgendada kuni 30.06.2002 kehtinud ES § 60 lg 4 p 1 ja välja selgitada, kui kaua oli hageja 30.06.2002 aja seisuga kostja juures töötanud. Pooled ei vaidle üürilepingu sõlmimise ja ülesütlemise avalduse formaalsete eelduste olemasolu üle. Samuti ei vaidle pooled selle üle, millal sai hageja kätte ülesütlemise avalduse. VÕSRS § 15 lg 4 sätestab, et isikut, kes kasutas enne

1. juulit 2002 elamuseaduse §-s 58 nimetatud eluruumi ja kes vastas enne
2. juulit 2002 elamuseaduse § 60 lõikes 4 nimetatud tingimustele, ei või sellest eluruumist välja tõsta ilma teist eluruumi vastu andmata. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja kasutuses olnud eluruum oli tööandja eluruum ES § 58 lg 1 mõttes. ES § 60 lg 4 p 1 sätestab, et üürilepingu lõppemisel ei saa tööandja eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu andmata isikuid, kes on töötanud neile eluruumi andnud tööandja juures vähemalt 10 aastat. Käesoleva vaidluse puhul on vajalik välja selgitada kuidas ES § 60 lg 4 sätestatud „töötamine“ on vaja tõlgendad. Eesti Vabariigi töölepingu seaduses kasutati terminit „tööstaaž“, mis on töölepingu seaduses asendatud terminiga „töötatud aeg“.

§ 5

lg 3 järgi tuleb teenistusaja alguseks lugeda tegevteenistusse võtmise käskkirjas märgitud kuupäeva, milleks on hageja puhul 02.07.1992, kuid

§ 190

lg 1-3 sätestavad kaitseväeteenistuse staaži arvestamise alused ning teenistusstaaži hulka arvatakse nii tegevteenistuses, ajateenistuses kui ka reservkogunemisel osaletud aeg. Kohus leiab, et ES § 60 lg 4 p 1 nimetatud „töötamine“ on tõlgendatav kui kogu tööandja juures töötatud aeg e tööstaaž, hageja puhul siis teenistusstaaž.

§ 191lg 1 järgi on kaitseväeteenistusstaaži tõendavaks dokumendiks teenistusleht.

Hageja poolt kohtule esitatud teenistuslehel on esimene kanne hageja kohta tehtud 06.02.1992, mis hageja asus Kaitseliidu juhtivkaadri 2-kuulistele kursustele, millised ta lõpetas 16.04.1992 ja asus 02.07.1992 teenistusse Kuperjanovi ÜJP jalaväerühma vanemaks. Kohus asub seisukohale, et 30.06.2002 kuupäeva seisuga oli hageja töötanud kostja juures üle 10 aasta ning tema suhtes kehtis ES § 60 lg 4 p 1 ja VÕSRS § 15 lg 4 märgitud piirang. Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud tähtajatu üürileping. Õige ei ole hageja seisukoht, et kostja ei oleks saanud üürilepingut korraliselt üles öelda. Üürilepingus on p 6.4 all sätestatud üürilepingu korralise ja erakorralise ülesütlemise õigus. Korralisel ülesütlemisel ei ole kostjal vaja välja tuua mõjuvat põhjust. Asjas ei oma tähtsust ka hageja ja kostja vahel sõlmitud teenistussuhte lõppemise asjaolud, sest tegemist on korralise mitte mõjuval põhjusel erakorralise üürilepingu ülesütlemisega. Kostja võib hagejaga sõlmitud üürilepingu korraliselt üles öelda ja hagejat saab tööandja eluruumist välja tõsta, kuid üksnes teist eluruumi vastu andes. Kohus peab vajalikuks märkida, et teise eluruumi vastu andmine ei tähenda eluruumi omandisse andmist vaid selle hariliku hinnaga üürimise võimaldamist hagejal. Kohus leiab, et ülesütlemise puhul ei ole täidetud VÕS § 325 lg 2 p 3 tingimus. Ülesütlemise õigusliku aluse üheks tingimuseks on teise eluruumi vastu andmine. Kostja ei ole hagejale teist eluruumi vastu andnud ning seetõttu on ülesütlemine tühine. Hageja on esitanud oma hagiavalduses nõude tunnistada ülesütlemine tühiseks, kuid hagiavalduse asjaoludest nähtub, et hageja peab silmas ülesütlemise tühisuse tuvastamist. Hageja ei ole esitanud nõuet tunnistada lepingu ülesütlemine hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ega esitanud ka vastavaid asjaolusid ja seega ei analüüsi kohus kostja sellekohaseid väiteid. Pelk viide VÕS § 326 lg 1 ei ole nõude esitamine. Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 ja § 173 lg 1 alusel jätta kostja kanda. Kohtunik