Obsah (4)

§ 7§ 26§ 35§ 58

2-10-63159 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Anu Uritam Otsuse tegemise aeg ja koht 23.02.2012 Tallinn Tartu maantee kohtumaja Tsiviilasja number 2-10-63159

) § 2 kohaselt on liikluskindlustus suurema ohu allika valdaja tsiviilvastutuse kindlustus ja sama seaduse §-s 27 nimetatud juhtudel õnnetusjuhtumite kindlustus.

§ 7

lg 1 järgi on kindlustusandjal kohustus hüvitada kindlustatu tekitatud liikluskahju. Liikluskindlustuse kindlustusjuhtumiks loetakse

§ 26

lg 1 alusel kindlustamisele kuuluva sõidukiga seaduses sätestatud tingimustel kahju tekitamist, kusjuures

§ 26

lg 2 p 3 näeb ette, et liikluskahjuga on tegemist ainult siis, kui esineb põhjuslik seos sõiduki liikumise või paiknemise ja tekitatud kahju vahel. Tulenevalt

§ 26

lõikest 4 hüvitatakse liikluskahju vastavalt kindlustatu vastutuse ulatusele ning sõltumata kannatanu osalemisest liiklusõnnetuses, välja arvatud

§-s 27 toodud erandid.

1. Eeltoodust tulenevalt on kostja kindlustusandjana vastutav temaga liikluskindlustuse lepingu sõlminud isiku poolt põhjustatud kahju eest, kuid ainult siis, kui kindlustatu sõiduki liikumise või paiknemise ja kannatanul tekkinud kahju vahel eksisteeris põhjuslik seos. Samuti on kindlustusandja kohustatud hüvitama kahju ainult selles ulatuses, mille tekitamise eest on kindlustatu vastutav. Seega tuleb käesolevas asjas tuvastada, kas kostja kindlustatu RR sõiduk Audi põhjustas kogu kahju, mis tekkis hageja sõidukile BMW 23.09.2009.a liiklusõnnetuse tagajärjel.
2. Riigikohus on leidnud, et liikluskindlustuse seaduse suhtes on üldsätetena kohaldatavad ka VÕS §-d 127-135 ning kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (RK TKo 21.12.2005.a nr 3-2-1-139-05, p 12). Liikluskahju hüvitamise üheks määravaks tingimuseks on põhjuslik seos sõiduki liikumise ja paiknemise ning selle tagajärjel tekkinud kahju vahel (RK TKo 21.11.2005.a nr 3-2-1-11-05, p 28). Kindlustusandjal on õigus keelduda kahju hüvitamisest, kui hüvitamine oleks vastuolus liikluskahju hüvitamise põhimõttega (samas, p 29).
3. Vastavalt VÕS § 127 lõikele 4 peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu 8 tagajärg (põhjuslik seos). Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb lähtuda nn conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kuna ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja väidetava teota, pole kostja tegu kahju põhjustanud (RK TKo 18.06.2008.a nr 3-2-1-45-08, p 17, RK TKo 26.09.2006.a nr 3-2-1-53-06, p 11).
4. Käesolevas asjas kogutud tõenditest nähtub kohtu hinnangul, et 23.09.2009.a toimunud liiklusõnnetus leidis aset kaheosalise kokkupõrkena. OÜ A poolt koostatud eksperdi arvamusest (kindlustuse vaidlustuskomisjoni toimik lk 96-100) nähtub, et kahe eraldi kokkupõrke toimumisele viitavad sõidukitel BMW ja Mercedes-Benz olevad kahekordsed kontaktijäljed. Samuti viitavad kahe eraldi liiklusõnnetuse toimumisele teelt leitud 1,3 meetri pikkune lohisemisjälg ja asjaolu, et sõidukite BMW ja Mercedes-Benz pidurituled ei olnud sisse lülitatud. Ekspert ei ole osanud määratleda kahe õnnetuse vahelist aega, kuid on oletanud, et see võis olla alates mõnest sekundist kuni mõne minutini. OÜ L poolt koostatud eksperdi arvamuses (toimiku lk 131-153) on sama järeldust kinnitatud. Antud ekspertarvamuse koostaja on analüüsinud sõidukite kokkupõrke asendeid ja vigastuste ulatust ning on tuvastanud tarkvarasüsteemi PCCrash kasutades, et BMW ja Mercedes-Benz vahel toimusid kaks kokkupõrget erinevate kokkupõrkenurkadega. Harju Maakohtu 16.11.2011.a istungil antud ütlustega selgitas arvamuse koostanud ekspert JL(toimiku lk 158 pöördel, lk 159), et 23.09.2009.a toimunud liiklusõnnetuse kokkupõrkejärgse asendi võib põhimõtteliselt saavutada erinevate lähtetingimuste alusel, kuid kui võtta aluseks sõidukite vigastuste ulatus, on tõenäoline õnnetuse toimumine kaheosalise kokkupõrke tagajärjel. Tunnistaja ütluste kohaselt toimus tõenäoliselt esmalt kokkupõrge Mercedes-Benzi ja BMW vahel, mille tagajärjel viimane paiskus puu poole ning võis ka paiskuda vastu puud. Seejärel põrkas Audi vastu Mercedes-Benzi ning mõlemad paiskusid omakorda vastu BMW-d, mille tagajärjel paiskus viimane vastu puud. JL leidis, et kuigi teoreetiliselt oleks olnud võimalik õnnetuse toimumine ka ühe kokkupõrke tagajärjel (mille põhjustas Audi), ei ole see tõenäoline, kuna selleks oleks olnud vajalik Audi kiirus vähemalt 60 km/h ning isegi sellises olukorras jääks BMW esiosa vigastusi kirjeldav ekvivalentkiirus EES väiksemaks kui sõiduki vigastuste tegelik ulatus. Tunnistaja rõhutas, et löökidevaheline aeg pidi olema lühike ning sõidukite juhtide jaoks oleksid need õnnetused toimunud lühikese aja jooksul.
5. Harju Maakohtu 16.11.2011.a istungil vande all üle kuulatud hageja (toimiku lk 160) leidis, et tema jaoks toimus üks kokkupõrge, kuid tegelikult sai ta sõiduki Audi osalemisest kokkupõrkes aru siis, kui ta õnnetuse toimumise järgselt autost väljus. Kohus leiab eeltoodud tõendeid kogumis hinnates, et 23.09.2009.a liiklusõnnetus toimus kaheosalise kokkupõrke tagajärjel, mille käigus esmalt sõitis hageja sõidukile tagant otsa kolmanda isiku poolt juhitud Mercedes-Benz ning seejärel sõitis kolmanda isiku ja hageja sõidukile omakorda otsa RR juhitud Audi. Elimineerides Audi juhi tegevuse ehk otsasõidu Mercedes-Benz sõidukile, ei oleks antud juhtumi puhul kahju tekkimine tervikuna välistatud, sest osad sõiduki BMW vigastused olid juba eelnevalt tekkinud tänu sellele, et sõiduk Mercedes-Benz sooritas tagant otsasõidu sõidukile BMW. Kohus leiab, et ka võimalik sõiduki Audi suurem kiirus ei võimalda antud õnnetuse tehiolude osas jõuda oluliselt teistsugusele järeldusele, kuna tunnistajana üle kuulatud JL kinnitas istungil, et üheosalise kokkupõrke toimumiseks olid sõiduki BMW vigastused liialt ulatuslikud. Kohus ei pea võimalikuks tugineda üheosalise kokkupõrke tõendatuks lugemisel hageja enda vande all antud seletustele, kuna kõigi ekspertide hinnangul toimusid kokkupõrked äärmiselt lühikese aja jooksul ning kokkupõrke hetkel ei olnud roolis viibival hagejal ilmselgelt võimalik adekvaatselt olukorda hinnata. Kohus ei pea võimalikuks antud vaidluse puhul põhjusliku seose hindamisel arvestada lühikest aega kahe kokkupõrke vahel, vaid lähtuda tuleb sellest, et kostja Audi sõidukijuhi kindlustusandjana sai olla vastutav üksnes selle kahju eest, mis tekitati hageja sõidukile teise kokkupõrke tagajärjel. Kuna hageja on käesolevas menetluses kinnitanud, et poolte vahel puudub vaidlus summade arvestuse osas, siis tuleb hageja nõue kostja 9 vastu täiendava kindlustushüvitise 5176,46 euro väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Kohus leiab, et sõiduki Mercedes-Benz liikumise tagajärjel tekkinud kahju eest on vastutav nimetatud sõiduki juhi kindlustusandja, kes on käesolevas menetluses kaasatud kolmanda isikuna.
6. Täiendavalt märgib kohus, et kohus ei pea võimalikuks arvestada kostja poolt kohtule 26.01.2012.a esitatud täiendavaid tõendeid, kuna nimetatud tõendite esitamise ajaks oli lõppenud eelmenetlus ja asja sisuline arutelu ning toimumata olid üksnes kohtuvaidlused. Kohus ei nõustu kostjaga selles osas, et tunnistaja poolt istungil antud ütlused on selliseks mõjuvaks põhjuseks, mis võimaldavad menetlusosalisel mistahes menetlusstaadiumis uusi tõendeid esitada.
7. Kohus leiab, et kostja väited selle kohta, nagu oleksid 23.09.2009.a liiklusõnnetuses osalenud isikud esitanud kostjale teadlikult ja tahtlikult valeandmeid õnnetuse toimumise asjaolude kohta, ei ole millegagi tõendatud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostja ei ole oma antud väidete tõendamiseks kohtule ühtegi tõendit esitanud. Põhja Prefektuuri 12.10.2010.a määrusega onn kostja avalduse alusel alustatud kriminaalmenetlus lõpetatud ning on leitud, mis mistahes väärkujutuse tahtlik loomine sõidukijuhtide poolt tõendamist leidnud ei ole (kindlustuse vaidlustuskomisjoni toimik lk 89-91).
8. Lisaks täiendavale kindlustushüvitisele esitas hageja kostja vastu viivise nõude. Kuna kohus on leidnud, et kostjal puudub kohustus tasuda hagejale täiendavat kindlustushüvitist, tuleb ka hageja viivisenõue kostja vastu jätta rahuldamata. Seoses hageja väidetega hüvitisega seotud käibemaksu summa osas peab kohus vajalikuks märkida, et ta nõustub kostja poolt

§ 35lõikele 5 antud tõlgendusega.

Kooskõlas

§ 35

lõikega 2 tuleb kahjustatud asja või selle osa taastamine või asendamise viis (remondieelarve, koht, kus taastamine läbi viiakse, või hävinenud asja asendamiseks samaväärse soetamine) kooskõlastada kindlustusandjaga. Kui kindlustusandja ei nõustu kannatanu poolt pakutava kindlustusjuhtumis kahjustatud asja taastamise (asendamise) viisi või kohaga, peab kindlustusandja teatama kannatanule ettevõtte, kus teostatakse asja taastamine (asendamine) (

§ 35lg 3).

Eelnimetatud juhul väljastab kindlustusandja kannatanule või ettevõtjale garantiikirja taastamis- või asendamiskulude tasumise kohta või teostama ettemaksu või tellima töö kannatanu esindajana.

§ 35

lg 5 sätestab, et kui kannatanu ei nõustu taastamis- või asendamiskulude hüvitamisega kindlustusandja poolt otsustatud vormis, teostatakse rahaline hüvitamine. Rahalise hüvitamise piirmääraks on kindlustusandja poolt pakutava taastamis- või asendamiskulude summa. Kui kannatanu ei esita dokumente asja taastamis- või asendamiskulude kohta, hüvitatakse taastamiseks vajalike varuosade maksumus, millest on lahutatud nende tehnilise kulumiga proportsionaalne osa. Samuti hüvitatakse taastamise teenuse hind, mida on vähendatud osas, mis vastab ettevõtja suhtes kohaldatavatele maksudele. Eeltoodud sätetest tuleneb, et kui kannatanu ja kindlustusandja ei lepi kokku sõiduki tegelikus remontimise või taastamise viisis, maksab kindlustusandja hüvitise välja kannatanule endale, arvestades summast muuhulgas maha selle summa, mis vastab ettevõtja suhtes kohaldatavatele maksudele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 3 näeb ette, et seaduse sätet tõlgendatakse koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist. Kohus leiab, et kui lähtuda

§ 35

lg 5 tõlgendamisel kogu

§ 35

sõnastusest ja selle regulatsiooni eesmärgist, siis võib kindlustusandja hüvitise summast maha arvestada käibemaksu summa.

§ 35reguleerib, millisel viisil kindlustusandja kannatanule summa hüvitab.

Kui kannatanu ühegi kindlustusandja poolt soovitud taastamisviisiga ei nõustu, makstakse talle endale rahaline hüvitis välja, kuid sellisel juhul ei ole sõidukit reaalselt taastatud ja kannatanu ei ole kandnud sõiduki taastamisega seotud kulusid, sealhulgas tasunud ühelegi teenuse osutajale teenuse eest käibemaksu. Kuna hageja antud kulu kandnud ei ole, saab käibemaksu hüvitise summast maha arvestada sõltumata sellest, et hageja enda näol on tegemist füüsilisest isikust tarbijaga. Rahalise hüvitise väljamaksmise puhul eeldatakse, et kannatanu sõidukit taastada ei soovi, vaid soovib kahjustuste eest rahalist hüvitist. 10 37. Kostja on käesolevas asjas täiendavalt väitnud, et ta on hüvitanud hagejale rohkem kui ta oli kohustatud. Kostja hüvitas hagejale 118 830 krooni, mis hõlmas BMW esiosa kahjustuste likvideerimiseks vajalikku maksumust, on menetluse käigus leidnud kinnitust, et BMW oli paiskunud vastu puud juba enne kolme sõiduki ahelkokkupõrget. Seega ei olnud kostjal kohustust hüvitada hagejale BMW esiosa taastamiseks vajalikke kulutusi. Kostja on vastutav BMW’le ahelkokkupõrke tagajärjel tekkinud vigastuste likvideerimiseks vajaliku maksumuse eest summas 401.71 eurot (ilma käibemaksuta), koos käibemaksuga 482.06 eurot. Kuna kostja on hüvitanud hagejale 118 830 krooni (s.o 7 594.62 eurot), siis on hüvitanud kostja hagejale ettenähtust märkimisväärselt rohkem. Samuti on kostja hüvitanud hagejale kindlustuse vaidluskomisjoni otsusega väljamõistetud viivised summas 16 002 krooni (s.o 1 022.71 eurot) ja õigusabikulud summas 12 000 krooni (s.o 766.93 eurot), milliste summade tasumise kohustus kostajal tegelikkuses puudus, kuna kindlustuse vaidluskomisjoni otsus ei jõustunud. Kostja leidis, et ta võib esitada hageja vastu nõude enamtasutud summade tagastamiseks. 38.

§ 58lg 4 sätestab, et kindlustuse vaidlustuskomisjoni otsus jõustub poole suhtes 10.

päeval, arvates otsuse sellele poolele kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 30. päeval, arvates selle avalikustamisest käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud korras. Otsus ei jõustu, kui pool esitab nimetatud tähtaja jooksul kohtule samas asjas nõude teise poole vastu. Samas näeb

§ 58

lg 5 ette, et komisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus ülejäänud osas. Kohus on asja lahendamisel seotud komisjoni otsusega selle vaidlustamata osas.

1. Kohus leiab, et kuna hageja esitas kohtule taotluse vaadata hageja poolt kindlustuse vaidlustuskomisjonile esitatud taotlus hagina läbi üksnes osaliselt, siis vaidlustas kostja otsust osaliselt. Vaidlustamata osas on otsus jõustunud ja kohus on käesoleva asja menetlemisel seotud komisjoni otsusega selle vaidlustamata osas. Kostja vaidlustas kindlustuse vaidlustuskomisjoni otsust üksnes summas 80 994 krooni ehk 5176,46 eurot, millises osas esitas hageja kohtule hagiavalduse. Ülejäänud osas ei ole kostja ega hageja kindlustuse vaidlustuskomisjoni 06.12.2010.a otsust vaidlustanud ning seega on ülejäänud osas otsus jõustunud. Seega on otsus jõustunud osas, milles kostja on selle täitnud ning kostjal puudub võimalus esitada käesolevas menetluses hilisemaid vastuväiteid nimetatud otsusele selle jõustunud osas.
2. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel jätta hageja kanda. Anu Uritam Kohtunik 11