KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi, Madis Ernits Määruse tegemise aeg ja koht 23.04.2012, Tartu Haldusasja number 3-11-1082 Haldusasi Vaidlustatud kohtulahendid

§-s 115 sätestatud intressi mõiste ei vasta PS §-s 13 sätestatud õigusselguse põhimõttele ning MKS §-s 117 lg-s 1 sätestatud intressimäär 0,06% päevas ei ole kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 94 lg-s 1 sätestatud intressi arvestamise alusega. Vaide esitaja leidis, et olukorras, kus riik deklareerib maksuintressi mittekaristusõiguslikku ning -sanktsioneerivat iseloomu, vastab maksuintressi määr tegelikult karistusõigusliku sanktsiooni määratlusele Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kohtupraktika tähenduses.

1. LMTK jättis 01.04.
2. a vaideotsusega nr 6-1/110-110-2 vaide rahuldamata. Põhjenduste kohaselt anti vaidlustatud maksukorraldus vaide esitaja enda deklareeritud maksukohustuste täitmata jätmise tõttu ja seega ongi maksukohustuslane asjas sisuliselt enda arvamuse esitanud. MKS 13 lg 2 kohaselt ei tule talle ärakuulmisõigust tagada juhul, kui maksuhaldur ei kaldu kõrvale maksukohustuslase poolt avalduses, taotluses või selgituses toodud andmetest nagu antud juhul ka on toimunud. LMTK on vaidlustatud korralduses märkinud,

§-st 14 tulenevalt on maksukohustuslasel õigus saada oma maksuvõla kujunemise kohta üksikasjalikumat teavet ning selle saamiseks tuleb tal pöörduda kas otse korralduse koostaja või piirkondliku maksu- ja tollikeskuse teenindusbüroo poole. Vaide lahendajale teadaolevalt ei ole vaide esitaja seda teinud. LMTK leidis vaideotsuses, et maksuhaldur ei ole intressinõuet esitanud ja seos korralduse täitmise ning intressi arvestamist ja tasumist reguleeritavate sätetega on seega kaudne ning sätete võimalik vastuolu põhiseadusega ei muuda korralduse täitmise ja õiguspärasuse seisukohast midagi. Pelgalt intressi arvestamise ja tasumise kohustuse meeldetuletamine vaidlustatud korralduses ei muuda seda korraldust iseseisvaks haldusaktiks, intressinõudeks.

1. OÜ PHD Tööjõud esitas 02.05.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse LMTK 01.02.
2. a korralduse nr 13-11/2647 tühistamiseks ja riigilõivust vabastamiseks ning alternatiivselt menetlusabi andmiseks riigilõivu summas. Kaebus saadeti kohtualluvuse alusel läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule. OÜ PHD Tööjõud kaebus saabus Tartu Halduskohtusse 27.05.
3. Kaebaja arvates on korraldus õigusvastane selles pandud intressi tasumise kohustuse tõttu, samuti ei ole maksuhaldur kaalunud alternatiive korralduse andmisele. Kaebaja leiab,

§-s 115 sätestatud intressi mõiste ei vasta PS §-s 13 sätestatud õigusselguse põhimõttele. MKS § 115 märgib, et intress on summa, mille maksukohustuslane peab tasuma tähtpäevaks tasumata summalt. VÕS § 94 järgi on intress summa, mis tuleb tasuda raha kasutamise eest ning ei ole seotud sellega, kas isik on täitnud oma lepingulise kohustuse või mitte. Seega vastab MKS intressi mõiste VÕS § 113 lg 1 definitsiooni järgi hoopis viivise mõistele, s.o summa, mida võlausaldaja võib nõuda kohustatud isikult rahalise kohustusega täitmisega viivitamise eest. Elik riimuvalt Riigikohtu otsusega nr 3-4-1-8-2000 p-ga 13 on õigusnorm oma umbmäärasuse tõttu vastuolus PS § 13 lg-ga 2. Probleemile juhib tähelepanu ka Rahandusministeeriumis valminud MKS muutmise eelnõu seletuskirja p 3.2.1, milles tehakse Riigikogule ettepanek viia „intressi“ ülempiiri puudutavas osas kooskõlla tsiviilkohtu praktikaga VÕS-i kohaldamisel. Kaebaja leiab,

§-s 117 lg-s 1 sätestatud intressimäär 0,06% päevas ei ole kooskõlas VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressi arvestamise alustega. Kaebaja kahtleb, kas maksumenetluses on vajalik ja mõõdukas kehtestada erinev intressimäär võrreldes võlaõigussuhetega. Kaebaja sedastab, et kuna Riigikohus on võrdsustanud intressi ja viivise maksmise tulumaksuga maksustamise, siis järelikult tuleb MKS alusel isikule määratavale intressile kohaldada sama arvestamise alust kui VÕS-i alusel isikule määratavale viivisele. Kaebaja argumenti toetab Riigikohus oma 15.09.2010. a otsuses sätestatuga,

§ 116

alusel maksukohustuslasele makstavat intressi tuleb tulumaksuga maksustamise seisukohalt käsitada samamoodi nagu VÕS §113 alusel makstavat viivist. Seega leiab kaebaja,

§ 117

lg-st 1 tulenev intressimäär võib olla vastuolus põhiseadusega ja palub halduskohtul seda kontrollida. Kaebaja osundab EIK otsusele asjas Janosevic ja Vestaberga Taxi Aktiebolag vs. Rootsi, ja märgib, et teatud proportsiooni ületav maksuõiguslik intress omandab karistusõigusliku iseloomu. Otsuse p-st 69 tuleneb, et juhul, kui maksuintressi määr on vähemalt 20%, on tegemist karistusõigusliku sanktsiooniga. Seega palub kaebaja halduskohtul kontrollida MKS 2 maksuintressi määra vastavust konventsiooni põhimõtetele EIK kohtupraktika kontekstis. Olukorras, kus riik deklareerib maksuintressi mittekaristusõiguslikku ning -sanktsioneerivat iseloomu, vastab maksuintressi määr tegelikult karistusõigusliku sanktsiooni määratlusele EIK kohtupraktika tähenduses. Kui kohus tuvastab vastuolu konventsiooniga, palub kaebaja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Kaebaja leiab, et vaidlustatud korraldus on õigusvastane seetõttu, et maksuhaldur ei kohaldanud MKS §-s 12 sätestatud kaalutlusõigust, mis annab pädevuse valida erinevate abinõude vahel. Kaebaja arvates on maksuhaldur seadnud talle maksuvõla tasumise korraldusega võimatu tingimuse TsÜS § 108 lg 1 tähenduses. Maksuhaldurile on teada, et juhul, kui ta ei kavatse vabastada osaühingu arveldusarveid aresti alt, ei ole kaebajal võimalik maksuvõlga tasuda. Kaebaja leiab, et tema õigusi on rikutud, kuna järgitud ei ole MKS § 14 lg-t 2, mis paneb maksuhaldurile selgitamiskohustuse, ja § 13 lg-t 1, mis annab maksukohustuslasele õiguse enne kaebaja õigusi puudutava haldusakti andmist esitada maksuhaldurile oma arvamus ja vastuväited. Antud juhul ei ole neid sätteid järgitud ja rikutud on kaebaja PS §-st 14 ja rahvusvahelisest ning siseriiklikust kohtupraktikast tulenevat õigust heale haldusele. Kaebaja arvates on alternatiivide mittekaalumine kahesuguse mõjuga: esiteks rikutud õiguste tagamise korral oleks võinud vaidlustatud ja kaebaja õigusi piirav haldusakt olla teistsuguse sisuga või jääda üldse andmata. Teiseks, kui isiku õigusi piirava haldusakti kehtetuks tunnistamine kohtus on absoluutse iseloomuga, siis selle andmisel on rikutud isiku põhiõigusi. Kaebaja leiab,

§ 100

lg 2 alusel on maksuhalduri diskretsioon piiratud kahe erandliku olukorraga, ent leiab, et see loetelu pole ammendav. Olukorras, kus maksuhaldur näeb, et isiku arveldusarved on juba pikemat aega arestitud, tegutseb ta sellist korraldust andes formaalselt küll õiguspäraselt, ent sisuliselt annab välja korralduse, mille täitmise perspektiiv on madal või puudub täiesti. Kaebaja märgib, et alternatiivide kaalumise kohustus on seda enam, et osapoolte vahel ei ole vaidlust selles, et maksuvõla olemasolu ei ole jõustunud kohtuotsusega tuvastatud.

1. Tartu Halduskohus jättis 13.06.
2. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks või alternatiivselt riigipoolse menetlusabi andmiseks. Kaebajale anti tähtaeg puuduse kõrvaldamiseks, so riigilõivu tasumiseks. Kohus märkis, et (kuni 31.12.2011 kehtinud) halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS v.r) § 91 lg 1 kohaselt võib kohus isiku taotlusel määrusega vabastada isiku täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest riigituludesse, kui kohus leiab, et isik on maksejõuetu. Äriühingu ja mittetulundusühingu maksejõuetust tõendab pankrotiotsus või kohtumäärus, millega pankrotimenetlus on lõpetatud raugemise tõttu, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotikulude katteks. Kohus vaagis kaebaja seisukohta, et HKMS v.r § 91 lg 1 lause 2 on vastuolus PS § 15 lõikega 1 ja leidis kooskõlas Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19.04.
3. a otsusega asjas 3-4-1-13-10 ning tuginedes Riigikohtu halduskolleegiumi 13.05.
4. a määrusele nr 3-3-1-31-10 (p 5), et „seadusandja pidas äriühingu sellist maksejõuetust, mis on aluseks riigilõivust vabastamisele, võimalikuks vaid seoses pankrotimenetlusega. Seadusandja pole esitanud ühtegi teist kriteeriumi, mille alusel võiks kohus tuvastada äriühingu riigilõivust vabastamise aluseks oleva maksejõuetuse. Kui kohus võiks ise otsustada, milliste kriteeriumide alusel on äriühing maksejõuetu või milline maksejõuetus on aluseks riigilõivust vabastamisele, siis kaotaksid seadusandja määratud kriteeriumid tähenduse“. Kaebuse esitaja ei vasta HKMS v.r § 91 lõikes 1 nimetatud tingimustele. 3 Lisaks viitas halduskohus Riigikohtu 06.09.
5. a määrusele kohtuasjas nr 3-3-1-40-07 (p 10), kus leiti et: „Kuna riigilõivust vabastamise küsimus on halduskohtumenetluse seadustikus reguleeritud, puudub vajadus HKMS [v.r] §-de 5 ja 94 alusel tsiviilkohtumenetluse sätete kohaldamiseks. Riigilõivust vabastamise tingimused ja piirangud tulenevad seega mitte TsMS §-dest 181-183 või muudest tsiviilmenetluse sätetest, vaid halduskohtumenetluse enda sätetest ja põhimõtetest.“ Seetõttu jättis halduskohus rahuldamata kaebaja taotluse kontrollida TsMS § 183 vastavusest põhiseadusele, märkides, et tegemist ei ole asjassepuutuva sättega põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse 14 lõike 2 tähenduses. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
6. OÜ PHD Tööjõud esitas 27.06.2011 määruskaebuse halduskohtu 13.06.
7. a määruse tühistamiseks, millega ta jäeti riigilõivust vabastamata ja otsustati menetlusabi mitte anda. Kaebaja palub saata asi uuesti riigilõivu tasumisest vabastamise ja menetlusabi andmise otsustamiseks halduskohtule. Kaebaja leiab, et halduskohtu seisukoha põhjendused tuginevad küll Riigikohtu seisukohtadele, ent on vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) ja Euroopa Kohtu (EK) lahenditega. EIK 19.06.
8. a otsuse asjas Kreuz vs. Poola kohaselt tuleb riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamisel lähtuda konkreetsetest asjaoludest, sh äriühingu võimest riigilõivu tasuda. Äriühingult eeldatakse erilist hoolsust kohtu nõutud dokumentide ning tõendite esitamiseks, tõendamaks riigilõivu tasumise suutmatust. Lähtuvalt EIK lahendi suunisest on halduskohtul õigus ja kohustus hinnata äriühingu varalist olukorda. Halduskohtu seisukoht on vastuolus EIK 19.04.
9. a otsusega asjas Elcomp sp. z o.o. vs. Poola. Äriühingu majandusliku olukorra hindamiseks peab kohus vajadusel esitama täiendavaid küsimusi või nõudma dokumente. Osundatud EIK lahendist tuleneb, et kohtul diskretsiooni puudumine äriühingu vabastamiseks riigilõivu tasumisest on iseenesest konventsiooniga vastuolus. Osaühing on valmis koostööks kohtuga ja palub teatada, millised dokumendid ta peab esitama. Viidatud EIK lahend on tehtud samal kuupäeval, mil Riigikohtu otsus nr 3-4-1-13-10, seega ei saanudki Riigikohus olla teadlik EIK seisukohtadest. Riigikohtu ja EIK lahendite vastuolu korral tuleb juhinduda EIK lahenditest. Lisaks osundab kaebaja Euroopa Kohtu (EK) lahendile asjas nr C-279/09, milles leiti, et siseriiklik kohus võib võtta arvesse juriidiliste isikute olukorda, õiguslikku vormi, tegevuse eesmärki (tulunduslik või mittetulunduslik) ning samuti juriidilise isiku liikmete või osanike rahalist suutlikkust ja nende võimalust saada kokku hagi kohtusse esitamiseks vajalik summa. Seega tuleneb kahe Euroopas asuva rahvusvahelise kohtu õiguskäsitlusest see, et äriühingutele peab eksisteerima võimalus nende riigilõivust vabastamiseks ning see õigus ei saa olla formaalselt piiratud ainult maksejõuetusega. Osaühing palub teha lahendi lähtuvalt EIK ja EK seisukohtadest ning jätta kohaldamata Riigikohtu hiljutised lahendid seoses äriühingute riigilõivust vabastamisega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10. Määruskaebuse esitaja taotleb enda vabastamist riigilõivu tasumisest või alternatiivselt riigilõivu tasumiseks menetlusabi andmist. Riigikohtu üldkogu tunnistas 22.11.2011 otsuses nr 3-3-1-33-11 HKMS v.r § 91 lg 1 teise lause põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimaldanud apellatsioonimenetluses vabastada täielikult või osaliselt 4 riigilõivu tasumisest äriühingut, mis ei vasta selles sättes märgitud kriteeriumitele. 01.01.2012 jõustunud HKMS § 285 näeb ette üleminekuregulatsiooni menetluskulu ja menetlusabi jaoks. Selle lg 2 puudutab seejuures riigilõivust vabastamist ning näeb ette, et enne uue halduskohtumenetluse seadustiku jõustumist esitatud riigilõivust või kautsjonist vabastamise taotlus vaadatakse läbi uue halduskohtumenetluse seadustiku menetlusabi sätete kohaselt. Määruskaebuse esitaja taotlust tuleb seega käsitada kui menetlusabi saamise taotlust.
11. Sellest tulenevalt tuleb kaebaja kaebus lahendada HKMS §-de 110 jj alusel. HKMS § 113 sätestab seejuures menetlusabi andmise juriidilisele isikule. Selle lõiked 1–3 näevad sarnaselt varasemale õiguslikule olukorrale ette menetlusabi tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja kantud või sellega võrdsustatud mittetulundusühingule või sihtasutusele ning pankrotivõlgnikule. HKMS § 113 lg 4 laiendab aga menetlusabi saajate ringi ka ülejäänud juriidiliste isikutega. Nimelt võib selle sätte alusel HKMS § 110 lg 1 punktis 1, 2 või 4 nimetatud menetlusabi saada ka HKMS § 113 lõigetes 1–3 sätestatud tingimustele mittevastav juriidiline isik, kelle asukoht on Eestis või mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis. Neile tingimustele vastab ka määruskaebuse esitaja OÜ PHD Tööjõud. Sellest tulenevalt käsitab ringkonnakohus määruskaebuse esitaja taotlust taotlusena HKMS § 110 lg 1 p 1 tähenduses.
12. Käesolevas asjas on halduskohus jätnud taotluse rahuldamata tuginedes HKMS v.r § 91 lg 1 erandeid mittevõimaldavale sõnastusele. Sellest lähtuvalt ei ole halduskohus kogunud ega hinnanud tõendeid taotluse esitaja majandusliku seisundi kohta. Ringkonnakohus leiab, et ringkonnakohtu menetluse eesmärgiks on tagada kohtulahendi kontroll, et vältida eksimusi ja vigu kohtulahendites (vrd RKÜKo 22.11.2011, 3-3-1-33-11, p 23 edasikaebeõiguse kohta). Käesoleval juhul on aga peale Tartu Halduskohtu 13.06.
13. a määrust muutunud õigusliku olukorra tõttu puudu lahend, mille eksimusi või vigu oleks võimalik kontrollida. Kui ringkonnakohus hakkaks ise esimesena koguma tõendeid, siis hägustuks apellatsiooniastme funktsioon. Seetõttu peab ringkonnakohus vajalikuks saata asi uueks lahendamiseks tagasi Tartu Halduskohtule (HKMS § 210 lg 3 lause 2).
14. Täiendavalt osutab ringkonnakohus sellele, et halduskohtul tuleb menetlusabi taotlust lahendades hinnata ka, ega ei ole tegemist põhjendamatu või pahatahtliku kaebusega, mille menetlemine koormaks kohtumenetlust ja ohustaks tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul (vrd RKÜKo 22.11.2011, 3-3-1-33-11, p 29.2). HKMS § 111 lg 1 järgi peab menetlusabi andmiseks olema piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Halduskohtul tuleb menetlusabi taotluse üle uuesti otsustades arvesse võtta ka seda, et analoogses haldusasjas nr 3-11-1258 tagastas Tallinna Halduskohus lõppastmes kaebuse läbivaatamatult (vrd iseäranis Tallinna Ringkonnakohtu 08.09.
15. a määrus haldusasjas nr 3-11-1258). Seetõttu tuleks kaebuse eduväljavaadete hindamisele pöörata taotluse uuel lahendamisel kõrgendatud tähelepanu. Einar Vene Agu Timmi 5 Madis Ernits