3-11-2302/16

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-2302 Otsuse kuupäev

1. märts 2012 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi I. Pi kaebus Viru Vangla 13.07.2011 käskkirja nr 6-3/1303D tühistamiseks Menetlusvorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja: I. P /isikukood xxx/, Vastustaja: Viru Vangla /registrikood 70008144/, Resolutsioon Jätta I. Pi kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 23.04.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD
3. 06.06.2011 käskkirjaga nr 6-2/674-T (tl 4) määras Viru Vangla kinnipeetav I. Pi tööle finants- ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks üldkasutatavate ruumide koristajana alates 08.06.2011 kuni 07.09.
4. 13.07.2011 koostati Viru Vanglas käskkiri nr 6-3/1303-D (tl 53-54), millega karistati I. Pi vangistusseaduse § 37 lg 1 ja § 67 lg 1 sätestatud nõuete rikkumise eest seitsmeks ööpäevaks kartserisse paigutamisega ja piirati karistuse kandmise ajal osaliselt või täielikult vangistusseaduse § 22, § 30-32, § 34-38, § 41, § 43, § 46 ja § 48 kohaldamist. 09.09.2011 vaideotsusega nr 6-12/316-1 (tl 57) jäeti 13.07.2011 käskkirja nr 6-3/1303-D kehtetuks tunnistamiseks esitatud vaie (tl 55-56) rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
5. 26.09.2011 esitas I. P Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja halduskohtumenetluse seadustiku kuni 31.12.2011 kehtinud redaktsiooni § 6 lg 2 p 1 ja 2 kohaste nõuetega kaebuse (tl 1-3), paludes Viru Vangla 13.07.2011 käskkiri nr 6-3/1303-D tühistada ja kohustada vanglat maksma seaduses ettenähtud kompensatsiooni. Tööle asumise kohta antud korralduse täitmisest keeldumist põhjendas kaebaja vangistusseaduse § 14 lg 2 ja § 39 lg 1 ning Viru Vangla kodukorra punktile 5.11 tuginedes väidetega, et ta ei oska töötada ega soovi võtta enda peale vastutust, sest vaatamata korduvatele palvetele on teda 08.08.2011 tutvustatud ainult Viru Vangla kodukorraga, kontaktisiku lubadus koolituse ja ohutustehnika tutvustamise kohta aga jäeti täitmata. 23.11.2011 koostatud kohtumäärusega (tl 41) tagastas kohus kaebuse kompensatsiooni maksmisele kohustamise nõude osas põhjusel, et kaebajal on läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. I. P on kohtumääruse kätte saanud (tl 49) ega ole seda vaidlustanud.
6. Viru Vangla vastuses (tl 51-52) paluti kaebust mitte rahuldada, peeti vaidlustatud käskkirja, läbi viidud distsiplinaarmenetlust ja määratud karistust õiguspäraseks ning esitati vastuväited kaebaja seisukohtadele. Muuhulgas märgiti, et väide nagu ei oskaks kaebaja koristada, on ilmselgelt otsitud, tegemist ei ole põhjalikku instruktaaži ja juhendamist vajava tööga, peamiselt põrandate pühkimises ja pesemises seisnev osakonna koristamine eeldab lihtsate töövõtete oskust ega erine oluliselt kambri koristamisest ning pole mõeldav, et kaebaja vanuses isik ei oma koristamisest ettekujutust ega ole varasemalt kordagi koristanud. Veel märgiti, et korrektne olnuks kaebajale koristaja ohutusjuhendit tutvustada ja lühidalt tööülesanded üle seletada, kuid selle tegemata jätmine ei andnud õigust korraldus täitmata jätta ja õigusaktide allkirja vastu mittetutvustamine ei vabasta kaebajat vastutusest ega mõjuta karistuse määramist. KOHTU PÕHJENDUSED
7. Viru Vangla vaidlustatud käskkirjaga (tl 53-54) on I. Pi karistatud vangistusseaduse § 37 lg 1 ja § 67 p 1 alusel selle eest, et 13.06.2011 ei allunud ta vanglaametniku korraldusele asuda koristama graafikujärgselt S 11 osakonda. Vangistusseaduse § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Sama seaduse § 37 lg 1 tulenevalt peab kinnipeetav üldreeglina töötama ning juhud, millistel see kohustus puudub, on ammendavalt loetletud sama paragrahvi teise lõike neljas punktis. I. P ei ole väitnud ega tõendanud, et mõni neist esineks ka tema puhul.
8. Kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille kohtuliku kontrollimise võimalused on piiratud. Halduskohus saab uurida üksnes seda, kas vastava haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse üldtunnustatud põhimõtted järgitud. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud haldusmenetluse seaduse § 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. I. Pile antud korraldus tuleneb vangistusseaduse § 37 lg 1 kehtestatud töötamise kohustusest ning tema tööle määramise kohta 06.06.2011 antud käskkirjast, mida kaebaja ei olnud enne distsiplinaarmenetluse alustamist ega ole ka hiljem kohtus vaidlustanud. Seega oli tegemist õiguspärase korraldusega ning kaebajal tuli see vaatamata oma mistahes arusaamale ilma vastu vaidlemata täita.
9. Vangistusseaduse § 63 lg 1 tulenevalt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristust kohaldada selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. I. P ei ole oma seletuskirjas (tl 6), vaides (tl 56) ja kaebuses (tl 1-3) tööle asumise kohta antud korralduse täitmata jätmist sisuliselt eitanud ning see on tõendatud veel ka vanglaametniku ettekandega (tl 5). Asjaolu, et kaebajat ei olnud enne käskkirja andmist tutvustatud Viru Vangla õigusaktidega, on küll vastuolus vangistusseaduse § 14 lg 2, kuid ei saa teda kuidagi käesoleva juhtumi puhul vabandada, sest 03.09.2010 on ta Tallinna Vanglas tutvunud vangistusseadusega ja kinnitanud seda ka oma 2 allkirjaga (tl 58). Kuna kinnipeetava töötamisega seonduvat, tema üldisi kohustusi ning distsiplinaarvastutust kehtestavad sätted sisalduvad just selles õigusaktis, ei saanud Viru Vangla kodukorra tutvustamata jätmine kuidagi mõjutada tööle andmise kohta antud korralduse täitmist ega anda õigustust selle täitmisest keeldumiseks. Seda ei saanud teha ka koolituse kohta antud väidetava lubaduse mittejärgimine ja koristaja ohutusjuhendi tutvustamata jätmine. Vangistusseadus ei kehtesta konkreetseid nõudeid kinnipeetavate töötingimuste suhtes. Selle § 39 lg 1 tulenevalt peab lähtuma tööohutuse- ja töötervishoiu seadusest, mille § 15 lg 5 p 3 ja 4 kehtestatu võimaldab keelduda tööst või see peatada ainult tõsise ja vältimatu õnnetusohu korral või juhul, kui töö täitmine seab ohtu töötaja või teiste isikute tervise või ei võimalda täita keskkonnaohutuse nõudeid. I. Pi suhtes kohtule esitatust midagi niisugust aga ei nähtu. Koristaja tööd ei peeta olenemata selle tegemise kohast üldreeglina keeruliseks ning sellega seotud ülesannetega saab hakkama ka inimene, kes ei oma erilisi teadmisi ja oskusi ega ole läbinud spetsiaalseid koolitusi. Kohtul pole alust arvata, et Viru Vanglas kasutakse ruumide koristamisel eriväljaõpet vajavaid mehhanisme ning inimestele või keskkonnale ohtlikke vahendeid või kehtiksid sealsete ruumide koristamise suhtes mingid niisugused nõuded, mida tavaelus ette ei tule ja mida kinnipeetav seetõttu ilma väljaõppeta teha ei saa ega oska. Kaebusele antud vastusest nähtuvalt on tegemist lihtsaid töövõtteid eeldava põrandate pühkimise ja pesemisega, mis on võrreldav kambri koristamisega.
10. Viru Vangla poolt kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on I. Pi puhul järgitud vangistuseaduse § 64 lg 1, 2, 3, 4 tulenevad nõuded. Menetluse käik on justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja § 97 lg 2 kehtestatud nõuete kohaselt protokollitud (tl 8-9), karistatut on teavitatud tema kohta koostatud ettekandest (tl 5), talle on võimaldatud end seletuste andmise läbi kaitsta (tl 6) ning karistus on talle määratud seaduses ette nähtud ühekuulise tähtaja ja „Vangla sisekorraeeskirja“ § 15 sätestatud pädevuse piires. Seejuures on käsitletud nii süüteo kui karistatu seletustest tulenevaid asjaolusid ning on arusaadavalt põhjendatud, miks on just kartserisse paigutamine võrreldes teiste karistusliikidega tema puhul kõige otstarbekam. Kuna vangistusseaduse § 63 lg 1 p 4 sätestatu lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada kuni neljakümne viie ööpäeva pikkust kartserisse paigutamist, saab seitsme ööpäeva pikkune karistus olenemata varasemate karistuste puudumisest arvestada nii kaebaja isikut kui vanglaametniku korralduse täitmisest keeldumises seisnenud rikkumise olulist tähendust vangla julgeolekule, pole ülemäärase raskusega ja võib teiste võimalike karistusvahenditega võrreldes kõige paremini kaasa aidata tema õiguskuulekale käitumisele suunamisel. Seega kinnitab kõik asjas esitatu, et I. Pile määratud karistus rajaneb igati õiguspärastel alustel ning miski ei tõenda, et selle kohaldamise juures oleks rikutud otsustust mõjutada võinud olulisi menetlusnõudeid, põhiseaduses kehtestatud õigusi ja vabadusi ega proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise või mistahes muid õiguse üldisi põhimõtteid.
11. Eeltoodud järeldustel jääb I. Pi kaebus täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse (tl 42) alusel vabastatud riigilõivu tasumisest. Viru Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. Raili Randlane Kohtunik 3