Obsah (5)
§ 146§ 158§ 145§ 147§ 159KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Rita Kulberg Otsuse tegemise aeg ja koht 12.märts 2012 Põlva kohtumaja, Põlva Võru tn 12 Tsiviilasja number 2-11-58912 Tsiv
§ 146lg 1 kohaselt aegunud.
Kohustatud isik R. V. ole nõuet tunnustanud, ta ei ole maksnud laenu põhiosa ega intresse laenu sissenõutavaks muutumisest alates. Asjaolu, et hageja on kandnud üle H. G. -le nende nõudmisel ja sundtäitmise vältimiseks erinevaid summasid ei tähenda seda, et hageja oleks kohustatud isik, kelle käitumist saaks lugeda nõude tunnustamiseks. Samuti ei ole hageja H. G. -le rahalisi makseid tehes astunud võlgniku asemele ja kohustuse üle võtnud või kohustusega ühinenud, sest esimesel juhul peaks selleks olema VÕS § 175 lg 1 kohaselt sõlmitud leping võlausaldajaga, mida antud juhul ei ole. Samuti peaks kohustusega ühinemine VÕS § 178 lg 3 alusel olema sõlmitud kirjalikus vormis. Lisaks sellele ei ole hageja avaldanud soovi astuda võlgniku asemele. Hageja käitumist ja teostatud makseid ei saa lugeda võlgniku käitumiseks. Tuleb teha vahet, millised lepingud ja kelle vahel on sõlmitud. Laenuleping on sõlmitud H. G. ja R. V. . Laenuks antud rahasumma on kantud R. V. ja lepingutingimustes on kokku leppinud samuti eelnimetatud isikud. Hageja ja H. G. vahel sõlmitud 2
(9)korteriomandi hüpoteegiga koormamise lepingust ja asjaõiguslepingust tulenevalt peab hageja taluma sundtäitmist, kuid ei pea maksma laenu. Seega eeltoodust tulenevalt ei ole hageja võlgnik, vaid tagatise andja ja seetõttu ei saa lugeda hageja poolt sooritatud maksete tegemist nõude tunnustamiseks võlgniku poolt. Nõuet tunnustada saab üksnes võlgnik ainuisikuliselt. R. V. teinud ei ole ja võlausaldaja ei ole ka tema vastu nõuet esitanud. Seega arvab hageja, et laenulepingust tulenev nõue R. V. on aegunud, kuna selle sissenõutavaks muutumisest on möödunud rohkem kui VÕS §-s 146 lg 1 ettenähtud 3 aastat. Kuigi nõue on aegunud ja selle täitmist põhivõlgnikult enam nõuda ei saa, pole siiski aegunud tagatis, kuid sundtäitmist selle suhtes saab nõuda üksnes põhivõla ulatuses ehk maksimaalselt 22369 euro suhtes. Hageja arvates tuleb arvestada ka asjaoluga, et hageja tagatise andjana ei ole kohustatud tasuma ei põhivõlga ega intresse, mistõttu hageja poolt võlausaldajale tehtud ülekanded kogusummas 11514,57 eurot tuleb lugeda põhivõla tasumiseks. Võttes arvesse asjaolusid, et täitedokumendis esitatud nõue on aegunud, et hageja on tasunud H. G. -le 11514,57 eurot ilma et oleks olnud selleks seaduse alusel kohustatud, leiab hageja, et sundtäitmise läbiviimiseks 26544 euro ulatuses puudub seaduslik alus. Sundtäitmist saab kostja nõuda üksnes 10854,43 euro (põhivõlg miinus makstud osa) ulatuses. Eeltoodu alusel palub hageja tunnistada täitemenetlus täiteasjas 170/2011/1926 lubamatuks 15689,57 euro ulatuses. Kostja vastuväited Kostja 31.01.2012 kirjalikus vastuses ( tl 39) vaidleb hagile täielikult vastu ja palub selle jätta rahuldamata. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et põhivõlast peaaegu pool on tasutud. Kuna laenusaaja ja hageja on igakuiselt tasunud vaid laenusumma kasutamise eest intressi, siis ei saanudki laenusumma väheneda. Kui laenusaaja või hageja soovinuks laenusummat vähendada, oleks pidanud H. G. -le laekuma igakuisest intressist suurem makse. Seadusega ei ole keelatud sõlmida kokkuleppeid, mille kohaselt tasutakse intressi igakuiselt. Nimetatud asjaolust on teadlik ka hageja, sest ka tema on nimetatud laenulepingule alla kirjutanud. Laenulepingus on laenusaajana märgitud küll R. V. , kuid leping on allkirjastatud ka hageja poolt, kes andis laenulepingule oma tagatise. Lisaks on 20.12.2007 sõlmitud korteriomandi hüpoteegiga koormamise- ja asjaõiguslepingu punktis 2.2. sätestatud, et lepingu alusel seatud hüpoteegiga on tagatud kõik hüpoteegipidaja nõuded R. V. , mis tulenevad 20.12.2007 sõlmitud laenulepingust. Vale on hageja väide, et R. V. hageja ei ole nõuet tunnustanud ning seetõttu ei ole ta maksnud ei laenu põhiosa ega intresse. Lähtudes VÕS §-st 88 lg 8 tuleb R. V. hageja poolt tehtud maksete puhul esmalt katta intressi maksmise kohustus. R. V. ole kostjale teatanud, et ta nõuet ei tunnista. Kostja arvates puudub hagejal õigus esitada väiteid R. V. . Kostja arvates nõue ei ole aegunud.
§ 158
lg 2 kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises jne. Kostja peab vajalikuks rõhutada, et seadus ei reguleeri, kes konkreetselt peaks õigustatud isikule makse teostama, oluline on, et makse tehakse õigustatud isikule. Kostja nõustub hageja väidetega, et tema ei ole astunud laenulepingus R. V. . Sellist kokkulepet ei ole sõlmitud. Hageja täitnud R. V. viimase asemel. VÕS §-st 1041 tulenevalt on hagejal õigus nõuda R. V. tema kohustuse täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist. Hageja on esitanud laenulepingust tulenevaid vastuväiteid, olenemata ise vastuväidete esitamiseks õigustatud isik. Kuna R. V. ole laenulepingust tulenevaid kohustusi täitnud ega täitmise kohustust vaidlustanud, on kostjal õigus nõuda laenu tagatiseks seatud hüpoteegi realiseerimist. Kostja vastusest tulenevad täiendavad hageja seisukohad Hageja on kohtule 16.02.2012 esitanud kostja vastusest tulenevad täiendavad seisukohad ( tl 4547). Hageja peab ebaõigeks kostja väidet selle kohta, et H. G. -le on teinud ülekandeid laenusaaja ja hageja. Laenusaaja R. V. ole kostjale midagi tasunud, kostja ei ole oma sellist väidet ka ühegi 3
(9)esitatud tõendiga kinnitanud. Kostjale on rahalisi ülekandeid teinud üksnes hageja. Kuna R. V. ole oma lepingulist kohustust täitnud, siis on võlausaldaja esmane nõue kohustuse täitmise nõue kohustatud isiku vastu VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel. Kostja ei ole esitanud laenusaajale kohustuse täitmise nõuet. Asjaolu, et H. G. esindaja A. K. nõudnud erinevaid summasid hagejalt, millised hageja on ka tasunud, ei muuda hagejat veel laenulepingu pooleks ning kohustatud isikuks. Hageja arvates ei oma antud juhul tähendust asjaolu, et hageja on laenulepingule andnud oma allkirja. Laenuleping on sõlmitud H. G. ja R. V. . Laen on väljastatud R. V. , kes on laenusaaja. Hageja nõustub, et maksete järjekorra kindlaksmääramisel tuleb lähtuda VÕS § 88 lg 8, kuid põhija kõrvalkohustuste täitmiseks saab olla kohustatud ikka tehingupool ehk laenusaaja. Hageja teostas makseid H. G. -le sellises summas, mida konkreetselt nimetas H. G. esindaja A. . Kuni 2011.aasta sügiseni polnud hagejal olemas laenulepingutki. Seoses kostja on väitega, et R. V. ole kostjale teatanud, et ta nõuet ei tunnista, märgib hageja järgmist. Võlgniku poolne teatamine või mitteteatamine ei omagi antud juhul õiguslikku tähendust. Kui võlgnik ei täida kohustust kolme aasta jooksul alates sissenõutavaks muutumisest, siis nõue aegub vastavalt
§-le 146 lg 1.
§ 158
lg 1 ja 2 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti nõude tunnustamisega, mis võib seisneda võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises jne. Seega saab nõude tunnustamist või mitte tunnustamist eeldada kohustatud isiku käitumisest. Antud juhul ei ole nõude aegumine katkenud võimaliku nõude tunnustamisega, sest R. V. ole kolme aasta jooksul tasunud ei laenu ega intresse. Hageja peab ekslikuks kostja seisukohta, et hagejal puudub õigus esitada väiteid R. V. . Vastuväidete esitamise õigus on hagejal otseselt TMS § 221 sätetest tulenevalt. TMS § 221 lg 1 puhul pole tegemist ei ole ammendava loeteluga sundtäitmise lubamatuks tunnistamisel. Täitedokumendist tulenev nõue ei ole täidetav ka siis, kui see on aegunud, tühistatud, nõue on loovutatud jne. Täitedokumendi ehk korteriomandi hüpoteegiga koormamise lepingu alusel tekkinud nõue hageja vastu on tasumata jäänud laenusumma ja intressid. See nõue on aegunud, samuti osaliselt tasutud. Hageja pole esitanud nõuet R. V. , vaid enda nimel. Seega eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus esitada vastuväiteid nõudele. Hageja peab ekslikuks kostja seisukohta, et kuna hageja on täitnud kohustuse võlgniku eest ning seetõttu ei ole nõue aegunud.
§ 158
lg 1 ütleb expressis verbis, et nõude aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Kohustatud isikuks käesoleva seaduse mõttes saab olla üksnes isik, kelle kohustus on tekkinud seaduse või lepingu alusel. Laenulepingu alusel tekkis kohustus ikka R. V. , mitte hagejale. Hageja oleks kohustatud isikuks üksnes juhul, kui ta oleks kohustuse üle võtnud või kohustusega ühinenud. Kuna R. V. ole nõude tunnustamisega nõude aegumist katkestanud, siis on nõue aegunud vastavalt
§-le 146 lg l. Hageja palub lugeda hageja poolt tasutud osa nende kohustuste katteks, milleks hageja isiklikult on kohustatud so põhivõla katteks. Kuna nõue on aegunud, siis saab
§ 145
- 1 lg 1 kohaselt sundtäitmist nõuda üksnes põhivõla tasumata osa so 10854,43 euro ulatuses. Kui kohus loeb hageja poolt tasutud 11514,57 eurot intressiks, saab hageja arvates sundtäitmist nõuda üksnes põhivõla katteks so 22369 euro ulatuses. Hageja täiendustest tulenevad kostja täiendavad vastuväited Kostja on 12.03.2012 kohtule täiendavalt selgitanud (tl 50), et vale on hageja väide, et R. V. asunud laenulepingut täitma. Kostja tõendab seda asjaolu oma pangakonto väljavõttega. Ei ole tõendatud, et kostja juhatuse liige nõudis hagejalt laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist. Seda on hageja teinud vabatahtlikult vältimaks hüpoteegiga koormatud korteriomandi müüki. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et laenulepingust tulenevad nõuded ei ole aegunud. R. V. viimase makse 11.11.2008. Kostja esitas täitemenetluse algatamise avalduse kohtutäiturile 02.11.2011. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused 4
(9)Kohus leiab, et käesolevat asja saab lahendada kirjalikus menetluses tulenevalt TsMS §-st 403 lg
- Viimases on sätestatud, et poolte nõusolekul võib asja lahendada seda kohtuistungil arutamata. Hageja on juba hagiavalduses väljendanud oma nõusolekut asja lahendamiseks kirjalikus menetluses. Kostja on 31.01.2012 vastuses hagile kinnitanud oma nõusolekut asja lahendamiseks kirjalikus menetluses. Kohus on 20.02.2012 pooli teavitanud asja lahendamisest kirjalikus menetluses. TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Riigikohus on selgitanud (tsiviilkolleegiumi 31.01.2008 otsuses asjas 23-2-1-134-07), et nimetatud sättes esitatud loetelu on küll näitlik, kuid see ei tähenda, nagu võiks niisuguse hagi esitada suvalistel normis loetlemata alustel, kui võlgnik leiab, et täitedokumenti ei tohiks sundtäita. Sättes nimetamata alused, mis võimaldavad niisuguse hagi esitada, peavad olema sättes nimetatud alustega võrreldavad. Kõigi sättes loetletud näidete ühiseks tunnuseks on, et täitmisel olev nõue on või on olnud olemas, kuid pärast selle tekkimist on toimunud mingi õigusmuudatus, mis täitmist ei võimalda. Seega saab sundtäitmise lubamatuks tunnistamist nõuda, kui sundtäitmine on välistatud seetõttu, et täitmise aluseks olev materiaalõiguslik nõue on lõppenud või peatunud, näiteks kui kohustus on täidetud või on nõue tasaarvestatud või kui võlgnik on kohustuse täitmisest vabastatud või on pooled sõlminud võla tasumise tähtaja pikendamise kokkuleppe või on täitmisnõue aegunud. Hageja on käesolevas hagis esitanud väited, et kostja täitmisnõue on aegunud ja osaliselt ka täidetud. Seega maakohtu arvates on hageja nõue kooskõlas TMS §-s 221 lg 1 sätestatuga. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hagejal puudub õigus esitada hüpoteegiga tagatud nõudele sisulisi vastuväiteid. Riigikohus ( tsiviilkolleegiumi 27.01.2010 otsuses asjas 3-2-1-153-09) on selgitanud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet. AÕS § 351 lg 3 esimese lause järgi võib hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik (praegusel juhul hageja) esitada hüpoteegiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. Ta võib vastuväiteid esitada ka siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle. Selliseid vastuväiteid on võimalik esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Alates 05.04.2011 kehtivas TMS §-s 221 lg 1- 1 on sätestatud, et muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis käesoleva seadustiku § 2 lõike 1 punktides 18 kuni 19-1 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. Leping ( tl 11-14) ja poolte omaksvõtt tõendab, et 20.12.2007 sõlmisid M. V. H. G. korteriomandi hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille alusel seati hüpoteek hageja korteriomandile xxxxx xxxxxx xxxx x-x ( registriosa 1432138) summas 700 000 krooni ühes kinnisasja igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Lepingu punkti 2.2 kohaselt seatud hüpoteegiga tagati kõik hüpoteegipidaja so H. G. nõuded R. V. , ka tingimuslikud ja tulevikus tekkivad nõuded, mis tulenevad H. G. ja R. V. 20.12.2007 sõlmitud laenulepingust. Laenuleping ( tl 15) ja poolte omaksvõtt tõendab, et R. V. H. G. vahel on 20.12.2007 sõlmitud laenuleping, mille kohaselt H. G. andis R. V. summas 350 000 krooni. Laenulepingu punkti 2 kohaselt on laenuintress laenujäägilt 2,0% kuus ja tasumisega viivitamisel kohustub laenusaaja tasuma laenuandjale viivist laenujäägilt 0,5 % päevas. Lepingu punkti 3 kohaselt kohustus laenusaaja laenusumma tagastama hiljemalt 20.01.
- Lisaks sellele on laenulepingu punktis 4 5
(9)lepitud kokku, et laenuintressi õigeaegsel tasumisel pikeneb laenuleping laenusaaja soovil automaatselt 1 kuu võrra. Kuigi kohtule esitatud laenulepingu koopial puudub laenuandja esindaja allkiri, ei ole pooltel sisulist vaidlust selle üle, et selline leping tegelikkuses sõlmiti. AÕS § 325 lg 1 kohaselt hüpoteegipidajal on õigus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel. AÕS §-s 352 lg 1 on sätestatud, et kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta, on hüpoteegipidajal õigus nõuda sundtäitmist täiemenetluse seadustikus sätestatud korras. Hageja on kostjale ette heitnud muuhulgas seda, et viimane pole nõudnud laenulepingu täitmist R. V. . Kohtu arvates käesoleva asja lahendamise seisukohalt ei oma tähtsust, kas võlausaldaja enne hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmist panditud kinnisasja arvel on kasutanud võimalikke õiguskaitsevahendeid nõude kohustatud isiku enda suhtes. Näiteks käenduse puhul võidakse VÕS § 145 lg 1 kohaselt käenduslepinguga ette näha, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa oma nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. AÕS § 352 lg 1 kohaselt omab tähtsust üksnes asjaolu, et hüpoteegiga tagatud nõuet pole täidetud. Täitmisteade ja teade täitetoimingust ( tl 17-19) ning poolte omaksvõtt tõendab, et H. G. 02.11.2011 kohtutäitur A. K. 20.12.2007 sõlmitud korteriomandi hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu alusel põhivõla 22369 euro ja intresside 4175 euro nõudes ja M. V. alustati täitemenetlust ( täiteasi 170/2011/1926). Pooltel ei ole vaidlust ka selle üle, et nõue on pööratud hagejale kuuluvalt korteriomandile asukohaga Põlva linn Kase 3-8. Pooled ei vaidle ka selle üle, et hüpoteegiga tagatud nõue on mingis osas täitmata, mistõttu iseenesest on kostjal õigus sundtäitmist hageja kinnisasja arvelt nõuda. Pooltel on aga vaidlus selle, millises ulatuses on kostjal hageja kinnisasja arvelt õigus täitmist nõuda. Hageja leiab, et laenulepingust tulenev nõue R. V. on aegunud, mistõttu
§ 145
- 1 lg 1 kohaselt on pandipidaja so kostjal õigus üksnes põhivõla nõude rahuldamisele panditud eseme arvel. Põhivõlastki osa on hageja väitel tegelikult tasutud. Kostja vaidleb vastu mõlemale hageja väitele. Hageja väitel, mida tõendab tema esitatud pangakonto väljatrükk ( tl 16), on hageja ajavahemikul 25.11.2008 kuni 24.07.2011 üle kandnud kostja arvele 11514,57 eurot, näidates makse selgitusena ära, et tegemist on R. V. intressidega. Kostja väitel, mida tõendab tema esitatud pangakonto väljatrükk ( tl 51) on lisaks M. V. .12.2007 laenulepingu alusel makseid teinud ka R. V. 20.02.2008 kuni 11.11.2008, näidates makse selgitusena peamiselt, et tegemist on laenuintressi tasumisega. Kokku on R. V. 60 000 krooni so 3834,70 eurot. Kostja poolt esitatud pangakonto väljavõttega on ümber lükatud hageja väide, et laenusaaja R. V. ei ole kostjale kunagi midagi tasunud, mistõttu poleks justkui kostja nõuet kunagi tunnustanud. Asjaolu, et R. V. 20.02.2008 kuni 11.11.2008 tegi kostja arvele laenulepingust tuleneva võla katteks mitme kuu vältel regulaarselt makseid, tõendab tema poolt nõude tunnustamist. Seetõttu on kohtu arvates ekslik hageja seisukoht nõude väidetavalt aegumisest
sätete valguses. Vastavalt
§-le 146 lg 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.
§ 147lg 1 järgi algab aegumistähtaeg hetkest, mil kohustus muutus sissenõutavaks.
Kuna esitatud poolte esitatud väidetest ja pangakonto väljavõtetest nähtub, et R. V. ettenähtud tähtajaks so 20.01.2008 laenu ei tagastanud, muutus kohustus peale seda sissenõutavaks.
§ 158
lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega.
§ 158
lg 2 kohaselt nõude tunnustamine võib seisneda võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. R. V. nõude tunnustamisega katkes hageja nõude aegumine. Kui lähtuda isegi üksnes asjaolust, et R. V. tasus viimase makse 11.11.2008, ei olnud täitedokumendi täitmiseks esitamise hetkeks so 02.11.2011
§-s 146 lg 1 tulenev tähtaeg möödunud. Täitedokumendi täitmiseks esitamisega aegumine katkes (
§ 159lg 1). Seetõttu puudub vajadus anda hinnangut poolte väidetele selle kohta, kas kostja nõude aegumise katkestas ka nõude täitmine hageja poolt. 6
(9)Hageja on ise õigeks võtnud ja nähtub tema esitatud pangakonto väljavõttest, et peale R. V. maksete tasumise katkemist tasus neid edasi hageja. Õige on hageja seisukoht, et temal kohustust R. V. kostjale tasuda ei olnud. Seadus aga ei välista kohustuse täitmist kolmanda isiku poolt Nii on VÕS §-s 78 lg 1 sätestatud, et kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Kumbki pooltest ei ole väitnud, et kostjal võlausaldajana või R. V. võlgnikuna oleks olnud mingeid vastuväiteid kohustuse täitmisele kolmanda isiku so M. V. . Käesoleva asja lahendamise seisukohalt ei oma seega tähtsust poolte väited sellest, kelle nõudmisel või mis põhjusel hageja R. V. võlga kostjale maksis. Nagu kohus eespool tuvastas, on 20.12.2007 laenulepingust tulenevalt laenusaaja R. V. tema eest hageja kostjale tasunud 3834,70 + 11514,57 so kokku 15 349,27 eurot. Laenulepingu järgne põhikohustus oli 350 000 krooni so 22 369,08 eurot. Täitemenetluses nõuab kostja põhivõla 22369 euro ja intressi 4175 euro tasumist. Seega on kostja lugenud kõik R. V. hageja poolt tasutud summad kõrvalnõude so intressi katteks. Laenulepingu punkti 2 kohaselt pidi laenusaaja tasuma intressi 2 % kuus iga kuu 20-ndaks kuupäevaks. VÕS §-s 88 lg 8 on sätestatud, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. VÕS § 88 lg 9 kohaselt võlgnik ei või võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks käeoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatust erinevat järjekorda. Seega on kostja laenulepingu alusel temale tasutud summad lugenud kõrvalnõude katteks kooskõlas VÕS §-s 88 lg 8 ja 9 sätestatuga. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et VÕS § 88 lg-s 8 nimetatud intress hõlmab ka viivist. Seega viivisevõla ning põhivõla olemasolul loetakse raha maksmisel VÕS § 88 lg 8 järgi, et täitmine on toimunud esmalt sissenõutavaks muutunud viivise katteks ( tsiviilkolleegiumi
- 05 2011 määruses asjas 3-2-1-25-11, 04.01.2012 otsuses asjas 3-2-1-138-11). Asjaolu, et võlga tasus mitte R. V. , vaid tema eest M. V. , ei muuda kohustuste täitmise seadusest tulenevat järjekorda. Antud juhul ei tule kõne VÕS §-s 415 lg 2 tarbijakrediidilepingute puhul sätestatud kohustuste täitmise järjekord, kuna 20.12.2007 laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 403 lg 3 p 2 kohaselt tarbijakrediidi lepingu sätted ei kohaldunud lepingutele, mille järgi tarbija peab krediidi tagasi maksma kuni kolme kuu jooksul (see säte on tunnistatud kehtetuks alates 01.05.2009). Poolte omaksvõtuga on tõendatud, et lepingus ettenähtud tähtajaks so 20.01.2008 R. V. ei tagastanud ja ei maksnud ka intressi. Ka ei ole mingeid andmeid selle kohta, et R. V. laenulepingu pikendamist taotlenud. Seega on õige hageja seisukoht, et laenuleping vastavalt lepingu punktile 4 ei pikenenud. Laenulepingus olid R. V. kostja kokku leppinud R. V. tasuda nii intressi 2 % kuus laenujäägilt kui tasumisega viivitamise korral viivist 0,5 % päevas laenujäägilt (laenulepingu punkt 2). Riigikohus on korduvalt selgitanud (tsiviilkolleegiumi 29.
- 2007 otsuses asjas nr 3-2-1-137-06; 05.11.2008 otsuses asjas nr 3-2-1-89-08), et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahju hüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). 7
(9)Kuna laenulepingus on kokku lepitud laenu tagastamine lepingu sõlmimisest alates ühe kuu möödumisel, on kostjal seega õigus intressile üksnes ühe kuu eest so ajavahemiku 21.12.2007 kuni 20.01.2008. Tulenevalt laenu suurusest ja lepingus kokkulepitud intressimäärast 2 % kuus on intress ühe kuu eest seega 7000 krooni so 447,38 eurot. Peale 20.01.2008 oli kostjal õigus nõuda võlgnikult viivist. Lepingu kohaselt oli viivis 0,5 % päevas so 1750 krooni päevas. R. V. ka M. V. kostjale ülekantud summade suurusest ( peamiselt 7000 krooni kuus või mitme kuu arvestuses samuti 7000 krooni kuu kohta) saab teha järelduse, et tegelikult tegid nad kostjale peale lepingu tähtaja möödumist makseid laenulepingus kokkulepitud intressimäärast lähtudes. Kohtu hinnangul ka kostja käitumine viitab asjaolule, et kostja aktsepteeris, et talle tehakse makseid lepingus kokkulepitud intressimäärast, mitte viivisemäärast lähtudes. Kostja on vaidlusaluses täitemenetluses nõudnud kõrvalnõudena intressi tasumist. Ka vastuses hagile on kostja rõhutanud, et tasuti intressi. VÕS §-s 113 lg 1 on sätestatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuna laenulepingus kokkulepitud intress ( so tasu laenu kasutamise eest) on laenusaajale so R. V. soodsam kui viivitusintress ( viivis), ei ole kohtu hinnangul midagi seadusevastast selles, et kostja viivitusintressi arvestamisel on lähtunud tegelikult intressimäärast. Pangakonto väljavõtetest nähtuvalt ( tl 51, 16) on ilmselge, et ükski R. V. hageja poolt tehtud makse ei olnud suurem selle tasumise hetkeks tekkinud kõrvalkohustuse suurusest. Seega on põhjendatud kostja seisukoht, et põhinõue so laenusumma ei saanudki väheneda. Asjaolu, et hageja makseid tehes seda väidetavalt ei teadnud, ei vabasta teda sundtäitmise käigus kostja nõude täitmisest nõude tegelikus ulatuses. Hüpoteegi seadmisel oli hageja võtnud endale kohustuse tagada kõiki R. V. kostja vahel 20.12.2007 sõlmitud laenulepingust tulenevaid nõudeid. Laenulepingu kohaselt oli laenusaaja kohustuseks muuhulgas tasuda intressi ja viivist. Asjaolu, et hageja üldse tagatise andis ja kostjaga kinnisasja hüpoteegiga koormamise lepingu sõlmis, annab alust eeldada, et hagejale olid R. V. kostja vahelise lepingu asjaolud teada. Seda enam, et kohtule esitatud laenulepingu koopiast ( tl 15) nähtuvalt on sellel ka hageja allkiri. Viimane annab alust eeldada, et hageja tutvus lepingutingimustega. Kuna hageja enda ja R. V. tehtud makseid oli kostjal tulenevalt VÕS §-st 88 lg 8 õigus lugeda viivitusintressi täitmiseks, tuleb asuda seisukohale, et käesoleva ajani on tasumata R. V. kostja vahel 20.12.2007 sõlmitud laenulepingust tulenev põhivõlg 350 000 krooni so 22369 eurot. Kostja väitel täitmisavalduse esitamise hetkel intressivõlg on olnud 4175 eurot. Täitmisavaldusele lisatud võlgnevuse arvestusest ( tl 58) nähtuvalt on kostja arvestanud intressi ajavahemiku eest 2010 detsember kuni 2011 oktoober kokku 4921,18 eurot ( kuus 447,38 eurot), millest kostja nõuab 4175 eurot. Lähtudes asjaolust, et pooled on aktsepteerinud viivitusintressi arvestamise alusena laenulepingus kokkulepitud intressimäära 7 protsenti kuus, oleks kohtu hinnangul kogu kostja kõrvalnõude suurus alates laenulepingu sõlmimisest kuni täitmisavalduse esitamise ajani so 2011 novembri alguseni so ligikaudu 47 kuu eest 21026 eurot. Nagu kohus eespool tuvastas, on hageja ja R. V. tasunud 15349 eurot ( tasumata seega umbes 5677 eurot). Seega on kostja intressinõuet täitmisavalduse esitamisel isegi vähendanud. Eeltoodu alusel leiab kohus, et alus sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks puudub ning hagi tuleb jätta rahuldamata. 8
(9)TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMs § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb kõik menetluskulud jätta hageja kanda. Üksnes asjaolu, et hageja on erinevate maksekohustuste tõttu raskes majanduslikus olukorras ( nagu kohus menetlusabi andmisel tuvastas) ei anna alust menetluskulusid jaotada teisiti. Tartu Maakohtu 28.12.2011 määrusega ( tl 4-5) on antud hagejale riigi menetlusabi, vabastades ta täielikult hagi esitamisel riigilõivu 479,33 eurot ja hagi tagamise avalduse esitamisel riigilõivu 28,76 eurot tasumisest. TsMS § 190 lg 1 kohaselt menetlusabi andmine ei välista ega piira menetlusabi saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulud. TsMS § 190 lg 4 sätestab, et kui hageja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik või hagita menetluse avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Hageja töötab, tema ülalpidamisel ei ole teisi isikuid. Seetõttu kohus leiab, et millegagi pole põhjendatud hageja vabastamine menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest TsMS § 190 lg 7 alusel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib kostja nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates käesoleva lahendi jõustumisest. Kohus lahendab pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist hagejalt ka riigilõivu väljamõistmise küsimuse TsMS §-s 179 sätestatud korras lähtudes eespoolmääratud menetluskulude jaotusest poolte vahel. Tartu Maakohtu 28.12.2011 määrusega rahuldas kohus hageja hagi tagamise taotluse ja keelas kuni käesoleva tsiviilasja lahendamiseni Põlva kohtutäitur A. K. nr 170/2011/1926 toimuva täitemenetluse tulemusena M. V. summadest H. . O. maksta rohkem kui 10854,43 eurot, jättes ülejäänu H. OÜ-l saadaoleva summa aresti alla kohtutäituri ametialasele arvelduskontole. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb vastavalt TsMS §-le 386 lg 4 käesoleva otsuse jõustumisel hagi tagamine tühistada. Kohtunik Rita Kulberg 9
(9)