3-11-343/8

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-343 Otsuse kuupäev

1. mai 2011 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi S.Bi kaebus Viru Vangla 10.12.2010 käskkirja nr 6-3/2613-D tühistamiseks Menetlusvorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja: S.B /isikukood xxx/, Vastustaja: Viru Vangla /registrikood 70008144/. Resolutsioon Jätta S.Bi kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 20.06.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
3. 10.12.2010 koostati Viru Vanglas käskkiri nr 6-3/2613-D (tl 7), millega määrati kinnipeetav S.Bile vangistusseaduse § 67 p 1 ja § 37 lg 1 sätestatud nõuete rikkumise eest karistuseks kartserisse paigutamine seitsmeks ööpäevaks. 12.01.2011 vaideotsusega nr 6-12/833-1 (tl 17) jäeti käskkirja kehtetuks tunnistamise nõudega vaie (tl 12-14) rahuldamata.
4. 09.02.2010 saabus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja S.Bi kaebus (tl 1-5), milles ta palus käskkiri tühistada ning leidis haldusmenetluse seaduse § 54 ja vangistusseaduse § 37 lg 3 tuginedes, et vaidlustatud käskkiri on olulise kaalutlusveaga, kuna arst ei ole tema töövõimelisust kindlaks teinud. Seejuures ta leidis, et tegemist on ajas muutuva seisundiga, hiljemalt tema seletuskirjaga tutvumise järgselt pidanuks distsiplinaarmenetlust läbi viiv ametnik pöörduma meditsiiniosakonna poole selgitamaks välja tema jätkuv võimelisus tööd teha ning lisas, et elukambri ja osakonna üldruumide koristamine pole mahult võrreldavad ja seega pole võrreldav ka koormus, mis langeks tema haigele põlvele. Mitmetele Riigikohtu halduskolleegiumi lahenditele, Euroopa Vanglareeglistiku punkt 60.5 ja haldusmenetluse seaduse § 56 lg 1 tuginedes pidas ta karistust ülemäära rangeks, individualiseerituse põhimõtet eiravaks ning oma inimväärikust riivavaks ning märkis, et käskkirjas pole karistuse valikut selle pikkusest lähtuvalt põhjendatud ja tema puhul ei esinenud kartserikaristust tingivaid erandlikke asjaolusid.
5. Viru Vangla vastuses (tl 32-34) paluti kaebust mitte rahuldada ning märgiti vangistusseaduse § 37 lg 1 tuginedes, et kinnipeetaval on kohustus töötada sõltumata sellest, kas see langeb kokku tema vaba tahtega. Vastuseks kaebaja väidele märgiti, et vanglal on hea ülevaade kinnipeetavate tervislikust seisundist, eraldi tervisekontrolli läbiviimine enne tööle määramist ei ole vajalik, kaebaja tööle määramine kooskõlastati meditsiiniosakonnaga ja pole alust arvata, et tema tervislik seisund muutus tööle asumise ajaks niivõrd, et töötamine polnud enam võimalik. Veel märgiti, et kaebaja pole tööle määramise käskkirja vaidlustanud, tal oli kohustus sellele alluda, põlve trauma oli tal aastal 1996, viimati kaebas ta selle üle 10.04.2008, tervisekaardi järgi polnud tal tööle määramise ajal ega vahetult enne ja pärast kaebusi ning lisati, et osakonna koristamine pole füüsiliselt raske, ruume pole palju ja aega kulub minimaalselt. Vastuses põhjendati veel ka valitud karistust ning märgiti seejuures, et kaebajat ei ole varem küll distsiplinaarkorras karistatud, kuid 56 366 krooni ulatuses maksmata hagide tõttu on vanglas töötamine tema jaoks olulise tähendusega, mistõttu oli vaja mõjutada teda tööle asuma. KOHTU PÕHJENDUSED
6. Viru Vangla vaidlustatud käskkirjaga (tl 7) on S.Bile vangistusseaduse § 67 p 1 ja § 37 lg 1 toetudes süüks pandud seda, et 12.11.2010 keeldus ta täitmast korraldust asuda S10 osakonnas koristama. Kaebaja ise pole seletuskirjas (tl 9 pöördel), vaides (tl 12-14) ja kaebuses (tl 2-5) töötamisest keeldumist eitanud, kuid peab oma sellist käitumist põlve trauma tõttu õigeks.
7. Vangistusseaduse § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Sama seaduse § 37 lg 1 tulenevalt peab kinnipeetav reeglina töötama. Juhud, millistel see kohustus puudub, on ammendavalt loetletud sama paragrahvi teise lõike neljas punktis. Muuhulgas on neis kehtestatud, et töökohustusest on vaba kinnipeetav, kes ei ole võimeline töötama tervislikel põhjustel. Vanaduspensioni saamiseks vajalikku ikka mittejõudnud täiskasvanud isiku puhul eeldatakse, et ta on võimeline töötama ja vastupidise peab tuvastama üldjuhul vastav meditsiiniline komisjon või kinnipeetava suhtes vangistusseaduse § 37 lg 3 kohaselt arst. Seaduseandja selline nõue ei tähenda aga, et kinnipeetavale tuleb iga kord enne tööle määramist teha tingimata arstlik läbivaatus ja kui seda pole tehtud, ei saa teda töövõimeliseks pidada. S.Bi üldkasutatavate ruumide koristajana tööle määraamise on meditsiiniosakonna juhataja ülesandeid täitnud ametiisik enne vastava käskkirja andmist kooskõlastanud (tl 35) ja halduskohtul pole alust selle toimingu õigsuses kahelda. Kaebaja tervisekaardi (tl 36-54) lühiandmed (tl 38) kinnitavad, et meditsiiniosakonnale oli parema põlvesideme ammune venitus teada. 12.10.2010 Viru Vanglasse saabudes S.B tervise kohta kaebusi ei esitanud (tl 45), 19.11.2010 toimunud arsti vastuvõtul uuriti ilma patoloogiat avastamata vaid tema rindkere elundeid ning valusid paremas põlves on ta esmakordselt Viru Vanglale kurtnud alles 02.02.2011 (tl 50). Ka Astrosportkliiniku 23.11.2010 teatis mais 1998 toimunud trauma ja kuni aastani 2003 saadud ravi kohta on väljastatud ja tervisekaardi andmetesse lisatud alles peale tööst keeldumist (tl 47-48). Tervisekaardi andmed ei näita, et S.B oleks enne tööle määramist alaliselt töövõimetuks tunnistatud ja seda pole tehtud ka hiljem. Samuti ei kinnita miski tema ajutist töövõimetust. Justiitsministri 07.02.2007 määrusega nr 9 kehtestatud „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise korra“ § 5 lg 2 p 5 kohaselt toob see küll kaasa töökohustuse ajutise peatumise, kuid nii nagu tavaelus, tuleb ka kinnipeetava vastav seisund arsti poolt tuvastada. Mitte iga terviseprobleem, valuaisting või ebamugavustunne ei ole veel käsitletav töövõimetusena. Koristamist ei peeta üldreeglina füüsiliselt raskeks ja sellega seonduvaid töid saab teha ka liigeseprobleemidega isik, kui ta kasutab sobivaid töövõtteid. Vangistusseaduse § 45 lg 2 tulenevalt on kinnipeetav kohustatud oma kambrit ja selle 2 sisustust ise korras hoidma ja puhastama. S.B pole väitnud ega tõendanud, et ta seda kohustust ei täida ning seetõttu on raske mõista, kuidas on tal võimalik oma kambrit koristada, osakonna üldkasutatavaid ruume aga mitte. Vastavate tööde maht on kindlasti mõnevõrra erinev, kuid liigeseid koormavad liigutused suures osas siiski needsamad. Tervisekaardist tulenevad eelnimetatud asjaolud, ravi lõppemine aastal 2003, probleemi üle kurtmine järgnevalt alles aastal 2008 (tl 48) ja 02.02.2011 (tl 50) ning see, et S.B pole tööle määramise käskkirja vaidlustanud, viitavad selgelt sellele, et tegelikult ei olnud probleem kuigi tõsine, kaebaja ei pidanud tööst keeldumise hetkel ka ise end töövõimetuks ning ammuse traumaga seonduv on hiljem leitud põhjendus ja teenib niisugusena üksnes töökohustusest vabanemise ja enda tagantjärele õigustamise eesmärki.
8. Nõuded kinnipeetava distsiplinaarmenetlusele on kehtestatud vangistuseaduse § 64 lg 1, 2, 3, 4 ja 4’. S.Bi puhul on need kõik järgitud. Talle on teatatud menetluse alustamisest (tl 10 pöördel) ja võimaldatud end seletuste andmise läbi kaitsta (tl 9 pöördel), menetluse käik on protokollitud (tl 8), karistus on määratud ettenähtud tähtaja ja justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 15 sätestatud pädevuse piires ning seda on käskkirjas ka põhjendatud. Seejuures on käsitletud süüteo asjaolusid ja karistatu seletusi ning on põhjendatud, miks on kartserisse paigutamine vaatamata varasemate karistuste puudumisele tema puhul kõige otstarbekam karistus. Kuna vangistusseaduse § 63 lg 1 p 4 sätestatu lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada kinnipeetavale kuni 45 tööpäeva pikkust kartserisse paigutamist, arvestab suhteliselt suuri rahalisi kohustusi omava kinnipeetava seitsmeks ööpäevaks kartserisse paigutamine tema isikut, töötamisest keeldumises seisnenud rikkumise tähendust ega ole ülemäärase raskusega. See ei riiva individuaalse karistamise põhimõtet ega inimväärikust ning võib teiste võimalike karistusvahenditega võrreldes kõige tõhusamalt kaasa aidata õiguskuulekale käitumisele suunamisel. Distsipliinirikkumise eest konkreetse karistuse määramine on vangla vastava ametiisiku kaalutlusotsustus, mille suhtes on halduskohtu kontrolliõigus piiratud. Kohus saab hinnata küll otsustuse õiguspärasuse eeldusi, kuid mitte selle sisulist otstarbekust. Antud juhul kinnitab kõik asjas esitatu, et karistus on igati õiguspärane ning miski ei tõenda, et seejuures oleks rikutud proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise või mistahes muid õiguse üldisi põhimõtteid. Haldusmenetluse seaduse § 58 ei luba haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda niisugustele vormija menetlusnõuete rikkumistele tuginedes, mis ei mõjutanud otsustuse sisu. See põhimõte on kohaldatav ka halduskohtumenetluses esitatavate tühistamisnõuete suhtes. Antud juhul ei nähtu vaidlustatud käskkirjast midagi niisugust, mida võiks käsitleda kaebuses viidatud haldusmenetluse seaduse § 56 lg 1 kohase põhjendamiskohustuse rikkumisena. Selles on kajastatud nii otsustatu mõistmist võimaldavad faktilised asjaolud kui viited asjakohastele õigusaktide sätetele ning määratud karistust on karistatu isikust ja toime pandud teo asjaoludest lähtuvalt kaalutud. S.Bi tööle määramine oli meditsiiniosakonnaga kooskõlastatud, arst polnud teda alaliselt ega ajutiselt töövõimetuks tunnistanud ja seega tuli tööle asumise korraldus vastu vaidlemata täita.
9. Eeltoodud järeldustel jääb S.Bi kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumäärusega (tl 24) vabastatud riigilõivu tasumisest. Viru Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. Raili Randlane Kohtunik 3