Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (
ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 09.09.2011 esitas P. G Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Narva Linnavalitsuse 05.08.2011 korralduse nr 728-k õigusvastaseks tunnistamist ja kahju hüvitamist summas 50 eurot. Kaebuse esitaja on nõus asja menetlemisega kirjalikus menetluses. Kaebuse kohaselt lubati Narva Linnavalitsuse korraldusega nr 728k OÜ-l GENEVA 06.08.2011 korraldada avalik üritus „DJ Festival“ Narva Kindluse territooriumil kella 20.00 kuni 07.08.2011 kella 04.
) § 131 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning pooled on nõustunud asja arutamisega kirjalikus menetluses (ka kuni 31.12.2011 kehtinud
Pooled olid nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. 2 Kaebaja esitas algselt tuvastamiskaebuse (Linnavalitsuse korralduse õigusvastaseks tunnistamine) ja hüvitamiskaebuse. Täiendavas kaebuse seisukohas 24.01.2012 (tl. 31) esitas kaebaja lisaks tuvastamis- ja hüvitamiskaebusele ka kohustamisnõude (vastustaja kohustamiseks täiendama avaliku korra eeskirja). Kohus leiab, et tegemist on kaebuse muutmisega. Alates 01.01.2012 kehtiva halduskohtumenetluse seadustiku (
) § 283 lg 1 kohaselt tehakse kaebuse lubatavus, sealhulgas kaebeõigus kindlaks kaebuse esitamise ajal kehtinud seadusest lähtudes. Avaliku korra eeskirja puhul on tegemist õigustloova aktiga (üldaktiga), so. õigusaktiga, mis sisaldab õigusnorme ehk kohustuslikke käitumise üldreegleid määramatule hulgale isikutele. Üldakti, mis on antud kohaliku omavalitsuse volikogu määrusega isiklike õiguste rikkumise motiivil, vaidlustada ei saa, vaid nende õiguspärasust kontrollitakse põhiseaduslikkuse järelevalve korras. Vastavat taotlust kaebuse esitaja kohtule esitanud ei ole. Kaebaja kohustamiskaebus üldakti täiendamiseks ei ole seega lubatav. Kaebuse täiendamine uue nõudega kujutab endast kaebuse muutmist ning kaebuse sellisele muutmisele tuleb kohaldada nii
lg-t 8, kui ka
Sama kehtib ka kaebuse täiendamisel alternatiivse taotlusega (RKHKo 3-3-1-62-10 p 16). Kehtiva
lg 1 kohaselt võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks käesoleva seadustiku kohaselt lubatav. Kuna kohustamisnõue lubatav ei ole, siis ei ole ka kaebuse muutmine sellisel kujul võimalik ja kohustamiskaebus tuleb jätta läbi vaatamata
Kaebaja leiab, et vastustaja 05.08.2011 korraldus nr 728-k on õigusvastane, kuna rikub kaebaja õigust tervise kaitsele (PS § 28, rahvatervise seadus § 4 lg 1 p-d 1 ja 9, § 6 lg 5 ja § 10). Vastustaja arvates on vaidlustatav korraldus õiguspärane, sest Narva linna avaliku korra eeskirja § 6 lg 2 p 2 näeb ette avalike ürituste läbiviimise Narva linnas, mis lõpevad pärast kella 23.00. Kohus, tutvunud haldusasja materjalidega, kaebaja ja vastustaja seisukohtadega leiab, et kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad: Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et kuna Narva linna avaliku korra eeskiri näeb ette avalike ürituste läbiviimise pärast kella 23.00, siis on korraldus igati õiguspärane. Kohaliku omavalitsuse volikogu määrusega kehtestatud üldakt peab eelkõige olema kõrgemalseisvate seadustega kooskõlas ja kohaliku omavalitsuse kohustus on igaühe seaduslike õiguste ja vabaduste tagamine. Kohalik omavalitsus ei saa õigustada isikute õiguste rikkumist väitega, et volikogu määrus seda võimaldab. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 2 lg 1 kohaselt on kohalik omavalitsus põhiseaduses sätestatud omavalitsusüksuse - valla või linna demokraatlikult moodustatud võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu iseärasusi. KOKS § 3 p 2 sätestab kohaliku omavalitsuse põhimõttena igaühe seaduslike õiguste ja vabaduste kohustusliku tagamise vallas ja linnas. Ehkki kaebaja on väitnud, et Narva linna avaliku korra eeskirjas pole sätestatud üheselt rahvatervise seaduse (RTerS) ja välisõhu kaitse seaduse (VÕKS) norme, ei tähenda see seda, et korralduse andmisel ei pea kohalik omavalitsus neid järgima. Kohtumenetluses on rikkumisena käsitatud eelkõige müranormide rikkumist. Müraga seonduvad piirangud sätestab peamiselt VÕKS ning müra normtasemed ning mürataseme määramise ja hindamise meetodid on kehtestatud sotsiaalministri määrusega VÕKS § 129 lg 1 alusel. VÕKS § 135 lg 1 kohaselt teostab välisõhus leviva müra üle järelevalvet Tervisekaitseinspektsioon, kusjuures järelevalveametnikul on vastavalt VÕKS § 136 lg-le 2 õigus teha ettekirjutus ning selle täitmata jätmise korral rakendada sunniraha (VÕKS § 136 lg 3) (RKHKo 3-3-1-94-08 p 15). RTerS § 4 p 3 13 sätestab elukeskkonna- ja tervisekaitse põhinõuded, mille puhul müratase ei tohi esile kutsuda tervisehäireid ning peab vastama puhke- ja olmetingimustele kehtestatud nõuetele. Sotsiaalministri 04.03.2002 määruse nr 42 § 5 lg 6 punkti 3 kohaselt võib üksikute, kohaliku omavalitsusega kooskõlastatud spordi- ja meelelahutusürituste korral müra piirtase olla 10 dB(A) võrra tavaliselt suurem. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et Narva Linnavalitsusega kooskõlastatud „DJ Festival“ oli ühekordne meelelahutusüritus, mis kestis 8 tundi (20.00-04.00) ning eeldatavaks külastajate arvuks arvati 5000 inimest. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas on korduvalt leitud, et ametivõimudel on art-st 8 tulenevalt kohustus astuda samme isikute eraelu kaitseks tekitatud müra eest, isegi kui tegemist on inimeste endi vaheliste suhetega (EIK 20.05.2010 otsus asjas Oluic v. Croatia, nr 61260/08 p 46). Selles kontekstis tuleb kaaluda seda, kas tekitatud ebamugavused olid piisavalt tõsised selleks, et mõjutada negatiivselt era- ja perekonnaelu kvaliteeti (EIK 25.11.2010 otsus asjas Mileva and others v. Bulgaria, nr. 43449/02 and 21475/04 p 91). Põhjendatud kahtlus artikli 8 rikkumisest kaebuse alusel võib tekkida ainult siis, kui oht õiguste rikkumisele ületab miinimumtaset, mille hindamine on suhteline ja sõltub juhtumi konkreetsetest asjaoludest, nagu näiteks müra tugevus ja kestus, ebameeldivus ning füüsiline või vaimne mõju inimese tervisele või elukvaliteedile (EIK 21.07.2011 otsus asjas Grimkovskaya v. Ukraine, nr 38182/03 p 58 ja eelviidatud otsus Oluic v. Croatia p 49). Arvestades müra määra öösel üle lubatud taseme ja asjaolu, et müra oli jätkuv rohkem kui mitme aasta jooksul, rikuti artikliga 8 kaitstavaid õigusi (EIK 16.11.2004 otsus asjas Moreno Gómez v. Spain, nr 4143/02 p 55, 60). Ilutulestikust tulenev müra tase elumaja vahetus läheduses võib ulatuda 120 dB-ni ning ehkki selline müra oli kahe nädala jooksul teatud intervallidega aasta lõikes, võib see omada äärmisel juhul ajutist füüsilist ja teatud piirini psühholoogilist mõju isikutele kes on müra mõjualas ning seda võib käsitleda kui miinimumtaset ületavat (EIK 22.11.2011 otsus asjas Zammit Maempel v. Malta, nr 24202/10 p 38). Antud asjas sai küll kahjustada ka kaebaja vara. Otsuses Oluic v. Croatia oli öisel ajal müratase aastate jooksul kaebaja korteri ühes toas 35,9 dB, mis ületas lubatavat mürataset 5,9 dB võrra ning teises toas oli müratase 38,5 dB, mis ületas lubatavat mürataset 8,5 dB. Hilisemal mõõtmisel aga ületas müratase lubatut 16,9 dB ja 12 dB. RVastS § 9 lõike 1 kohaselt võib füüsiline isik mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Ehkki kaebaja ei ole otseselt väitnud, et rikutud on tema õigust era- või perekonnaelule, tuleb eeltoodu alusel, tuvastamaks kaebaja õiguste rikkumist arvesse võtta müra tugevust ja kestust, ebameeldivust ning füüsilist või vaimset mõju inimese tervisele või elukvaliteedile. Isiku õiguste rikkumiseks on eelkõige peetud teatud pikema aja jooksul pidevat ja lubatud piirmäära ületavat müra. Pidev unerahu rikkumine tekitab inimestele märkimisväärseid kannatusi, langetab nende töövõimet ja kahjustab tervist, milliseid tagajärgi ei too kaasa aga ühekordne unerahu rikkumine. Halduskohus leiab, et aasta jooksul 8 tunnist määratlemata müratasemega ühekordset müra meelelahutusüritusest, ei ole kuidagi võimalik pidada kaebaja õigusi rikkuvaks. Arvestada tuleb ka sellega, et kaebaja elab 1, 5 km kaugusel Narva kindlusest. Tegemist võib olla tühisel määral kaebaja õiguste riivega, mis aga arvestades õiglast tasakaalu (proportsionaalsuse põhimõte) omavahel konkureerivate huvide vahel (üksikisiku ja kogukonna tervikuna), st. kaebaja öörahu ning meelelahutusüritust, mida eeldavalt külastab linnas vähemalt 5000 inimest, on selline riive igati põhjendatud. Õiguste riive ei ole aga samastatav õiguste rikkumisega. Kohaliku omavalitsuse poolt selliste ürituste korraldamine aitab igati kaasa linna arengule, populariseerimisele ja linna ning kohalike ettevõtete majandusliku heaolu tõstmisele. Arvestada tuleb ka sellega, et Narva kindlus, kus meelelahutusüritus läbi viidi, asub Narva linna äärealal ning ajutise kontrolljoone vahetus läheduses, mis iseenesest on vaatamisväärsused, eelkõige kaugemalt tulnud külastajatele ja ka esinejatele. 4 Kaebaja on väitnud, et terviseprobleeme tal ei ole, kuid rikuti tema öörahu ja kaebaja arvab, et selle tagajärjel esines tal väike ajutine terviserike, mis kinnitab ka müra olemasolu. Kaebaja ei ole välja toonud, milles seisnes tema nn. ajutine terviserike ja kuidas see väljendus. Kaebaja pole seda ka tõendanud. Tõsiseltvõetav ei ole kaebaja väide, et määratlemata ja tõendamata ajutine terviserike tõendab müra olemasolu. Isegi müra olemasolu iseenesest ei tõenda veel kaebaja õiguste rikkumist, ega isegi õiguste riivet. Asjakohatu on kaebaja väide põhjusliku seose olemasolu kohta loa väljastamise ja ürituse läbiviimise vahel. Kaebajal tulnuks tõendada põhjusliku seose olemasolu mürataseme ja kahju vahel (eelduslik ajutine terviserike), mis iseenesest ei sõltu loa väljastamisest, st. loa väljastamine kohaliku omavalitsuse poolt ei saa olla üleliigse müra põhjuseks. Samuti pole kaebaja välja toonud ühtegi asjaolu, mille alusel saaks tõsikindlalt väita, et müratase oli üle lubatud normi. Kaebuses esitatu alusel ei ole võimalik tuvastada müra lubamatut tugevust väljaspool kaebaja eluruumi. Kuna kaebaja tugines sellele, et müra häiris teda eluruumis olles, siis oleks kaebaja pidanud festivali läbiviija tegevuse õiguspärasuse hindamisel põhjendama ja tõendama müra lubamatu tugevuse tema eluruumis. Sellise kahju hüvitamise nõude läbivaatamine ei ole aga halduskohtu pädevuses, sest kahju on eeldatavalt tekitatud eraõigussuhtes ja eraõigusliku juriidilise isiku poolt. Tõsiseltvõetavad ja mõistuspärased ei ole eeltoodu pinnalt ka kaebaja väited kahjusumma 50 euro ja selle põhjenduste osas (närvide taastamiseks punase veini pudel ja magamiskõrvaklapid). Isegi müra lubamatu tugevus ei tingi alkoholi tarbimist (sh. 25 eurose maksumusega). Arusaamatuks jääb see, kuidas võimaldaksid magamiskõrvaklapid asetada kaebajat olukorda, kus ta oli enne eeldatava kahju tekkimist, mis on võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1 järgi kahju hüvitamise eesmärgiks. VÕS § 127 lg 4 järgi tuleb põhjuslik seos õigusrikkumise ja kahju vahel tõendada eraldi muudest kahju hüvitamise nõude eeldustest. Kohtul ei ole alust eeldada, et kaebaja ostis 06.08.2011 kella 20.00 kuni 04.00 vahel endale magamiskõrvaklapid, mis aitasid kaebajal vältida kahju tekkimist. Seda enam, et kaebaja seda tõendanud ei ole ning see on vastuolus ka kaebaja ütlustega selles osas, et talle tekkis kõrgest müratasemest ajutine tervisehäire, sest kõrvaklapid oleks selle ära hoidnud, milles kaebaja ise on veendunud (aitavad vältida edaspidi tervisekahju analoogsetest üritustest). Kirjeldatu alusel ei teki kohtul põhjendatud kahtlust, et kaebaja õigusi oleks kuidagi rikutud Narva Linnavalitsuse 05.08.2011 korraldusega nr 728-k. Seega, kuna kaebuse esitaja kaebuses märgitud õigusi ei ole rikutud, puudub kaebuse esitajal õigus nõuda talle tekitatud tervise kahjustamise või hingeliste üleelamiste eest rahalist hüvitamist RVastS § 9 lg 1 mõttes. Kaebus jääb rahuldamata. Vastuseks kaebaja 10.02.2012 avaldusele vastustaja võimaliku trahvimise kohta teatab kohus, et tulenevalt asja materjalidest on see tõendamata ning selline taotlus tuleb jätta läbivaatamata. Menetluskulud
Kuna vastustaja menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud ei ole, ei mõista kohus kaebajalt vastustaja menetluskulusid välja (
Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Ülle Polluks Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.