3-10-2997/25

(6)3-10-2997 KAEBUS

1. Kaebuse kohaselt viibis O.P Ida Prefektuuri Narva arestikambris alates 18.10.2010 kuni 01.11.2010, kuid vastustaja ei võimaldanud talle selle aja jooksul ühelgi päeval värskes õhus viibimist. O.P soovib vaidlustada vastustaja nimetatud toimingut (tegevusetust) HKMS § 4 lg 2 tähenduses. Kaebuse esitaja põhjendatud huvi toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks seisneb järgmises: - edaspidi Ida Prefektuuri Narva arestimajja eeluurimiskambrisse sattumise korral oleks võimalus värskes õhus viibida nii nagu seadus ette näeb; - võimaldab esitada kaebuse kahjuhüvitise väljamõistmiseks O.P märgib kaebuses, et värskes õhus viibimise mittevõimaldamisega rikkus vastustaja VangS § 93 lg 5, mille kohaselt võimaldatakse vahistatul tema soovil viibida vähemalt üks tund päevas värskes õhus. Ka Siseministri 08.01.2008 määrusega kinnitatud arestimaja sisekorraeeskirja § 31 lg 4 kohaselt on kinnipeetul õigus soovi korral vähemalt üks tund päevas viibida värskes õhus. Kaebaja selgitas 10.05.2011 kohtuistungil, et eeldas jalutuskoha olemasolu Narva arestimajas. Seal oli kinnine hoov, kus oleks konvoi saatel võimalik kinnipeetaval jalutamist värskes õhus võimaldada. Istungil väitis kaebaja, et Narva kambris viibimise ajal oli ta ravil psühhiaatri juures, tal valutas sageli pea ning seetõttu oli vajalik värskes õhus viibimine. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
2. Vastustaja palub jätta O.Pi kaebuse rahuldamata. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamatu. O.P viibis Ida Prefektuuri Korrakaitsebüroo arestimaja Narva kambris. Siseministri 08.01.2008 määrusega nr 3 kehtestatud arestimaja sisekorraeeskirja § 31 p 4 sätestab, et kinnipeetul on õigus soovi korral vähemalt üks tund päevas valve all vabas õhus viibida. Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo juht on 25.10.2010 vastuses (tl 3) O.Pi avaldusele selgitanud, et Narva kambris puudub kinnipeetutel tehniline võimalus viibida värskes õhus 1 tund päevas ning kõik vahistatud, kes avaldavad soovi viibida vabas õhus, etapeeritakse esimesel võimalusel vastavaid tingimusi omavatesse kinnipidamiskohtadesse. Seda tehti vastustaja väitel ka antud juhul. Korrakaitsebüroo Arestimaja Narva kambri vanema 11.01.2011 ettekandest (tl 36) nähtub, et Tartu Vangla saatemeeskond teostab etapeerimisi kaks korda nädalas so esmaspäeviti ja neljapäeviti. Tartu Vangla saatemeeskond toimetas O.Pi Narva kambrisse 18.10.2010 seoses sellega, et Viru Maakohtus pidi toimuma 21.10.2010 kell 9.30 kohtuistung. Kohtuistung lükati nimetatud kuupäeval edasi ning uueks ajaks määrati 28.10.2010 kell 9.
3. Tartu Vangla saatemeeskond etapeeris O.Pi arestimaja kambrist Viru Vanglasse 01.11.
4. Seega toimetati kinnipeetav O.P esimesel võimalusel pärast kohtuistungit Viru Vanglasse, kus on tingimused värskes õhus viibimiseks olemas. Vastustaja möönab, et jalutushoovi puudumist kinnipeetavate värskes õhus viibimise korraldamisel ei saa käsitada kahju ärahoidmise objektiivse takistusena, kuid ettenähtud kinnipidamistingimuste tagamine ei ole otseselt vastustaja mõjusfääris. Kinnipidamisasutuse võimalused sõltuvad otseselt riigi poolt eraldatavatest ressurssidest. Vastustaja käsutuses olevate eelarveliste vahendite piires on arestimajad teinud kõik selleks, et kinnipeetavate seadusega sätestatud õigused, sh võimalus viibida värskes õhus, saaksid tagatud. Vastustaja märgib, et O.Pi kaebusest ei nähtu, et kaebuse esitaja oleks tema kirjeldatud kinnipidamistingimuste tõttu elanud läbi füüsilist või hingelist valu ja kannatusi. Kaebuse esitaja ei väida ka seda, et kirjeldatud tingimustes kinnipidamisega oleks alandatud tema väärikust, 2

(6)3-10-2997 kahjustatud tema tervist või rikutud muid isikuõigusi. Ida Prefektuur rõhutab, et kaebaja arestimaja Narva kambris viibimise aeg oli suhteliselt lühike ning kaebajale tekitatud ebamugavused ei olnud piisavalt tõsised. Isegi kui värskes õhus viibimise mittevõimaldamine üks tund päevas on kaebajas tekitanud meelepaha või rahulolematust ei saa sellise olukorra tekkimine olla aluseks Ida Prefektuuri tegevuse õigusvastaseks tunnistamisele. Vastustaja märgib, et arestimaja Narva kambris viibimise ajal (kokku 15 päeva) oli O.Pil võimalik värskes õhus viibida 2 päeval, so tema Viru Vanglast arestimaja Narva Kambrisse ja Narva kambrist Viru Vanglasse etapeerimise päevad, millele lisandub 2 päeva, kui ta toimetati kohtuistungile Viru Maakohtu Narva kohtumajja.(tl 47) Vastuseks kaebaja väitele, et enne Narva kambrisse sisenemist on olemas väike hoov, kus oleks võimalik arestialuste jalutuskäike korraldada, selgitas vastustaja esindaja kohtuistungil (tl 68 pöördel), et traataiaga piiratud hoovis garažeeritakse Narva prefektuuri sõidukeid. See on kinnine majandushoov, kus kinnipeetavate jalutuskäike korraldada pole võimalik. Õiguskantsler tegi

1. aasta detsembrikuus Ida Prefektuurile ettekirjutuse, milles soovitas piirata kinnipeetavate arestimajas kinnipidamisaega kuni ühe kuuni, kuna sel juhul oleks tegemist lühiajalise kinnipidamisega, mis inimõiguste riivet ei tekita. Mis puudutab kaebaja põhjendatud huvi kahjunõude esitamiseks tulevikus, siis tuleb vastustaja väitel arvestada isiku kinnipidamise kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mil isikut kinni peeti. O.Pi kinnipidamine Narva kambris ei ole tema organismile negatiivset mõju avaldanud ning kinnipidamine ei ole saanud halvendada ka kaebaja elukvaliteeti. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, tutvunud haldusasja materjalidega ning hinnanud asja kogutud tõendeid, leiab, et O.Pi kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.
3. O.P viibis Ida Prefektuuri Korrakaitsebüroo arestimaja Narva kambris alates 18.10.2010 kuni 01.11.2010, kuid Ida Prefektuur ei võimaldanud talle selle aja jooksul ühelgi päeval värskes õhus viibimist. Sellega rikkus kaebaja arvates vastustaja PS, § 3, VangS § 93 lg 5 ja arestimaja sisekorraeeskirjade § 31 lg
4. (tl 7) Vastustaja möönab, et jalutushoovi puudumist kinnipeetavate värskes õhus viibimise korraldamisel ei saa käsitada kahju ärahoidmise objektiivse takistusena, kuid ettenähtud kinnipidamistingimuste tagamine ei ole otseselt vastustaja mõjusfääris. O.Pi kaebusest ei nähtu, et kaebuse esitaja oleks tema kirjeldatud kinnipidamistingimuste tõttu elanud läbi füüsilist või hingelist valu ja kannatusi. Kaebuse esitaja ei väida ka seda, et kirjeldatud tingimustes kinnipidamisega oleks alandatud tema väärikust, kahjustatud tema tervist või rikutud muid isikuõigusi. Vastustaja leiab, et kuna kaebaja viibis arestimaja Narva kambris 15 päeva, siis on tegemist lühiajalise kinnipidamisega ning seetõttu inimväärikust ei riiva.(tl 35, 47, 69). Vastustaja tugineb siinkohal Õiguskantsleri kontrollkäigu aruandele (kättesaadav http://www.oiguskatsler.ee/
5. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 3 sätestab, et riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. O.P viitab kaebuses Euroopa Vanglareeglistiku (kinnitatud Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr REC

(2006)2) p 1, mille kohaselt on kõigil isikutel, kellelt võetud vabadus, õigus kohtlemisele, mis austab nende inimõigusi ning p 4 järgi ei õigusta rahaliste vahendite puudumine selliseid vanglatingimusi, millega rikutakse kinnipeetavate inimõigusi. 3

(6)3-10-2997 Kohus märgib siinkohal, et Euroopa Vanglareeglistiku normid ei ole õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimalusel juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel. (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 05.02.2009 lahend haldusasjas nr 3-3-1-95-08)

1. Vangistusseaduse (VangS) § 93 lg 5 sätestab, et vahistatu soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Siseministri 08.01.2008 määrusega nr 3 kehtestatud arestimaja sisekorraeeskirja § 31 p 4 sätestab, et kinnipeetul on õigus soovi korral vähemalt üks tund päevas valve all vabas õhus viibida.
2. O.P esitas 17.10.2010 avalduse Ida Prefektuuri Korrakaitsebüroo arestimaja Narva kambrile avalduse, mille palus võimaldada alates 19.10.2010 kuni arestimajas viibimise vältel viibimine värske õhu käes vähemalt üks tund päevas (tl 9) Esitatud avaldusele sai kaebaja vastuse 25.10.2010 (tl 3), milles Ida Prefektuuri Korrakaitsebüroo juht selgitab kinnipeetavale, et tehniliste võimaluste puudumise tõttu etapeeritakse need vahistatud, kes on avaldanud soovi üks tund valve all värskes õhus viibida, esimesel võimalusel vastavaid tingimusi omavatesse kinnipidamiskohtadesse. Vastuses märgitakse, et kuna O.Pi kohtuistung oli määratud 21.10.2010, siis ei ole otstarbekas paariks päevaks teise kinnipidamiskohta etapeerida.
3. Kaebaja selgitas 10.05.2011 kohtuistungil, et eeldas Narva arestikambris vastavate jalutustingimuste olemasolu, arvestades, et tema teada oli kinnine hoov, kus oleks konvoi saatel võimalik kinnipeetaval jalutamist värskes õhus võimaldada. Vastustaja selgitas, et kaebaja viidatud traataiaga piiratud ala on kinnine majandushoov, kus ei ole võimalik kinnipeetavatele jalutuskäike korraldada. (tl 68) Kaebaja väitis kohtuistungil, et ta ei teadnud avalduse esitamise ajal, et Narva arestikambril jalutuskäikude korraldamise võimalust ei ole (tl 68 pöördel). Kohus juhib siinkohal tähelepanu O.Pi 17.10.2010 arestimaja juhile edastatud avalduses väidetule, et „ ….. iga minu viibimise aja Narva arestimajas alates jaanuari keskpaigast 2007, ei ole minu soovil seda võimaldatud……“. Seega oli kaebaja arestimaja tingimustest teadlik juba
4. aastal.
5. Kaebaja väitel rikuti jämedalt tema õigusi. 9.1 Õiguskantsler on oma
6. aastal Narva politseiosakonna arestimajja läbiviidud kontrollkäigu aruandes märkinud, et isikute pikaajaline hoidmine Narva arestimajas võib kujutada inimväärikuse riivet ning arvestades riigi majanduslikke võimalusi ja kumulatiivset arestimajade tingimuste toimet, peab riik tegema kõik endast oleneva, et kinnipeetule oleks tagatud kõik õigusaktides ettenähtud õigused. Kinnipidamiskohtades kinni peetud isikute inimväärikuse austamise nõue tuleneb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 ja PS §
7. Kinnipidamistingimused peavad olema sellised, mis tagaksid kinni peetud isiku tervise ja heaolu säilimise. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb ennekõike arvesse võtta asjaolude koosmõju, nt kambrite sisustus, hügieenilisus ja isiku kinnipidamiskohta paigutamise kestus. Õiguskantsler on ülalviidatud kontrollkäigu aruandes teinud Ida Prefektuurile soovituse tagada, et Narva arestimajas kinnipidamine oleks võimalikult lühiajaline ning üle ühe kuu kestva kinnipidamise korral paigutada isik ringi Jõhvi arestimajja või koostöös Justiitsministeeriumiga Viru Vanglasse. 4

(6)3-10-2997 9.2 Arvestades üheltpoolt kinnipeetava tervise ja heaolu säilimise tagamise nõuet, teiselt poolt riigi majanduslikke võimalusi teeb kohus eeltoodu põhjal järelduse, et mõistlikuks ja inimväärikust mitte olulisel määral riivavaks peetakse kinnipidamist eelviidatud tingimustes mitte üle ühe kuu. 9.3 Riigikohus on märkinud, et kinnipidamisasutuse mittenõuetekohased tingimused võivad eraldi võetuna olla mõjult mõõdukad, kuid kogumis kahjustada isiku õigusi ja vabadusi olulisel määral.(vt Riigikohtu halduskolleegiumi 10.09.2009lahend haldusasjas nr 3-3-1-24-09) Riigikohus on ülalviidatud lahendis muuhulgas leidnud, et jalutushoovi jms puudumine on küll objektiivsed asjaolud, kuid need ei välista, et sellistes tingimustes isiku kinnipidamine on õigusvastane. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (vt Kochetkov vs. Eesti, nr 41653/05, punktid 39 ja 47; Dougoz vs. Kreeka, nr 40907/98, punkt 46; Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99, punkt 102; Kehayov vs. Bulgaaria, nr 41035/98, punkt 64). 15.03.2010 otsus 3-3-1-93-09). 9.4 Kohus on seisukohal, et kuigi tõepoolest jalutusvõimalust Narva arestimajas ei ole, arvestatakse kinnipeetavate õigustega ning piiratakse kinnipeetavate arestimajas viibimise aega, st hoitakse võimalikult lühikest aega (nagu nähtub ka õiguskantsleri aruandest - üldjuhul Narva arestimajas üle 20 päeva kinnipeetavaid ei hoita). Kohus leiab, et Ida Prefektuur on teinud omaltpoolt kõik võimaldamaks kaebajale tema õigusi realiseerida ning pärast kohtuistungi toimumist etapeerinud ta Narva kambrist üle Viru Vanglasse. Kuna arestimajal jalutushoov puudus, ei ole kohtu hinnangul julgeolekukaalutlustel väljapoole arestimaja territooriumi isikute lubamine mõeldav. O.Pi kaebusest ei nähtu, et ta oleks kirjeldatud kinnipidamistingimuste tõttu elanud läbi füüsilist või hingelist valu ja kannatusi. Kaebuse esitaja ei väida ka seda, et kirjeldatud tingimustes kinnipidamisega oleks alandatud tema väärikust, kahjustatud tema tervist või rikutud muud isikuõigust. Kaebaja on küll nimetanud, et arestimajas viibimise perioodil oli ta psühhiaatri juures ravi, kuna tal valutas pea, kuid need väited on paljasõnalised ja tõendamata. Kaebuse esitaja ei ole tõendanud ei psühhiaatri juures ravimist ega ravivajadust põhjuslikus seoses kinnipidamistingimustega Narva arestimajas. Uurimispõhimõtte kohaselt peab halduskohus vajaduse korral omal initsiatiivil tõendeid kogudes kõrvaldama lüngad protsessiosaliste poolt kohtule antud teabes selliselt, et asja otsustamisel tähtsust omavate asjaolude osas ei oleks enam kahtlusi, kuid kohus rõhutab, et uurimispõhimõte ei võta protsessiosalistelt kohustust tuua välja asja lahendamiseks olulised asjaolud ja esitada vastavad tõendid. Kaebaja lubas tõendid oma tervisliku seisundi kohta esitada koos kahju hüvitamise kaebusega, kuid kohus ei saa asja lahendamisel tugineda kaebaja tõendamata väidetele. Käesolevas haldusasjas olemasolevate tõendite põhjal on kohus seisukohal, et O.Pi kinnipidamine Narva kambris ja vabas õhus jalutamise mittevõimaldamine ei ole tema organismile negatiivset mõju avaldanud ning halvendanud ka kaebaja elukvaliteeti. Kohus on seisukohal, et värske õhu puudumine või võimaluse puudumine värskes õhus jalutada tekitab isikule ebamugavustunnet, kuid ei alanda tema väärikust määral, mis tagaks hiljem kahju hüvitamise nõude rahuldamise. Kohtu arvates ei ületanud Narva arestimajas veedetud ajavahemik ja sealsed tingimused kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatut taset, mida saaks pidada inimväärikust alandavaks. 10. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus O.Pi kaebuse rahuldamata. 5

(6)3-10-2997 11. 20.12.2010 määrusega vabastas kohus O.Pi riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel ning rahuldas riigi õigusabi taotluse. Kohus andis kaebuse esitajale riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja –kulud. Kohus jätab menetlus- ja riigi õigusabikulud Eesti Vabariigi kanda. Mare Krull kohtunik 6